Robert-Rudolf Volk - kunstnik ja kaitseliitlane

tekst: Kristjan Bachman
fotod: erakogu

Igal allüksuse koosolekul kohal, muheda olekuga, terane ja sirge rühiga härra. Kes ta on? See mees on Robert-Rudolf Volk, kel turjal 96 eluaastat ja Kaitseliidu liikmelisust „kõigest" 77 aastat.

Robert-Rudolf Volk on sündinud 8. veebruaril 1921. aastal Järvamaal Kareda vallas. Tema Kaitseliitu kuuluvus taastati Tartus, aastal 2008. Sõprade seas tuntud kui Ruts või Robi on praegu Kaitseliidu Tartu maleva Esimese malevkonna tegevliige ja kuulub malevkonna veteranide rühma koosseisu. Allüksuse ülema Lembit-Karl Torro hinnangul on Roberti puhul tegemist ustava ja ausa kamraadiga, kes peab lugu korrektsusest ning on eeskujuks paljudele noortele. Robert on üks vanimaid kaitseliitlasi ja endiselt aktiivne. Kuidas kõik alguse sai, sellest saab aimu juba tema kaitseliidu sooviavalduselt 2007. aasta septembris.
/...Kuulusin 1939. aasta kevadest Kaitseliidu Järva Maleva koolipoiste kompaniisse. Õppisin siis Järva Maakonna Paide Ühisgümnaasiumi esimeses klassis. 1940. aasta talvel sain ka relva (vene vint) KL Malevast. 1940. aasta mais ja juunis oli meil taktikaline õppus maastikul Paide ümbruses. Olin sidesalgas tegev. Relv võeti ära 1940. aasta sügisel. Põhjuseks valitsuse muutus.../
Vähe sellest, et ta on vanim kaitseliitlane – tema elu on olnud kirju ja mitmekülgne. Ta on olnud skaut, koolipoisist kaitseliitlane, tegev omakaitses, võidelnud Neveli all, elanud üle Tallinna märtsipommitamise, olnud Pitkapoiss, elanud metsas ja vorminud olude sunnil Lenini kujusid ning õpetanud noori kunstnikke. Sellisest värvikast eluteest oli Robert-Rudolf Volk nõus rääkima ka teistele.

Kuidas sa skaudiks said? Kas olid sul seal ees sõbrad või oli mõjutajaks hoopis perekond?
Võib öelda küll, et perekond oli mõjutajaks. Mul oli neli venda ja nad kõik olid kaitseliitlased ja tuletõrjes ka. Onu oli mul Kaitseliidus ja 1918. aastal selle asutajate hulgas. Mu vennad olid minust vanemad ja nemad olid mulle ikka eeskujuks. Kõige vanem vend oli käinud juba 15-aastasena Vabadussõjas. Koolipoisina, kellel ei olnud veel karvugi. Hiljem oli ta Eesti sõjaväe allohvitser, kes 1945. aastal arreteeriti ja sai Siberis Magadanis otsa. Teine vend oli Saksa sõjaväes lipnik ja sai Tartu rindel Pilka all haavata. Venelased võtsid ta vangi ja nii sai ka tema hukka.
Koolis olid mul sõbrad, kellega koos skaudid olime. Ma läksin skaudiks juba kuuendast klassist. Noortele olid oma rühmad, nimed olid Hundi­poeg või Kotkapoeg. Seal oli mul sugulane Käsperson, hiljem oli ta nimi Järva, ta oli vanem, kellele ma eksameid tegin. Meil olid igasugused käsitööeksamid... näiteks tegime korvipunumist.
Ma olin gümnasist Paide Gümnaasiumis ja meil oli koolis riigikaitseõpetus. Igal aastal, kevadel, oli meil mais-juunis sõjaline õppus. Selline laagri taoline. Meie sõjalise õpetaja oli August Liivik, endine laskespordi maailmameister. Kõva mees. Argentina Karika üks toojaid. Tema korraldas kõike seda, et sõjaväeüksusest tulid meile ohvitserid ja allohvitserid õppusi läbi viima.

