Skautluse isa Anton Õunapuu 130 –
hoiame meie kangelaste mälestust ja eeskuju

tekst: Leho Männiksoo
arhiivifotod

Anton Õunapuu

Päev oli ootamatult vilu, sombune ja tibutas vihma. Sellest hoolimata olid paljudest Eestimaa paikadest kohale saabunud mitme skaudiüksuse esindajad. Ka kohalikke eakamaid inimesi oli siin, kunagise Liivoja talu õuel. Mõnisada meetrit eemal asuva kahekorruselise kortermaja noored aga ei teadnuki, et selles talus oli 130 aastat tagasi, 7. novembril 1887. aastal ilmavalgust näinud poiss, nimega Anton Õunapuu, keda võiksid austada nii noored kui ka vanad.

See tooks eriti nooremale põlvkonnale tagasi rahvusliku kuuluvuse tugeva tunde ja praeguse riigi hindamise läbi mineviku tegude, mille hindamine käib ikka tähtpäevade kaudu. Eriti siis, kui selleks on olemas mälestusmärk, nagu tahvel ja mälestuskivi taluõuel. Seekord said need endale veel ühe kaaslase. Tähistamaks Antoni 130. sünni- ja ühtlasi Eesti Vabariigi 100. aastapäeva, istutasid kohaletulnud Liivojale õunapuu. 130 aastat tagasi oli siin talumaja, mis tänaseks on kadunud. Nüüd haldab endise Liivoja talu maadest osa Eesti Skautide Ühing.
Antoni surma-aastapäeval, 2. aprillil 1989. aastal, asetasid koostöös Vändra Muinsuskaitse Seltsiga taluõuele mälestuskivi eesti skaudiveteranid, kes on loonud rahvusvahelisse organisatsiooni IFOFSAG (International Fellowship of Former Scout and Guides) kuuluva Eesti Skautliku Antoni Keskgildi.
Liivoja talu maid oli naabrite arvamise järgi umbes 15 hektari ümber. Talu ei olnud rikas. Ometi sai talupere pidada kahte hobust, mis andis neile võimaluse vedada maja kütmiseks hagu, loomadele heinu ja kõike muudki talueluks vajalikku lihtsamalt kui nii mõnigi naaber. Kasutati ju siin üldiselt sellise töö jaoks kätejõul liikuvaid kelkusid, mis andis naaberkülale ka nimeks Kelguküla.
Liivoja talu maad olid küll asunud „liivasossil”, see aga peitis enese all nii head tellisesavi, et talu saviaukudest saadav materjal rändas lähedal oleva Tomseni tööstuse saviahjudesse. Nii jõudiski talu kelkude asemel hobuseid kasutada.
Maaelu kõrval aga osati juba ka haridust hinnata. Nii viidi Anton töötegemise oskuste õppimise kõrval ka kooliharidust omandama. Ta käis neli talve Vaki vallakoolis ja kuna õppimine läks hästi, sai poiss võimaluse edasi õppida Vändra kihelkonnakoolis. Selle direktor, Anton Jürgenstein, kelle huvi oli andekamaid õpilasi ikka haridusteed jätkama suunata, leidis, et Eestimaa vajas haritud inimesi, et tõugata isamaad ikka rohkem iseseisvumise suunas. Nii soovitaski ta Antoni vanemaile panna poiss õppima mõnda kõrgemasse õppeasutusse. Tal olid ju kihelkonnakooli lõputunnistusel vaid väga head numbrid. Isa oli aga edasiõppimisele vastu, väites, et taluperemehel pole suurt haridust tarvis! Teiseks ei olevat talul rahalist jõudu, et poissi edasi harida.
Ometi tahtis saatus, et pärast isa surma, kes rehepeksu ajal kokku varises, rühkis Anton keeruliste aegade kiuste ja tänu tallu jäänud naispere toele haridusteel edasi.
1908. aasta kevadeks oli ta juba Tallinnas. 29. aprillil 1908 kirjutas ta kodustele: „Minu süda ei anna mulle rahu, et ma raha kopitada lasen ja kolu tühjaks jätan. Ma pean ju õppima – seni kui veel jõuan ja aidatud saan...”
Seda ta tegigi, rõhudes keelte õppele, mille kõrval hakkas tema elus domineerima ka sport. Temast sai spordiseltsi Kalev aktiivne liige. Alguses oli see 1901. aastal edumeelse eesti intelligentsi asutatud Tallinna Rattasõitjate Selts, millele kavatseti nimeks panna „Linda”. Eestimaal aga valitses veel tsaariaeg, isamaalisus oli keelatud ja seltsi embleemile nõuti eestikeelse „L” tähe asemel vene tähestiku vastavat tähte. See eestimeelsetele spordimeestele ei meeldinud ja nii sai spordiselts algustähe tähekuju arvestades nimeks „Kalev”.
Seltsi algaastatel tegeldi üldkultuuriliste piduõhtute ja loengute korraldamisega. Programmis oli ka rattasõit, jooksuvõistlused ja kurnimäng. Seltsi liikmeskonda kuulus abiesimehena ka hilisem Eesti Vabariigi president Konstantin Päts. Sporditegemise sildi all oli seltsis valitsemas eestluse kui meelsuse äratamise meeleolu. Eeskujuks oli võetud sookolite liikumine, kus füüsilise treeningu lõppeesmärgiks oli vajaduse korral oma kodumaa kaitsmine relvaga. Ei kulunudki kaua, kuni eestlastele seda kõike ka vaja läks.

