Ärgem häbenegem mälestada
1944. aasta kaitselahingutes langenuid

tekst: Tõnis Siim

Kuigi 1944. aasta kaitselahingud ehk
II vabadussõda lõppes Eestile rahvusliku katastroofiga, peaksime mälestama nendes ebavõrdsetes võitlustes elu kaotanud Eesti kaitseväelasi.

Kuigi 1944. aasta kaitselahingud ehk II vabadussõda lõppes Eestile rahvusliku katastroofiga – ülisuured inimkaotused, puruks pommitatud linnad (kättemaksuks eestlaste ennastsalgava ja kaalukeelelise tähtsusega sõjalise vastupanu eest 1944. aasta kevadtalvel Narva rindel, mis rikkus ära venelaste plaani jõuda n-ö kiirmarsi korras mõne nädalaga Tallinna), enam kui 1200 hukkunut kaasa toonud paaniline põgenemine septembris 1944 läände, hilisem massiline ümberrahvastamine ja etnilise puhastuse tsoonide teke –, peaksime mälestama II vabadussõjas langenud Eesti kaitseväelasi, kes kaotasid elu nendes ebavõrdsetes võitlustes.
Eesti kaitseväelased, kes võitlesid ennastsalgavalt eesmärgiga hoida vaenlase väed piiride taga lootusega sõja peatsele lõppemisele ja liitlaste päästvale sekkumisele sarnaselt 1918.–1920. aastal Vabadussõjas aset leidnud inglaste päästvale sekkumisele, ei evinud vähimatki informatsiooni sellest, et lääneliitlased olid Balti riigid juba märtsis 1942 loovutanud salakokkulepetega Stalini Venemaale – kingitusena selle eest, et Venemaa, kes kandis võitluses Hitleri Saksamaaga kõige suuremat sõjalist koormat, vabastas Saksamaa peamisi sõjalisi ressursse siduva uue rinde tekkimisega Inglismaa teda ähvardanud sõjalise kaotuse ohust, ja kompensatsiooniks teise rinde avamise eest Euroopas, mida Stalin kohe sõja algusest peale nõudma hakkas. Churchilli ja Rooseveldi sõlmitud salakokkulepped, millest tänavu möödus 75 aastat, muutsid eestlaste ja lätlaste kangelasliku 1944. aasta sõjalise vastupanu ennast ja teisi hävitavaks mõttetuks verevalamiseks.

Puudus plaan B

Postsovetlikus, lääne suurriikide mõjusfääri kuuluvas Eestis on tekkinud skisofreeniline olukord, kus kartusest saada uute „peremeesteˮ pahameele ja natsiriigi sõimusõna osaliseks, ei julgeta riiklikult mälestada 1944. aasta rahvusliku katastroofiga lõppenud kaitsesõjas langenud kaitseväelasi. Kusjuures tollane suur ohvrite arv ja rahvuslik katastroof olid põhjustatud tänaste „peremeesteˮ tollasest reeturlikust salakokkuleppest Staliniga („75 aastat liitlasriikide reeturlikust kokkuleppestˮ Kultuur ja Elu 2/2017 lk 42–47). Kui lääneliitlased oleksid aumehelikult informeerinud Balti riikide loovutamise otsusest Eesti saadikuid Suurbritannias ja USA-s, poleks Jüri Uluots ja teised eesti arvamusliidrid kutsunud eestlasi üles juba ette nurjumisele määratud sõjalisele vastupanule.
Eesti ülisuured sõja- ja okupatsioonikaotused aastatel 1939–1991 olid tingitud sõjaeelse kaitseplaani äärmiselt ühekülgsest ülesehitusest, mis oli valdavalt ainult militaarne – valmistumine üksnes Vabadussõja (1918–1920) võidukaks kordamiseks – ja kantud julgeolekupopulismist sisepoliitiliste eesmärkide saavutamiseks, lootuses, et Eestit ähvardav sõda lähemal ajal siiski ei puhke. Plaan B – kuidas toimida-tegutseda sel juhul, kui sõda siiski puhkeb, Eesti sõjaliselt okupeeritakse, kuid militaarne vastupanu ebaõnnestub – puudus täielikult.
Selle tagajärjel olid Eesti inimesed 1939. aastaga alanud sündmusteks äärmiselt vähe ja ebaadekvaatselt ette valmistatud, mistõttu osutusid vallutajatele kergeks saagiks. Sellest ka suured inimkaotused.
Kui professor Jüri Uluots tegi saatusliku vea ja agiteeris 1944. aasta veebruaris eesti mehi minema sõtta – Eesti piiride kaitsele –, mille saatuse olid liitlasriikide juhid Churchill ja Roosevelt juba ära otsustanud Stalini Venemaa kasuks, polnud Uluotsal kuskilt võtta plaani B mittesõjaliseks vastupanuks okupatsioonitingimustes, rahvast ja rahvust säästvaks kollaboratsiooniks, rahvuslikuks ellujäämiseks uutes oludes, ohustatud inimeste ja eriti riigijuhtide õigeaegseks viimiseks pagulusse ning vastupanuvõitluse jätkusuutlikkuse tagamiseks ja selle juhtimiseks eksiilist. Paraku polnud Uluots ka sellist tüüpi inimene, kes oleks suutnud ebastandardselt mõelda, sarnaselt feldmarssal Paulusele, kel puudus samuti võime iseseisvalt ja kriitiliselt mõelda ning otsustavalt tegutseda, ignoreerida hullumeelse füüreri ebaadekvaatseid käske ja anda õigel ajal oma armeele korraldus Stalingradi kotist välja murda, mis oleks säästnud mitmesaja tuhande noore mehe elu.

