TAARA – lendmadude kuningas?

tekst: Küllike Kaplinski

Lohe viinamarjaväädiga. 16. saj algus. Leitud 1931 Viru tn 11 maja lammutamisel. Kahe poolega raidkivi, mille ühel küljel on lohe, teisel draakoni kujutis. Jaan Künnapi foto

Bremeni Adama 1073. aastast teadaolevast ülestähendusest saame muu hulgas teada, et kõige suuremad nõiad elavad Eestis ja et eestlased kummardavad lendmadusid. Meie esivanemate usundid ja kogu kultuur kannavad endas mõjutusi idast ja läänest, põhjast ja lõunast.

Tõepoolest on Bremeni Adama kroonikas juttu Aestlandi – Eestimaa saarest (Saaremaast?). Selle saare inimesed ei uskuvat kristlaste jumalat. Selle asemel austavat nad draakoneid ja linde (lendmadusid?), kellele nad ohverdavad kaupmeestelt ostetud inimesi. Neid vaadatakse enne hoolikalt üle, et nad terved oleksid, et draakon ohvreid tagasi ei lükkaks, (Bremeni Adam – Saksa vaimulik, 1050–1081/85? Kroonika: Gesta Hammaburgensis ecclesiae pontificum. 1073–1076, 4. rmt, pt 17. Peamine Põhjamaade ajaloo kroonika enne 13. sajandit.)
Samast ajast, nimelt aastast 1071, võib Novgorodi kroonikast lugeda, et eestlased olid ka idapoolsete naabrite juures hinnatud nõiad ja ennustajad. Jutt on ühest Novgorodi mehest, kristlasest, kes võttis ette reisi tšuudide (eestlaste) maale, et lasta siin endale tulevikku ennustada: „Neil aegadel ja aastail tuli ühel novgorodlasel tulla Tšuudide maale ning ta tuli teadmamehe juurde, soovides temalt saada ennustust. See aga hakkas oma kombe kohaselt kutsuma kuradeid oma kotta. Novgorodlane istus selle koja künnisel, teadmamees aga lamas kangestunult, sest kurat rabas ta maha. Kuid teadmamees tõusis üles ja ütles novgorodlasele, et tema jumalad ei julge tulla, sest temal olla midagi, mida nad pelgavad. Novgorodi mehele tuli meelde, et tal on kaelas rist.”
Ta võttis selle risti ära ja pani väljapoole koda. Teadmamees hakkas uuesti kuradeid kutsuma, kes talle ilmusidki, aga tahtsid teada, milleks novgorodlane oli tulnud. Seepeale küsis Novgorodi mees omakorda, miks nad seda risti kardavad ja sai vastuseks, et see on taevase jumala märk. Siis ta küsis, et millised on tšuudide jumalad ja kus nad elavad. Vastus oli, et meie jumalad elavad sügavikkudes, nad on välimuselt mustad ja tiivulised ja neil on sabad, nad tõusevad taeva alla, kuulama teie jumalaid, kes asuvad taevas. Kui sureb mõni teie inimene, siis ta viiakse üles taevasse. Meie jumal viib meie surnud sügavikku. (Eduard Laugaste, Eesti rahvaluuleteaduse ajalugu. – Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn, 1963, lk 13.)
Selles loos on äratuntavalt segunenud arusaamad pagana- ja ristiusu kommetest. 11. sajandil polnud ristiusk siinmail ju tundmatu, kuigi sihiteadlik ristiusustamine algas sadakond aastat hiljem.
Kristlikus sümboolikas said lendmaod kurjuse, kuradi, ketserluse võrdkujudeks, (vrdl nt lohetapja Püha Jüri lugu).
Rüütli vapikilp pidi draakoni oma raamidesse vangistama. Kaitsekilp draakoni kujutisega aga eemale peletama teised kurjad jõud. Lohede ja draakonite sümbolid ehtisid ka linnaväravaid, ühiskondlikke jm hooneid. – Ilmselt oli neile eelkristlikest aegadest peale usaldatud vara valvamine. Tähtsusetu polnud lohede/draakonite kujunduslik element.

