Anna Tõrvand-Tellmann
ühe silmapaistva naise traagiline saatus

raamatust “Rukilillesinised koolimütsid Tallinna tänavail”

Anna Tõrvand-Tellmann

Anna Tõrvand-Tellmanni oli silmapaistev pedagoog ja ühiskonnategelane. Ta oli Asutava Kogu liige, rajas Naiskodukaitse ja Kodutütarde organisatsiooni. Tema suurim unistus sai teoks 1932. aastal, kui uksed avas uus erakool – Anna Tõrvand-Tellmanni Inglise Kolledž, mis kujunes uueks suunaks eesti hariduselus.

Anna, neiunimega Mälk, sündis 9. augustil 1880. aastal Tartumaal Ülenurmes. Kui uskuda astroloogia iidseid sümboleid, siis Anna oli sündinud Lõvi tähtkujus ja see määras tema olemuse. Tal oli uhke, jõuline karakter. Ta oli loodud valitsema. Maast-madalast oli tüdruku unistuseks saada õpetajaks ning ta rühkis samm-sammult sihikindlalt oma eesmärgi poole.
Aastal 1899 lõpetas Anna Mälk Tartus asuva von Grassi tütarlastegümnaasiumi pedagoogikaklassi saksa keele ja matemaatika kodu- kooliõpetaja kutsega. Julgelt sõitis noor neiu võõrsile, et edasisteks õpinguteks raha teenida. Kaks aastat töötas ta Arhangelski linnas ühes rikkas vene perekonnas guvernandina. Seejärel kodukooliõpetajana Peterburis tolleaegse Vene rahandusministri Vošnegradski perekonnas.
Kui tema pererahvas Saksamaale elama asus, võeti ka nooruke kasvataja kaasa. Seal kasutas Anna võimalust ning käis mitmel pedagoogilistel kursusel.
26-aastaselt abiellus Anna Riia Tehnikaülikooli tudengi Ernst Nikolai Tellmanniga. Noored elasid, töötasid ja õppisid algul Riias, siis Saksamaal Dresdenis ja viimaks Peterburis. Peterburis ehitas Ernst Tellmann esimese külmhoone Vene­maal. 1915. aastal asus perekond koos kahe väikese tütre Zita-Modesti ja Selmaga elama Tallinna. Siin sai Ernst Tellmann linna ehitusosakonna juhatajaks ja proua Tellmann õpetajakoha Tütarlaste Gümnaasiumis. 1916. aastal määras linn proua Tellmanni Tallinna I Tütarlastegümnaasiumi juhatajaks. Ta jagas kooli kolmeks: ühes osakonnas käis õppetöö nagu ennegi saksa, teises vene keeles, aga uus haru oli eestikeelne. Sellest sai riiklik keskharidust andev eestikeelne kool. 1919. aastal asutas proua Tellmann vabariigi valitsuse ülesandel ka II Tütarlastegümnaasiumi.
1919. aasta lõpus suri teedeminister Ernst Tellmann. Kaks aastat hiljem abiellus proua Tellmann samuti lesestunud kindral Juhan Tõrvandiga.
Anna Tõrvand-Tellmanni edumeelne tööstiil ning eluhoiak ja moodne välimus: lühikesed seelikud, dekolteed ja kõrge kontsaga kingad – põhjustasid mitmeid intriige ja konflikte. 1922. aastal lasti ta ametist lahti ja ka õpetamisõigused võeti ära. Põhjus oli, et ta ei olevat kõlbulik noorsugu kasvatama. Järgnes kaks aastat visa võitlust ja Anna Tõrvand sai oma õigused tagasi. Intriigid aga jätkusid ja 1925. aastal oli ta taas sunnitud koolist lahkuma ning jätkas vaid saksa keele õpetajana Riigi Kunsttööstuskoolis. Kuid aasta pärast, olles võitnud kohtuprotsessi, sai ta tagasi kõik õigused koolis töötamiseks ja õpetamiseks.
1929. aastal lõpetas proua Tõrvand Viini Ülikooli õigus- ja riigiteaduse osakonna, mis on tunnistuseks tema huvist ühiskonnateaduste ja poliitika vastu. Ta osales aktiivselt noore Eesti Vabariigi elu korraldamises: kuulus Asutavasse Kogusse, oli 1925. aastal üks Naiskodukaitse asutajaid ja selle Tallinna ringkonna esinaine, 1932. aastal võttis osa Kodutütarde organisatsiooni asutamisest.

Unistus isiklikust koolist

Kõik need aastad unistas Anna Tõrvand oma isiklikust koolist, koolist, kus saaks teostada oma visiooni kaasaegsest noorte haridusest. Sellal kui Eestimaa koolides õpetati võõrkeelena vene ja saksa keelt, mõistis proua Tõrvand, et maailma kultuuris, majanduses ja poliitikas kuulub tulevik inglise keelele.
See unistus sai teoks 1932. aasta septembris, kui uksed avas uus kool, Anna Tõrvand-Tellmanni Inglise Kolledž. See oli esimene inglise keele süvaõppega kool Eestis. Kool sai kiiresti populaarseks ja kooli õpilaste arv, mis algselt piirdus kolmekümne viiega, kasvas kolme aasta jooksul kuuesajani.
Anna Tõrvandi eesmärk oli kasvatada noorele Eesti Vabariigile hästi haritud kodanikke, kes tunneksid ja austaksid oma väikese kodumaa ajalugu ja kultuuri, kuid oleksid avatud ka Euroopa kultuurile.
Anna Tõrvand-Tellmanni silmapaistvat tegevust ja saavutusi pedagoogilisel tööl kolmekümne aasta jooksul tähistati Estonia Kontserdisaalis 1940. aasta 21. jaanuaril.
Oli möödunud kolmkümmend aastat täis pingsat õpetajatööd ja see aeg oli pühendatud noorte inimeste õpetamisele ja kasvatamisele. Ta oli neil aastail olnud ju ka kolme Tallinna kooli asutajaks ja juhiks.

