Elmo Nüganen
loob Vabadussõjaga emotsionaalset sidet

tekst: k&e

8. veebruaril anti stardipauk rahvuslikule suurprojektile, mida on kavandatud juba 10 aastat ning mille jaoks on kirjutatud mitmeid stsenaariume. Algasid A. Kivika tuntud romaanil põhineva filmi “Nimed marmortahvlil” võtted.

Albert Kivikas ja tema romaan “Nimed mamortahvlil”, koguni sõna Vabadussõda olid meie koolihariduse omandamise ajal range keelu all. Millal esimest korda Albert Kivika raamatut lugesite ning kuidas hindate teda kirjanikuna?
Elmo Nüganen: “Nagu ilmselt paljud nooremad inimesed, lugesin minagi A. Kivikase romaani esmakordselt alles Eesti Vabariigi ajal, kui mulle tehti ettepanek seda filmi tegema hakata, aasta võis olla 1994. Loomulikult olin raamatust varem kuulnud, aga see polnud mulle kätte sattunud. Arvan, et A. Kivika kui kirjaniku kõige suurem panus ongi vast see, et ta on kirjutanud raamatu, mis osutus väga mitmetele põlvkondadele Vabadussõja piibliks ja eestlusele oluliseks romaaniks.”

Olen lähiajaloo uurimisel kohanud seisukohta, et ah, mis neist vanadest asjadest ikka torkida. Miks seda filmi Teie arvates eesti rahvale vaja on?
“Film on minu arvates vajalik sellepärast, et noorematel inimestel ei ole emotsionaalset seost Vabadussõjaga ja ma väga tahaksin, et film kujuneks niisuguseks emotsionaalseks sillaks. Emotsionaalne mälu on väga võimas asi. Mulle väga meeldis ühe Eesti Kaitseväe ohvitseri vastus küsimusele, miks Eesti Kaitsevägi toetab seda filmi: need, kes langesid Eesti vabaduse eest, on ju ometi vähemasti ühte filmi väärt. Ja kui filmi läheb vaatama vanaisa oma lapselapsega, siis ehk aitab see sild, mida film püüab luua, meil siin Eestis natukene leplikumad olla ja meeles pidada, et meil on ikkagi üks tulevik, nagu on olnud ka üks minevik.”

See on sügavalt rahvuslik film, aga rahvuslikkust meil tänini millegipärast kardetakse. Kui panime seoses Eesti Leegioni Muuseumi artikliga A. Rebase foto ajakirja esikaanele, tuli üks endine eesti leegionär toimetusse ja küsis, kuskohast me selle julguse võtsime. Ma küsin nüüd Teie käest samamoodi.
“See on üks niisugune väga peenikene asi... Tõepoolest, sellised sõnad nagu propaganda või rahvuslikkus on eri perioodidel Eestis omandanud ka ühe teise tähenduse. Seetõttu oleme püüdnud peategelaste patriotismi ja rahvuslikkuse ära peita selles mõttes, et sellest eriti palju ei räägita. Küll aga paistab see välja, kui jälgida tegevust, seda, mida poisid teevad ja kuidas nad teatud olukordades käituvad. Arvan, et see on kindlam viis leida tee veidikene skeptilise eestlase südamesse. Saan aru, et see on probleem, aga see on puht rahvuslikust eripärast tulenev probleem, mis peaks kunstiliste vahenditega olema lahendatav. Vähemasti ma loodan seda.”

27. novembril 2001, Vabadusristi päeval, palus kindralleitnant Johannes Kert oma sõnavõtus järele mõelda, miks läksid noored ja vanad sõtta veel olematu riigi eest. Kuidas vastaksite sellele küsimusele?
“See ongi küsimus, et kui tol hetkel mindi olematu riigi eest sõtta, siis kas praegu mindaks ja kas sellist otsust üldse vastu võetaks? Üsna palju oli sealjuures kahtlemata ka lihtsalt seiklushimu, noored on alati veidikene idealistlikumad ja romantilisemalt meelestatud, nii et kindlasti oli minekus ka väga palju idealismi. Oma mõju avaldas muidugi ärkamisaeg, sest rahvusliku taassünni laineharjal võib rahvas üsna palju korda saata – eesti rahvas mäletab ju veel, missugused olime 1988. aastal. Küsimus ongi selles, kui lojaalsed me riigile oleme ja mis juhtub riigis elava kodanikuga siis, kui vabadus on käes ja riik hakkab elama oma elu.”

Endised eesti sõjamehed, kes sattusid sõdima erinevale poole rindejoont, ei ole suutnud siiani omavahel leppida. Kivika romaanis satub samuti üks vendadest ühele, teine teisele poole. Kas leppimine ongi võimalik?
“Ma arvan, et siin ei ole mitte midagi parata, ükskõik kui raske see ei ole, aga mida kiiremini osapooled aru saavad ja vennad tunnistavad, et nad tegelikult on ikkagi vennad ja üks perekond, seda parem. Usun, et leppimine peab olema igal juhul võimalik. See, et inimesed on sattunud erinevatel aegadel teine teisele poole rindejoont, ei tähenda alati ideoloogilisi veendumusi ühel või teisel poolel – see võis tuleneda ka juhusest või saatusest või võimatusest valida.”

Tolleaegsed koolipoisid pidid tegema ränki valikuid ja otsuseid. Kas praegused koolipoisid on Teie arvates võimelised samamoodi ajastu väljakutsele vastama? Kas Teie oleksite?
“Praeguste koolipoiste eest ma küll vastata ei oska ja mine tea, kas ma iseenda eestki oskan. Arvan, et ka see on ju üks põhjus, miks ma seda filmi teen. Et aru saada, mismoodi ma tol hetkel oleksin käitunud.”

Kuidas muretsete vajamineva sõjatehnika ja mundrid?
“Oleme pöördunud naabrite – soomlaste, lätlaste poole ja Peterburi. Läti poolt saame osa tolleaaegsest sõjatehnikast ja mundritest, näiteks Läti Punaste Küttide mundrid. Soomest loodame, et saame ka Soome vabatahtlike mundreid. Venemaalt saame üldse tolleaaegset riietust, sest see baseerus tol ajal väga paljuski tsaariarmee mundritel. Üks soomusrong hakkab kindlasti sõitma, filmi jaoks ühest täiesti piisab. Praegusel hetkel on kaks varianti: kas hakatakse seda tegema Eestis või siis, nagu hiljuti kuulsin, et Peterburis on rong olemas ja võimalik, et kui sobib, siis me lihtsalt üürime selle.”

Meil on palju räägitud isamaalisest kasvatusest, mida justkui vajaka oleks. Mida see mõiste Teie jaoks tähendab?
“Ma arvan ka, et isamaalikku kasvatust võiks olla, aga sellega peab olema taktitundeline ja ettevaatlik, et ei tekiks vastupidist efekti. Huvitav tähelepanek on ju see, et noorte patriootlikule kasvatusele on suurt tähelepanu pööranud kõik totalitaarsed riigid, olgu möödunud sajandi kolmekümnendate Saksamaa või Nõukogude Venemaa kahekümnendatel, kolmekümnendatel, viiekümnendatel aastatel, kusjuures demokraatlikud riigid ei ole seda tavaliselt kunagi teinud. Asja paradoksaalsus seisneb selles, et suurriikidele on see ka kätte maksnud. Näib, et demokraatia juurde käib ka niisugune iseenesestmõistetavus isamaalise kasvatuse juures, et seda ei suruta peale. Isamaaline kasvatus peab olema enesestmõistetav.”