Võttis saapad jalast ja asus starti

Tänapäeval toimub palju igasuguseid jooksuvõistlusi, et rahva tervist mõjutada, karsket eluviisi propageerida ja muidugi ka huvitavat vaatemängu pakkuda. Kui aga vaadata kaugemale minevikku, siis juba aastal 1898 hakkas Eestimaal karskusselts „Valvaja” rahvale jooksuvõistlusi korraldama.
Anton Õunapuu oli traditsiooni üheks oluliseks hoidjaks ja eestvedajaks. 1909. aastal tuli ta ise teiseks jooksus, mis ei olnud väga pikk – 704 meetrit, Peale selle oli ta Eesti rekordite omanik kaugus- ja kõrgushüppes ning 100 m jooksus.
Ta korraldas ka pikamaajooksuvõistlusi ja võttis neist ise osa. Nii korraldati 1907. aastal esimene 25 versta jooks Keilast Tallinna, mille võitis maadlejana tuntud J. Loorberg, Anton tuli teiseks. Aasta hiljem ilmus Anton Õunapuu taas Keilas Martin Lutheri mälestussamba juurde jooksu alguspunkti, võttis kõigi imestuseks saapad jalast ja asus starti. Põhjus oli aga päris argipäevane – ta hoidis lihtsalt kokku oma jalanõude kulumise pealt! Võistlemas oli aga ka teine paljajalu jooksja, tol ajal tuntud Budha munk Karlis Tennisons, keda rahvas kutsus paljasjalgseks Tõnissoniks ja vend Vahindraks. Jooksu võitis Anton Õunapuu ajaga 1:53.06. Meieni jõudnud teabe järgi toimus selline võistlus viimast korda 25. septembril 1916. Selle traditsiooni jätkajaid tänapäeval ei näi enam olevat.
1911. aastal õnnestus Antonil minna „Kalevi” stipendiaadina õppima Helsingi Kehalise Kasvatuse Instituuti. 1913. aastal sai ta selle lõpudiplomi, millele lisandus „ujumismagistri” aunimi. See muutis tema spordialast tegevust veelgi laiahaardelisemaks. Antoni juhatusel hakati „Kalevis” korraldama soome-rootsi mängude ja pallimängude kursusi. Aastaid töötas Anton Õunapuu Tallinna keskkoolides võimlemisõpetajana.
1914. aastal üritati Antoni eestvedamisel esmakordselt käima panna Eesti Spordileht. I maailmasõda lõi sellel üritusel aga jalad alt.
Soomes tutvus Anton boyskautide tegevusega. Seal nimetatakse neid – partiolaiset. Soomes lõpetati kindralkuberneri kirja põhjal nende tegevus septembris 1911. aastal. Põhjenduseks oli teiste õppuste kõrval tegelemine sõjaväeliste harjutustega, maakohtade tutvustamine, sõjaväelist mõju avaldavate märkide kandmine. Selle tagajärjel võis kes tahes salkkonna kokku kutsuda ja pahale teele juhtida. Paljud skaudiüksused lõpetasidki tegevuse, elades edasi spordiseltsides ja Noorte Meeste Kristlikes Ühinguis.
