Salar de Uyuni Boliivias. Maailma suurim soolajärv.

Eestlased inkade impeeriumis

tekst ja fotod: Anne Türn

Reisiseltskond eestlasi käis metsikult inkade impeeriumit avastamas, sihiks Peruu-Boliivia-Tšiili.

Varasemad reisid on mind ja grupikaaslasi viinud Austraaliasse ja Uus-Meremaale, Alaskale, Nepaali, Gröönimaale, Tiibetisse ning paljudesse teistesse paikadesse. Lõuna-Ameerika oli veel avastamata maa. 2000. aasta oktoobris läksime kaheks kuuks inkade impeeriumisse, sihiks Peruu-Boliivia-Tšiili.
Minuga koos tegid avastusretke kaasa Säästva Arengu Instituudi juhataja Olavi Tammemäe, Tartu ehitusettevõtja Väino Peets, silmatohter Jaan Reimand ja puidutööstuses tegutsev Mihkel Merimaa, kes täitis vastutusrikast rajaleidja ülesannet ja jäädvustas reisi filmilindile. Ise teenin leiba vabakutselise keraamikuna.

Segadused lennujaamas

“Ärge ainult lennake Aviancaga,” oli mu esimene kommentaar Lõuna-Ameerika reisi kohta. Frankfurdis nimelt me küll nägime kaugelt sellenimelist punase sabaga lennukit, aga kui küsima läksime, vastas naeratav neiu leti taga, et teie järgmine võimalus lennuks Bogotasse on kahe päeva pärast...
Kaks kuud hiljem, Santiagos, jõudsime isegi stardirajale, aga meie õnneks mitte kaugemale. Mootoririke. Ju siis nii kaugele reisimine ei peagi lihtne olema. Tegelikult tuleb lennuliinidele siiski au anda – segadustele vaatamata jõudsid meie seljakotid alati kohale. Natuke hiljem küll kui meie.
Lima. Elu botaanikaaias
Lima võttis meid vastu sõbralikult – hommikul kell 4 viis takso meie seltskonna lennujaamast “Lonely Planetist” välja valitud aadressile ja kõigi rõõmuks osutus see maja Lima südalinnas tõesti mõnusaks hotelliks, kus öö eest tuli maksta vaid 3 USD. Hommikul avastasime, et oleme elama sattunud botaanikaaeda, kust ei puudunud ka kilpkonnad ja papagoi. Enne reisi olime kuulnud, et ilma hispaania keele oskuseta on Lõuna-Ameerikas väga raske. Nii see tõesti on. Proovisime küll inglise keeles suhelda, aga sama edukalt oleksime võinud eesti või hiina keelt rääkida. Mõned vajalikumad fraasid nagu “mis maksab viis õlut?” õppisime hädaga ära, aga see, et ka reisibüroos inglise keele oskusest eriti kasu ei olnud, tuli juba suurema üllatusena.

Cusco. Inkade impeeriumi keskpunkt

Šamaan? Hoopiski õlimüüja Cuscos.

Nimelt oli meil soov Cuscosse lennata. Pikkade läbirääkimiste tulemusel õnnestus siiski piletid osta ja ka lennuki peale pääseda. Cusco oli Inka impeeriumi pealinn ja koht, kus iga enesest lugupidav Inka riigi alam pidi vähemalt korra oma elu jooksul ära käima. Sama lugu on tänapäeval turistidega, meie viieliikmeline seltskond kaasa arvatud. Cusco tähendab tõlkes “maailma naba” või lihtsamalt öeldes “impeeriumi keskpunkt”. Inka legendi järgi rajasid Cusco päikese poeg Manco Capac ja kuu tütar Mama Occlo. Inka impeeriumi õitseng algas 15. sajandil ja tema piirid ulatusid Kolumbiast kaugele lõunasse. Impeeriumi kutsuti ka Tawantinsuyoks, mis tähendab “maa neli veerandit”, ja selle süda oli Cusco. Limast Cuscosse saab ka maanteed mööda, aga see teekond pidavat üle kahe ööpäeva aega võtma. Lennukiga otse üle mägede jõudsime kohale umbes tunniga. Cusco asub 3350 m kõrgusel ja see tähendab esialgu enam-vähem garanteeritult peavalu. Hea enesetunde säilitamiseks soovitatakse närida kokalehti ja juua kokateed, mida pakuti kõigile saabujaile juba lennujaamas. 3-dollarisest ulualusest Cuscos võisime vaid unistada. Turistide kontsentratsioon oli seal palju suurem kui Limas ja sellest tingitult ka hinnad. 1911. aastal avastas Hiram Bingham umbes 100 km kaugusel Cuscost dþunglis Machu Picchu varemed. Sinna iidsesse dþungli käest tagasi võidetud kindluslinna pääseb tänapäeval rongiga. Turistile maksab pilet kuni 100 dollarit, kohalikele on erirong ja pilet umbes 3 dollarit.