Kool suleti vägivaldselt 1940. aasta suvel

1940. aasta suvel aga algas NSVL okupatsioon Eestis ja kõik erakoolid likvideeriti. Anna Tõrvand-Tellmanni Inglise Kolledž ühendati Riikliku Inglise Kolledžiga 9. Keskkooliks.
Abikaasa kindral Tõrvand arreteeriti 1941. aasta 14. juunil ja saadeti Siberisse, Sosvasse Sverdlovi oblastis, kus ta suri eeluurimisel 12. mail 1942. aastal. Samal päeval, 14. juunil 1941, küüditati koos tuhandete teistega ka Anna Tõrvand. Üks tema saatusekaaslastest, proua Kristenbrun, on jutustanud, kuidas raskel teel Siberi poole oli Anna ikka püüdnud optimismi säilitada ja oma kaaslasi lohutada.
Asumisel elas Anna Kirovi oblastis Gadõ külas ja töötas turbatööstuses töölisena, hiljem tabelipidajana.
Seal ta 10. märtsil 1943. aastal ka arreteeriti süüdistusega – aktiivne osavõtt nõukogudevastasest spionaažiorganisatsioonist väljasaadetud eestlaste seas Kirovi oblasti territooriumil. Ülekuulamised kestsid mitu kuud ja 1943. aasta augustis määrati ta kaheksaks aastaks sunnitööle.
1945. aastal haigestus ta raskelt selgroonärvi põletikku. Anna Tõrvand suri asumisel düsenteeriasse 23. augustil 1953. aastal invaliididekodu haiglas. Nii lõppes selle energilise, tugeva tahtejõuga, alati optimistliku ja targa juhi omadustega eesti naise elu.

Tõrvandid San Remos 1938. aastal.

