ESSÜ ja sõbrad Viljandis Alfons Rebase 109. sünniaastapäeva tähistamas. Foto: Elmo Ant

Mälestus Teisest Vabadussõjast ei kustu kunagi

tekst: Jaanika Kressa,
ESSÜ pressiesindaja

Meie mälu on püütud varemgi kustutada. Oleme õppinud vaikima, kui vaja, ka valetama ja muidugi ridade vahelt lugema. Veerand sajandit oleme vahelduseks saanud vabamalt hingata ja juba hakkab jälle pihta: uus mälukustutuskava on tuure üles võtmas.

Möödunud suvel juhtis Eesti Sõjameeste Sakala Ühing tähelepanu, et Sinimägede mälestusürituse sisu ja vorm on viimastel aastatel muutunud. „Kes on need, kes otsustavad sõnavõttude sisu üle? Millised ja kelle seatud on need piirid, mille järgi meie mõtteviis Sinimägede mälestusüritusele enam ei kõlba?” küsisid üle 90-aastased härrasmehed retooriliselt nii Õhtulehe kui ka Kultuuri ja Elu veergudel. Et keegi vastutust ei võta ja ausat vastust ei tule, oli ette teada, kuid et järgmisel aastal juba suukorv pähe tõmmatakse, ei osatud veel uneski näha.
Huvitav, mis juhtub Sinimägedes järgmisel aastal? Kas sinna läheb korraldaja üksi või laseb president Grenaderimäe barrikaadidega ümber piirata, et tõkestada ohtlike eestlaste pääs mäele?

Võltskokkutulekut boikoteerida oli ainus võimalus

Otsus tänavust võltskokkutulekut boikoteerida oli ainus võimalus aatele truuks jääda ja säilitada vabadussõdade vaim. Päris naljakas oli aga seepeale kuulda teatud ringkondade süüdistusi, nagu oleks meie nüüd Vene­maa käsilastena selle ürituse põhja lasknud! Samal ajal samad süüdistajad kinnitasid ka, et ega keegi meid kuulda võtnudki ning nende üritus läinud sama hästi nagu alati.
Ometi oli kuuldavasti tänavu teisigi asju teisiti. Näiteks otsiti inimesi sissepääsu juures läbi ja kel oli seljas Eesti Leegioni sümboolikaga särk, kästi see ära võtta või lahkuda. Tulemata jäi lätlaste iga-aastane rohkearvuline delegatsioon ja sõjast osavõtnuid oli kohal nii vähe, et neid sai ühe käe sõrmedel kokku lugeda.
Kuidas siis ikkagi juhitakse Eesti Relvagrenaderide Diviisi Veteranide Ühendust (20. ERDVÜ), mille esimees nime poolest on arheoloog Mauri Kiudsoo (sünd. 1973). Riigikogu liikme Henn Põlluaasa arupärimisele Sinimägede mälestusüritusel sõnavõttude keelamise kohta vastas siseminister, et tema sellega ei tegele. Arvata on, et vastavad käsuliinid tulevad hoopis kaitseministeeriumist. Fakt on, et valitsuse suhtumine Eesti eest võidelnutesse on tänaseks võrreldes Euroopa Liitu astumise eelse ajaga 180 kraadi muutunud.

Lootuste purunemine ja okupatsiooni süvenemine pole rahu saabumine

Kuid mingem veel kaugemale tagasi. Kui Eesti taasiseseisvus, siis me sõja lõppu ei tähistanud, nüüd aga käivad kaitseminister, kaitseväe juhataja ja kaitseliidu ülem 8. mail Maarjamäel tähistamas bolševike ja nende liitlaste suurt võitu Saksamaa üle. Nad võrdsustavad ükskõik millises mundris võidelnuid, pidades neid vaid olude ohvriteks, justkui poleks tollastel inimestel endil olnud mingit arusaamist sellest, mis maailmas toimus.
See on nii alatu meie tollaste juhtide ja rahva vastu. Meie ei võitnud midagi. Meie kaotasime ja neid, kes võitlesid eesti lipuvärvidega varrukal, hakati represseerima. Lootuste purunemine ja okupatsiooni süvenemine pole rahu saabumine ja seetõttu oli sõja lõpp meie rahvusteadvuses kogu okupatsiooniöö pigem leinapäev.
Eesti valitsuse liikmete ja isegi Vabadusvõitlejate Liidu alandlik koogutamine Maarjamäel on uus katse meie mälu kustutada. Mõelda vaid, ÜRO olla kuulutanud 8. ja 9. mai leppimise päevaks! Ja nii nad nüüd lepivad, eestlased ikka usinamalt kui tarvis, ka juuli viimasel laupäeval, kui kaitseväe kaplanid varavalges tasahilju oma pärgi poetamas käivad. Punamõrtsukatele – sini-must-valgete lintidega ja eesti rahva nimel.