Sa astusid 1938. aastal Kaitseliitu koos skautidest sõpradega?
Jah, astusin kaitseliitu 17-aastasena koos sõprade Preesi, Toomsalu ja Sääsega. Prees oli mu pinginaaber. Ta esimestes klassides eesti keelt suurt ei rääkinud, purssis või nii, hiljem aga saime hästi räägitud. Ema oli tal läti-sakslane ja isa kolonel, Kaitseliidu Järvamaa üksuse ülem. Ühel kevadel läksime poistega kaitseliidu Laia tänava majja. Laane oli veel sekretär, kes meid vastu võttis. Meid määrati noorte kompaniisse. Meil olid seal koos Järvamaa gümnaasiumi poisid, Türilt oli ka poisse. Vanameestega me koos ei olnud. Aasta lõpus anti mulle siis püss, vene vint. Käisime õppustel ka, aga ei saa öelda, et seda järje­pidevalt oli. Ega seda kaitseliitu meile pikalt polnudki, vist aasta. 1939-ndal tuli venelane ja oligi lool lõpp.

Skaudid – Paralepa suvises skaudi-laagris 1936. a. Pildil on Robert-Rudolf kõige noorem 7. klassi poiss ja kükitab teiste vahel. Robert-Rudolf Volgi Kaitseliidu pilet. 1938. aasta juunis Paide Gümnaasiumi 7. klassi poiste kompanii sõjalisel väljaõppel koos instruktoritega. Robert-Rudolf esimeses reas paremalt esimene (gaasimaski torbikuga).

Sa jõudsid Paides gümnaasiumi lõpetada, aga pidid ennast punaarmee mobilisatsiooni eest mitu aastat metsas varjama?
Enne gümnaasiumi lõppu käisin tegelikult Nõukogude ohvitseride kooli eelkursustel. Oli vist sellise nimega kool, nime täpselt ei mäleta, aga mõeldud kutsealustele. Esimese semestri sain käia, koolist kaks korda nädalas, igal teisipäeval ja neljapäeval. Harald Nugiseksiga olime samal kursusel, aga mina ei lõpetanud, sest mul polnud kooli õppemaksust vabastust ja polnud võimalik.
1941. aastal lõpetasin gümnaasiumi ja kui venelased mobilisatsiooni hakkasid tegema, siis läksingi metsa. Aga see ei olnud alguses niisama metsa minek. Räägin, kuidas venelaste mobilisatsioonist pääsesin. Meil oli üks tubli ja tragi poiss, kes oli kooli lõpetanud minust kolm-neli aastat ennem. Ta nimi oli Tomberg, hiljem Toompea. Ema oli tal muulane, vist vene-sakslanna, kes tsaariajal Venemaal abiellus ja koos isast vangivalvuriga Eestisse tuli. No ta oli kõva musikaalne poiss ja keeled suus... selle tema eliidi hulgas selline tragim. Teine eliit oli seal maaomanike pojad, kes teda aga vihkasid. Mina olin tavaline maapoiss ja sain temaga hästi läbi. Kui tuli nõukogude kord, siis ta läks NKVD julgeolekusse ja teenis seal.
Juhtus nii, et mulle tuli siis käsk Vene sõjaväkke minna. Olin Paide turu peal, kutse näpus. Kutse peal oli, et pean Tapale kogunemisele minema. Turul kõndis aga seesama Tomberg, ja me tegime juttu. Ta ütles mulle, et ära sina mine rongiga, mine jalgsi, ja mine vargsi, aegamööda. Istu ja puhka. Kuluta aega. Läksimegi siis hiljem kolme-nelja poisiga jalgsi Tapa suunas. Enne Tapat, seal Tamsalu juures, sõitis meist üks sõiduauto mööda. Meie komsorg. Vehkis aknast käega, et minge metsa. Kohe ruttu panime metsa ja tuligi veoauto, mis oleks meid kindlasti peale võtnud ja siis poleks mobilisatsioonist kuhugi pääsu olnud. Jäimegi sinna metsa. Saime ühe metsavahi juurde varjule ja kaunikesti hea oli seal olla. Mingiks hetkeks oli see aeg juba möödas, kui ma pidin Tapale jõudma. Olime Tamsalu kandis kahe raudtee vahel mõnda aega redus. Seal aga lasid ühed Virumaa poisid laiarööpmelise raudtee õhku ja me panime padavai kaugemale lõuna poole. Kõndisime mööda metsi, kuni jõudsime lõpuks tagasi minu kodukohta. Siis tuli uus mobilisatsioon ja me olime ikka metsas. Nüüd juba minu kodukohas. Suurem jagu Kareda valla mehi olid kõik seal metsas koos. Varjasime ennast vana linnamäe juures, kus juba Põhjasõja ajal oldi. Ja ümberkaudu tuli juurde mitme valla mehi. Mehi tuli peale Esse, Ämbra, Öötre, Koordi küladest, kõik seal ühes kohas siis koos.
Seal oli üks tugev paks mees, kes magades kõvasti norskas. Nagu magama jäi, nii kohe norskas. Teda taheti välja ajada, et ei tohi nõnda norsata. Päeval ka norskas, no kõvasti kohe. Ärgates ütles, et ta pole norsanud midagi. Tolleks ajaks oli Vene kaitseliin juba lähemale jõudnud ja venelaste patrullid käisid tihti läbi metsa. Avastamise oht oli suur. Üks teine mees käis öösiti külas, oma sündinud poega vaatamas, ja temaga oli sama lugu. Poeg on nüüd kirikuõpetaja. Teised mehed talle, et ei tohi nii, annad meid ära. Ütlesid, et kui naine sünnitamisega hakkama sai, küll saab siis kasvatamisega kah. Kui metsast lõpuks välja tulime, oli sakslane siin ja ma läksin omakaitsesse. Mu vanem ohvitserist vend oli siis meie omakaitse ülem.