Vanaema meenutades

Jutustab: Viive Prees-Sontich

Mu vanaema Anna Tõrvand-Tellmann avas oma Inglise Kolledži samal aastal, kui mina sündisin – 1932.
Oma esimestest eluaastatest ei mäleta ma kuigi palju. Elasime kõik koos Kreutzwaldi tänaval, kus meil oli kaks korterit maja kõige kõrgemal korrusel. Korteritevaheline sein oli läbi murtud ja nii sai kahest korterist üks suur. Me elasime alati kõik koos – minu vanaema ja vanaisa kindral Juhan Tõrvand, minu isa mereväekapten Kurt Prees ja mu ema Zita Tellmann-Prees, kes õppis õigusteadust siis, kui mina pisike olin ja ta sai just enne venelaste tulekut advokaadiks. Siin elasid veel mu tädi Tata Tellmann-Höpfel, kes oli vanaema koolis õpetaja ja algkooli juhataja, tema austerlasest mees Hans Höpfel, ning tütar Gina (Regina), kellest sai hiljem minu õde. Mäletan lumerikkaid talvi ja soome kelguga sõitmist tänavatel, kus tookord oli vähe autosid.
Suved veetsime Kosel, kus meil oli imeilus aed ja suvemaja jõe ääres. Soojadel päevadel käisime suplemas. Kui olin seitsmeaastane, ehitasid vanaisa ja vanaema taha jõe äärde uue suure kivimaja, kus me ka talved veetsime. Ühe suve olin Inglismaal, kuhu mu vanaisa oli saadetud üle vaatama Eestile allveelaevade ehitamise käiku. Elasime isa ja emaga ilusas linnakeses Kingston upon Thames Londoni lähedal. Õppisin ära inglise keele. Oleksime pidanud sinna jääma – siis oleks mu vanemad veel elus, aga muidugi tahtsid nad koju tulla.
Mu tädi Tata Höpfel, kes oli välismaalasega abielus, ja tema tüta Gina, lahkusid Eestist 1940. aasta sügisel. Küll ta nuttis ja ei tahtnud minna, aga midagi ei aidanud. Nii läks ta Viini, kus tema mehel oli korter, ja pääses eluga.
Miks läksime meie elama Viru tänavale? Meid visati venelaste poolt meie Kose kodust välja. Nii läksime siis oma ilusast kodust koledasse, süngesse, vanasse ja väikesesse neljatoalisse korterisse, millest 1941. aasta 14. juunil viidi venelaste poolt ära ka minu vanavanemad. Nad äratati öösel kõva tagumise, lärmi ja ukse sissemurdmisega sõdurite poolt. Minul on kole hirm, vanaema on ärritatud, ainult vanaisa on tugev ja katsub meid rahustada. Kiiresti tuli mõned riided ja asjad kokku panna. Nad kallistasid mind veel ja siis viidi nad ära. Ma olin koledas korteris üksi koos teenijaga. See oli viimane kord, kui nägin oma vanavanemaid ja see oli ka meie ideaalse elu lõpp. Olin tookord üheksa aastat vana.
Miks ei põgenenud minu vanavanemad siis, kui selleks oli veel võimalust? Nad ju teadsid, mis võib juhtuda. Kodumaalt on ikkagi raske lahkuda ja keegi ei osanud arvata, et asi nii hulluks läheb. Nad olid põgenemist küll plaanitsenud – auto pidi nad tänaval peale võtma ja viima kuhugi mere ääres ootavale väikesele laevale – kuid vanaemal hakkas viimasel minutil hirm ja plaan jäi teostamata. Nii surigi ta, nii tugev ja terve nagu ta oli olnud, Siberis laagris 13 aastat hiljem. Vanaisa lasti vene vanglas maha üks aasta pärast kinnivõtmist.
Peale toimunut tuli minu isa õde Frida Alwer ja viis mu oma korterisse Terase tänaval. Ka isa oli oma emaga seal. Selgus, et mu ema oli juba varem kinni võetud ja keegi ei teadnud, mis temast edasi oli saanud. Viiskümmend aastat hiljem sain teada, et teda oli üle aasta Venemaal vanglas hoitud ja siis saksa spioonina maha lastud.
Kuidas pääsesin mina? Elasin oma vanaema juures koos tädi Frida Alweriga. Ühel kuuvalgel õhtul, kui tädi Frida kartis sakslaste pommirünnakut, läksime kahekesi maale. Samal ööl tulid venelased mind, üheksa-­aastast tüdrukut, kinni võtma. Kuulnud isalt, et laps ei ole siin, võeti kinni tema. Hiljem, 1991. aastal, sain teada, et ta oli Eestis vanglas kuu aja pärast surnud. Ta oli olnud terve mees ja see ei võinud olla loomulik surm. Mina jäin maale peitu kuni sakslaste tuleku ja venelaste väljaajamiseni.
Pr. Höpfel ja Gina tulid koos sakslastega Eestisse tagasi ja kuulsid siin kogu pere äraviimisest. 1944. aastal, kui sakslased hakkasid tagasi tõmbuma, põgenesin ma koos nendega Saksamaale – Viini, kus Tatal oli korter. Kutsun teda nüüd Mutiks (Mutter – ema saksa k.). Ta saigi mu emaks. Kuna korter Viinis asus Vene tsoonis ja elamine seal võis olla meile ohtlik, põgenesime Muti, Gina ja mina pärast sõja lõppu Põhja-Saksamaale, kus olime Hamburgi lähedal Eesti DP (Displaced Persons – maapagulased inglise k.) laagris Schwartzenbeckis. Muti, kes oli oma mehest lahutanud, hoolitses meie eest ja oli laagri eesti koolis õpetajaks. 1950. aastal, lõpetanud Saksa Gümnaasiumi, oli mul kui vaeslapsel võimalus sõita Ameerikasse. Edasine saatus sidus meid, koos Muti ja Ginaga, Ameerikaga.
Mu vanaema suri 1953. aasta augustis Venemaal vangilaagris/invaliidide kodus, aga ta elab edasi minu lastes ja lapselastes. Ta oleks nende üle uhke.

Kooli juhataja proua Tõrvand-Tellmann esinemas mikrofoni ees.

Anna Tõrvand-Tellmanni kirjad asumiselt

10. III. 53. (Tõlge vene keelest)
Minu väga kallis Hilja!
Minu unustamatu, ma tunnen kirjeldamatult suurt igatsust Teie järele, ma ei leia kusagil rahu, nutan. Mulle on siin kõik vastik, ma ei taha siia jääda. Mu süda valutab, kuna ma ei tea, kuidas Teie kohale jõudsite. /.../ Kaheksandal märtsil käsutati meid kõiki ilmuma kell 10 leinamiitingule*, võimalikult mustades pearättides, direktor pidas liigutava kõne, ise kogu aeg nuttes /.../ Õhtul toimus koosolek seoses Naistepäevaga /.../ Eile kutsus raamatupidaja mind abiks, muidugi ajutiselt, kuid olen rahul, sest saan väheke vaheldust ning unustada oma mure Teie pärast.
* Ilmselt Stalini surma puhul.

17. III. 53
/.../ Minu väga kallis Hilja!
Täna on mul eriti kurb meeleolu. Täna saab minu tütretütreke 21-aastaseks, ma pole teda tervelt kaksteist aastat näinud. Ma olen nii kurb, nii üksik, mahajäetud kõigi oma kallite sugulaste poolt. Millal ometi tuleb kõigele sellele lahendus ja lõpp minu kannatustele? Kas ma elan rõõmsate päevadeni?

3. IV. 53.
Meil on oivaline talv: kerge pakane, päike, vaikus. Hommikul 20 kraadi külma, päeval päikese käes sulab. Käin metsas raielangil. Viieks-kuueks tunniks. Lausa nauditav. Pärast arvukaid avariisid on tervis nüüd täiesti korras – ei kotletti ega sibulat.

