K&E leksikon

tekst: Karl Kello
Kasutatud „Eesti rahvakalendri“ materjale

Ahjusuu

Ahjusuud ei tohi tühjaks jätta. Kui leivad ahjust välja võetud, visatakse kohe mõned halud puid ahju, et ahju suud mitte tühja hoida. Sest ahi olla ükskord ütelnud: “Kes tema suud tühjaks ei jäta, selle kõhtu ei jäta ka tema ial tühjaks”.
Ahi on otsekui elus asi. Räägitakse ahju rinnast ja ahju südamest. Ahjusuu on mingi maagiline avaus selle ja teispoolse maailma vahel. Ahju ukseaugu kaudu saab tulevikku piiluda – kui asetada sinna peegel, võib näha, mis toimub tulevikus, usuvad lätlased. Läti keeles samuti kui eesti keeles nimetatakse ahju ukseauku nimelt ahju suuks. Andreseõhtul jalgade vahelt ahjusuhu vaadates näeb läti neiu tulevast peigmeest ahjust välja astuvat. Kui vaadata uusaastaööl või täpsemini aastavahetushetkel ihualasti jalge vahelt leivaahju põhja, näeb seal oma surma või pulmi ette. Ahjusuus näitab end samuti tulevane peigmees – selleks tuleb vaadata sinna asetatud peeglisse jalgade vahelt teise peegli kaudu. Uusaastaööl asetab tütarlaps peegli reheahju ja süütab kummalegi poole küünla, võtab ihualasti ning vaatab jalge vahelt peeglisse. Kesköötunnil näitab ennast peeglis tulevane mees. Kui aga vaataja saab uusaastaõhtul ahjus surma näha, siis ta sureb sel aastal.
Kes elab ahju sees – surm? Surm jätab endast jälje maha. “Maarjapääva ööse astu jälg leede ja kui hommiku sellel teine kõrvas on, siis sured see aasta ära. Kes selle teise jälje astub, ei ole teada – olla surm” (Simuna).
Kes elab ahju sees – kurivaim? Kurivaim sõidab meil ringi leivalabida ja ahjuluuaga. Kuradi vastu tehti Lätis ahjupandavale leivale rist peale. Uusaastaööl kell 12 ahju vaadates võivatki seal kuradit näha – täpselt keskööl olevat ta sääl ees. Ahjust võib vana ise vastu vaadata: “Jõuluöiti panevad tüdrukud ikka peegli ahju ja küünlatule juurde, vaatavad siis tagurpidi paljaste reite vahelt peeglisse, et kes vaatab säält vastu, see on peigmees. Aga, sa mõistad, ühel neiul vaadanud vastu vana (kurat) ise”, teavad liivlased.
Ahjus teatakse elavat majaisand, kellele lätlased annavad enne uudsevilja toiduks kasutama hakkamist oma osa, et tuleks hea saak.
Ahjus põleb elutuli? Kui ahjus tuli praksub ja pillub sädemeid, siis arvavad lätlased, et see on teade vanaemalt. Ainudel oli tuli samuti vanaema võrdkuju. Ainude arvates pidas vanaema eluaset ahjus.
Uusaastaööl jäetakse tuhka ahju ette. Kui hommikul viivad jäljed tuhal ahju, siis keegi sureb sel aastal majalistest, kui aga jäljed suunduvad ahjust välja, siis keegi sünnib, teavad lätlased.
Puude ahjupanemisest sõltub, mismoodi sünnivad lapsed ilmale, kas tuleb kerge või raske sünnitus. Ahju peab puid panema jäme ots ees. Kui naine paneb puid ahju vastuoksa, latv ees, siis sünnib tal ka laps vastupidi, jalad ees (Viires).
Inimene ilmub siia ilma teisest ilmast ning kaob sinnasamasse. Ahi on juba ositi sealtilma isanda valdus.

Nõiad sõidavad luua seljas. 15. sajand.