Mis sai enne, kui sa läksid Saksa armeesse?
Ma läksin 1942. aastal õppima Tartu Ülikooli majandusteaduskonda. Sain seal kevadeni käia. Kevadel sai ülikool läbi ja tuli sõjaväkke minna. Nüüd siis Saksa armeesse. Mõtlesin siis, et kas minna metsa sooja või minna Soome. Meil oli selleks oma kamp koos. Vanad Paide Gümnaasiumi aegsed poisid, kellega koos Kaitseliitu astusin, Aasmäe ja kes seal olid. Tartus, siin Aia tänaval, oli suures auditooriumis loeng. Aeti meid üliõpilasi sinna märtsikuu sees kokku. Olin juba varem kohale läinud. Tulevad siis Litzmann ja Mäe kõnet pidama, et muidugi sõjaväkke ja nii. Poisid hakkasid omavahel kõhistama, nagu tol ajal oli kombeks, et me ei ole sinuga nõus või nii. Siis Mäe seal keeras neid lehti ja ettekanne lõppes tal võib-olla varem ära. Kui ma ära läksin, olid kindralid maja ees all, teine teisel pool. Mäe andis mulle kätt. Mäletan, et mul oli seljas selline laia kraega mantel, koid olid jupi kraed ära võtnud. Mäe teretas, Litzmann ka. Mina ei tea, kas Litzmann midagi eesti keelest aru ka sai, ta ei rääkinud küll midagi, aga andis ikka terekätt. Mäe siis rääkis. Kõndisime nende autoni. Mäe ikka rääkis ja ütles viimased sõnad mulle: „Mina rääkisin, mis ma rääkisin, ma pean seda rääkima, aga teie olete tudengid ja teie tehke ise oma arust.ˮ Andis mulle veel kätt ja läks autosse.
Sellega oli mul see Soome mineku sats peast visatud. Ei saanud ma nende Soome minejatega kokku ega midagi, kurat. Nüüd ma ütlen küll, et oli hea, et sedasi oli. Nüüd ma olen elus. Oleksin ma Soome läinud, kes teab, kuidas elu oleks siis teistmoodi läinud. Nüüd on mul lapsed ja lapselapsed ja lapselapselapselapsed... vanem poeg on mul juba kuuekümnene. No jah, vot sedasi on. Nagu see Toompea rääkiminegi oli, nagu ta ütles, et mine jalgsi. See oli ka saatus.
Sellest Paide turuplatsil olnud NKVD mehest Toompeast sai hiljem, 1943. aastal, sakslaste sonderführer Odessas või kuskil seal. Ta läks nendega kaasa juba sakslaste sissetuleku ajal 1941. aastal. Meie Eesti Sõjakooli poisid tahtsid teda tagasi, aga sakslastelt tuli vastus, et ta on tubli mees ja kui teil nii tublit meest veel on, siis saatke meile.