27. IV. 53.
Tere minu kallis Hilja!
/.../ Palun vabanda, et viivitasin vastamisega; selle põhjuseks on minu haigus, sest olen juba kolmandat nädalat üles tõusmata voodis.
Ma külmetasin ning mul on uuesti ishias ja närvipõletik. Mul on nii tugevad valud ristluus ja neerudes, et ei suuda seista, käia ega istuda.
Ravin end vaid soojendaja ning Acofeniga, muud rohtu pole. Seni pole keegi velskritest sisse astunud. Eelmisel nädalal ma saatsin ambulatooriumisse /.../ ja palusin Augustat minu juurde tulla ja mulle kuppusid panna. Ta lubas tulla, aga ei tulnud. Ma ootasin mitu päeva ning täna saatsin Anna Vassiljevnale kirjakese palvega mulle kuppe panna. Nüüd, mõni aeg tagasi, ta tuli ja tembeldas mind igast küljest kuppudega, nii et olen täiesti kirju. Eks vaatame, kas see vähegi aitab?
Oh, minu kallis Hiljakene, kuidas ma igatsen Teie järele, ma nii väga tahaksin Teiega olla. Te viisite endaga kaasa midagi mulle kallist ja lähedast. Ma mäletan, kuidas Te talvel minu eest hoolitsesite, kui ma jälle närvidega haige olin, ja ühe nädalaga mind jalule aitasite. Nüüd aga kannatan ma kolmandat nädalat talumatut valu, kuid abi pole. Mul pole lähedast inimest, kelle poole võiksin häbenemata pöörduda. Ma olen nii üksik! Te ju teate, et meie palatis on kaks-kolm leeri: sakslased, ukrainlannad ja eestlanna /.../ Meie asutus on üldse kui herilase­pesa. Seitsmesajas päev, kirjad, intriigid, kaebused, keelepeks, sõim jne /.../
/.../ Ma pole veel siiani komandanti näinud ning seepärast me ei tea midagi oma saatusest. Direktor räägib, et meil pole millelegi loo- ta, kuigi amnestia ukaasi kohaselt on karistatus ja õiguste kaotamine meilt maha võetud. Sellegipärast meid koju ei lasta. Oleme kõik väga ärevil. Selles kirjas ma oma avaldust Moskvasse Teile ei saada, tahan ära oodata meie komandandi saabumist ja tema arvamust, et teada, kuhu peab äraütlemise korral pöörduma.

17. V. 53.
Minu kallis Hilja!
Ma ei vastanud Teile kohe, sest kogu aeg ootasin komandandi saabumist. Lõpuks kolme kuu järel ta ilmus, see oli Taevaminemise pühal, 19. mail. Kõik justkui rahunesid. Esimesel päeval kutsus ta välja need, kes juba ammu olid avaldanud soovi oma Venemaal elavate sugulaste juurde sõita /.../
Teisel päeval käskis ilmuda palatite vanematel allkirja andma, sest seda tuli teha kolme kuu eest ning kui me läheksime ühekaupa, oleks see mitu päeva kestnud, tema aga kiirustas ära sõitma. Meie palati poolt läks vanem ja abilisena mina. Viieteistkümnenda mai õhtul, kui kogu see tseremoonia oli lõppenud, läksin ma tema juurde väga hilja, pärast kino. Ta istus kulturniku kabinetis koos viimasega. Vabandasin tülitamise pärast ja palusin seletada, kuidas tema s.a. 27. III. amnestia ukaasi mõistab. Ta vastas, et see amnestia ei puuduta meid, väljasaadetuid. Kui ma hakkasin talle vastu rääkima, et meile anti ilma seletamata ja seadusliku aluseta allkirjastada paber, mis määrab meid siia alalisele eriasumisele, vastas ta, et teeb seda, mida tal on teha kästud. Kuid ta ei öelnud, kes tal seda käskis. Vaidluste järel ta ütles, et võin kirjutada Ülemnõukogu Presiidiumi esimehele Moskvasse ja paluda seletust temalt. Meie kõnelusse komandandiga sekkus ka kulturnik, öeldes, et amnestia alusel on karistatus ja õiguste äravõtmine meilt maha võetud, kuid läände, piiriäärsetesse rajoonidesse pole meid seni veel lubatud. Alles siis, kui sõlmitakse rahuleping viie suurriigi (NSVL, Hiina, Inglismaa, Prantsusmaa ja USA) vahel ning leiab aset Saksamaa taasühinemine, võime me tulla tagasi kodumaale. Komandant aga vaikis ega rääkinud midagi. Seega ma lahkusin sama rumalana, kui olin tema juurde tulles. Seejuures ma olin niivõrd endast väljas, et tulnud palatisse, jõin ära kõik südametilgad, mis mul olid, ei saanud kuidagi rahuneda ega magama jääda. Ka praegu on mul masendav meeleolu, ma ei usu enam millessegi, olen kaotanud huvi elu vastu. Kogu lootus koju jõuda on purunenud! Kas tõesti tuleb surra siin taigas ja soos?? See on hirmus. Hilja, mu kallis, kirjutage, mida rääkis seal Teie ülemus? Mind huvitab tema arvamus väga. Teie ju rääkisite, et seal ei sunnita kedagi alla kirjutama paberile „alalisele eriasumisele”? Ei mõista, miks seda siin nõuti, seadus on ju ühesugune kogu Liidus?! Kui ma veidi rahunen ja vajun uuesti meie kurba igapäevaelu rutiini, kirjutan tingimata Ülemnõukogu Presiidiumisse, seletan ja palun endalt maha võtta see õnnetu ja omamoodi tõlgendatud seadusevastane „alaline eriasumine”! /.../ Nädala pärast on suvistepühad, Teile pühadeks õnne soovida on juba hilja*, kuid ma loodan, et veetsite need rõõmsalt ja õnnelikult oma armsate lähedaste sõprade ringis!?! Mina aga nukrutsen, olen üksik vaeslaps, armsate sugulaste ja tuttavate poolt saatuse hoolde jäetud. Oh, mu kallis, kuidas ma tahaksin praegu Teiega olla, tunda Teie hellitavat kätt minu hallil peal, et minu valutav süda vähegi rahuneks. Mu kallis, kallistan, hellitan ja suudlen Teid kõvasti.
Teie aseema
* Kirjad käisid aeglaselt.