Inka Trail. 50 kilomeetrit mööda kivitreppe Machu Picchusse

Inka Trail

Otsustasime enne järjekordse turistiobjekti külastamist nädala mägedes ringi jalutada ja proovida ära ka Inka Trail – kividega sillutatud 50 km pikkune matkarada, mis tegelikkuses rohkem lõputut treppi meenutab. Et õiges kohas rongi pealt maha saada, tuli vagunisaatjale soov kuidagi selgeks teha, et tema siis vedurijuhile ütleks. 88. kilomeeter tundus meile sobiv koht olevat, et matka alustada. Enamuse oma rongisõidust sisustasimegi sellega, et vagunisaatjat veenda. Kaardi, sõnaraamatu ja põhiliselt siiski hispaania keelt oskava naabri abil saime hakkama. Rong tõesti peatus ja lõpuks ometi olime mägedes. Omapead. Rada viis läbi pisikeste külade, mööda põllulappidest, naeratavatest inimestest. Tundus, et oleme ühed vähestest õnnelikest, kes sinnakanti sattunud. Jäime varakult laagrisse – kõrgus ja esimene päev seljakottidega nõudsid oma. Nautisime üksiolekut mägedega, lõket, esimest matkagrokki... Veidi enne päikeseloojangut saabusid aga külalised, 15 lätlast!!! Kartsime veidi, et ülejäänud aja veedamegi suure sõbraliku matkaseltskonnana, aga õnneks oli naabritel astumine krapsakam. Lootsime neljanda päeva õhtuks suurele teele ehk Inka Trailile välja jõuda. Aga taaskohtumine tsivilisatsooniga tuli märksa varem ja hästi meeldivalt. Uudistasime parajasti mingeid varemeid, kui meile lehvitas peruulanna. Millegipärast ronis ta mäkke, suur pang käes. Pange sisu ei jäänud kauaks saladuseks – see oli täis külma vett ja õllepudeleid. Tõeline rõõm seltskonnale, kelle esimene hispaaniakeelne sõna oli “cerveza” – “õlu”. Ainult hinna suhtes ei jõudnud me tükk aega kokkuleppele. Naine küsis “trescincuenta”, arvasime et 35, meie pakkusime 10. Hea, et ta aru ei saanud, sest tegelikult oli ühe mägedesse tassitud õllepudeli hinnaks vaid 3.50, kusjuures Cuscos küsiti rohkem. Heas tujus jõudsime Inka Trailile, mis osutuski vähemalt meetrilaiuseks kivitrepiks. Ei mingit eksimisvõimalust, ei ühtki küla. Ainult turistid ja kandjad. Olime ühed vähestest, kes ise seljakotti tassisid. Trepist üles, trepist alla. Rahvast oli palju, kuigi suvine kuiv turismihooaeg oli läbi ja tihti vihma tibutas.
Mõned kilomeetrid enne Machu Picchut oli rajal kontrollpost. Tegelikult rahakogumispunkt, et saada kätte 17 dollarit meiesugustelt kõndijailt, kes kuidagi eelmistest maksukohtadest mööda olid pääsenud. Käisime möödaronimisvõimalust veel õhtul otsimas, aga rada oli nii järsus kohas, et otsustasime siiski maksta. Machu Picchu oli ilus nagu piltidelt nähtud. Imeliselt laotud kiviseinad, altarid, järsud kivitrepid, väätidesse kasvanud Kuu tempel. Seal oli uudistamist päevaks. Ja uudistajaid tuhandeid.