Robert-Rudolf Volk 1943. aastal Kaunases Pol.Pat. 36. Pildi tegi Leedukas.

Sa läksid siiski Saksa armeesse ja jõudsid isegi Neveli alla?
Jah, ma olin Politseipataljonis nr 36. Allkirja ma Saksa armeesse astumisel küll ei andnud. Kui pidulik vande andmise aeg oli, Leedus, siis olin just postil. Hiljem keeldusin ja lubati panna kartsa. Äkki oli aga kiire minek ülesandele ja mind võeti kaasa. Kartsa ei pandud ja allkiri jäigi andmata. Väljaõpet saime muidu maikuu sees Kaunases, kus olime vist vanas tsaariaegses kindluses. Vahepeal oli meie kompanii ka Riias, Lielupe ohvitseride kooli juures väljaõppel. Leedust viidi meid edasi Volgogradi suunal puruks löödud üksuste täienduseks. Kaunasest minnes oli meil raudtee peal veel rongiõnnetus, sest raudtee oli mineeritud ja meie seitse poissi sai seal plahvatuses surma. Muidu oli veduril alati kas üks või kaks tühja vagunit ees, et vedur ise miinile ei sõidaks. Nüüd aga läks õnnetult, miin plahvatas ühe rühma vaguni all.
See vana NKVD Toompea, kellest rääkisin, tuli ka mujalt sinna Venemaa rindele. Olime temaga seal koos. Pidasime peamiselt partisanide vastast võitlust. Tegime metsade puhastust, sest sellist rindesõda seal ei olnud. Võitlesime seal 1943. aasta septembrist novembrini. Novembris sai Toompea puhkusele ja võttis mind endaga ametlikult puhkusele kaasa. Pidime Eestist minema Soome. Temal jäi tol hetkel minemata ja minul ka. Ta oli hiljem Rootsis muusik ja sinna jäi ja suri. No vot, kuidas jälle läks...
Puhkuselt läksin tagasi rindele. Aastavahetuse eel – ma ei mäleta, see oli vist vana-aasta reede, vastu 30. detsembrit – murdsime üle jõe ja lõime sinna kümnekesi sillapea. Jõgi oli kitsas, ehk viis meetrit lai, aga 3–4 meetrit sügav. Uusaasta 1944 võtsingi seal sillapeal vastu. Nüüd mõtlesime küll, kurat, mis saab. Lootsime, et vastane võtab ka aastavahetust väheke rahulikumalt. Vene lennukid tulid sinna maha ja maha. Vedasid laskemoona ja tõenäoliselt viisid ülemaid ära. Saime sealt ikka tulema. Sakslased vahetasid meid välja. Rindelt tulime läbi külma jalgsi Idritsa ja Sebeži kaudu kuni Daugavpilsini välja. Seda oli kõvasti üle 150 kilomeetri. Sealt saime juba rongiga Eestisse.

1943. aastal Riias Lielupe rannas väljaõppel. Vasakult Heldur Luik, Holger Pukk, Robert Volk.