24/ V. 53. (eesti keeles)
Tere, armas asetütreke
Täna on esimene suvistepüha, väljas on külm ja tuuline, toas on soe ja vaikne – kõik teevad lõunauinakut, ainult Minna ja Marta läksid kallimatega metsa, iga paar omaette. Mina laman voodis ja olen oma mõtetega Teie juures, igatsen Teie järele! Arvan, et Teie pühad seal oma armsate keskel on rõõmsad, päikesepaistelised ja sisukamad kui meie pühad siin. Kuulsin eile õhtul raadiost, et Krasnojarskis on palju soojem kui meil. Meie ilmastik on väga tujukas, samuti nagu siinsed inimesed. Vahel on tunne nagu elaks püssirohutünni otsas, mis ootamatult plahvatada võib.
Teie olete õnnelaps, olles nüüd ikkagi elavate inimeste keskel, võite omasugustega mõtteid vahetada, juttu ajada, lohutust leida oma südamele. Mina aga ei pääse siit, nagu näha, mitte enne surma. Eile anti meile kätte passid tekstiga:
Справка выдана настоящая гну Тырванд, Анна Генриковна, в том, что она действительно работает в качестве инвалида и что ею как спецпоселенцу разрешено проживание только в пределах пос. Гладь Пошня Косинского района Молотовской области. Справка действительна по 1 января 1954 г.
Начальник Косинского РМВД лейтенант Соболев /.../
Ei saa aru mida see tähendab? Võib-olla seda, et meid nüüd iga kuu enam ei kontrollita? Elame, näeme. Meil algab vabade inimeste rändamine.
/.../ Peab ütlema, et meie toit on küll vilets ja üksluine, ühtelugu hapendatud peedisupp ja puder või supp ja kissel. Kaua ei ole enam kala ega valget leiba näha olnud. Poes pole peale mahhorka ja vodka ka midagi saada. Ühesõnaga – pinguta püksirihma.

3/ VI. 53.
Minu armas, kallis Hiljakene!
/.../ Õde kirjutab, et Kodumaale on saabunud juba palju vange ja väljasaadetuid, ainult mitte poliitilisi. Pr. Schults sai hiljuti Tallinnast kirja, millest selgub, et pea iga päev saabub Tallinna 6–8 vagunit eestlasi Venemaalt. Tema isa on Kaubajaamas vagunite vastuvõtja ja väljasaatja. Kuid kirjas pole öeldud, mis sorti inimesed need on. Nagu näha, asi susiseb. Võibolla tuleb aeg, et ka meie, hingavad, koju pääseme?
/... venekeelne jätk/ Kallis Hilja, 30.V. s.a. saatsin ma Moskvasse Ülemnõukogu Presiidiumi Esimehele palvekirja minult „alaline eri- asumine” mahavõtmiseks.

17/ VI. 53 (eesti keeles)
Armas Hiljakene!
Ma käisin täna ennelõunat natuke jalutamas. Läksin üksinda seda teed mööda, kus ma Sinuga, mu armas laps, tihti jalutasin, garaaži taga põldude vahel. Esimesel põllul on kaeraoras juba kasvamas ja taga metsa pool õitseb kohati juba rukkipõld. Ma korjan põllult rukkililli ja mõtlen kogu aeg Sinule. Mul on ütlemata igav Sinuta siin olla, üksindustunne piinab mind hommikust õhtuni! Pole kellegagi mõtteid vahetada.
/.../ Meie oleme siin ka juba pessimistideks muutunud, vähehaaval kaob lootus kojusõiduks, sest mis kord juba on hundi suus, see on ka tema kõhus.
/.../ Tänan kol. Olbreid tervituse eest ja palun Sind ka temale minu parimad tervitused edasi anda. Samuti palun ma tervitada doctor Schufiri (Феофания Яковлевна Шуфир). Ma olen temale surmani tänulik, sest tänu tema kohusetruule ravimisele suudan ma liikuda. Tema oli see arst, kellest ma Sulle tihti olen rääkinud, kes mind enne karkudele ja pärastpoole keppidele pani. See sündis Kirovi oblasti haiglas 1948. aastal.
/..../ Aljalt* pole kirja saanud, süda valutab, ei tea, kas on veel Komis või on juba vaba. Õde kirjutab mulle ka väga harva. Oma endiselt õpilaselt sain rohtu käe tarvis ja viis meetrit sitsi kleidi tarvis. Ta on küll üks kuldne poiss!*

*Aron Lerenman, samuti mitmes kohas asumisel olnud. Vabanenult rääkis ta klassiõele Ressi Kaerale, et A. T.-T. oli oma raskest saatusest hoolimata väga väärikalt käitunud

