Ülo Vilimaa
õpetab Nõmmel vabatantsu

tekst: k&e
foto: rein urbel

Endalegi üllatuseks Tartust Tallinnasse naasnud ja Revüüteatri Bel-Etage kunstilise juhi kohale asunud Ülo Vilimaa lõi oma Vabatantsustuudio, mis tegutseb jaanuari keskpaigast alates Nõmme Kultuurimajas. Stuudios saavad tantsualast haridust omandada 6-20aastased tantsuhuvilised. Õpetajaks on maestro ise.

Mis tuuled tõid Teid vaimsest ja rahulikust Tartust tormlevasse ja raha taga ajavasse Tallinna?
Ülo Vilimaa: “See on väga hea küsimus, oskaks vastata ka... Küllap oli see saatuse tahe ja eks midagi hakkas seal Tartus mul kuluma ka. Paistab nii. Ma olin ikka kolmkümmend üheksa aastat Tartus ja praegu läheb neljakümnes aasta, sest ma olen veel poole kohaga ametis. Järsku lihtsalt koos abikaasaga otsustasime, et teeme kohe niisuguse täispöörde. Ma ise võibolla polekski seda ette võtnud, aga abikaasa julgustas mind. Ega ma tõesti mõelnud, et ma kunagi Tallinnasse tagasi tulen, Tartu muutus väga koduseks.”

Oli kuulda, et Teil olid Vanemuises konfliktid?
“Ma ütlen niimoodi, et mul jäid ikka sõbrad maha. Igal teatril on oma mõõnaperioodid. Mina olen nende aastate jooksul neli väga rasket mõõna koos teatriga läbi elanud ja ega sel teatril praegu kerge ei ole, kui kontsertsaal on kõrvalt ära lõigatud. Meil oli ikkagi kaks maja, see oli meie suurus. Saime ka kontsertmajja suuri programme teha. Nüüd on mitu juhtimist ja ega see õige ole. Kardan, et muusikateatrile tehakse liiga.
Mul on aastatepikkune kogemus, et kui Vanemuisest räägitakse kui teatrist, siis räägitakse draamateatrist. Unustatakse ära, et Vanemuine on kõige vanem Eesti muusikateater.”

Milline on Teie käekiri Revüüteatri Bel-Etage kunstilise juhia?
“Mitte lõhkuda loodud struktuuri, vaid püüda saavutatuga edasi minna.”

Kui kaua on mõte luua oma tantsustuudio meeles mõlkunud?
“Olen tegelikult seda alati mõelnud. Siiani ei võimaldanud töökoormus niisugust stuudiot luua, praegu on tekkinud olukord, kus elu jooksul kogutud teadmised nõuavad edasiandmist. Tean, et kõik lapsed tahavad tantsida. Tean, et nad seda ka oskavad. Mind aga huvitab, kui last ei peeta eriti musikaalseks ja arvatakse, et tal puudub ka rütmitunne, millega pärsitakse kogu tema edasine areng, siis kuidas ja mille kaudu anda lapsele tagasi julgus ennast läbi muusika avada.”

Miks just vabatantsustuudio?
“Vabatants on loodusest pärit liikumine. Et sellega tegeleda, tuleb osata ennast vabaks mõelda. Alati on teretulnud kõik kanoniseeritud tantsuvormid. See on hiigelbaas, mille pealt saab igale poole minna. Minu eesmärk on, et iga inimene tunnetaks muusikat just nii, nagu tema seda tunnetab. Alustan lihtsate rütmikombinatsioonidega, mis on pärit erinevate rahvaste varamust. Selleks kuluvad esimesed nädalad. Märkamatult toon sisse muusika. Muusika kõiges oma erinevuses. Nii klassikaline kui ka jazz, pop jne, erinevalt interpreteeritud muusika, aga ainult väga heas ettekandes. Tund on jaotatud viieks osaks. Iga tund on erinev.”

Kui lühikursus läbi saab ja inimestel on tahtmine edasi tantsida, mis siis?
“Ootame. Vaatame. Kes väga tahavad, need saavad edasi teha. Vabatantsuga võib tegelda lõpmatuseni, ilma et tekiks kordusrutiin.”

Mida see inimesele annab?
“Loodan, et julguse oma teed edasi minna.”

Miks just Nõmme Kultuurimaja?
“Juhus ja saatus tahtsid, et kohtaksin toredaid inimesi. Nõmme kultuurinõunik Evi Eespere viis mind kokku Nõmme Kultuurimaja direktori Maie Tarmaga, kes ütles, et see nišš neil puudub. Tean, et see nišš puudub igal pool. Aga soe suhtumine otsustas Nõmme Kultuurimaja kasuks.”

Ajakiri Kultuur ja Elu on võtnud luubi alla riiklike kultuuriasutuste ja erategijate vahekorra. Siit ka järgmine küsimus: tulite riiklikust teatrist, kuidas toime tulete ja milliseid probleeme on esile kerkinud?
“Ma ei tahtnud luua mingisugust suurt õppeasutust, vaid suurel määral katsetada ennast. See on ka minule kooliks. Stuudio on täielikult isemajandav. Mingeid probleeme veel ei ole.”

