Avinurme lahingu mälestusmärk.

Need sündmused ei unune –
Avinurme ja Porkuni lahing

koostanud: Vaino kallas

20. septembril möödus 73 aastat Teise maailmasõja Avinurmes ja Porkunis toimunud lahingutest, millele järgnenud Eesti põhjarinde ja Eesti Diviisi kiire kokkuvarisemine on vaieldamatult olnud üks traagilisemaid episoode meie rahva ajaloos.

11. septembri hommikul arutati Hitleri peakorteris armeegrupi 
Nord ülema,  general-oberst Schörneri palvel Eesti mahajätmise plaani ja võeti vastu otsus selle kiireks elluviimiseks. Samal päeval said vastavasisulise korralduse väegrupid Nord ja Narwa, kes pidid jalgsimarsil lahkuma üle Viljandi Lätti. Mehhaniseeritud väeosad aga üle Rakvere-Paide  Pärnuni ja sealt laevadel Saksamaale. Tagalaüksused pidi evakueeritama Tallinna ja Paldiski sadamate kaudu.
18. septembril määrati taganevate väeosade ülemaks kolonelleitnant Harald Riipalu. Samal päeval said Sinimägedest taganevad üksused käsu asuda kaitseliinile Laekvere lähistel. Peale kiireid ettevalmistusi alustati 19. septembri varahommikul taganemist Kurtnasse, kust liiguti edasi Jõuga suunas.
Kui alguses koosnes autokolonn ainult sõjaväelastest ja sõjatehnikast, siis alates Raudilt liitusid kolonniga ka sõjapõgenike voorid laste, loomade ja kraamikoormatega. Ilm sel hommikul oli udune, mis kaitses taanduvat voori venelaste pommirünnakute eest.
Keskpäevaks jõudis voor Iisakusse, kust suunduti edasi Tudulinna. Avinurme jõuti 19. septembri õhtu eel ja ööpimeduse saabudes jätkati teekonda.

Avinurme lahing

Pataljon, kes saatis Avinurme-Mustvee teeristile välja eelsalga ja Avinurme poolt tulnud Saksa 111. rügemendi voori ees liikunud autokolonn sõitis otse teeristil olnud vaenlase varitsusele sisse. Ööpimeduses sõitis esimese masina juht, ilmselt väsimusest tingituna, Pärniku teeristil täisnurga all paremale pööravast tee otsast mööda ja sattus umbes 1,5 km teeristist Mustvee poole vaenlase varitsusele.
Lahing algas veidi enne keskööd. Autokolonn koosnes väidetavalt viiest masinast, kus oli peal umbes 120–140 meest.  Kolonnis ei olnud ühtegi tanki ega liikursuurtükki. Esimene masin sai vaenlase kahurist otsetabamuse, sellel olnud umbes 25 meest said kohe surma. Teistelt autodelt hüppasid mehed maha ja hajusid pimedusse. Umbes kümmekond neist langes põgenemisel. Autod tulistati venelaste liikurkahurite poolt puruks.
Avinurme-Mustvee teel liikunud eesti üksused said 20. septembri varahommikul käsu tõmbuda tagasi  Avinurme kiriku juurde, kuhu pidi saabuma abiväge, et alustada vasturünnakut.
Toimunud lahingust võttis vastase poolt osa 27. polgu ülema polkovnik  Trankmanni  poolt juhitud eelsalk ning sama polgu 2. pataljon, mis olid tugevdatud 12 tanki ja 8 liikursuurtükiga.
Eesti väeosadest osalesid selles lahingus  3. ja 6. piirikaitse rügementide üksused ja 288. ja 292. politseipataljonide osad. Raskerelvadest võttis täies koosseisus lahingust osa 20. Eesti Relvagrenaderide diviisi 3. suurtükigrupi kolm patareid, kokku 14 neljatollise haubitsaga ja üksikud grupid sama diviisi 45ndast rügemendist. Saksa üksustes osalesid lahingus 258. diviisi 130-nda rügemendi osad. Kokku võttis lahingust osa umbes paar tuhat meest, kuigi mehi oli Avinurmes palju rohkem, kuid jäänud juhtideta ja väikeste gruppidena paksus udus ekslevad mehed lahingus ei osalenud. Eesti ja saksa üksused olid relvastatud põhiliselt vaid kergerelvadega: kuulipildujate, automaatpüstolite ja vintpüssidega. „Tankirusikaid” oli ainult 20. diviisi meestel ja neidki napilt. Vastasel oli küll elavjõudu vähem, kuid seevastu oli neil tunduv ülekaal raskerelvade – tankide ja liikursuurtükkide tulejõus.
Viimane eesti vastupanulahing toimus Avinurme asulas, mõnisada meetrit kirikust lääne pool, ning kestis veidi alla tunni. Selles lahingus õnnestus vastase rünnak tagasi lüüa. Keskpäeval lahkusid viimased eesti üksuste võitlejad rindelt.
Avinurmest lahkudes võeti kaasa niipalju haavatuid kui võimalik. Haavatud paigutati vankritele ja voor, kus oli samuti palju põgenikke, hakkas liikuma Tudulinna suunas.

