Vabadusvõitleja Arvo Puu:
“Anname teatepulga tulevikule edasi!”

tekst: Jaanika Kressa

Arvo Puu ei ole mees, kes peaks pidulikke kõnesid, aga suust suhu ja silmast silma rääkimine õnnestub tal paremini kui teistel.

Arvo Puu tunneb oma kodupaiga Ida-Virumaaga erilist seotust. “Eestlasi on siia vähe alles jäänud, varem või hiljem kant venestub. Kui meie ei jäta oma jälge, tuleb aeg, mil enam ei usuta, et siin üldse eesti elu kunagi on olnud,” ütleb 15. märtsil 80aastaseks saav vabadusvõitleja. Lähiajaloo jäädvustamisest ja põlistamisest, Sinimägede lahingupaiga ja Vana-Vaivara kalmistuga tegelemisest on saanud tema jätkusõda.

Arvo Puu jätkusõda Vaivaras algas 1994. aastal Ülemaailmse Eesti vabadusvõitlejate kokkutulekuga, mil ta püstitas Sinimägedesse puuristi isamaa eest langenud eesti sõdurile. Selle risti juures on kogunenud tuhanded mehed, peetud palju isamaakõnesid, laulnud Toronto meeskoor. Puurist seisab lahingupaigas tänaseni.
“Ligi 50 aastat olime meie, vabadusvõitlejad, maadligi surutud. Venelased panid Eestimaal rahulikult oma sambaid püsti ja lõhkusid meie omi,” räägib Arvo Puu, kes ise küll kunagi oma saksa väkke kuulumisest saladust pole teinud. “Aga ma ei öelnud ka, et ma vabatahtlik olin,” lisab vanahärra. “Mul on vedanud, ma ei ole pidanud kommunistidega ühte leiba pidanud sööma! See annab mulle kindlustunde.“
Pärast sõja lõppu ei saanud Arvo Puu mõistagi kohe kodupaika elama asuda. Elutee viis teda mitmesse paika, aastatel 1952-1958 viibis ta Venemaale saadetud abikaasa juures. Tagasi tulles pidi julgeolekus selgitusi andma. Maja oli vahepeal ära võetud, töökohta võimatu leida, köikjal öeldi: niisuguseid inimesi nagu teie, meie ei vaja. Järgnes nälg, tiisikus, ühe lapse surm…
Nüüd elab Arvo Puu ammu oma kodus Päites. Naine on läinud manalateele, pojad elavad üks Varssavis ja teine Tallinnas. Aastakümneid oli Arvo Puu oodanud aega, millal eestlased jälle oma langenutele mälestussambaid saavad püstitada. Koos Olev Sirega võitles ta selle eest, et taastataks Vabadussõja mälestusmärk Vaivara surnuaial. Pärast Saksamaal käimist tekkis meestel idee koostada broþüür “Narva ruumis” (“Im Raum Narva”).
“Kui kellegi poole pöörduda, on hea, kui sul pole peas paljas idee, vaid on juba midagi ette näidata. Et meil oli asi valmis, saime kolme päevaga 32 000 krooni kokku, millest sai müüri ehitamise tarvis algkapital.”

Eestluse oaas Virumaal

Tunne Kelam, poliitik ja vabadusvõitleja: Arvo Puu kehastab mitte ainult kodanikualgatust selle sõna parimas mõttes. Tahtsin algul öelda: sümboliseerib kodanikualgatust, kuid põrkusin kohe tagasi, kuna Arvo Puu pole mingil juhul abstraktne sümbol. Ta on tegija. Heast tahtest ja õilsast vastutustundest inspireeritud tegija. Mees, keda elu on rängalt räsinud, kelle tervis ja praegune elujärg õigustaks pigem enesehaletsemist, võibolla ka süüdlaste otsimist. Just seetõttu äratab minu sügavat imetlust ja aukartust selle vaikse tegija tulemuslikkus. Hämmastav oskus teostada tegelikus elus algselt utoopilisena tunduv idee, seda olukorras, kus alustatakse peaaegu tühjade kätega. Sinimägede mälestusmüüri kerkimine ja selle Eesti Verdun’i areng rahvusvahelise tähtsusega sõjamemoriaaliks – seda kõike on Arvo Puu saavutanud mitte meeleheitlikult käsi ringutades, küll aga usaldava, leebe, kuid intensiivse tahtesitkusega. Arvo Puu suhtub heauskliku lootusega igasse inimesse. Mulle tundub, et too avastusvalmis lootus on end kümnekordselt õigustanud – nagu nõiaväel on leitud raha, ehitusmaterjale, tööjõudu kui ka kõikvõimalike organisatsioonide toetust. Arvo Puu kavatsused ulatuvad enamasti igapäevase reaalsuse silmapiiri taha, kuid tema jalad on alati kindlalt tegelikkuse pinnal: ta ei astu ühtegi sammu edasi, kui see pole reaalselt tagatud. Minu arvates on Arvo Puu mees, kelle jaoks Eesti isamaa on püha ja kohustav, kellele on kohustav ja püha nii meie ajalugu, minevikuohvrite mälestus kui ka Eesti rahva parem tulevik. Emil Alesma, Rebase pataljoni võitleja: Kuuldes Eesti tolleaegse peaministri Jüri Uluotsa kutset kodumaa kaitseks, pealetungivate punaste hordide vastu, täitsid eesti mehed 1944. aastal kõhklemata oma kohust. Pro Patria! See, mis Arvo Puu Eesti tuleviku eest elu andnute mälestuse jäädvustamiseks on teinud, on suur töö ja kuigi ta tagasihoidliku töömehena ei soovi, et teda kiidetakse, ei saa me sellest mööda ega ümber. Arvo, ära pane pahaks! Ella Ojandu, New York: Ei ole kerge sellel ausal patrioodil võidelda seal lõvikoopas ja mis veel kõige kurvem – kogeda relvavendade kritiseerimist! Oleks hea, kui kõik need võitlejad, kes veel elavate kirjas on, üheskoos nõudmisega Eesti valitsuse poole pöörduksid. Ida-Virumaa on kui püssirohutünn, mis võib iga minut plahvatada.