Lohepeakujuline veesüliti aastast 1627 Raekoja põhjafassaadil. Vasksepp Daniel Pöppel. Ervin Sestvergi foto

Eestlased olid tuntud nõiakunstides

Nõiakunstis olid eestlased tuntud ka pärast ristiusku pööramist. Eriti võttis maagia hoogu sõdade, epideemiate, näljahädade aegu, kus peeti kummastavaks, et kristlaste jumal inimesi ei aita. Üldtuntuks on saanud nõidumises kahtlustatud inimeste üle peetud nõiaprotsessid süüaluste piinamisega, mis tavaliselt lõppesid sellega, et süüalune end süüdi tunnistas ja tuleriidale saadeti. Viimane teadaolev nõiaprotsess Rootsi ajast Tatra Santi Micheli üle, mis lõppes surmaotsusega põletamise teel, on teada 1699. aastast Tartumaalt. (Surmaotsust siiski vist täide ei viidud.)
Enne ristiusku usuti siinmail elu jätkumist pärast surma. Arvati, et inimene muudab vaid asukohta – kolib maa alla, kus ta vajab kõike seda, mida ta viimati maa peal kasutas. Need asjad pandigi talle kaasa. Surnuid on maetud ka otse eluasemete alla. Kui hakati ehitama ristpalkmaju, ehitati surnutelegi samalaadseid salvesarnaseid haudehitisi, nagu on leitud Karjalast.
Kus võimalik, elati veel meie ajaarvamise algaegadel ka metsloomade – karude, rebaste, madude kombel koobastes, urgudes, maalõhedes. Nii räägib rahvasuu muistsest hiierahvast ja Idrisi maailmakaardi legend Koluvani (arvatava Tallinna) eestlastest, kes pärast suvist turukauplemist talveks sisemaale oma koobastesse jooksnud.
Eestlaste muinasaegse maokultusega puutus 1220. aastal kokku ka Läti Henrik, Ümera lätlaste preester, kes koos teise, äsja ametisse määratud preestri Theodericuga käis Eestimaale rahvast ristimas. Märkimisväärsena kirjutas Henrik oma kroonikasse üles kolm küla Virumaa rajamailt: „kus oli mägi (arvatav Ebavere mägi) ja väga ilus mets, kus, rääkisid kohalikud, olevat sündinud saarlaste suur jumal, keda kutsutakse Tharapitaks ja kes sellelt kohalt Saaremaale lennanud. Ja teine preester läks ja raius maha nende jumalate kujud ja näod, mis olid seal tehtud, ja need panid imeks, et verd välja ei voolanud, ja uskusid rohkem preestrite jutlusi.” (Henriku Liivimaa kroonika. Tõlkinud Richard Kleis. Teaduslikult toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel. – Tallinn. Olion. 1993, lk 155.)
Muinasaja uurijad on tolle jumala kummalises nimes ära tundnud kaks sõna: Thara – Taara ja pita – appi või avita ehk siis Taara appi või Taara avita. Selle kohta, milline too Tharapita välja nägi, ei ütle lätlaste preester Henrik midagi. Keda või mida teise preestri poolt maha raiutud jumalakujud ja nende näod meenutasid, jättis Henrik samuti enda teada.

Lohe viinamarjaväädiga. 16. saj algus. Leitud 1931 Viru tn 11 maja lammutamisel. Kahe poolega raidkivi, mille ühel küljel on lohe, teisel draakoni kujutis. Jaan Künnapi foto