Minevikku ei saa keegi olematuks teha

„Tulge, elage siin, ärge käige ainult kord aastas segadust tekitamas,” nii on viimase 20 aasta jooksul öeldud Narvast Avinurmeni, sisuliselt igal pool, kus me Sakala sõjameestega oleme nende vanu lahingupaiku meenutamas käinud. Huvitav, kuidas me saaksime seal elada, kui kõik meie majad peksti segi ja hiljem ei olnud endised narvakad oma kodukanti oodatud just nimelt seetõttu, et nad mäletasid liiga palju!
Meie mälu on tahetud kogu aeg kustutada. See on läinud nii kaugele, et kui tänapäeval räägitakse Petserimaast, et see olla osa Eestit, mis justkui ära on antud, siis peaaegu kunagi ei tule mitte kellelegi enam meelde, et meil oli ka Jaanilinn! Narva ja tema ümbrus on olnud löögi all ja lahinguväli mitte ainult viimase, vaid kõikide sõdade ajal! Narva tähtsus Teises maailmasõjas, nii kaitselahingutega Narva ruumis kui pataljoni nimena oli hästi teada ka meie vastastele. Minevikku ei saa keegi teha olematuks.
Miks me peaks arvama, et Narva ruum ja üldse piirkond, mida täna Ida-Virumaaks kutsutakse, kuulub ainult neile, kes seal praegu elavad? Sealsete juurtega inimesed on pillutud üle maa või isegi maailma ja mõistagi tulevad nad mõnikord minevikku meenutama.
Inimesi, kes oma esivanemate kodupaigaga seotust tunnevad, on palju. Veelgi rohkem on neid, kelle esiisad on Sinimägedes ja Narva ruumis võidelnud. Need inimesed elavad täna paljudes Euroopa riikides, samuti Ameerikas. Kes arvab, et ta on pädev keelama meil tulla ja sõna võtta? Sinimägede mälestus(üritus) ei ole lokaalse tähtsusega, mida veeretada kohaliku omavalitsuse kaela. See ei ole valimiskampaania osa ega osa mingist eesistumisest, see on meie ajalugu!

Võitlejate vaimu võim ei murra

Võitlejate ühingud on läinud erinevat teed. Mis mängu 20. ERDVÜ nime kasutades mängitakse, jäägu olustikupoliitikute olematule südametunnistusele. Kuigi ajaleht Võitleja ja Ülemaailmne Eesti Vabadusvõitlejate Keskus on suletud, suhtlevad viimased võitlejad omavahel edasi. Ka ookeani taga on neid, kes ESSÜ seisukohti jagavad, kuid nemad muidugi enam siia ei tule. Kui inimese vanusenumber algab 9-ga, on iga sünnipäev juubel ja iga aasta kingitus.
Õnneks leidub piisavalt neid, kes sellest aru saavad ja vanu võitlejaid toetavad, nendest tõeliselt lugu pidades. Niisuguseid inimesi on Eestis ja igal pool, kus bolševismi vastu võideldi. Nad ei tule loosungitega tänavatele, nad ei nõua midagi ega luba midagi. Nad süütavad sõdurite kalmudel küünlaid ja külastavad viimaseid veterane, neile külakosti viies ja neid ära kuulates.
Võitlejate vaimu võim ei murra, nemad lahkuvad siit oma tõe ja õigusega ning meie kõikide järgmiste põlvede hulgas leidub neid, kes jäävad sõjamehi ja nende vabadusvõitlust meenutama.