Eestimaal seda keeldu ei olnud, tegutseti mitte skautide nime all, vaid kui junõje razvetšiki (noored luurajad). 1912. aastal loodi eestikeelsed skaudirühmad.
Anton Õunapuu organiseeris esimese skaudirühma 1916. aastal Tallinna Poeglaste Kommertskoolis, kus ta oli võimlemisõpetajaks. Skautluse arendamise aluseks sai asjaosaliste mälestuste järgi ülemaailmse skautluse rajaja Bade-Powelli raamatu „Scouting for Boys” venekeelne väljaanne. Sellest tõlgiti eesti keelde tähtsamad lõigud.
Skautluse „eestistamine” jätkus Tallinna Poeglaste Reaalkoolis, kuhu ta kutsuti õpetama võimlemist. Peagi kasvas skautlus Tallinna Skautide Malevaks, mille vanemaks kutsus Anton Eestis tol ajal hästi tuntud sporditegelase Leopold Tõnsoni.
Nagu meieni jõudnud mälestused räägivad, oli raskusi skaudi-
vormidega. Nii otsustati koduse käsitööna valmistada pluusid, mille vasakule õlale kinnitati salga värvidega lindid. Kaelaräti värv näitas rühma kuuluvust ja peakatteks oli tsaariajal koolides kasutatud koolimüts, jalas kanti koolivormi musti pükse.
Talvisel ajal korraldas Anton Tallinnas oma kodus Kaupmehe tänaval „lõkkeõhtuid”. Tal jätkus ruumi asetada toas keset põrandat petrooleumiahi, mille ümber sõõris võtsid istet tema skaudirühma liikmed ja algaski vestlus, mille põhiteemaks oli tihti Eestimaa ja eestlus. See äratas rõhutud rahvas iseteadvust ja võitlusvaimu, mida neile peagi vägagi vaja läks. Meenutagem, et oldi veel Venemaa kubermangus, kus koolis oli õppekeeleks vene keel ja kusagil möllas juba I maailmasõda. Antoni skaudirühmade tegevuse lõpetasid märtsis 1918. aastal Saksa okupatsioonivõimud. Skaudiliikumist Eestimaal pole aga võõrvõimud siiani murda suutnud. Ikka on see ärganud taas elule või elanud muud nimetust kasutades „põranda all”. Sellest annab küllap tunnistust ka tol vihmasel ja lörtsisel päeval meie skautluse rajaja 130. sünnipäeva puhul Liivoja taluõuele, lisaks juba vanade skautide varem istutatud tammedele, istutatud õunapuu.

Spordiseltsi „Kalevi” liikmed, Kalevlaste Maleva organiseerijad. Vabadussõja alguses, õppusel detsembris 1918 Lasnamäel. Vasakult Otto Tief, Anton Õunapuu, Leopold Tõnson, Johan Triumph ja Konstantin Pomerants.