Eestlaste tiivulised muinasjumalad

Niisiis on meil kasutada kolm eri ajast ja eri allikast pärinevat kirjeldust eestlaste muinasjumalatest. Need loovad ettekujutuse tiivulistest olenditest, kes võivad lennata kõrgele taeva alla ja pikkade vahemaade taha, isegi üle mere – Virumaalt Saaremaale. Kõik kolm kirjeldust osutavad lendmadudele – lohedele ja draakonitele.
Meie esivanemate aukartus usside ja madude vastu ulatub tagasi Altai-Uurali aegadesse. Luust ja merevaigust ussikujukesed või suur toruluu, millesse on graveeritud maole iseloomulik siksak, aga ka ussikuninga motiiv rahvajuttudes, tarbekunstis ja arhitektuuris tohiks olla tolle kauge mineviku vastukaja. Aasias on lohekultus au sees veel tänapäeval.
Sõnad lohe ja draakon pole siiski lendmadude sünonüümid, kuigi nii väidetakse ka teatmekirjanduses. Neid elukaid eristatakse heraldikas ja peamiselt väliste tunnuste järgi. Lohe iseärasuseks on, et ta käib kahel, draakon enamasti neljal jalal (vt nt draakon Walesi lipul ja lohe Uccello maalil „Püha Jüri ja lohe”, u 1470. aastast). Draakonil oli mõnikord mitu pead. Tallinna Linnamuuseumis säilitatav 1931. aastal majast Viru tn 11 leitud kahe poolega kivitahvli ühele küljele on raiutud kahejalgne lohe, kelle lõugade vahelt kasvab välja viinapuuväät ja kelle sabaotsas pole täiendavat küünist, vaid hoopis väike sakiliste hammastega pea. Teisel küljel on kahe peaga draakoni kujutis. (Tahvli ikonograafia tõlgendusi vt Helen Bome, Kivised elupuud? Keskaegse visuaalkultuuri tõlgendusprobleeme. – Kunstiteaduslikke uurimusi. Eesti Kunstiakadeemia, 2008, lk 65–77). Rahvapäraselt on lohet viinapuuväädiga tõlgendatud ka kui hoiatust veinisõltlastele.

Eestimaal on ristunud palju kultusi

Suure Rannavärava vapikivi (Suure Gildi, 15.–16. sajandist väikse linnavapi kujutisega.) Kilpi hoiavad mõlemalt poolt lohed. 1529/1539? Ervin Sestvergi foto

Nagu eespool öeldud, puutusid meie esivanemad siin, Läänemere kallastel, kokku erinevate usunditega, olgu nt muinasgermaanlaste piksejumala Thori kultus, mis aegade jooksul segunes ja võis leida väljenduse tulemaos. Kõrvuti Taaraga räägib meie rahvapärimus Toorust ja Ukust, nende omakeelsete teisendustena – Vanataadist, Vanaisast, Vanamehest või Vanast.
Taara ja Uku olid suured jumalad, taeva- ehk peajumalad, taevalaotuse ja taevakehade sepistajad, kes valitsesid taevaseid jõude – pikset, tormi, vihma, põuda ja kaitsesid sepatööd. Üks neist – Uku – näib olevat soomeugri, teine vanagermaani algupära. Mõlemat on austatud ulatuslikul maa-alal. Taara (Thori) kultus tuli koos viikingitega Eesti saartele ja rannikualadele. Uku seos kõuega on soome keelde jäänud püsima tänini.
Eestlased, kelle maal on ristunud palju kultusi, ei ole jäänud truuks ühelegi neist. Ka mitte ristiusule! Sellele juhtisid tähelepanu paljud omal ajal Eestimaad külastanud välismaalased, sh Sebastian Münster (1489–1552) 16. sajandil. Tema hämmastuseks siin ristiusust suurt ei teatud. Ta märgib, et üks kummardab päikest, teine kuud, et üks valib endale ilusa puu, teine mõne kivi või midagi muud, mis talle muidu meeldib, et seda kummardada.
Sõna jumal on soomeugri algupära ja arvatakse tulenevat kõuemürinast, -juminast või -jüminast. On teist­suguseidki seletusi, kuid see tundub loogiline.
Jumalateks on peetud ka suuri, mitmesaja-aastaseid puid, nagu Palivere kahte suurt jalakat, millest Rein Maran rääkis põlispuudele pühendatud teleseriaalis (1997).
Paljudel muistsetel rahvastel, ka kreeklastel, palestiinlastel ja roomlastel, oli kombeks austada oma jumalaid põlispuude all – pühades hiites. Siinmail eelistati tamme-, pärna-, kase-, jalaka- või lepasalu ehk ka okasmetsatukka. Arvati, et hiiepuude laastamine või maha raiumine toob kaasa häda ja õnnetuse.
Taara eluasemeks on peetud lepikuid ja tammikuid. Usuti isegi, et ohvripidustuste ajal istub Taara puu otsas ja vaatab toimuvat pealt.
Mitmesuguseid rituaalseid toiminguid on korraldatud neljapäeviti. Nende juurde kuulusid torupill, tants ja õllejoomine. Trall kestis hommikuni. Komme oli elujõus ja eelistatud tegevus kirikuskäimisele veel uuemal ajal. Kirikuõpetajast kroonikakirjutaja Balthasar Russow pidas sellist teguviisi eestlastele andeksantamatuks häbiteoks.

