Ajakirjandus – pehme või karvane

tekst: ANTS SILD

On algamas meie ajakirjandusliku kurbmängu viimane, kolmas vaatus. Nagu Arnoldi “Pehmetes ja karvastes” nähtud õudusunenäos, võib ka ajakirjandusele end peagi ilmutada Isa vaim. Ärge hakake kisendama, kui selleks osutub Rein Ristlaan.

Möödunud aasta löpul korraldas Postimees Tallinnas missioonikonverentsi Rahvusriik ja kaitsetahe – eliidi roll ja kohustused. Kõnepulti läinud Urmas Klaas õigustas ajakirjanduse halvustavat suhtumist kaitsejõududesse, põhjendades seda tõe otsimise vajadusega Ajakirjandusliku tõe olemuse kohta said konverentsist osavõtjad teada, et selle otsijad on oma otsustustes vabad. Usinad vaba ajakirjanduse tööme?silased leiavad, keda küsitleda, kelle mõtteid ja lugusid avaldada. Ja nagu igas diktatuuris – ajakirjandus on end neljandaks võimuks nimetanud –, kajastub valitseva kildkonna arvamus ühiskondliku arvamuse kujul. Ajakirjanduse lemmikud esinevad seal rahvana.

Ajakirjandus, rahvas ja tõde

Urmas Klaas kinnitas, et ajakirjandus teenindavat rahvast. Loomulikult. Kuid selliselt, kuidas ta rahvast mõistab, sest rahvas ning mõistmine algab ju ajakirjanikest endist. Postimehe peatoimetaja soovitas kuulajatel lugeda publitsistikaklassikut Jaak Allikut, kes olevat missioonitundega intelligent. Ja otse loomulikult ka rahva arvamuse esindaja. Mitmed saalisviibinud olidki lugenud nimetatud autori tõredaid patsifistlikke käsitlusi, mille järgi talitamine lõpetanuks kiiresti Eesti Vabariigi olemasolu ka teistkordselt. Selliste lugudega tegelikult solvatakse kõiki eesti mehi, kes riigi kaitseks on relva haaranud. Soovitada selliseid artikleid lugemiseks võivad vaid need, kes Eesti saatuse suhtes on ükskõiksed või vaenulised.
Viimast hoiakut on Postimees järjekindlalt avaldanud taasiseseisvumisest alates, ikka on tõeotsijad leheneegrid üles leidnud tühipaugutajad, end purju joonud kaitseliitlased, salaküttijad, hooletud relvadega ümerkäijad, peaaegu mitte kunagi aga seda, et tänu kaitsetahteliste meeste tegutsemisele on tosina aasta jooksul tuhast tõusnud riigi kaitsejõud. Küll peavad ajakirjandusliku tõe otsijatel olema suured silmaklapid, mis ohtralt kirjeldamist leidnud kaitsetahtelise “viletsuse” kõrval head üldse märgata pole võimaldanud!
Kaitsetahe kasvab vaid siis, kui seda sisendab kodu, tugevdab kool ja ühiskondlik arvamus. Kui kodus ei teata, milleks on vajalik oma riik, tuleb ülejäänutel, eriti just ajakirjandusel, seda mõjukamalt ning otsusekindlamalt tegutseda. Kui aga numbrist numbrisse ilmub ajalehes kaitsetahet õõnestavaid materjale, siis missugusest rahvusriiklusest saab olla tulevikus jutt? Mis isamaakasvatusest me kõneleme, kui selle mõtte levitamise peamine vahend eesmärgi saavutamise vastu töötab? Halvustav lugu või isegi pealkiri ajalehes on kurjast, arvestades tingimusi, millistes tuli ja tuleb praegugi kaitsejõude rajada. Eesti ajakirjanduse missioonitundest selles töös kahjuks üldse rääkida ei saa.
Kokkuvõte missioonikonverentsi ajakirjanduslikust küljest oli kurb. On kätte jõudnud aeg, kus rahvas peab ajakirjandusest mõningaid kibedaid tõdesid kuulma hakkama. Sest kui mõlemad manipuleeritavateks muudetakse, pole mõtet enam ka riigil ja tema relvaüksustel, mis rahvast ja tõde kaitsema seatud.

