Helle Vahersalu: Mulle meeldib portreid teha

tekst: Ruta Rannu
fotod: erakogu / muis.ee

Helle Vahersalu

Helle Vahersalu on maalikunstnik ja kunstipedagoog. Sündis 1939. aastal Tallinnas. Õppis Tartu Kunstikoolis ja seejärel ERKI-s. 1967. aastast töötab Tartu Kunstikoolis ja Tartu Kõrgemas Kunstikoolis, aastatel 1991–1993 olnud ka Tartu Ülikooli maaliosakonna õppejõud. Tema loomingu põhiteemaks on loodusest inspireeritud abstraktsed kompositsioonid, millele lisab mõju suur formaat. Viljelenud ka akvarelli, portreed ja natüürmorti. Eesti Kunstnike Liidu liige alates 1977. aastast. Tema töid leidub muuseumi- ja erakogudes nii kodu- kui ka välismaal. Helle Vahersalule
on omistatud Valgetähe teenetemärk.

Kuulud põlvkonda, kelle lapsepõlv jäi sõjaaega. Kuidas teekond kunsti juurde algas, mis hetkest määras see sinu elukutsevaliku?
Lapsed ju ikka joonistavad, igal ajal. Varases koolipõlves käisin Tapa kooli kunstiringis, mida juhendas Pallases õppinud Ats Jänes. Tema oli ehk esimene mu kunsti poole kallutaja. Mul on isegi üks pisike pilt alles, mis oli toona õpilastööde näitusel väljas. Kui kunstiringi tegevusse tekkis paus, püüdsin Soansi ja Venderi raamatu­illustratsioone järele teha. Ma ei kopeerinud kunagi. Ikka proovisin natuurist joonistada.
Ega ma lapsepõlves kunstiraamatutega eriti polnud kokku puutunud, teadsin küll, et sellised on olemas. Alles kui Evi Tihemets, vanem naabritüdruk Tapalt läks ERKI-sse graafikat õppima, sain teada, et on kool, kus saab kunsti õppida. Sel ajal hoiakut, et kunstnik pole elukutse, enam ei olnud.
Ega osanudki muude ametite peale mõelda. Isa oli mul õpetaja, seda elukutset nägin kõige lähemalt, ka parima sõbranna vanemad olid pedagoogid. Samuti ei olnud mul sugulasi, kes oleks erilisi ameteid pidanud. Loomulik valik.
1958. aastal, pärast Tapa keskkooli lõpetamist tulin oma kunstiõpetaja, Tartu kunstikooli vilistlase Malle Siideri soovitusel Tartusse, kooliõde Tiiu Pallo oli kunstikoolis juba ees. Siin hakkasin kunstiasjadest rohkem aimu saama, kunstnikest õpetajad ja näitused, olin nii öelda asjas sees. Siis lükati mind Tallinna suunas. Õpetaja Pudersell soovitas tarbekunsti, see mind aga ei huvitanud. Järgmine aasta veenis Ilmar Malin maali minema. Ma jälle ei läinud. Ega julenud ka, Tartus meeldis ja olin harjunud siinse koolieluga. Pärast kunstikooli lõpetamist läksime koos Enno Otsingu ja Malle Leisiga Tallinna katsetele. Tahtsin graafikasse astuda, kuigi tõsi, graafikaga polnud mul varasemalt üldse kokkupuudet.
Õpetaja Malin oli pettunud kui kuulis, et ma maalieriala ei valinud, eks ma viisin siis dokumendid üle maali. Läksin mandaati, hunnik papi peal maalitud töid kaenlas, polnud ju viisakaid fotosidki tol ajal ega midagi – mis mul seal oli, paar punase ninaga inimest maalitud.
Sain sisse. Olin korralik õpilane, viieline. Ega ma polnud miski andekas. Teiste tööd tundusid alati paremad. Ikka on keegi mind tagant torkinud või on juhused valikutes rolli mänginud. Pärast lõpetamist tagasi Tartusse tulemine oli ka teatud määral juhus.

Kristiina, õli 1978

Tahtsingi jõuda sinnamaale. See oli ju aeg, mil pärast lõpetamist suunati tööle.
Tõsi. Kuigi oleksin tol korral võinud valida ka teise suunamise. Kui oleksin tahtnud. Hinnete järgi reastati.