Pühad hiied ja hiiepuud

Hiis või hiiepuu oli tavaliselt igal külal, sageli ka talul. Tavaline oli toiduainete ohverdamine. Karjaõnne nimel ohverdati ka koduloomi, rikkuse ja õnne nimel – raha. Õnne ja küllust loodeti lintide, linapeode, paelte, rätikute, sõlgede, sukkade, sokkide, tanude ja helmeste sidumisest hiiepuude okste külge. Valutava ja haige kehaosa ravitsemiseks annetati hiiepuule vastavalt kehaosalt võetud rõivatükk.
Ilmselt pole põhjust kahelda Bremeni Adamas, kui ta oma eespool mainitud kroonikas räägib inimeste ohverdamisest Astlandi saarel, Hiiumaal, Pühalepa ja Kärdla ümbruses. Selle kombe järelkajana on veel hilisemal ajal neljapäevastel ohvripidudel ekstaatilise torupillimuusika saatel noored mehed ja naised ennast alasti kiskunud ja üksteist noaga torkinud, nii et ohvrianniks jumalale veri välja tuleks. Ajapikku need metslusaegsed kombed kadusid, kuid neljapäeva pühitsemine jäi, kuigi polevat teatud, kelle või mille auks.
Miks Taara kultust seoti lehtpuude – iidsete tammede, pärnade või jalakatega? Miks mõnele väga vanale tammele või pärnale omistati taevane päritolu? – Vastus tohiks olla ehk selles, et vanadesse kõrgetesse hiiepuudesse, eriti tammedesse, lõi välk sisse kõige sagedamini. Kui välgulöögist läks põlema puu, maja, mets, meenutas see tuldsülgavat lohet. Selle pildi vägevus tekitas hirmu ja aukartust, pani küsima – miks? – Kas Vanaisa pahandab ja saadab oma viha maosarnase piksenoolena pühasse puusse, andmaks mõista, et ... ? Kuid neid mõistaandmisi võisid ära seletada vaid targad ehk nõiad, kellel oli looduse ja jumalaga eriline side.
Sedasama välgusähvatust meenutav hõbedane madu kuldse krooniga sai auväärse sepatöö, hiljem seppade kutseühingute – tsunftide ja vennaskondade sümboliks. Seppi endidki austati kui kõrgemaid ebamaiseid olevusi, kes nõgiste ja punetavatena olid ühelt poolt seotud maa-aluste, teisalt osavuse ja jõu poolest taevaste vägedega.
Meie esivanemate usundid, siis ka kogu kultuur, ei ole tekkinud siin, selles paigas, kus me elame ja arenenud eraldatuna muust maailmast. – See kannab endas mõjutusi idast ja läänest, põhjast ja lõunast – see on rahvastevaheline kohalike nüanssidega kultuur, samuti ka pikse­jumala kultus, olgu tegemist Taara või Ukuga.