Kaius avati 1941. aastal hukkunutele mälestuskivi

tekst: Mariliis Vest
Foto: Kalev Kiviste

16. september oli kaiulastele ajalooline päev. Alevi keskväljakul avati mälestuskivi kümnele 1941. aasta suvel punavõimude käe läbi hukkunud Kaiu piirkonna küla elanikule.
Kaudselt meenutatakse aga kõiki tolle suve ohvreid. Avamise päevaks spetsiaalselt valmistatud voldikus seisavad järgmised sõnad: „Täna, seitsekümmend kuus aastat hiljem, meenutame 1941. aasta traagilise suve süütuid ohvreid ja hingest käib endiselt läbi valus tuksatus: seda kõike ei oleks tohtinud üldse olla.ˮ
Valge katte tõmbas avamisel kivilt maha ühe hukkunu, Martin Luige poeg Jaan Luige, kes oli kõigest viieaastane, kui tema isa hukati. Kivi õnnistas sisse Rapla Maarja-Magdaleena koguduse õpetaja Mihkel Kukk. Omalt poolt andis kingituse, EV 100 metalltahvli üle Ingliste piirkonna esindaja Aare Hindremäe. Vallavanem Ülle Kiviste ütles, et mälestuskivi avamist saatsid hukkunute omaste soojus ja tänulikkus.
„Inimestele läks asi korda, isegi kordades rohkem, kui ma oleksin osanud loota,ˮ ütles ta ning lisas, et omaksed rääkisid, et nad ei ole asju unustanud ja need painavad endiselt. „Selline mälestamine aitab neil eluga edasi minna,ˮ leidis Kiviste.
Leino Vessart rääkis, et juba 1988. aastal mõeldi Kaiu-Kolgu tee äärde asetada ausammas kolmele seal hukatud inimesele. Toona istutati tee äärde tammed ning mälestuskivi mõte jäi sinnapaika. Mees meenutas, et sõitis kohast korduvalt mööda ja mõtles, kuidas kivi rajamise idee poolikuks jäi. Sealt sai alguse ka mõte Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva puhul see kivi nüüd paigaldada.
Kivi enda kohta ütles Vessart järgmist: „See kivi tuli sealtsamast metsa alt. Me siin omavahel arutasime, et tõenäoliselt on see kivi nii mõnegi sündmuse tunnistaja olnud.ˮ
Ühe hukkunu lähedane, Küllike Maantoa, ütles, et mälestuskivi avamine oli kõigile Johannes Maantoa järeltulijatele väga oluline. Üritus oli tema hinnangul hästi korraldatud ja meeldejääv. Kahjuks ei õnnestunud Küllikesel oma vanaisaga kunagi kohtuda.
„Teda meenutab ainult pilt, mis on meie toas raamis koos teiste pereliikmetega. Mina olen tema noorima poja Jaani tütar, Jaan oli oma isa tapmise ajal ainult viiekuune. Johannese naine Ida elas koos meiega, kui tema suri, olime õega samuti alles väikesed ega teadnud 1941. aasta sündmustest midagi. Ega hiljem nendest ka eriti ei räägitud, saime ainult teada, et vanaisa oli sõja ajal venelaste poolt maha lastud.
Kahjuks ei õnnestu enam teada saada, milline inimene vanaisa ise oli, aga hea on teada, et teda ja neid sündmusi pole unustatud. Seoses mälestuskivi avamisega saime ise ka rohkem teada, mis 1941. aasta suvel juhtus,ˮ rääkis Küllike.

Punavõimude poolt hukatud

Mälestuskivi on pühendatud järgmistele inimestele: August Braats ja Martin Luige, kes 4. juulil 1941 langesid Kaiu koolimaja juures SARK-i (Siseasjade Rahvakomissariaadi) operatiivgrupi ja hävituspataljonlaste ootamatus rünnakus; Johannes Maantoa ja Enn Kuuskmäe, kelle hävituspataljonlased lasid 5. juulil pärast mitu tundi kestnud piinamist maha Kuimetsas Kodula talu põllu serval. Päev hiljem lasid hävituspataljonlased maha Helene Kütseni selle eest, et ta heiskas 4. juunil Soome raadio üleskutse peale oma talus sinimustvalge lipu, ning Hans Nigola, kelle mõrvamist on seletatud sellega, et Hans oli terava keelega otseütleja, kes oli vahel oma väljendites ettevaatamatu.
Samal päeval hukkus ka Aleksander Teras, keda piinati ja lasti selle eest, et ta küsis vallamajast möödudes valves olnud püssimehelt, kes momendil võimu hoiab.
8. juulil lasti Elviine (Elli) Kaskmaa tellimusel maha Karl-Eduard Voog. Mõrva põhjus pole selge, kuid on arvatud, et tapmise ajendiks võis olla tüli Elviine Kaskmaaga või lihtsalt kadedus. 3. augustil lasid punaarmeelased maha Vilhelmine Kaupmehe, sest ta julges pärast viimase hobuse äravõtmist vallast õigust nõuda. 3. septembril sattus Anton Saarsalu metsa varjunud punaväelaste peale, kes ta kohapeal jõhkralt tapsid.
Mälestuspäevale pühendatud voldikus on kirjas, et 10. augustil langes Raplas major Hirvelaane pataljoni ridades sõdides Elmar Ferdinand Soome. Arreteeriti ja teadmata kadunuks jäid Verner Martin ja Jüri Viljaste. „Ka Kuimetsas pandi toime rida jõhkraid mõrvu, kuid need vajavad eraldi uurimist ning eraldi mälestuskive,ˮ seisab voldikus.