Olid järelikult hea õpilane?
Muidugi olin. Sain kõrgendatud stippi. See oli aeg, mil abiellusin ja Tartu kool tahtis kahte inimest. Insta ajal olime ikka kambaga Tartus näitusi vaatamas käinud. Igal juhul tundus Tartu tol hetkel Tallinnast põnevam ja kunstielu mõttes atraktiivsem.

Ja siis kohe kunstikooli õpetajaks.
Jah. Oma vanasse kooli. Õpetamise ees ma hirmu ei tundnud. Olin peda praksi teinud. Eks ma pirtsutasin ikka, et õpetajaks ma ei hakka, kuigi see diplom mul ju oli. Tartusse tulin oma arust ikka kunstnike seltskonda, mitte kooliõpetajaks. Siin ma nüüd olen.

Aken aeda, akvarell 1975

Erinevad toonased õpilased praegusest?
Ei erine põrmugi, õpilased on ikka õpilased. Sõltumata ajast. Nad on oma ajastu selles vanuses inimesed. Muidugi on täna teistsugune maailmanägemine ja -teadmine, erinevad võimalused, aga see, kuidas nad suhtuvad õppimisse ja kooli, on ikka sama.

Palju on üldse maali võimalik õpetada ja kuidas sa seda teed?
Maali õpetada on tegelikult võimatu. Võid rääkida, aga ei saa sundida. Saad soovitada, võib-olla mõni võtab kuulda, aga siis läheb enamasti ka pilt nässu. Proovin suunata, mida võiks muuta tehniliselt ja idee tasandil. Kuidas saavutada parem tulemus. Julgustan neid looma.
Miks ma Tartus praktiliselt kohe näitustel esinema hakkasin? Tundsin, et ei saa õpetada, kui ma ise midagi ei tee. Pead laveerima õpetamise ja näitusetegevuse vahel, siis ei teki rutiini. Instituudi ajal ma pelgasin näitustel osaleda ega teinud ka selles suunas endaga väljaspool kooli meeletut tööd nagu näiteks kursuseõde Malle Leis. Käisin hoopis TPI kooris laulmas, osalesin kontsertidel, muusikaõhtutel. Isa juhatas Tapal koore. See muusikarida on meie suguvõsa pidi siiamaani käinud.

Olen kuulnud, et kunstikooli õpingute ajal käisid ka kõigil TÜ aula kontsertidel.
Jah, aga nüüd seevastu ei käi ma enam üldse. Meie ajal käidigi. Võltsisime isegi pileteid, seda rohkem hasardi pärast. Piletid olid siiski väga odavad.

Näituste ja loomingu juurde tulles, on sul aimu, kui rikas on sinu kunstniku pagas, palju oled loonud ja näitustel osalenud?
Ära küsi. Ei tea. 1969. aastast alates hakkasin Tartu näitustel esinema. Tallinna ei kippunud. Auahnus oli sellist sorti, et ootas teiste lükkamist. Ei olnud seda julgust ja alati oli võimalus mingil muul moel ennast õigustada. Hiljem muidugi tulid üle-eestilised ja näitused välismaal.
Töid olen ära andnud, kinkinud, müünud. Arvet pole kunagi pidanud. Erakogudes ja muuseumides on üksjagu, mõni ka välismaal. Tartu Kunstimuuseumis ehk kõige enam, just portreesid.

Rebitud, õli 2003

Portreed on ka minu lemmikosa sinu loomingust.
Olen neid tõesti üksjagu maalinud, sest mulle meeldis portreid teha. Tellimustööna küll alles hilisemal ajal ja ainult foto järgi. Enamasti on kujutatuteks olnud tähtsad ja hõivatud tegelased, kes pole saanud mahti poseerida. Raske on teha, kui ei tunne ja on vaid ettekujutus inimesest. Olen vältinud liigset tõsidust, pigem on portreed mängulised, mõne naljaka detailiga. Keskmes aga eelkõige ikka inimene.

Mõni erilise tähendusega pilt või kujund?
Otseselt pole ühtki sellist. Tegin mingil ajal suureformaadilisi heleda faktuuriga pilte, nende hulgas oli lemmikuid, aga enamuses on nad laiali jagatud ja muuseumides on mu abstraktsioone üldse väga vähe. Raudtee on oluline, kujutasin seda ka oma diplomitöös. Mu lapsepõlv Tapal oli tihedalt raudteega seotud ja raua roostepruun lihtsalt meeldib mulle värvitoonina väga.
Aitäh, Helle, ja palju õnne sünnipäeva puhul!