15/ VII. 53
Tere mu kallis asetütreke!
Alja lubas mulle mai kuus kirjutada, kuid ma pole senini temalt midagi saanud. Ta võib ainult kaks kirja aastas kirjutada (novembris ja mais). Ma hakkan juba kahtlema, et kiri on ka kuhugi rändama läinud. Hiljuti sain Linda Urvetilt kirja. Ta on ikka samas kohas Jaroslavli oblastis. /.../ Kahjuks ei saa ta mulle mingeid teateid muretseda minu vaese Zitakese* kohta, see tema sõbranna, kes Zitaga koos laagris oli, olevat oma aja ära istunud ja viibivat nüüd kusagil Siberis. /.../ Nii on siis minu ootused ja lootused Zitakest leida jälle kadunud. Jään nüüd vastust Moskvast ootama, sest 30/V s.a. saatsin järelepärimise Zita kohta NSVL laagrite peavalitsusele. Enese kohta pole ma ka veel Moskvast vastust saanud.
/.../ Siin liiguvad kõiksugu jutud, räägitakse, et tuleb Molotovist arstide komisjon, tööjõulised jäetakse siia ja tööjõuetud saadetakse omaste juurde, kellel nad olemas on, teisi invaliidide kodusse. Sest meie asutusel on nüüd 2500 hektarit maad ja see tuleb kõik oma jõududega harida ja korraldada. Praegu on meil kibe heinaniitmine käes. Kõik stahhaanovlased on väljas /.../ Teine osa muldab kartuleid, kolmas ehitab uut loomalauta, sest vana varises ühel õhtupoolikul suure mürinaga kokku. Kohkusime ära, arvasime, et pomm visati /.../ Iga päev on igavene tööleajamise jant ja kisa.
*A.T.-T. tütar.

30/ VII. 53
/.../ Meil käis hiljuti jälle komandant, üks noorem mees – pidime end jälle näitama ja allkirja andma. Ta ütles, et paljusid invaliide hakatakse vabaks laskma, vaja kirjutada palvekiri, et keegi kodus Sind ülalpidamisele võtab. Nüüd on kogu meie pere ärevil, igaüks tahab koju sõita. Paljud palusid mul kirju kirjutada. Ei tea missugused meist saavad koju. Elame, näeme! Huvitav oleks teada, mis teie pool kodusõidust räägitakse. Eile hommikul läksin üksinda jälle jalutama kaugele metsa äärde lagendikuni. Seal oli ilus päikesepaisteline soe koht. Ma lamasin oma jaki peal, palvetasin ja laulsin ning nautisin looduse ilu. Äkki tuli hirm mõne kiskja looma ees selles üksildases ja vaikses kohas. Tõusin üles ja lasin jalga nii ruttu, kui suutsin. Möödunud nädalal oli üks noor naine läinud metsa maasikaid korjama ega tulnud koju tagasi. Peale pikka otsimist, ka koeraga, leitud ta lõpuks tihnikust karu koopast. Nagu näha oli karu ainult naise verd imenud, mitte aga liha söönud. Nüüd kardan ma metsa minna ja elu läheb veel igavamaks. Õhtuti käin klubis raadiot kuulamas. Süda valutab, ei leia kusagilt rahu. Tunnen, et vererõhk on kõrge ja süda töötab väga ebanormaalselt, rohtu ega ravi ei ole.

Viive Prees-Sontich ja Hilja ­Simsel 1992. aastal kooli juubelil.

Kaugete kirjade saatus

Meenutab: Anna Tõrvand-­Tellmanni lapselaps Viive Prees-Sontich

Kuidas koolijuhataja proua Tõrvandi Siberis asumisel kirjutatud ning veel kaugemale Aasiasse saadetud läkitused jõuavad tema lapselapse kätte Ameerikas ja sealt ringiga Tallinnasse – siis mis see muud on kui imeline saatus?
See juhtus 1989. aasta aprillis. Levis erutav uudis, et Tallinna saabub Idla võimlejate rühm Stockholmist ning nad esinevad Linnahallis.
Mulle helistas Idla endine mustervõimleja Oskar Luik Pärnust ja palus, et ma ostaksin „Kalevist” temale ja tema õele piletid Idla võimlemisõhtule.
Luige õde elas väikeses majakeses Nõmme ja Hiiu vahel. Tuba oli soe ja hubane ning selle perenaine, proua Hilja Simsel, osutus samuti soojaks ja hubaseks inimeseks.
Kohvilauas läks jutt mineviku radadele ja kui selgus, et mina olin õppinud Anna Tõrvand-Tellmanni Inglise Kolledžis, hüüatas proua Simsel: „Mina ju viibisin Anna Tõrvandiga samas palatis, seal – Siberis!”
Vaat see oli uudis! Selgus, et Hilja Simsel on see inimene, kes oli Anna Tõrvand-Tellmanni viimasena näinud! Temaga koos asumisel olnud ja invaliididekodu haiglas samas palatis elanud! Ja kui 1953. aasta kevadel, pärast Stalini surma, oli Hilja Simsel saanud loa sõita oma laagrist vabastatud ja Kirovi oblastisse asumisele saadetud venna Oskari juurde, siis kujunes neil Anna Tõrvandiga tihe kirjavahetus, mis kestis kuni viimase surmani 1953. aasta augustis. Hilja Simsel meenutas suure soojuse ja lugupidamisega oma Siberi-aegset palatikaaslast, naist, kes sirgeselgselt ja väärikalt kandis oma ränka koormat, kellel jätkus jõudu saatusekaaslaste lohutamiseks ja julgustamiseks ja kes tundis rõõmu Siberi võimsast loodusest ja esimestest kevadvõrsetest.
Ja siis ulatas Hilja Simsel mulle koguka kirjapaki. Esimene kiri, venekeelne, kandis kuupäeva 10.III.53. Ja eestikeelne, kirjutatud 15.VII.53, on ühtlasi viimane teadaolev märk meie koolijuhataja elust seal kaugel maal. Need kirjad olid nagu reliikviad. Olin vapustatud.