Praegu on Vana-Vaivara kalmistust saanud kultuspaik, mis võtab külastajaid vastu kui üks pisike eestluse oaas kesk venestatud Ida-Virumaad. See kalmistu ei torka silma, teda ümbritseb täpselt samasugune tagasihoidlik müür, nagu Eestimaa kalmistuid ikka. Võõral pole sinna asja.
Seespool avaneb aga unikaalne pilt, sest müüriniššid on täis mälestusplaate Teises maailmasõjas langenutele. Nimelisi plaate on Narva all langenutele, aga ka mujal langenud, kuid Virumaalt pärit eesti meestele, samuti Norra ja Rootsi vabatahtlikele võitlejatele. Sekka mõni sakslanegi, kelle peale keegi on mõelnud, talle mälestusplaadi pannud. On ka Vaivara luterliku kiriku kontuurid, ja kõikide õpetajate nimed kuni kiriku hävimiseni 1944. aastal, samuti Vaivarast pärit kultuuri- ja vallategelaste nimed. Kavas on panna mälestustahvlid ka Virumaalt pärit Vabadusristi kavaleridele.
Esimesed tahvlid paigaldati müüri 1999. aasta suvel. Mälestusmüüri pidulik avamine oli 2. juulil 2000. Julgete kõnedega astusid üle maa kokku tulnud vabadusvõitlejate ja Ida-Virumaa eestlaskonna ees üles Riigikogu aseesimees Tunne Kelam ja sõjaajaloolane Hannes Walter.
Kalmistu kui Teises maailmasõjas võidelnute mälestusmemoriaal on haruldane terves Euroopas. Müür sümboliseerib peamiselt 1944. aasta kaitselahinguid, kus hukkus väga palju eesti mehi, peamiselt otse koolipingist tulnud noori, kes lootsid, et Eesti riiki on võimalik taastada. Tänu nendele meestele, kes hoidsid rinnet kinni oma elu ja vabaduse hinnaga, said paljud teised Eestist põgeneda. Mitmetes peredes läks nii, et üks lastest võttis osa kaitselahingutest, langes või sattus vaenlase kätte vangi, teine pääses sel ajal aga vabadusse ja võitles seal edasi. Vabas maailmas käis võitlus juba teisel kujul ja peamiseks relvaks sai sõna.

Aleksandrikool ehk provints pealinna vastu

Vabadusvõitlejad soovivad, et Vana-Vaivara kalmistule maetaks ka Utriast välja kaevatud eesti mehed. Vaidlus selle üle, kas neid mehi võib matta Vaivarasse või peavad nad puhkama koos saksa relvavendadega Narva jõe ääres, on kestnud juba aastaid.
Arvo Puu arvates oleks ebaeetiline matta neid inimesi Narva jõe äärde. “Kogu 1944. aasta ja ka varem käis võitlus, et eesti väeosad saaksid iseseisvaks,” räägib Puu. Ta pole nõus vabadusvõitlejate liidu esimehe Kerdega, kelle soov on, et eesti mehed saaksid maetud Narva jõe ääres asuvale Saksa sõdurite kalmistule pidulikult ja suurte auavaldustega.
“Kui meie riik saab jõukamaks, siis võib seal kalmistul igasuguseid uhkeid asju korraldada. Praegu on mu soov, et toimuks vaikne ja väärikas matmine, kus viibiksid eesti noored ajateenijad ja ohvitserid; et kalmistu saaks kohaks, kus jätkuks vaim, mis oli noorkotkastel ja nendel noortel meestel, kes 1941. ja 1944. aastal Eesti eest võitlema läksid. Me ju lootsime, et kordub see, mis toimus Vabadussõja ajal, uskusime, et suudame taastada Eesti riigi,” räägib Arvo Puu.
Vaivara mineviku ja tuleviku vahendamisest, sellele paigale väärikuse tagasi andmisest on saanud Arvo Puu elutöö. “Kui seda alustasin, olid mul silme ees Aleksandrikooli komiteed, kus ka koguti raha. Alguses ei osanud lootagi, et see leiab nii laia kõlapinda,” tunnistab Puu, kelle ürituse peamised toetajad on olnud väliseestlased. Arvo Puul on kontakte ka väga kõrgete isikutega, näiteks Kasselis asuva Saksa Sõjahaudade Hoolde Liidu presidendi dr Langega, kelle abikaasa isa olnud sõja ajal Eestis.
“Kõiki neid kontakte võiks uuendada, oleks ainult meil, eestlastel, ühine soov,” mõtleb Puu murelikult selle peale, et alek- sandrikoolilikud vastuolud on tekkinud just eestlastel omavahel.
Praegu seisab langenute matmine selle taga, et vanad sõjamehed ja nooremad sõjaajaloolased ei leia ühist keelt. “Põhimõtteliselt saame asjadest ju küll ühtemoodi aru, aga olukord tekitab konkurentsi. Mina soovin mälestustahvlite ja -müüriga näidata, mis toimus 1944. aastal siin. Nemad aga on Tallinnas ja soovivad seda kõike näidata uhkemalt ja paremini – Tallinnas…”
Arvo Puu ajab asja tasa ja targu, aga tema, vana mehega, ei ole keskealistel ajaloolastel sugugi kerge vassida.

