Ruuben Kaalep:
Ainult enda eest seistes jääme alles

tekst: JAANIKA KRESSA
fotod: erakogu

Ruuben Kaalep

Viie aasta eest loodud rahvusliku noorteliikumise Sinine Äratus juht Ruuben Kaalep (24) usub eestlastesse ja meie ühise rahvusteadvuse taasärkamisse.

Rahvuslik noorteliikumine Sinine Äratus pühitseb tänavu sügisel oma esimest juubelit. Olete olnud selles tegev algusest peale – miks liikumine sündis ja kuidas maimuke endale nime sai?
Viis aastat tagasi, kui loodi Sinine Äratus ja EKRE, oli aeg küps, et rahvuslus hakkaks Eesti poliitikalavale tagasi tulema. Laulvast revolutsioonist oli möödunud piisavalt aega, mille jooksul poliitikud olid asunud Eesti huvide asemel kaitsma Brüsseli huve ja iseolemise idee oli taandunud rahavõimu ees. Aga kusagil eestlase hinges on alati olemas rahvustunne, mis tihti just sellistel hetkedel välja lööb.
Alati on olnud noori, kellele eesti keel ja meel on kallim kui võõra maailmavaate võlts hiilgus. Meie ühiskonnas, mis seab esikohale materiaalse edu, ei pruugi sellised noored silma paista, aga neid võib leida kõikjalt. Ma otsustasin luua Sinise Äratuse, et neil noortel oleks koht, kuhu tulla ja mõtteid vahetada, üksteist arendada ning üheskoos maailma muuta.
Liikumise nimi sündis ühisel arutelul, kus valisime eraldi nii omadus- kui ka nimisõna. Üheks eeskujuks oli Kreekast tuntud Kuldne Koidik. Äratus viitab muidugi meie eesmärgile puhuda taas ellu eestlaste ühine eneseteadvus. Sinine on meie lipuvärv, mis seostub ühtlasi piiritu taeva ja sügava merega – või meie rahvuse võimsast tulevikust vastu hiilgavate siniste neoontuledega.

Ennustate uut ärkamist – kuidas see võiks juhtuda, kui rahvas on nii tuim?
Rahvas ei ole tuim! Jah, poliitikat peetakse õigusega räpaseks, ja suur osa rahvast ei taha sellega tegemist teha. See ei tähenda, et eesti rahvas ei hooliks oma rahvuskaaslastest, oma kogukonnast, oma kodukohast. Meie rahvas on täpselt selline, nagu me oleme, ja meis on ühtviisi nii vigu kui ka imelist.
Rahvustunne on eestlastes olemas, ja see on enamuse jaoks püha, justkui liiga püha, et seda räpasesse poliitikasse segada. See elab kõikjal meie ümber – laulupidudel, jaanipäeva- ja jõulutraditsioonides, igapäevases küünarnukitundes, meie ürgses sidemes loodusega. Ja siiski vajab see poliitilist väljundit, sest ainult enda eest seistes jääme alles.
Uus rahvuslik ärkamine on eelkõige kultuuriline protsess, oma juurte taasleidmine. Kui see on toimunud, võib rahva poliitiline eneseteadvus tõusta väga kiiresti. 19. sajandi keskel ei uskunud keegi, et eestlased suudaksid luua omaenda riigi, aga kultuuriline eneseleidmine viis
lõpuks vältimatult selleni.

Milliste riikide rahvuslastega teil on sidemed?
Kõige tihedamad sidemed on Sinisel Äratusel muidugi Läänemere maade – Soome, Rootsi, Läti, Leedu, Poola – rahvuslastega. Lisaks sellele on meil olulisi kontakte teistes Intermariumi riikides, eelkõige Ukrainas, Ungaris ja Horvaatias. Isiklikul tasandil sidemeid on mul mõttekaaslastega enamikust Euroopa maadest, alternatiivparempoolse (alt-right) liikumisega USA-s ja buuridega Lõuna-Aafrikaski.

Kas te usute päriselt, et Euroopat on veel võimalik päästa või teete seda lihtsalt sellepärast, et teisiti ei saa?
Kui miski tuleb hingest, ei saa võit ega kaotus olla määrav. Nii paljud võidud lastakse käest hirmust kaotuse ees. Tulevikku ei pea teadma, et kuulata oma südame häält ja teha seda, mis on õige.
Küll aga on järjest rohkem neid, kelle jaoks Euroopa ja Eesti on uuesti elule äratatud. Euroopa on juba päästetud iga eurooplase südames, kes avastab uuesti oma juured. Tasapisi, aga kindlalt koguneb neid eurooplasi, kes näevad sügavamale igavast tarbimiskultuurist, kes leiavad tõelise tähenduse oma esivanemate pärandist ja rahvustundest.
Kõik on võimalik, kui me sellesse usume. Aga selle asemel, et keskenduda vaid tulevikule ja mängurina oma šansse kaaluda, tuleb olla rahvuslane nüüd ja praegu. Tunda rõõmu teadmisest, et me ei ole kuhugi kadunud, ja ajastust, mis annab meile imelise võimaluse oma rahvast äratada.