Gina ja Viive Youngstownis 2008

Anna Tõrvand-Tellmanni järeltulijate
Gina ja Viive elu võõral kaldal

Jutustab: Gina Höpfel-Barenholtz

Saatus on muutnud meie kõikide elu. Elasime igat oma päeva nii täiuslikult, rõõmsalt ja hästi kui see oli võimalik. Ma olin neljaaastane, kui ma oma emaga 1940. aasta algul kodumaalt lahkusin. Mind aeti Eestist välja seepärast, et isal oli Saksa kodakondsus. Nii pääses ka mu ema, Selma Tata Höpfel, saatusest, mis tabas tema vanemaid, Anna Tõrvand-Tellmanni ja kindral Juhan Tõrvandit, õde ja õemeest Zita Preesi ja mereväekapten Kurt Preesi.
Juhuslikult pääses küüditamisest Zita tütar Viive Prees-Sontich. Tema tädi Frida oli ta maale ära peitnud. Saatus on meid igasse maailmakaarde laiali puistanud: küll Rootsi, Kanadasse, Austraaliasse, Argentinasse, küll Ameerikasse. Suurem osa meist aga jäi Eestisse.
Minu isa, klaverikunstnik, professor dr. Hans Höpfel oli Eestist lahkunud juba 1937. aastal.
Elades Austrias (tolleaegsel Saksamaal) ootas mu ema, pr Höpfel, seda päeva, mil ta saaks Eestisse tagasi tulla. Kahjuks küll ainult selleks, et tõdeda oma pere, kodu ja terve elu kadumist. Kui sakslased 1941. aastal Eestisse jõudsid, saime ka meie, minu ema ja mina Eestisse tagasi. Olin siis seitsmeaastane. Elasime järgmised aastad Tallinnas Narva maanteel, Kadrioru ligidal. Minu mälestused oma elu kümnest esimesest aastast on kehvavõitu. Mäletan öiseid õhuhäireid. Ja seda, et ma ema tööl olles oma karuga üksinda keldrisse läksin ja ema ootama jäin. Mäletan, et käisin üle tee asuvas koolis. Mäletan korterit ja lumehangi maja ees, mäletan oma ärakülmunud põski. Kui ma 1994.aastal lõpuks Eestisse tagasi tulin ja mööda Narva maanteed sõites tänava-nurki ära tundsin, meenus mulle ka kodumaja number. Momendiks oli elu pööranud nagu viiekümne viie aasta tagusesse aega ja me kõik, mu vanavanemad, tädi ja onu ning kõik, mida elu meilt ära oli võtnud, olid jälle koos. Seda tunnet ma ära ei unusta.
1944. aastal põgenesime, Viive, mina ja ema kolmekesi Saksamaale ning Viive ja Gina kasvasid ema käe all õdedena üles. Sõja lõpul olime Viivega Viinis ega teadnud emast enam kui pool aastat mitte midagi. Ta leidis meid 1945. aasta jõuluõhtul. Ema oli põgenenud Hamburgi poole ja tuli nüüd jalgsi Põhja-Saksamaalt üle Austria piiri Viini, vahepeal möödasõitvale autole või rongile hüpates. Aasta hiljem saime Viini Vene sektorist välja ja jooksime end varjates üle Austria-Saksamaa piiri Hamburgi rongile.
Veetsime neli aastat DP-laagrites Hamburgi ümbruses. UNRRA (United Nation`s Relief and Rehabilitation Adminstration) asutas majandusabi pakkuvaid laagreid. Üks neist oli eesti laager Schwarzenbeckis Põhja-Saksamaal. Seal oli meie ema kooliõpe-taja, asutas eesti skautide koondise, juhatas laulukoori ja aitas asutada tantsugruppi. Viieteistkümne- ja kaheteistkümne aastastena laulsime ja tantsisime laagri laulu- ja tantsupeo laval. Kord nädalas käisime eesti saunas. Elasime “eesti elu”. Siin Schwarzenbeckis kohtus ema kapten Eduard Ausmehega, kellega ka abiellus.
Viive sai juba 1950. aastal Ameerikasse välja rännata. Ema, võõrasisa ja mina jõudsime sinna kolm aastat hiljem, 1953. aastal ja asusime elama Youngstowni Ohios. Ema ja võõrasisa ehitasid sinna ilusa pisikese mõisa: maja, mille isa oma kätega ümber ehitas, oli väike, aga mugav, aed suurem. Ema istutas roose ja igasuguseid kättesaadavaid kodumaiseid puid, mis aeda mahtusid. Isa kasvatas puuvilju, juurvilju, jäneseid, parte, kanu ja isegi mesilasi. Ema õpetas kesk- ja ülikoolis saksa ja vene keelt ja andis kuni viimase elupäevani veel klaveritunde. Ta suri südamehaiguse kätte päev pärast oma 65. sünnipäeva, 20. jaanuaril 1972. On kurb, et ta enam kunagi Eestit ei näe.