Kuidas te sillapeal aastavahetust 1944 vastu võtsite?
Meid küll palju poisse ei olnud seal üle jõe, aga paugutasime kõvasti. Puude vahele andsime kõvasti tuld. Meil oli tugevamat relvastust ka kaasas. Kogu relvastus oli üksusel Vene oma, aga vormid ikka Saksa politseipataljoni omad. Minul oli Vene Dektarjov-tüüpi kettaga kuulipilduja. Kurat, riviõppel oli sellega ikka raske. Maksim-kuulipildujaid oli meil ka. Raskepatareis oli kaks Maksim-kuulipildujat. Ühe Maksimi taga olid nii kanged poisid, kes ei võtnud seda rännakul isegi lahti. Vedasid niisama seljas kordamööda.

Piiritaguste lahingutega ei saanud sinu sõjaaegsed katsumused veel läbi?
1944. aasta jaanuari lõpus saime Eestisse tagasi, Tallinna. Siis muudeti ka pataljoni nimi ära ja saime 289. rindepataljoniks. Mehed jagati laiali ja vanemad mehed pandi nn tehnilisse või tagavarapataljoni numbriga 288. Meie kompaniis oli ülemaks leitnant Elmar Lipping, tema oli meil ka 36. ajal. Veltveebel oli Kirsimägi.
Enne Amblasse väljasõitu, 9. märtsil, pommitati Tallinna. Tol hetkel olime Vabriku tänava koolimajas. Seal all oli selline varjendi moodi asi. Naabermaja oli kõrval kahekorruseline puumaja ja seal oli selline juhus, et pomm kukkus läbi maja alla keldrisse, aga ei plahvatanud. Pomm oli kukkunud läbi korruste alla ja läbi voodi jalutsi. Voodis maganud samal ajal vindine mees, kes õhuhäiret ei kuulnud ja kohe varjendisse ei tulnud. Tuli meile sinna hiljem, käsi verine, aga muud viga ei olnud. Voodi pinnud olid käe veriseks teinud. Käisime hiljem seda kohta vaatamas ja keldrist alt oli näha auk ülesse. Järgmisel päeval viidi pomm sealt minema. Läksime ka meie.
14. või 15. märtsil viidi meid Amblasse väljaõppele ja sealt põhjarannikule. Amblas sain veel sugulase Eduard Viiraltiga kokku, enne kui ta Pariisi ära läks. Põhjarannikul jõudsime Saka ja Tagadi kanti. Käisime Orus, seal Pätsu suvilas Oru lossis. Sealt viidi meid Vasknarva ja Permisküla alla. Vasknarva all oli võrdlemisi rahulik, võrreldes sellega, mis oli Narva suunal ja Permisküla pool. Mina olin seal lisaks see ordonants-allohvitser, kes vastutas langenute matmise eest. Kassinurmes, ühe matmise ajal, tulin läbi metsa Jaamaküla staabi poole ja sõin marju. Püss oli mätta peal. Tulid siis ühed Saksa mundris mehed ja võtsid mind kinni kui Vene piiluri, kes on Saksa vormis. Tuli välja, et need olid Permisküla poolt tulnud Alfons Rebase mehed. Mõõtsime siis üksteist ja saime ikka aru, et oleme ühel teel. Sealt Vasknarva rindelt ma panin siis septembris nii-öelda plagama.
Kuidas teil Eesti rindelt äraminek toimus ja kuhu sa lõpuks välja jõudsid?