Mis on need alad või asjad, mis teid tõeliselt vaimustavad?
Lõuna-Eesti metsad ja järved, valgus kodutalu aknas, puude praksumine koldes, tähistaevas. Mustikad raja ääres, ojavulin, saja-aastased põlispuud. Talvised rongisõidud, äikesetormid, torupillimuusika. Luuletuste kirjutamine. Tuhandete tõrvikute leegid vabariigi aastapäeva rongkäigul. Inimhinge sügavused – miks ühest saab sõber ja teisest vaenlane. Temperamentsed daamid. Romantilised maalid ja gooti arhitektuur. Ärritunud vasakpoolsed. Muistsed religioonid, unustatud ajalootegelased, Estonia huku saladus. Antikvariaadid.

Rääkige palun Intermariumist.
Intermarium on idee Läänemere ja Musta mere vahel asuvate riikide alliansist, mille tuumikus oleks Balti­maad, praegused Visegradi riigid (Poola, Tšehhi, Ungari, Slovakkia), Ukraina ja Valgevene. Kõik need riigid on ajaloos pidanud valima Ida ja Lääne vahel. Intermarium annab võimaluse jääda iseendaks ja nii on see sealsete rahvuslaste hulgas järjest populaarsem idee.
Immigratsioonilainete all uppuva Lääne-Euroopa kõrval saab Intermarium jääda põlisrahvaste saareks, mis stabiilse kantsina tõuseb lõpuks Euroopat juhtima. See on alternatiiv rahvustevaenulikust ideoloogiast juhitud Euroopa Liidule.

Osalesite hiljuti Solarise Apollos paneeldiskussioonis Euroopa tuleviku üle ja saite oponentidega hästi hakkama. Kui sageli olete olnud selle tunnistajaks, et Eestis on haritlased ja intelligents tugevasti vasakule kaldu? See tuleb ilmselt sellest, kellel olid nõukogude okupatsiooniajal eriti viljastavad tingimused. Kas teie põlvkonna puhul on pilt parem?
Eesti hariduseliit pole kindlasti vasakule nii kaldu kui nende ameti­vennad Läänes. Keskmine Eesti haritlane on Lääne standardite järgi pigem paremäärmuslane. Paraku on Lääne ideoloogial tugev mõju ka siin. Igal erialal tekib grupimõtlemine, mille tulemusena erialases karjääris hakkab rohkem lugema heakskiit kolleegide seas kui andekus. Selle kaudu läheb üha rohkem Lääne nägu meie kõrgharidus ning selle tulemusena ka meedia ja avalik arutelu.
Nooremale põlvkonnale avab ühe ukse grupimõtlemisest välja internet. Tuntud reegel on, et mida väiksema tsensuuriga internetifoorum, seda parempoolsemaks see muutub. Tänapäeva internetikultuur on üha rohkem nooruslik, radikaalne ja liberaalseid tabusid lõhkuv.

Kui hästi me rahvusena tegelikult ajalugu tunneme? Sinine Äratus oma tõrvikutega meenutab visuaalselt vabadussõjalasi, kes tõesti teenisid Eestit, samal ajal kui teisi poliitikuid juhiti Londonist ja Moskvast. Eesti rahvas pooldas ja seejärel reetis nad, mis väljavaated arvate Sinisel Äratusel olevat?
Vabadussõjalasi ei reetnud eesti rahvas, vaid poliitikud. Rahvast ei tohi süüdistada lojaalsuses omaenda riigivõimule.
Meiega ei julge nad seda teha, mida vabadussõjalastega. Erinevalt Pätsist on tänapäeva europoliitikud kaugelt liiga suured liberaaldemokraadid. Nende endi ideoloogia hoiab meid vanglast väljas vabaduses.
Hirmul ei ole mõtet. Me ju teame, et õigus on meie poolel. Milleks karta? Loeb puhas rõõm rahvusluse taaselustamisest, värsketest ideedest ja uutest tuultest terves Euroopas, ning vasakpoolsete pisaratest.

Sinise Äratuse suvelaager Kaalepi kodupaigas Päidlas.