A nagu ajakirjandus

Eesti ajakirjanduse praeguse seisukorra saab üsna lühidalt kokku võtta: taasiseseisvumise üheteistkümne aasta jooksul on Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee agitatsiooni- ja propagandaosakond koostöös teatavate teenistustega oma tööd rahvusliku ajakirjanduse “mainekujunduse” alal väga hästi teinud, kasutades oskuslikult ära nii kollaborantlikke haritlasi kui ka lapsajakirjanikest kogemusteta kollanokki.
Tosin aastat tagasi tärganud parempoolne, isamaa ilu hoidlev ajakirjandus on tänaseks põhja lastud. Toimetajad ja ajakirjanikud, kellel polnud keskkomitee töötajate või nende lähikondsete mandaati, on nüüdseks diskrediteeritud, osa neist Mart Nikluse suguste vabadusvõitlejatega koos ajaloo arhiivi heidetud. Elu äärealadele tõrjututena peavad nad nüüd kõrvataguseid kõhvitsema ning toimunu üle järele mõtlema.
Taasiseseisvumist kontrollivate organite käsi on karm. See on esile kutsunud rahulolematu mõmina. Nii näiteks korraldasid võimult kukkunud isamaalased – otsekui oma äparduste õigustuseks – hiljuti Eestluse Elujõu Konverentsi. Seal alustas Paavo Kivine, staaþikas ajakirjanik, oma esinemist järgmiste sõnadegs: “Möödunud aasta lõpul palusid mu kõrgesse ikka jõudnud vanemad: poeg ära telli meile enam Eesti Vabariigis ilmuvaid lehti!” Saalis istunud isamaalised inimesed võpatasid, neid oleks nagu piitsahoop näkku tabanud. Vanade kommunistide, politrukkide, polpommide ja Eesti NSV Siseministeeriumi omaaegsete koosseisuliste ja mittekoosseisuliste töötajate – keda kuulajaskonnast oli tubli neljandik – nägudel ma tundevirvendust ei täheldanud. Nad on seda oma eelmises elus ka hoolikalt varjama õppinud ning ega valutundlikkust selles ametis kuigivõrd ka hinnatud.
Seal eksis mu pilk ka kolme kunagise Kultuuri ja Elu toimetuse partorgi, kes ilmselt juhuse tahtel olid kõrvu istuma sattunud, palgeile. Neid teema puudutas. Seda võis täheldada nihelemisest ja sagedasest tähendusrikkast ninanuuskamisest – ajakirjanduslik närv on reetlik asi...
Paavo Kivine tõi näite ajalehe väljaandjast, kelle sõnul olla tema ülesanne teenida kasumit. Esineja küsis: “Kuidas saab ajakirjandus sellise eesmärgipüstituse korral teenida rahvast ja isamaad? Sõna on ära söönud usu,” tegi ta süngelt apokalüptilise kokkuvõtte. Tema etteaste “Sõna ja tegu”, eriti selle teine pool minuni täielikult ei jõudnudki. Sest mulle meenus korraga kõneleja aastaid tagasi ühes ajalehes esitatud mõtteavaldus, milles ta võrdles kommuniste kärnaste koertega, kes peavad oma oksekausi juurde tagasi roomama ja selle tühjaks lakkuma.
Tänaseks on olukord kardinaalselt vastupidine – jälki protseduuri on sooritama seatud rahvas. Sundkorras. Kärnased koerad aga korraldavad polistshukkidega turumajandust, pidades sekka ajaleheveergudel, aegajalt ka televisioonis isamaalisi kõnesid! Sõna on tõesti teoks saanud.– ja veel milliseks teoks!
Siintoodu olgu kinnituseks mu avaldusele: suhtun Eesti ajakirjandusse suure umbusu ning ettevaatusega ja soovitan seda teha ka teistel. Eriti nendel inimestel, kellele selle institutsiooni taustad ja tagamaad tundmatud. Mõningaid näiteid: kunagi ütles Eesti Televisiooni kauaaegne töötaja mulle ununematud sõnad: “Siin on peldikupotil ka julgeolekumajori pagunid peal, kui saad, püüa sellest majast eemale hoida.”
Need meenuvad ikka siis, kui kuulen arutlusi avalik-õigusliku televisiooni teemal. Mida muudab sellise taustaga majale uue direktori valimine? Kas bordellist saab uue juhataja ilmumisel tõesti vagade õdede-vendade varjupaik? Ärgem olgem naiivsed – eesti ajakirjnduslike Augeiase tallide rookimine nõuab ränka tööd ja vaeva. Alustada tuleks tuulutamisest, kadakasuitsu tegemisest ja alles kauges tulevikus võiks rääkima hakata taasõnnistamisest.
Jälk silmamoondus, valetamine, veesegamine ja avalik prostitueerimine nii vaadete kui aadetega on saanud Eesti ajakirjanduse valdavaks tunnusjooneks ja tema kollaborantlikuks dominandiks. Sellest johtuvalt ka kõik need äpardunud mainekujunduskatsed ja murtud rukkililledega mööda külasid käimised. Ausameelse ajakirjanduse olemasolu korral oleks keegi pidanud ütlema: tark ei taotle iialgi avalikku tunnustust, sest tema poole vaadatakse vaikses hardumuses nagunii ja: murtud rahvuslille kujundit tulnuks kasutada läbirääkimistel riikidega, kes pole oma ränki ajaloolisi kuritegusid õieti veel tunnistama hakanudki. Riigijuhtide ja valitsuseliikmete nõustamise ning nende tegevuse korrigeerimise asemel tegeleb ajakirjandus lapsemeelsustega, loobib oma rahvale liiva silma ning on sealjuures täis sülitanud oma särgi.