Sakslastest langenutele on Toila pargis asuvale kalmistule püstitatud väga suurejooneline memoriaal: kõrgele merekaldale on poolringi-kujuliselt asetatud 10 graniitsammast. Sakslastest langenute mälestuseks püstitatud graniitsammas, mille sisse on kahele poole graveeritud langenute nimed koos auastmete ning sünni-surma daatumitega. Kalmistu kagupoolses nurgas hõreda metsa all asub tavaline mälestuskivi, kuhu on graveeritud: „Puhake paremad pojad”

Toilas puhkavad paremad pojad

Tänavu 10. augustil möödus 15 aastat Saksa sõjaväekalmistu korrastamisest ja selle sisseõnnistamisest Toilas, kuhu on maetud natuke rohkem kui pool tuhat eestlasest langenut. Kui sakslastest langenutele on Toila pargis asuvale kalmistule püstitatud vägagi suurejooneline memoriaal: kõrgele merekaldale on poolringikujuliselt asetatud 10 graniitsammast – ca 175 cm kõrged, ca 80 cm laiad, ca 15 cm paksud graniidist plaadid, mille sisse kahele poole on graveeritud sakslastest langenute nimed koos auastmete ning sünni-surma daatumitega, siis kalmistu kagupoolses nurgas hõreda metsa all asub tavaline, meie surunuaedadele iseloomulik mälestuskivi, kuigi väga maitsekas, kuhu on kirjutatud: PUHAKE PAREMAD POJAD. Siia on maetud ligi kuussada 1944. aastal Narva rindel idavaenlase vastu võideldes langenud eesti sõjameest. Kuna eestlased häbenevad mälestada ja meenutada rahvusliku katastroofiga lõppenud II vabadussõjas langenuid, siis sellest väikese
mälestusmärgi kohta on guugeldamisega (märksõnaga Saksa sõjaväekalmistu Toilas) infot raske leida. Eestikeelne Vikipeedia toob ära rohkesti pilte kümnest graniitsambast sakslastest hukkunute nimedega (ca 2000) ja mainib üksnes põgusalt: „Kalmistule on plokkidesse XVIII ja XIX maetud ka eesti väeosades langenuid, nende hulgas Oskar Ruut, viidates allpool välislingile (Toila Saksa sõdurite kalmistu), millele klikates võib näha pilte tagasihoidlikust mälestuskivist ja selle kõrval asuvast kapten Oskar Ruudu hauakivist, kes langes Sini­mägede lahingus 3. augustil 1944. 
Siinkirjutaja saatis enne Sini­mägede lahingute mälestusüritust, mis leidis aset 29. juulil 2017 suurele hulgale rahvuslikult meelestatud inimestele e-kirja, et nad külastaksid ühtlasi ka Toila pargis asuvat sõdurite kalmistut. Paljud seda tegidki. Viibisin seal Tartust Sinimägedele sõitnud bussitäie rahvaga, kes esitasid rohkesti küsimusi. Kuna eestlastest langenute kohta pole kalmistul ühtegi infotahvlit, siis tekkis suur hulk vastuseta jäänud küsimusi.
Näiteks sellised:

• Millal paigutati langenud eesti kaitseväelastele Toila sõjaväekalmistul mälestuskivi ja keda tuleks selle eest tänada? Sama küsimus ka kapten Oskar Ruudu mälestuskivi kohta.
• Kui täpne on kivisse graveeritud tekst: „Siia on maetud ligi kuussada 1944. aastal Narva rindel idavaenlase vastu võideldes langenud eesti sõjameest.”?
• Kui ca 2000 sakslase ja nende seas väikese arvu eestlasest (ca 15–20) langenute nimed on graveeritud memoriaali graniittahvlitele, siis miks pole kõiki eestlastest langenute nimesid (ligi 600) jäädvustatud graniittahvlitel, kus domineerivad saksa nimed. Kas langenud eestlaste nimesid erinevalt sakslastest pole teada ja miks ei ole infot langenud eestlaste kohta, sest tegemist oli ju laiemas plaanis ühe ja sama Saksa armee sõduritega?
• Toilas asus Saksa sõjaväehospidal. See paiknes endise Jelissejevi lossi (Oru lossi) teenijate majas (hilisemas koolimajas), mis asub Toila orust ida pool. Toila sõjaväekalmistule maetutest moodustasid suure osa hospidalis haavadesse surnud sõjamehed. Sõjaväekalmistu asub laiast Toila orust hoopiski lääne pool mere ääres kõrgel kaldal. Miks valiti kalmistu asukohaks Toila oru lääne- ja mitte idapoolne osa?

Ettepanek:
Kõigi sedalaadi mälestuskohtade ja -märkide juures peaksid asuma nutitelefonide ajastul lisaks korralikele infotahvlitele ka viited e-aadressidele, mille järgi oleks võimalik leida mälestusmärki tutvustavat piisava infoga artiklit ja viiteid, mis puudutavad teemat laiemalt. Kui eestlased ei julge ja häbenevad oma langenute nimesid graniitkividele graveerida, siis võiks sarnane memoriaal, mis on sakslastel oma langenute jaoks kivisse raiutuna eksisteerida eestlastest langenute jaoks virtuaalsel kujul n-ö mälupilvedel.
Ärgem kartkem ja häbenegem arutleda ka suurte kaotuste põhjuste üle.