Pildistamine viib hinge

Bussisõit La Pazi, Boliivia pealinna, oli üllatavalt mugav. Korra küll pandi buss tillukesele parvele ja seltskond paatidesse, et üle Titicaca sõita, aga muud huvitavat ei juhtunudki. La Paz on linn orus. Ainult et oru kõrgus on 3630 m, mis tähendab, et La Paz on maailma kõrgeim pealinn. Kui oled eksinud, mine allamäge, öeldi seal. Suhteliselt euroopalik kesklinn asuski nagu kausi põhjas. Kui Peruus ei olnud eriti probleeme pildistamise või filmimisega, siis Boliivias usutakse, et pilditegemine pidavat hinge ära viima. Katsed turul filmi teha lõppesidki tomatiga objektiivis...

Peruu ja Boliivia tüdrukud ja naised armastavad kanda väikeseid kaabusid. On lausa mõistatus, kuidas need peas püsivad.

Boliiviat kutsutakse ka Lõuna-Ameerika Tiibetiks.
Kogu küla matkajatelt püsside, sirpide ja kaigastega raha nõudmas
Madalamale kui 3000 m sattusime vaid Soratas, kust algas meie matk ümber Illampu massiivi. Bussiga allamäge sõidetu tuli küll hiljem tasa astuda, aga eks seegi käib matkamise juurde. Illampu on mägi La Pazist põhja suunas. Piirkond, kus matkamas käiakse, aga mille kohta ütleb raamat “Peru and Bolivia. Trekking and Backpacking”: “Soovitame giidi. Võib juhtuda, et kohalikud nõuavad raha.” Giidi me ei soovinud, aga raha küsiti juba teises külas, kust läbi läksime. Meie juurde tuli koolidirektor, kes näitas paljude pitsatitega kirja ja saime aru, et oleks kena veidi kohalikule koolile annetada. Veel saime aru, et ühes järgmises külas enam ei küsita, vaid juba võetakse. Natuke murelikuks see meid tegi, aga kuidagi uskumatu tundus. Seni, kuni jõe ääres seltskond püssi, sirpide ja kaigastega meil vastas oli. Kogu küla – mehed, naised, lapsed. Neil oli muidugi arvuline ülekaal, aga suuruse poolest ulatusid nad meie omadele vaevu rinnuni. Eesti meeste veri värisema ei löönud. Kohalike silmis suisa Koljati kasvu Olavi tõmbas välja sõjaväe noa ja küsis: ”Noh, kes tuleb?”
Algasid läbirääkimised ja algselt küsitud 1000 dollari asemel toetasime neid 25ga. Hiljem kuulsime, et Lõuna-Ameerikasse soovitatakse kaasa võtta valedollareid, et sarnastest olukordadest välja tulla.

Soolakõrb – lõputu valge tasandik

Loodus võrratu skulptor. Kiviskulptuur kõrbes.

La Pazist umbes 800 km lõunas asub Salar de Uyuni, maailma suurim soolajärv. See on kant, kus ka veendunud jalgsikäija peab üürima dziibi, sest sealses soolakõrbes ringivaatamiseks muud võimalust ei ole. Teed ja asustus puuduvad. Ainsad, keda vahetevahel kohtad, on teised dþiibireisijad või mõni jalgrattur. Tutvusime jaapanlasega, kes Alaskalt Tulemaale väntas. Saar soolajärves 15 m kõrguste kaktustega, laguunid ja roosad flamingod, kiviskulptuurid, kuumaveeallikad, tossavad vulkaanid, Lago Colorado oma veripunase vee ja flamingoparvedega, lõputu valge tasandik seal hõljuvate saarekestega... See oli maailm, mille olemasolu ei usuks, kui seal käinud ei oleks.
Lõuna-Boliiviast Tšiilisse pääseb lihtsalt. Keset kivikõrbe on isegi putka, kus tempel väikese tasu eest passi lüüakse. Veel veidi sõitu mööda vaevumärgatavat teerada ja siis ma ei uskunud oma silmi – neljarealine kiirtee. Ees ootas Tšiili. Tsiviliseeritud, mugav, igav ja kallis.