Vaivara kui Viru turismi Meka

Aeg-ajalt leidub ikka mõni, kes Arvo Puu käest küsib: milleks see müür? Siis seletab ta kannatlikult, et Vaivarast saab Virumaa turismi Meka. Ta on Vaivara valupunktidest kõnelnud ka Saksa suursaadikuga. Nüüd unistab ta sellest, et saaks järgmisel kevadel nädalaks kalmistule tööjõudu palgata, kõik ideaalilähedasse korda viia ja siis saadiku Vaivarasse kutsuda. Idee üksi ei loe, tuleb ka esteetilist naudingut pakkuda, et seda paika tõepoolest turismiga siduda.
Arvo Puu ei ole mees, kes peaks pidulikke kõnesid, aga suust suhu ja silmast silma rääkimine õnnestub tal paremini kui teistel. Ta loetleb suuri numbreid, mida nii talle otse kui Ida-Virumaa vabadusvõitlejate ühingu arvele on üle kandnud paljud väliseestlased. Terved köited aruandeid selle raha liikumise kohta on ta saatnud Kanadasse, tema käes olevad kaustad jõuavad Muinsuskaitse Ühingusse.
Kokku on laekunud 300 000 krooni annetusi. Sõdurite säilmed oleks võinud möödunud aastal rahulikult maha matta, aga muinsuskaitse, kultuuriministeeriumi ja muud otsustajad-tegelased, eriti sõjaajaloolased ei hooli sellest, neil on omad plaanid, mida Vaivara varjutab. “See, mida meie tahtsime teha, on juba tehtud. Müür on valmis, lisamüür on valmis ja 50 000 on veel raha. Üks 84aastane daam pärandas kalmistu korrashoiuks 5000 dollarit.”
“Kõik see, millest oleme rääkinud, on seotud sõjameeste matmisega, aga venelased ju hävitasid meie kultuuri!” teeb Arvo Puu oma jutus ootamatu pöörde. Vaivaras oli suure saali ja näitelavaga rahvamaja, kus toimus vilgas seltskonnaelu. Selle ehitas kohalik rahvas mõisnike abiga ja õnnistati sisse aastal 1910. Müürid on kõvad, nende peale saaks ehitada. “Praegused venelased näevad ainult varemeid, nad ei tea, et siin varem üldse midagi oli. Ma tahan, et see rahvamaja saaks taastatud, on juba olemas nii arhitekt kui ehitusmees. Kõik ütlevad, et väga kena mõte, minu ülesanne on seejuures üsna väike – raha leida, 10 miljonit,” räägib Puu.
Arvo Puu paigaldatud puuristi vastu kavandati kunagi riikliku tellimusena suur mälestusmemoriaal raudteerööbastest kokku pandud hiigelsuure võõrapärase rõngasristiga, mida vabadusvõitlejad on sortside võitluseks kutsuma hakanud. Suure monumendi juures on raisatud palju raha, aga siiani pole selge, kellele see ja milleks. Memoriaalil puudub lahtiseletav kiri, on vaid aastaarv 1944, mis jätab vaba tõlgendamisvõimaluse. Rõngasristi memoriaal on avamata tänaseni, kuigi 2000. aasta suvel selleks puhuks mitmeid kuupäevi välja kuulutati. “Alguses oli kõik enam-vähem korras,” meenutab Arvo Puu. “Sain peaminister Laariga kolm korda ühe nädala jooksul kokku. Ta lubas selle avada ja kohale kutsuda mitme riigi sõjaväeatašeed.” Sinimäed on lahinguplats ja kõikide langenutega seotud – neid oli 200 000.
“Mina soovin, et sellest ei tuleks vanade haavade lahtikiskumist. Las jääda, nagu on, aga tuleks panna selgitus neljas keeles: eesti, vene, saksa ja inglise keeles, et milleks on see mälestusrist,” räägib Arvo Puu.