Arnoldi õudusunenägu

On algamas meie ajakirjandusliku kurbmängu viimane, kolmas vaatus. Nagu Arnoldi Pehmetes ja Karvastes nähtud õudusunenäos, võib ka ajakirjandusele end peagi ilmutada Isa vaim. Ärge hakake kisendama, kui selleks osutub Rein Ristlaan. On ju tema kaastöötajad ning endised kolleegid taas väljapaistvatel kohtadel propaganda (sõna, mida üldse ei salli Postimehe peatoimetaja!) ja eriti ajakirjanduse alal. Selline võib olla iseseisvusnäidendi tegelik lõpp. Mis ootab siis ees meie töökat ajakirjanduse mesilasperet?
Ainuke, mis reaalset abi pakub on see, kui kõik see mees, nagu ohtude korral varemgi, Marju kahara ja kaitsva undruku alla põgeneb. Sest sealt on pärit praeguse ajakirjanikekorpuse (meeste) julgus, mentaliteet, teadmised ning mõttelaad. Ning seal leitakse taas ka oma kindel kodu ja turvapaik...
Meie ajakirjanduslik paranoia kestab varsti juba kaksteist aastat. Kommunistliku ideoloogia aktiivsete eestvõitlejate positsioon on tosina aasta jooksul sedavõrd taastunud, et neid juletakse – eriti ajakirjanduse vallas – ilma häbenemata tõsiste tegijate ja ekspertidena reklaamida. Mart Kadastik, Toomas Leito, Peeter Sookruus, Jaak Allik jt on “nimed marmortahvlilt”, millega jätkuvalt taotakse pähe inimestele, kelle intellektuaalne ja tunnetuslik väli kuhtus kommunistide võimutsemise ajal. Nende mõistuse ja hinge hävitamise suurim kahju aga sünnib sellest, et järelpõlved ei saa enam kodust kaasa kasvatust, mis neid oma elu ja riigi tegelikule rajamisele innustaks.
Teha on jäänud veel mõned kosmeetilised tööd – taotleda “saavutatule” intelligentsi teatud osa tunnustus, suunata ärahullutatute pilk eemale perekonnast ja kodust, juhtida see ees terendavatele miraaþidele, sest selle läbi kattub kiiresti suhe tegelikkusega ning arusaamine maailmast. Ja muidugi – lämmatada veel elav ning tuiklev mälu.
See, et kommunistlik inimene ise on tegelikult psühhiaatriliste uuringute objekt, selle ideoloogia eestvõitleja, aga eriti sealjuures lisandub talle veel ka kriminaalne komponent – poleks enam nagu jutu teemagi. Kommunistliku ajakirjanduse – maailma võikaima ideoloogia levitaja tegevusest ja toimetamistest – tasalülitavast toimest tänapäeval mitte keegi ei kõnele, ei karju…!

Konverentsil käsitletud ajakirjandustemaatikat refereerides olen kasutanud Priit Silla artiklit Viljandi ajalehest Oma Maa.