Öeldi, et tuleb rindelt taganeda. Hakkasime Narva alt koos meestega astuma. See oli kuskil nii 17.–18. septembril. Suund oli Pärnu poole, sest kuuldused olid, et Tartusse enam minna ei saa, seal on lahingud juba ees. Pärnu tee oli veel ainuke vaba. Tulek oli meil organiseeritud, aga mehed kadusid järjest ära. Ma tulin mõne hetke meestega ühes. Hüppasin siis ka Kesk-Eesti kandis ära ja käisin kodukohast läbi, kuid ega ma sisse ei läinudki. Tahtsin minna Rootsi või Soome. Jutud olid, et Paldiski tagant pidi veel laevale saama. Aga no mida sa mõtled. Sel ajal oled ju noor ja ei mõtle täielikult. Soome minna enam ei saanud, sest ka ülevalt, Tallinna poolt, olid teed ära lõigatud. Suuna võtsin üles Läänemaa poole ja käisin päevaga vist peaaegu 90 kilomeetrit.
Sain ühendust Pitkaga. Olime lõpuks Läänemaal ja meil oli üks grupp Ristil. Jõudsime Harudevahele välja. Sinna olid mu võitluskaaslased juba ette jõudnud. Need, kellega Narva rindelt ära tulime. Üks meestest oli Aivar Pilv. Ta oli Otepää kandist ja suri siin mõni aasta tagasi. Teine poiss oli Hiiumaalt, Joel Tilk, tema kohta tean, et hiljem (1945) jõudis Hiiumaale ja arvatavasti sai sealt kuhugi läände edasi. Nendega ma olin siis viimases lõpus koos.
Mäletan, et Pitka pidas 22. septembri hilisõhtul või 23. septembri varahommikul (1944) kõne. Ta pidi meestega minema Keila-Joale. Miks ma seda nii hästi mäletan – sest täpselt aasta tagasi 23-ndal oli meil rongiõnnetus Leedus. Kui Pitka metsa tuli, siis tal oli auto kuskil Kumna risti juures tee peal. Pitka olek polnud enam see, mis vanasti. Paistis selline väsinud ja hääl polnud ka enam see. Ta pidi minema Tallinna kaitsele, Kumna poole, aga sinna ta ei jõudnud. Mis juhtus, ei tea. Meie juurest läks ära 4–5 mehega, kellel olid relvad. Kuna meile relvi ei jätkunud, siis ütles, et teie jääge siia ootama. Meie hulgas oli aga üks mees, kes oli olnud Nõukogude armees. Üks ohvitser. Selline erariietes mees. Ma ei tea, kas ta tundis Pitkat, aga nad vaidlesid kõvasti. Üks teadjam meil ütles, et see mees oli kapteni auastmes, keda Pitka Eesti armee aegadest juba teadis. Tema varasem kaasvõitleja või midagi. Too mees oli ka nende minejate hulgas. Mina olin päevasest rännakust nii väsinud, et jäin kohe magama. Ärkasin laskude peale. Eespool käisid paugud või revolvrilasud. Siis juba räägiti, et see oli spioon, kes tuli sinna ja likvideeris Pitka ära. Olen teiste Pitka meeste käest küsinud, aga keegi ei ole peale 23. septembri varahommikut Pitkat näinud. Mina arvan, et seesama mees lasi ta seal Harudevahe teel maha. Hommikul tulid Tallinna poolt juba tankid. Mida sa otsima lähed, kui juba tankid ees. Need mehed, kellel relvi ei olnud, jäid Harudevahele natuke Pärnu poole maha. Seal olid mehed kõvasti vindised ja vähem vindised. Mida sa seal venelast nii puruks lööd. Kirjutatakse veel, et Pitka jäi tanki alla koos vintpüssiga. No ega Pitka polnud mingi vettepeeretaja mees, tal polnudki vintpüssi. Relv kindlasti oli, aga see oli tal taskus. Mul polnud siis enam vinti, oli ainult 6.35 kaliibriga püstol. See ju daamide relv. Sellepärast ei läinud ma sinna Tallinna poole lahingusse. Olin juba erariides ja sain sealt Pilve ja Tilgaga metsa. Olime veltveebel Kruusimäe kodus Varbla vallas Käru külas. Kuu aega tegime seal talutöid ja alles siis tulin kodukülla.