Rood sai esimesed tuleristsed

Teade tsaarivalitsuse kukutamisest jõudis Tallinna 28. veebruaril 1917. Samal aastal loodi Johannes Pitka eestvedamisel Tallinna Omakaitse, millest 1918. aasta novembriks kasvas välja Eesti Kaitseliit. Anton Õunapuu aga oli hakanud juba 1917. aasta kevadel organiseerima Õppiva Noorsoo Roodu. Sügiseks koondas rood enda liikmeskonda 15 rühma skaute ja vanemate klasside õpilasi reaal-, kommerts- ja kaubanduskoolist. Neid tuli kokku üle 300. Relvade saamiseks pöörati pilgud Vene vägede relva­ladudele. Poisid ostsid juba moraalselt laostuvatelt vene sõduritelt relvi ära ja röövisid neid relvaladudest, mille asukohti nad teadsid. Roodu väljaõpet juhtis Anton Õunapuu. Tallinnas hakkasid Vene relvajõudude toel võimu haarama eesti bolševikud. Tallinna omakaitse pidi relvad ära andma. Ka noorsoo roodult võeti ära relvad, mis reaalkoolis hoiul. Need olid aga ainult õpperelvad. Kasutuskõlblik ja korralik relvastus oli juba ettenägelikult välja jagatud ja hoolikalt ära peidetud. Anton nägi ilmselt ette skautluse kõrval oma rahvuslike eesmärkidena ka patriootliku relvaüksuse sündi. Juba oli käimas I maailmasõda! Kõigele sellele tol ajal roodu liikmena kaasa elanud Jüri Remmelgas meenutab: „20. veebruaril 1918. aastal asusid Saksa sõjaväed teostama dessanti Eesti saartelt mandrile ja maad mööda Põhja-Lätist Lõuna-Eestisse. Samal ajal oli Eesti Maapäeva Vanemate Nõukogu tegevuses ettevalmistustöödega Eesti Vabariigi väljakuulutamiseks, mis pidi teostuma enne kui Saksa väed Tallinna jõuavad...”
Sel keerulisel ajal mängis Anton Õunapuu loodud rood küllaltki tähtsat osa. Tallinna sadamat ja selle ümbrust rüüstavatele Vene sõjaväelastele andis rood mõjusa lahingu, milles sai surma üks roodu liige. Eks olnud see noorukitele ka nagu eelmäng järgnevale vabadussõjale.
Jüri Remmelgas aga lõpetab oma meenutused: „... Pärast lõunat tulid sakslased, korraldatud said ka kohalikud väeosad ja nii langes osa vastutust meie õlgadelt juba ära. Pidasime mõned ööd veel vastu ja libisesime vähehaaval jälle oma igapäevase õppetöö juurde tagasi, andes tõotust üksteisega juba loodud sidemeid alles hoida... Füüsilise puuduse, nõrkuse katab mitmekordselt julge meel ja heatahteline tung võidelda isamaa eest ja võita või surra.”
24. veebruaril 1918. aastal sündis Eesti Vabariik, mille eest nüüd tuligi võidelda!

