|
|
Vabaks võitlemisest
Balti Apell ehk Memorandum-45
(1979) avas paljudelgi silmad, aitas vabaneda aastakümneid
kestnud hirmust, sillutas aatelistele, iseseisvat mõtlemist
säilitanud kodanikele teed kauaigatsetud vabaduse ja demokraatia
poole – vallandades lõpuks sellise poliitilise aktiivsuse
ja ühiskondliku liikumise, mida sovetiimpeerium enam ei suutnud
maha suruda. 1987. aastal toimus Hirvepargis esimene avalik antikommunistlik
kõnekoosolek jne.
Ikkagi pidi mööduma
veel vähemalt kümme aastat enne, kui siinsed staažikad
ja režiimitruud kommunismiehitajad (eestlastest NLKP liikmed
Arnold Rüütel aastatel 1964–1990, Vaino Väljas
1952–1990, Indrek Toome 1968–1990, Marju Lauristin 1968–1990,
Edgar Savisaar 1982–1990, Rein Veidemann 1972–1989,
Andrus Ansip 1978–1990, Rein Müllerson 1972–1990
jpt), „teadusliku kommunismi” lektorid, KGB-lased ja
„koputajad”, poliitilised seiklejad ja „tuulelipud”
järsku avastasid, et saabunud on aeg hakata silte ja värve
vahetama, sinimustvalgeid lippe lehvitama, isamaakõnesid
pidama, kirikus käima, kollaboratsioniste heroiseerima ning
„prominentidena” avalikku arvamust kujundama. Tuldi
lagedale nn Rahvarindega, liidulepingu, kodakondsuse nullvariandi,
Narva „eritsooni” ja muu sellisega, millele kõigele
tulevat nüüd üle minna järk-järgult,
step by step – kuni nn Balti ketini 23. augustil 1989.
Muidugi mõista mitte sooviga
lõpetada Eesti Vabariigis Nõukogude Liidu kommunistlik
okupatsioon koos selle häbiväärsest pärandist
vabanemisega, sooviga riik ja ühiskond desovetiseerida, analoogiliselt
denatsifitseerimisega Saksamaal, kui seal pärast sõda
riigikord vahetus. Anda Kremli käsilased, kohalikud kvislingid
ja petäänid kohtu alla nagu okupatsioonist vabanemise
järel toimus Norras, Taanis, Prantsusmaal.
Ei midagi sinnapoolegi –
polevat vaja nõiajahte, politseiriiki, minna äärmustesse!
Iseseisvus olevat taastatud veretult, „laulva revolutsiooni”
kaudu. Ja taolisi müüte usuvad paljud poliitnaiivikud
kahjuks veel tänapäevalgi, ütleb Mart Niklus.
Miks teistes võõrvõimust vabanenud riikides
räägitakse avameelselt vastupanuvõitlusest, postsovetlikus
Eestis aga üksnes „iseseisvuse taastamisest” –
mis äsjaste komparteilaste juhtimisel olevat otsekui õun
oksalt sülle langenud?
Eesti Vabariigi postsovetlik valitsus
on kangekaelselt, keeldunud tunnustamast 27. märtsi Langenud
Vabadusvõitleja Päevana. 27. märtsil 1981 piinati
Venemaal Vologda repressiivasutuses surnuks teadlane, Tartu Ülikooli
õppejõud Jüri Kukk. Pole vajalikuks peetud
ka tema poliitilise tagakiusamise ja hukkumise asjaolusid uurida.
Tea Kurvits,
Kultuur ja Elu peatoimetaja
|
|
|