Eesti kultusfilm „Viimne reliikvia" lõpeb tõrvikutega, kuid seal pole sugugi selge, miks lõhutakse ja põletatakse. Muidugi ei mõelda sellele, mis tingimustes Bornhöhe oma raamatu kirjutas. Kuid kas pole ka täna nii, et neid, kes tahavad hävitada meie rahvuskultuuri või Euroopa kultuuri, ei saa valgustada, sest nad ei ole oma tegemistes vabad, vaid teenivad neid, kes neile maksavad?
Rahvusluse suurimad vaenlased ongi need, kes on raha nimel kõigeks valmis. Uus rahvuslik ärkamine on suunatud tänapäeva edukultuse ja materialismi vastu. Edukultus on kõrvale tõrjunud kodutunde ja andnud meile poliitikud, kes teenivad riigi asemel oma ego.
Meie kultuuri hävitajate seas on omakasupüüdlikke jätiseid, aga ka palju siiraid vasakpoolseid, kes usuvad globalistlikku võrdsuseideesse. Kui nad ka näevad oma tegude tagajärgi, on Euroopa rahvaste hävimine nende jaoks kõrgema idee nimel põhjendatud.
Suur hulk vastaspoole toetajaid on täiesti võimalik üle võita. See on muidugi palju pikem protsess kui näiteks valimiskampaania. Meil on kõik vajalikud ratsionaalsed argumendid – tõsine inimene ei saa multikultit eelistada rahvusriigile. Meie maailmavaade puudutab sügavamalt – meie salarelv on isamaa-armastus. Just selle kartuses süüdistab vastaspool meid nii palju vihas.

Kas rahvuslus muutub ajas?
Rahvuslus on maailmavaade, mis suudab kasutada oma tööriistana erinevaid ideoloogiaid. Rahvusliku liikumise strateegia kohaneb oma vaenlastega. Kui 19. sajandil olid rahvuslaste suurimaks vaenlaseks paljurahvuselised konservatiivsed impeeriumid, oli rahvuslus valdavalt liberaalne – muidugi ilma tänapäeva multikultita. 20. sajandi algul sai suurimaks vaenlaseks kommunism, millele reageerides rahvuslasedki hakkasid totalitarismiga flirtima. Uue sajandi rahvuslus on samuti midagi uut. Tänapäeval võitlevad maailmavaated pehme jõu abil: hariduse ja meedia kaudu inimeste mõtetes ja emotsioonides. Kultuur mõjutab poliitikat veel enam kui varem ja rahvuslaste strateegia peab sellega kohanema.
Sügavamal tasandil muutub rahvuslus sama palju kui muutub rahvus. Eesti rahvuslus on alati olnud tihedalt seotud meie keele ja loodustunnetusega, mis on aastatuhandeid vanad. Tihti jäävadki rahvuse eripärad püsima tänu rahvuslusele – näiteks kasvatas 19. sajandi rahvuslik ärkamine huvi eesti mütoloogia vastu ja aitas seda taaselustada.

Tulite eesti avalikkuse ette ja poliitikasse ema perekonnanimega, millega üles kasvasite, isa nime võtsite alles hiljuti. Millest selline otsus ja kuidas te Ain Kaalepiga läbi saate?
See oli pereringis sündinud otsus.
Varasem perekonnanimi pärines teisest suguvõsast. Usaldasin ema instinkti, et vereliini kandvas nimes on rohkem väge. Tundub, et õigusega.
Isaga saan ma suurepäraselt läbi, kuigi kõrge vanuse tõttu on tal viimasel ajal kehv kõrvakuulmine. Meil on samasugune must huumor.

Kas Sinine Äratus võiks Sinimägede mälestusürituse korralduse üle võtta, et Eesti kaitselahinguid ja sangareid väärikalt mäletataks?
Vajadusel oleme selleks valmis. Meie soov on, et Sinimägedel käidaks ka siis, kui kõik Eesti Leegioni veteranid on meie hulgast lahkunud. Et nende ohverdust peetaks meeles ka saja aasta pärast, ja et seda tunnustataks riiklikul tasemel.

Mis annab teile jõudu? Mis on elus üldse tähtis?
Ma ei ole leidnud midagi, mis annaks rohkem jõudu kui südamest tulev naer. See on mu peamine ellujäämisvahend.
Kõige tähtsam elus on võtta endal mask peast ja näha tõelist iseennast. Meie keel, meie geenid, meie mõtted – meie olemus – on pärit kümnetelt põlvedelt enne meid. Meil on juured. Ja meil on tiivad, sest me anname kogu selle päranduse oma järglastele edasi. Me oleme osa lõputust lõngast, mis ulatub ajastute taha. Meil on lugu, ja me oleme selles loos. Meil on kodu. Ja kui me seda mõistame, siis me suudame hoida oma rahvuskodu, pääseda taas väljasuremisest nagu me juba Põhjasõja ajast oskame, ja viia eesti rahvus ühel päeval tähtedeni.