Kas sa Pitkat tundsid juba varasemast ajast?
Tundsin juba varem jah. Sellepärast, et Pitka vanem vend Antsu-Mardi Pearu langes koos minu ema vennaga ilmasõja ajal sakslaste kätte vangi. Kas nad siis hävitati ära või langesid lahingus, aga kadunuks nad jäid. Minu ema käis pärast tihti Pitka talus külas ja ema teine vend käis ka pärast Vabadussõda sageli Pitka juures jutul. Käisime pereti läbi. Kui Pitka sai Kiltsi suurema talu, siis jäi läbikäimine harvemaks.
1938. aastal tuli Pitka Tarbijate Keskühenduse esimeheks ja käisime vanema vennaga koos Pitka juures Tallinnas. Olin siis juba kaitseliitlane. See Pitka, keda ma siis noorena nägin, oli hoopis teine mees kui Harudevahe teel. Kohe vaks vahet. Metsas oli ta vana ja kortsus.

Kui sõda lõppes ja vene aeg peale tuli, mis sinust siis sai?
Paberite järgi ma olin Viljandi filterlaagris. Veretööd mul ei tuvastatud. Ma ei olnud andnud kuhugi allkirja, et ma Saksa armees üldse olin. Õnn on mind vist saatnud. Kui hiljem dokumendid kätte sain ja vabanesin, siis tulin 1948. aastal Tartusse. Sain koha samasse korterisse, kus ma olin elanud tudengiõpingute ajal.

Skulptor Anton Starkopfi ateljees 1962. aastal Tartus. Robert-Rudolf taga keskel. Ees Starkopf prillide ja baretiga.

Sa olid pikki aastaid Tartu Kunstikooli õpetaja. Räägi, kuidas kunstniku tee leidsid.
Ma kahetsen, et ei eiranud kunagi vanema venna juttu ega läinud 1942. või 1943. aastal Pallasesse õppima. Vend polnud suur kunstiinimene, ikka sõjaväelase vaimu. Mul oli aega küll, et oleks saanud minna.
Tahtsin siis 1948. aastal minna endisesse Pallasesse (Eesti NSV Tartu Riiklik Kunstiinstituut), skulptuuriosakonda, kuid ei võetud enam vastu. Tegin küll eksamid koos Ilmar Malini ja Olev Subbiga kenasti ära, aga mineviku pärast ikka ei võetud. Vastuvõtul oli mandaatkomisjonis Tartu Ülikooli komsorg Kalits, kes ütles mulle, et ei ole ustav, ei saa võtta. Sõjaväes käimise pärast ei saanud.
Sain siis Tartus skulptor Anton Starkopfi juurde. Kunstnik Eduard Viiralt, mu ema onupoeg, oli ka Starkopfi juures õppinud. Viiralt oli omamoodi mees. Starkopf ütles ta kohta, et kui viin sai otsa, siis sõi klaasi ka kõrinal ära. Saksamaal tegid nad ka koos koerust, nii et sattusid politseisse.
Starkopfi juurde tööle sain läbi venna, kes oli ehituse peal kipsi liistutõmbaja. Ta tegi Roosna-Alliku mõisa ehitusel kipsitöid. Ehiskapiteele ja kipsliiste. Sealt oli mul natuke algust olemas. Kivide lõhkumist õppisin samuti algul kodus, kui käisime isaga põllul kive kantimas. Ütleme nii, et olin juba eelneva kooli saanud. Hiljem sain tööle Kunstnike Liidu kunstifondi. Seal oli skulptuuriosakond. Aga see oli ju vene aeg – valati kõvasti ainult Lenini ja Stalini kujusid. 1975. aastast võttis Tartu Kunstikooli maalikunstnikust direktor Harri Pudersell mind tehnilise kiviraidumise õpetajaks. Olin kunstikoolis 25 aastat kuni 1990ndate alguseni. Sinu õpetaja ma vist enam ei olnud? Olin siis vist juba pensionil... (muheleb) Praegu pole muud, kui käin näitustel ja iga nädal saunas ja lahendan ristsõnu.

Mis sa arvad, kas militaarne taust ja kunstniku hing on teineteist kuidagi toetanud?
Eks ta ikka ole. Füüsiliselt juba. Ma tunnen, et mu käed on tugevamad kui jalad. Kivi raidumine on kõva töö. (Härra Volk näitab piltlikult muskleid.)

Mida tahaksid öelda praegustele kaitseliitlastele ja noortele, kes alles Kaitseliitu tulevad?
No mis... tuleb kaitsta kodumaad! Tuleb selle eest seista! (väga resoluutselt) Ega praegu on ka kibe aeg. Ma leian, et ei saa teiste peale loota, tuleb ikka ise teha.