Kalevlaste Malevas

21. novembril 1918 kutsus Spordiseltsi „Kalev” esimees Leopold Tõnson, kelle hüüdnimedeks seltsis olid Vana Vunts ja Vürst Gabriel, kokku liikmete koosoleku ning pani ette moodustada vabatahtlikest kalevlastest eraldi väeosa. Kokku tuli siis 15 meest, keda reaalkooli võimlas hakkas treenima Anton Õunapuu. Väeosa nimetati meie muinaskangelase sangaritegude foonil Kalevlaste Malevaks. Ajalehtedes kutsuti üles tulema malevasse ja üleskutse lõppes sõnadega: „Parem auga surra, kui ikkes vaevelda!”
Vabatahtlike registreerimine ning väeosa formeerimine algas 20. detsembril 1918 ja juba nädala pärast, 27. detsembril, olid malevlased mereväe dessantüksuses Loksal ja Tsitresse ette võetud operatsioonidel. Lipniku aukraadiga Leopold Tõnsoni juhitud 12-liikmeline 1. polgu ridadesse kuuluv kalevlaste rühm jõudis 2. jaanuaril 1919. aastal videvikus Jõelähtmesse. Kindral Aleksander Tõnisson pidas siin kõne, kus märkis, et kui malev suudab paigal püsida, võib soomlaste abijõudude kohale jõudes minna üle pealetungile. Sellest kõnest on pärit ka Valkla lähistel rändrahnu kivisse raiutud sõnad.: „Siia maani ja mitte kaugemale!” Rahn lasti nõukogude võimu ajal muidugi õhku. Kohalik vallavalitsus aga paigaldas 1990. aastal samasse paika uue rändrahnu sama kirjaga. Eestlaste pealetung algas juba enne soomlaste abiväe tulekut, 3. jaanuaril 1919. See oli Vabadussõja murdepunkt.
Vaenlase pealetung peatus ja algas nende taganemine. Kalevlaste otsustavaid tuleristseid kirjeldab Päevaleht nr 92 (2.04.1939) selliselt: „2. jaanuaril 1919. a varahommikul läks 127 kalevlast pealikute L. Tõnsoni ja A. Õunapuu juhtimisel Narva maanteed mööda linnast välja vastu vaenlasele, kes pealinna külje alla jõudnud. Tallinnast 25 km kaugusele pidama jäänud punavägi löödi põgenema ja tagaajamine vältas vahetpidamata Järve külani. Teel peatuti üksikus talus, kus käidi soendamas, kuna pealikud arutasid plaane.”
Lahing ei olnud sellega veel lõppenud ja edasises tulevahetuses said mõlemad pealikud kuulitabamusi, juhtisid aga lahingut kuni selle võiduka lõpuni. Õnneks polnud ükski tabanud kuul osutunud eluohtlikuks. Reel, millega neid sõidutati arstiabi saama, üritas Anton laulda oma lemmiklaulu, mis hiljem Eesti skautide hümniks kuulutati ja mida tänaseni oma koondustel alati laulavad skaudiveteranidest gildiskaudid: „Eestimaa, mu isamaa, kuis nii kallis oled sa...” Haavatuid saatev sanitar aga keelas Antonit ja sidumiskohal keelas ka tohter laulmise kategooriliselt. Kui Anton haiglasse saadeti, tulid kõik tema kalevlased teda saatma. Kuigi vaevaliselt, ulatas ta kõigile käe ja ütles: „Oodake, ma tulen tagasi!” See muutus hüüdlauseks kuulipidurite komandos, mille pealik oli Anton Õunapuu. Hiljem ka kogu pataljonis.
Kaua aega hiljem meenutas Rakvere Skautide maleva Matkameeste suguharu eeskujulik skaut Anton Ruben oma kalevlasest isa mälestuste kaudu Anton Õunapuud: „Meil oli mehi, kes olid suutelised vaenlast võitma mitte üksnes relvadega, vaid ka vaimujõuga!”
Küllap oli vaimujõud ka põhjuseks, mis Antoni peagi taas sõjaväljale rivisse tõi. Seljataha jäi mitu võidukat lahingut. Siis pidas väeosa võiduka lahingu ka Petserimaal Suur-Bereznjuki küla juures. Võidu hind aga oli seekord kõrge, sest pealik Anton Õunapuu langes niidetuna vaenlase püssikuulist. Tema põrm leiti alles pärast lahingu lõppu. Kuul oli tunginud selja tagant rindu ja läbistanud aordi.
Rasked lahingud jätkusid ja nagu teada, olid need Vabadussõja ohvriterikkaimad.
Pealetungile läinud kalevlased tõid võidu, paraku ilma pealik Anton Õunapuuta. Mälestust temast püüdis nõukogude võim eestlaste mälust kustutada. Hävitati halastamatult talle püstitatud mälestusmärk, mille jaoks olid skaudid veel enne sõda raha kogunud.
Nii Anton Õunapuu kui ka tema kõrval tol ajal vägagi au sees olnud skaudiliikumist juhtinud Leopold Tõnson, on autasustatud Eesti Vabadusristiga. Esimene neist II liigi ja teine I liigi aumärgiga. Meeldetuletuseks, et Eesti Vabadusrist jaguneb kolmeks liigiks: I sõjaliste teenete eest, II isikliku vapruse teest, III tsiviilteenete eest.