Avinurme lahingu mälestusmärk.

Nii mõrvati Porkuni kirikus eesti sõdurid ja taganev haavatute voor

Varsti peale seda toimus vastase kontsentreeritud rünnak aleviku keskusele, kirikule ja eesti üksuste poolt maha jäetud positsioonidele. Punaväelaste jõudmisel kirikuni polnud ei kiriku ees ega kirikus mitte ühtegi vastupanu osutavat võitlejat. Pühakojas oli vaid kümmekond üliraskelt haavatut, kellest enamik polnud teadvusel.
Kirikus toimunu kohta kirjutab laskurkorpuse politruk N. Vanaselja: „Kiriku juures ja isegi selle esikus lajatavad granaatide plahvatused ja kostab lühikesi automaadivalanguid. Siin likvideerivad luurajad peitu pugenud hitlerlaste gruppe.”
Nii tapeti elajalikult kiriku altari kõrval lamanud rasked haavatud. Laudpõrandasse sööbinud veri, kuuliaugud istmepinkide seljatugedes ja granaadikillud kiriku seintes on veel nüüdki selgesti nähtavad…
Liikudes Avinurmest edasi Tudulinna suunas, avastasid polkovnik Trankmanni polgu võitlejad taganeva voori haavatutega, mille vastu mindi „otsustavalt” pealetungile. Automaatide tule ja tankiroomikutega lömastati  umbes kilomeetri ulatuses haavatuid, voorisõdureid ja  hobuseid.
Vooris olnud Eesti relvagrenaderide 20. diviisi ohvitser Valdo Kallion on selle kohta kirjutanud:
„Olin ühe voorivankri tagumisel otsal. Olles haakinud lahti oma vöörihma, olin üliväsinuna vajunud noore inimese raskesse unne. Mingi seitsmenda meele sunnil ja mingi ebainimliku ning senikuulmatu hääle peale ajasin lahti oma silmad. Minust ülejärgmise vankri ees, umbes 5–6 meetri kauguselt, jõllitasid mulle otsa kaks pealuust välja tunginud hobuse silma. Oma tohutus ahastuses ja piinas kostus looma viimase võimaluseni avatud kurgust selliseid valu täis olevaid röögatusi, mis panid vere tarretuma igas maa peal liikuvas loomas ja inimeses. Hobuse tagumine pool oli juba tanki roomikute all. Poolest saadik tanki luugist väljas olles seisis nõgine punaväelane, näol irve ja käes kone), olles valmis hävitama iga ettejuhtuva elusolendi.
Ainult sajandik sekundit kulus olukorra tajumiseks ja tegutsemiseks. Rullisin end hetkega üle vankri serva tee kõrval olevasse kraavi ja roomasin sealt mõni meeter eemal olnud põõsa taha  ja sealt sik-sak hüpetega järgmiste põõsaste taha. Kogu minu liikumine toimus kone kuulide rahes. Selja taha jäi kaikuma tankiroomikute lõgin ja nende alla aetavate haavatute ja hobuste õudsed karjed…”
Nii mõrvati polkovniku pagunitega timuka Trankmanni käsul Porkuni kirikus eesti sõdurid ja lömastati tankiroomikutega Tudulinna maanteel üle kilomeetri taganevast voorist haavatute ja hobustega. Samuti hukati kõik vangi langenud sõdurid.
Kuidas  aga kirjeldasid  kogu Avinurmes  toimunut  Punaarmee kõrged ohvitserid. Eesti Laskurkorpuse suurtükiväe staabiülem polkovnik Feodor Paulmann kirjutab:
„Käigu pealt tulistades kiilusid tankid ja iseliikuvad suurtükid vaenlase kolonni ning hävitasid hitlerlasi ja nende sõjamasinaid tule ja roomikutega. 317 hitlerlast hävitati. Üle 600 mehe väeti vangi (?). Suurtüki- ja  miinipilduja tulega, ning tankide ja iseliikuvate suurtükkide roomikutega hävitati 32 suurtükki, 127 kuulipildujat, 94 autot, 16 mootorratast ja 35 hobust. Lisaks saadi sõjasaagiks 18 suurtükki, 67 kuulipildujat, 320 vintpüssi, 200 automaati, 34 autot, 37 jalg- ja 9 mootorratast, 100 hobust ning suurel hulgal toiduainete ja varustuse ladusid.”
Eesti Laskurkorpuse juhtkonda kuulunud ohvitseride poolt kirja pandud memuaarides toodud andmed Avinurme, aga ka teiste Eestis toimunud lahingute kohta on üle mõistuse liialdatud ja igal autoril erinevad, püüdes üksteist arvudega üle trumbata. Naeruväärne on nii kõrgetel sõjaväelastel rääkida tankide ja liikursuurtükkide hävitamisest ja mitmekümne auto sõjasaagiks saamisest, kuna neid Avinurmes üldsegi polnudki…
Kõige tagasihoidlikum oma hinnanguis on olnud korpuse komandör Lembit Pärn. Tema ju teadis, kes olid need „hitlerlased” ja et raskelt haavatute tapmine ja süütute hobuste tankiroomikute alla ajamine kuuluvad sõjaroimade hulka.
 