Viive lõpetas kolme aastaga Youngstown University ärihalduse erialal. Ta töötas aastaid ülikoolis ja teenis endale May-Company kaubamajas naisteriiete osakonnas hulgiostja (Buyer) koha. Seal töötas ta end kümne aasta jooksul üles ja oli esimene naine Ameerikas, kes hoidis May-Company kaubamajas Vice-Presidendi kohta.
Viive abiellus advokaat John Sontichiga. Nende tütar Viive Clayton sündis 1958. aastal ja poeg Dr. John Sontich 1961.aastal. Lapselapsed on advokaat Tim Clayton, Sean Clayton, Thomas Clayton, Lukas Sontich, Sofia Sontich ja Christoph Sontich.
Mina lõpetasin Youngstown University muusikaõpetajana. Ülikooliaastad olid mul tõesti ilusad, sest olin klaveris “lavastaar”. Ma armastasin esineda klaveril, kuid halbade närvide pärast lõppesid kool ja staarielu üheaegselt. Ka minu karjäär kooli-õpetajana kestis ainult ühe aasta. Abiellusin ärimehe Manny Barenholtziga, kellega elasin ärielu, õppisin raamatupidamist ja sain kolme lapse emaks: Devorah, kes on psühholoog ja inglise keele õpetaja, sündis 1960.aastal, Brett, advokaat, sündis 1963. aastal ja Hedva, farmatseut, sündis 1965. aastal. Mul on neli teismeliseeas lapselast – Sidney Barenholtz, Jeremy Barenholtz, Noah Levy ja Jonah Levy.
Kui ma midagi oma elus kahetsen, siis vaid seda, et ei õpetanud lastele eesti keelt. Kuuekümnendatel aastatel ei osanud keegi ette näha, mida maailma poliitika kaasa toob. Ema, kes armastas Eestit rohkem kui oma elu, ei osanud ette kujutada, et Eesti veel kunagi vabaks saab. Ka mitte minu laste eluajal. Tundus, et pärast minu surma ei jääks siia kedagi, kellega eesti keelt kõneleda. Ja nii jäigi eesti keel õpetamata. Viive ja minu lapsed tõrelevad meiega selle pärast. Ega selle eest vist andeks ei anta!
Ma ei ole eluga kunagi rahul olnud. Elu viis meid ühest kohast teise ja igale poole jätsime väikese killukese oma südamest. Kuid nendesse kohtadesse tagasi pöördudes oli elu kõikjal edasi läinud ja tundus, et just mina olin kuidagi kõigest maha jäänud. Ma ei kuulunud kusagile ja tundsin end alati võõrana. Ohios, Ameerikas, kogu maakeral. Ka noorpõlvemaadele, Saksamaale, Austriasse ja lõpuks ka Eestisse, tagasi minnes tundus kõik võõrana.
Kui mu esimene lapselaps Californias sündis, kolisin ma neile ligemale ja elan juba kuusteist aastat San Diegos, kus ma lõpuks siin ilma peal oma “kodu” leidsin. Selleks, et elada siin, kus ilm on alati ilus ja meel hea, kulus peaaegu terve elu.
Kui Eesti vabaks sai, tuli Viive kohe 1991. aastal Eestisse. Paar aastat enne seda oli Viive kohtunud Youngstown Universitys Kalevi korvpallimeeskonnaga ja püsivad sõprussidemed said loodud. Pärast seda esimest reisi käis Viive Eestis peaaegu igal aastal. Tänu Viivele tulin ka mina esimest korda Eestisse 1994. aastal. Elasin kaasa laulu- ja tantsupeole. Selle tähendus oli minu jaoks hindamatu. Elasin läbi just selle, mida ema meile viiskümmend aastat tagasi DP-laagris rääkis ja õpetas. Olen Eestit veel mitu korda külastanud, olen 2007.aastal osa võtnud Anna Tõrvand-Tellmanni Inglise Kolledži õpilaste kokkutulekust, olen näinud ja tohtinud “puudutada” oma ema ja vanavanemate elu. Olen uuesti süüdanud oma unustatud lapsepõlve mälestused. Ilmselt on kõik meie mälestused kusagil kõiksuses, kusagil maailmaruumis ja me lihtsalt peame oskama neid leida, tähele panna ja neist uuesti mõnu tunda.
Kuigi saatus on meie kõikide elusid suurelt muutnud, oleme oma elu siiski leidnud ja meie side Eestiga jääb tugevaks igavesti. Eesti hing elab edasi nii meis kui meie järeltulijates. Armastus ja igatsus Eesti järele oli see, mis andis emale julgust ja jõudu kahele tütrele uue elu ehitamiseks Ameerikas. Viivele tähendab Eesti kojupöördumist, minule kogu minu elu aluseks olnud muinasjutu mõistmist.
Me mõlemad leidsime, mida olime otsinud – koha, mida kutsuda koduks ja eluväärtuse, millesse uskuda.

Artikkel pärineb raamatust: Rukkilillesinised koolimütsid aegade keeristes.