Kas eraettevõtlusel kultuuris on Teie silmis üldse tulevikku?
“On küll. Miks mitte? Kui inimesel on omad väga kindlad tõekspidamised, siis ta võibolla ei sobigi teistega koos töötama. Kunagi oli Isadora Duncan, peale teda ei ole ju eriti vabatantsuga tegeldud. Aga tema kadumisest on ju hiigelaeg möödas. Kui isiksusi taga ei ole, ega siis suurt midagi välja ei tule.”

Kultuurkapitali sihtkapitalidelt on võimalik saada toetust balletil, moderntantsul, peo- ja võistlustantsul, rahvatantsul. Kõik ülejäänud tantsustiilid justkui ei kuulukski kultuurivaldkonda. Mida arvate Teie?
“Ma arvan, et kuuluvad küll. Eks Kultuurkapital on ju toetanud väga palju erinevaid isiksusi. Seal peab olema üks kindel eesmärk, milleks seda toetust palutakse ja ma leian, et see on väga lai mõiste.”

Paljudele erategijatele tundub, et riiklik kultuuripoliitika surub neid alla.
“Mina isiklikult ei ole sellega kokku puutunud, kuid kui inimesel ei ole veel nime, mõtlen Peda ja Viljandi Kultuurikolledþi lõpetajaid, keda on ju tohutu arv, siis – ei tea, kus nad kõik tööd saavad ja kuidas saavad? Ei ole kohanud küll, et eriti andekas inimene ilma tööta jääks. Selles suhtes tundub kultuuripoliitika õige olevat. Tahaksin ainult Kultuuriministeeriumi poolt selgemat ülevaadet, mis Eestis üldse tantsualal toimub ja keda kuidas finantseeritakse.”

Paljud kultuuriasutused saavad lisaks eelarverahadele toetust ka fondidelt ja Kultuurkapitalilt. Lihtinimesele jääb paratamatult mulje, et need asutused makstakse topelt kinni. Tekib küsimus, et miks ei leitud vajalikke vahendeid juba riigieelarvest? Kas Kultuurkapital siiski ei ole mõeldud just eelkõige nende toetuseks, kes toetust riigi eelarvest ei saa?
“Siin on argumente nii poolt kui vastu. Töötasin ka aastaid Kultuurkapitalis Tartus. See oli erinevatest erialainimestest koosnev ja enam-vähem olid esindatud alati selle eriala asjatundjad, kuhu raha jagati. Ma leian, et need organisatsioonid oskavad oma tööd teha. Muidugi on asi alati subjektiivne, kuna seda juhivad inimesed. Minule meeldib üks, teisele meeldib teine, mina näen perspektiivi ühes, teine näeb teises. Objektiivne oleks ta võibolla siis, kui juhtimine masinate kätte anda. Kes on ikka väga kindel taotleja, see ikka midagi saab. Minule isiklikult ei meeldi, kui on väga kindel taotlus ja näiteks noor inimene tahab minna välismaale ennast täiendama ning on teada, kui palju maksavad lennukipiletid ja kursuse hind, siis otsustatakse, et noh, anname talle poole või ühe kolmandiku. Natukene panevad kahtlema ka elutöö preemiad. Kui vanemale inimesele, kes on tõesti oma elutöö lõpul, antakse 40000 krooni ja nimetatakse seda elutöö preemiaks, mis ei ole isegi korralik aasta stipendium, ja samas inimesele, kelle looming on märksa väiksem, antakse 100000 ja isegi 200000 krooni ühe aasta loomingulise saavutuse eest...
Muidugi leian, et kui taotleja on riigieelarvest saanud piisava summa, siis pole Kultuurkapitalil mingit alust omapoolseks panuseks.”

Olen kohanud arvamust, et Kultuuriministeerium sellisel kujul tuleks üldse laiali saata.
“Arvan nii, et terves riigis on asjad nii pilla-palla, et see kajastub ka Kultuuriministeeriumi töös. Mäletan aegu, kui Kultuuriministeeriumil lasus ülesanne koordineerida teatrite tööd. Mõtlen mitte ettekirjutamist, kuidas kunstnik oma tööd peaks tegema, kuivõrd see tagas väga erineva repertuaari terves Eestis. See tähendab seda, et samaaegselt ei lavastatud mitmes teatris ühte ja sama tükki. Teatrid said vabalt tellida heliloojatelt ja kirjanikelt algupärandeid, mis oli üks meie visiitkaartidest.”

Olete ilmselt kursis sellega, mis Estonias toimus. Milline on Teie hinnang?
“On kurb, kui vanameistrid on kogu oma elu andnud teatrile ja ka kõige raskematel aegadel võidelnud teatri ellujäämise nimel ning nad päevapealt nimekirjadest kustutatakse. See näitab ainult meie lühikest kultuurimälu ja peatab kultuuri järjepidevuse. Aga paratamatult toob iga juht kaasa oma kindla nägemuse, millega kaasneb alati palju valu. Isiklikult arvan, et vanameistreid saab ka palju delikaatsemalt kohelda. Kui nendele jäetaks võimalus oma kogemuste pinnalt kasvõi vahel harva sõna sekka öelda, oleks lõpptulemus alati parem.”

Eestile otsitakse pingsalt märki. Üks võiks olla ehk meie tantsukultuur?
“Peakski olema. Aga seda ainult siis, kui mõlemad teatrid pööraksid Eesti rahvuslikule balletile rohkem tähelepanu.”