Reibas kommunist

Kindlasti olete märganud kommunisti (endise?) reaktsiooni, kui jutt vanadele aegadele veereb: silmad hakkavad särama, rind läheb kummi ja õhku täis. Meenutatakse soojalt “inimlikke” suuri parteifunktsionääre, IV haiglat, parteikooli kaaslasi, rajoonikomitee iganädalasi koosolekuid. Tänapäevale lähemale jõudes kustutakse; virisetakse, üritatakse kõike maha teha ja tulevik tundub pahaendeline. Kuigi tegutsetakse ka praegu mitmel rindel – juhatustes, ministeeriumides, osakondades, omavalitsustes –, pole see enam see. Pole aeg, kus võimutäiust nauditi.

Kolhoosi-sovhoosi esimehed, partorgid, kontorirahvas hakkasid juba 10 aastat tagasi nina uute tuulte poole sättima. Päris kibekähku oli neil ülevaade majandi varadest, omaniketa, tagastamisele mittekuuluvatest metsadest-maadest ja muust varast, kuhu kiirelt käpp peale panna. Nad elasid enne hästi ja on praegugi reipad. Kui niisugusel “omavalitsustegelasel” on taskud täis, valla metsad-maad, paremad tootmishooned käes, on mõneks ajaks rahu maa peal.
Aga “valget inimest” temast ikka ei saa. Rajaneb ju kommunism inimese kadedustundele, see omakorda tuleneb inimese rumalusest-lollusest ja laiskusest. Varsti ollakse sama vaesed kui enne ja algab uus ring – võtame ära, saadame Siberisse…

Kuidas meie 10aastase iseolemise järel osutus võimalikuks, et tipp- kommunist Arnold Rüütel on president ja marksismiõppejõud Savisaar linnapea?
Noh, et presidendivalimistega läks, nagu läks, on nüüd paratamatus. Eks meie toredad, prisked, täies elujõus omavalitsustegelased endise sovhoosi-kolhoosi parteirakukese näol said korraks veel võimaluse. Aga see pole kogu eesti rahvas, eesti rahvas alles hakkab valima!

Ja hingelist häbi ja alandust nad tunnevad, alaväärsus lööb välja nii ehk naa. Ponnistused reipust teeselda on läbinähtavad ja naeruväärsed. Omasuguste pundis on ainus kindel koht ja varjupaik. Aeg aga läheb, alandus ja alaväärsus rikuvad tervist, kuid nad ei tagane. Nad on olemas ja neid on ääretult palju.

Aga oleks juba aeg arusaada, et midagi on muutunud ja lihtsalt kaduda.

Tea Kurvits,
Kultuur ja Elu peatoimetaja