Massimõrv Kadrina teeristil

Vaid mõned tunnid  peale Avinurmes toimunud veretööd toimus samasugune massimõrv Kadrinas.
Kolmel eesti sõduritega autol, kus oli peal umbes 50–60 meest,  oli õnnestunud Rakvere lähistel Punaarmee eelsalkadest läbi murda ja jõuda Kadrinasse, et jätkata sealt liikumist Tamsalu-Porkuni suunas. Teel olles aga eksisid nad aga tee valikul ja kaotasid õige tee leidmisega aega. Rakvere-Tapa-Viitna teeristil põrkus autokolonn kokku Rakvere poolt tulnud Punaarmee tankikolonniga, mis avas autode pihta tule, mida toetasid tankidelt maha hüpanud automaaturid.  Eestlastel olid kaasas küll mõned „tankirusikad”, kuid äkki laustule alla sattudes ja tankide poolt rammitud autodelt maha hüpates ei jõutud neid kasutada.
Esimene auto lömastati tankiroomikute alla ja sellel olnud sõduritest ei pääsenud keegi. Tagumistelt autodelt õnnestus vähestel küll maha hüpata, kuid enamik neist hukkus automaaturite tule läbi. Sellel kohal kulges kivisillutisega maantee paralleelselt Kadrina surnuaia kivimüüriga. Pääseda võisid ainult need, kellel õnnestus kivimüüri taha varjuda.
Kohalike elanike mälestustes on talletatud, et kraavi ja surnuaia müüri ääres olnud langenute laibad ja veel elavad haavatud tassiti punaväelaste poolt keset munakividest sillutisega teele ja tankikolonni liikuma hakates lömastati kõik tankiroomikute alla.
Tamsalu kohalik elanik Elmar Tamm on neist sündmustest rääkinud nii: „Olime oma perega Kihleveres sõjapaos ja otsustasime sel päeva minna emaga Kadrinasse vaatama, mis on saanud meie kodust. Lahing teeristil oli siis juba lõppenud, kuid õhus oli veel teravat püssirohu vingu ja mingit  iiveldamapanevat haisu. Seal avanes meile pilt, mis oli minu elu jooksul kõige jubedam.
Viitna teel, surnuaia väravast kuni „Paruni” poeni, oli üks inimliha, luude ja sõjaväemundri jäänuste mass. Paljudel vormiräbalatel võis näha vapikujulisi Eesti lipu värvides  märke.
1944. aasta sügisilmad olid ilusad ja eriti soojad. Kogu lömastatud mass hakkas kohe roiskuma. Kohutavalt võigas hais levi üle kogu alevi. Matta aga neid inimjäänuseid ei saanud, kuna Punaarmee pilusilmsed sõdurid valvasid seda teede ristmikku, ega lasknud paari nädala jooksul seal kedagi liikuda.”
2000. aasta 17. septembril avati Kadrinas Viitna-Rakvere teeristil, bussipeatuse lähedal mälestus­kivi  1944. aasta 20. septembril seal hukkunud Eesti vabadusvõitlejatele, kes sellel teelõigul Punaarmee tankiroomikute all metsikult lömastati. Paraku pole seal tapetud sõdurite arvu ega nende nimesid õnnestunud tänaseni kindlaks teha.
 