Kandku see õunapuu mahlakaid vilju, et Antoni 130-aastase mälestuse vääriline olla! Antoni nime kandva gildi skaudid käivad ka tema hauakünka eest hoolitsemas. Anton Õunapuu mälestustahvel.

Noored hoiavad meie kangelaste mälestust ja eeskuju

Kirjutise lõpetuseks toon lugeja ette mõned väljavõtted Antoni õe Katharina mälestustest.
11.12.1954: „Tänavu sai minu venna (Antoni) surmast 35 aastat ja ma sain niikaugele, et sain kevadel tema hauale hauakivi. Kivil on rist, spordimärk, ametinimi ja muidugi venna nimi, sünni- ja surma-aasta ja alla on veel kirjutatud: „Õnnista, Looja vaim, hauagi ööd... mälestab õde” Oleks ju tahtnud vähe paremat, aga siiski on ta raudkivist, mis lõhku ei anna, see maksaks palju vaeva – Vändra kalmistul on kaks suurt marmorristi puruks pekstud!”
23.03.1981: „Minu vana armas kodutare olla nüüd juba nii lagedaks varastatud, akna klaasid purustatud ja isegi raudahi olla suurest kambrist ära varastatud, isegi aidast vanaaegsed riidekirstud... minu isa oma töö kumara kaanega..., raudsahad, ketid, päitsed, hangud, hargid, vikatid, rehad ja isegi vedruvanker...” (kirjutaja elas selle mälestuse kirjapidamise ajal juba Uulus).
1.09.1983: „Kella ühe ajal päeval läks Liivoja tuleroaks. Läks hulkurite lontruste tuleroaks. Naabermajas nähti, kuidas tantsisid ümber tule.”
08.1982: „Kuulen, et isegi inimesed, kes juhuslikultki Vändra kalmistule tulevad, ei pea raskeks ka Antoni hauale läheneda ja sealt mõne rohulible või puulehe kõrvaldada.”
Niimoodi on erinevalt koheldud paiku, mis on olnud unustatud ja mälestustest maas. Mis siis imestada, et noored 200 meetri kaugusel ei pea enam lugu Eestimaal minevikku sügavaid jälgi jätnud inimestest! Siit tekibki küsimus, et milleks meile üldse on vaja minevikus sorida ja meenutada neid inimesi, kes on hea seisnud ja oma elugi ohverdanud selleks, et säiliks mingi rahvakild, meie meel, riik, keel ja kultuur? Äkki ongi globaliseerumine vältimatu, sest juba kaugetest Rooma riigigi aegadest on ajaloopendel ikka ajas edasi-tagasi liikunud. Ka looduses tekivad uued ja hävivad vanad liigid!?
Nii meie Anton Õunapuu koos oma rahvaga küll ei mõelnud! Nii ei mõtle ka need, kes ei loobu oma liigi alalhoiust ja võitlevad selle eest, et ei tuleks tulevikus inimkonnale jälle kätte aeg lageraieks või tantsuks ümber tule! Seepärast heitkemgi aeg-ajalt pilk tagasi neile, kes on andnud oma elu hinnaga meile võimaluse jääda iseendaks.
Eesti Skautliku Antoni gildi vanade skaudiveteranide eeskujul on paljud meie noored võtnud kätte hoida meie kangelaste mälestust ja eeskuju. Selle märgiks hoitakse korras Anton Õunapuu sünnipaik, mis on saanud nüüd ühtlasi matkade sihtkohaks.
Tollele lörtsisele päevale, kui õunapuu istik jäi sirguma juba varem Pärnu skaudiveteranide istutatud tammepuude kõrvale, järgnes veel skaudiveteranide organisatsiooni väljasõit, mille ajal käidi ka Vändra surnuaial Antoni hauaplatsi koristamas ja Liivojal mälestuskivi ümber lilli asetamas.
Meil on, millest mõelda, meil on, mida öelda, meil on oma meel, meil on oma keel, meil on oma tõed!