Ahjuluud

Luud on maagiline vahend, seda enam ahjuluud. Nõiad sõidavad luua seljas. Luud pistetakse pihku lumememmele, mis on meil selle kuju oluline eripärasus võrreldes muu maailmaga. Luud pannakse ukse taha - kui luud ukse taha jätta, ei juhtu majas õnnetust. Hästituntud asi on taevaluud. Tuul on taevaluud: loodetuul on taevaluud, õhtane tuul on taevaluud ja põhjatuul on taevaluud. Loodetuul pühib taevast, põhjatuul pühib pilved. “Loedtuul on taevaluud, keskhumiktuul on mere reha,“ ütleb vanasõna.
Liivlased-lätlased usuvad, et kui jätta (ahju)luud ukse taha jätta, ei pääse nõiad ega mustlased ei pere äraolekul sisse. Mis tähendab, et saaremaine omaaegne luudade ukse taga hoidmine polnud märgiks mitte ainult pererahva kodusolematusest, vaid ka kaitseks kurjade jõudude vastu.
Kui antakse kätte lumememmele, siis kaitseb see kodu vaenulike vägede eest, kes iseäranis teatavasti talvepimedas ja jõuluööl liikvel.
Luud kõlbab kasutada tarbliku sõiduriistana – nõiad sõidavad luua seljas. Ahjuluua ja leivalabidaga sõidab ringi kurivaim ise, ahjuroobiga peavad sõda tondid. Jõululaupäeva öösel pannakse ahjuluud ja leivalabidas parde otsele, et kurivaim neid kätte ei saaks ja nendega sõitma ei läheks (Risti).
“Kui tahetakse saada hästi õnnelikuks ja et õnn teda igal pool saadaks, selleks tuleb jõululaupäeva öösel kella 12 ajal võtta ahjuluud ja sellega pühkida õunapuu otsast endale pääle” (Halliste).

Ahjupealne, -alune

Ahjualune on tuntud kui üks kõva söömamees, õgija. Pool härga korraga neelata poleks tal mingiks eriliseks probleemiks, kuigi ise on vaid pöialpikku habemikku poisikene. Ahjualune on allilma isanda võrdkuju, magu on tal seega suur kui maapõu ise. Kusagil põranda all asuvast täitmatust õgardist teab pajatada ka teistegi rahvaste folkloor.
Ahju peal usuti asuvat lastehirmutis viruskundra. Võimalik, et nimelt temale visati lapse piimahammas, öeldes, et võta-võta puuhammas, anna mulle luuhammas. Lätis loodeti väljalangenud hammast ahju või ahju otsa visates saada asemele juba raudhammas: sealmail öeldi, et võta luuhammas, anna mulle raudhammas.

Ahikotus

Eisen on kusagil kirjutanud, et vanal ajal olnud igal talul oma ahikotus – kivivared, puudealused, taretagused. Ahikotuses elanud vaimud, kes võinud tuua nii õnne kui ka õnnetust. Igast andest, iseäranis uudseandidest pidi kõigepealt ahikotusele viidama.
Aher- ehk ahivared olid kummituste kokkukäimiskoht ja kodukaitsevaimude asupaik. Mulgimaa ahikotuses võime seega näha lihtsalt ahju kohta (vrd kodukotus), s.o eelnevate põlvede eluaseme koldepaika, millest ainult taretagune kivivare veel alles. See aga, kellele ohverdati, keda toideti ja kelle heasoovlikkust taotleti, oli kadunud põlvede leerahvas. Kes vanast harjumusest ootas oma osa, kuigi maja oli peakohalt kadunud ammu juba.

Kodukolle

Kreeka kolde- ja ohvritulejumalanna Hestia.

Kolle on keskne koht majas. Kolde juures sooritati antiikajal nii perekonna ja hõimu kui ka riiklikke poliitilisi kultustoiminguid (vrd kodukolle, riigikolle).
Kolle oli omal ajal püha paik, perekonna ja sugukonna ühtekuuluvuse sümbol. Kolle osutus kogu maailma keskpunktiks, selle ja teise ilma keskpunktiks ning üksiti ilmu ühendavaks paigaks, kust ohvritule suits jumalani tõusis. Kolle ühendas aegu ja inimesi, selle tuhka anti põlvest põlve edasi isalt pojale ja vanast külast uude kui meeldetuletust – mäleta neid, kes enne sind selle tule ääres istusid, tea, kuhu sa kuulud (Lintrop).
Lätlased panid uude majja asudes kõigepealt koldesse leiba, soola või hõberaha, milles tuleb tõenäoliselt näha ohvriandi koldejumalale. Ainude arvates võinud koldes asuda vanaema. Kreeklastel oli kodukolde jumalannaks neitsilik Hestia (‘kolle’), Roomas Vesta. Kodukolle oli jumalneitsi kultusepaik, seal ohverdati talle osa toidust. Seda jumalneitsit peeti ühtlasi riigikolde jumalannaks. Vesta neitsid valvasid muistse kombe kohaselt Vesta templis igavest tuld. Vesta tuld peeti Rooma õitsengu sümboliks. Majast pelgupaiga otsija anti koldejumalanna kaitse alla.
Meil on tuntud leemees, kes arvati elavat lee ehk kolde all ja usuti tulevat majja esimese tule?tegemisega. Samuti teatakse-tuntakse ka leelapsi: “Jõululaupäeva ja neariõhta pandud toiduasja leede, et anname leelastele koa süüa” (Juuru).