Parunid von Delwigid

tekst: Jüri Kotšinev

Militaarinsener Andrei von Delwig (1813–1887) Ilja Repini maalil. Foto: Wikipedia

Parunisuguvõsa von Delwig on pärit Westfaalist, Saksamaa lääneosast. Vabahärrad von Delwigid asusid
XV sajandil elama Baltimaadesse.
1720. aasta jaanuaris tõsteti kolonel ja vabahärra Bernhard Reinhold von Delwig Rootsi kuningriigi paruniseisusesse. 18. sajandi teisel poolel asusid Delwigid Venemaa teenistusse. Parun Karl von Delwig tuli Holsteini vägedest 1764. aastal üle venelaste armeesse ja sai 1766. aastal polkovnikuks. Ta osales 1768–1774 Vene-Türgi sõjas. 1773. aastal ülendati Karl von Delwig kindralmajoriks ja 1779. aastal kindralleitnandiks. 1780. aastal asus ta Viiburi kindralkomandandi ametisse.
Kindralmajor parun Anton von Delwig (1772–1828) osales Vene-Rootsi sõjas 1788–1790 ning sõdis 1794. aastal Poolas. Ta teenis ihukaitsekaardiväe Izmailovski polgus ning oli seejärel 1. ja 2. Sisekaitsepiirkonna Erikorpuse ülemaks.
Tema vanem poeg, parun Anton Delwig (1798–1831) oli tuntud poeet, kirjanduskriitik ja ajakirjanik, kes andis välja kirjanduslikke almanahhe „Severnõje tsvetõˮ (1825–1831), „Podsnežnikˮ (1829) ja ajalehte Literaturnaja gazeta (1830). Tegemist oli Aleksander Puškini koolivenna ja sõbraga.
Anton von Delwigi noorem vend, Aleksander Delwig (1816–1882) teenis ihukaitsekaardiväe Pavlovski polgus ning läks 1857. aastal erru staabikapteni auastmes.
Antoni ja Aleksandri onupoeg, parun Aleksander von Delwig (1810–1831) oli kirjanik, poeet ja tõlkija. Ta teenis ihukaitsekaardiväe Pavlovski polgus ning tema elutee lõppes 1831. aastal Poola sõjakägu ajal.
Aleksandri vend Andrei von Delwig (1813–1887) oli tuntud insener ja hüdrotehnik, kes asutas Venemaa Tehnilise Ühingu. Vahemikus 1861–1871 oli ta eraraudteede peainspektor ja 1869. aastast Teedeühenduste Ministeeriumi Nõukogu liige. 1869. aastast oli Aleksander von Delwig Senati liige. Ta kirjutas oma mälestused neljas köites, mis hõlmasid perioodi 1813–1876.
Aleksander von Delwigi noorem vend, Nikolai von Delwig osales sõjategevuses Kaukaasias, Ungaris (1849) ning Krimmi sõjas 1853–1856. Krimmi sõjas juhtis ta jalaväepolku ning osales Sevastoopoli kaitselahingutes. Hiljem oli ta jalaväekorpuste staabiülem ja diviisikomandör.
Delwigite suguvõsa oli kantud Liivimaa ja Eestimaa kubermangude aadlimatriklitesse ning Venemaa aadlisuguvõsade raamatute 5. osasse Nižegorodski, Stavropoli ja Tuula kubermangude aadlisuguvõsade nimistusse.