Vistla memoriaal Porkuni lahingus hukkunutele.

Porkuni lahing

Üks ohvriterohkemaid lahingud Eesti pinnal toimus 21. septembril 1944 Loksa-Porkuni-Sauevälja kolmnurgas.
 21. septembri pärastlõunal jõudsid Loksa külla Punaarmee 8. laskurkorpuse ja 249. laskurdiviisi osad, kes kohtusid seal Sinimägedest taandunud 20. Eesti Relvagrenaderide diviisi ja eesti piirikaitse rügementide võitlejatega, kelle eesmärgiks luua endale taandumistee läände. Punaarmee 249. laskurdiviis aga valmistus pealetungiks Tallinnale.
Võitlus kujunes ebavõrdseks. Punaväelased olid relvastatud kuulipildujate ja miiniheitjatega ning neid toetasid kahurvägi ja tankid. Taanduvate eestlaste relvadeks olid vaid käsirelvad ja „tankirusikad”.
Lahing kujunes julmaks venna­tapusõjaks, kus eesti mees sõdis eesti mehe, vend venna või isa vastu. Lahing kestis vaid mõne tunni ja nõudis ohvriks ligi 400 inimelus. Lahingu algusest peale oli initsiatiiv punavägede poolel, kuna need olid raskerelvade toel paremini relvastatud.
Selles kättemaksu- ja tapakirge täis lahingus ei halastatud elavatele ega haavatutele. Kohalik elanik Peeter Uduste  kirjutab oma mälestustes, et nägi oma silmaga pealt, kuidas maanteel lamas kuus Saksa mundris haavatud eesti noorukit, kes palusid laskurkorpuse meestelt, et neid maha ei lastaks. Palve ei aidanud…
On ka fakte, mis räägivad, et kahe vaenupoole vahel püüti ka kontakte luua. Saueväljal oli keegi laskurkorpuse mees kutsunud ruuporiga eestlasi omavahel vastupanu lõpetama. Kuid kokkuleppe saavutamine oli venelastest punaväelaste vastuseisu tõttu välistatud.
Järgmisel päeval anti kohalikele elanikele käsk, minna hobustega lahinguväljale langenuid matma. Loksa küla Aaduvere talu maadele  kaevatud ühishauda maeti 75 eesti sõjameest. Laipade vedamiseks kasutati konkse, mille üks ots kinnitati laiba, teine ots ree külge. Teine matmispaik oli Porkuni-Sauevälja tee ääres, Rebase talu maadel. Sinna maeti 125 langenut. Kolmas matmispaik asus veidi maad Sauevälja poole, kuhu maeti 73 langenut. Kokku maeti kõlarahva poolt 273 Porkuni lahingus langenud  sõdurit, kes kõik olid eestlased. Hiljem leiti põldudelt veel haavadesse surnuid, kes maeti samasse kohta, kus nad lamasid.
Tamsalu küla elanik Asta Lepik, kes osales langenute matmisel, on kirjeldanud seda nii:
„Vistla ühishauda maeti langenud viies kihis, igasse kihti 25 langenut. Kihtide vahele pandi kuuseoksad. Mina käisin laipu vedava ree järel ja panin langenute dokumentidelt kirja nende nimed, mille aga ema küüditamise kartusel hiljem ära põletas. Nimekirjast on naabritüdruku poolt tehtud osaline ümberkirjutus, mis on  Väike-Maarja muuseumis.”
Laskurkorpuse poolel langes 73 meest, kes maeti Väike-Maarja – Tamsalu tee äärde ühishauda. Hiljem püstitati sinna mälestussammas ning tahvlid langenute nimedega, kus 57 tahvlil olid eesti nimed.