In memoriam
Hendrik Arro
25.07.1925 – 26.09.2017

tekst: K&E

Auväärses eas, 92-aastasena, lahkus meie seast tehnikateadlane, sportlane ja kirjamees, endine lahingulendur Hendrik Arro.
Hendrik Arro sündis 25. juulil 1925. aastal Tallinnas, sõjaväelenduri pojana. Perekonnas, kus lendurite seltskond oli tavaline, kujunes ka noorukis sügav huvi lennunduse vastu. Nagu paljud tolleaegsed eesti noormehed, nii sai ka H. Arro enne sõda üldiselt inglismeelse kasvatuse – õppis Riiklikus Inglise Kolledžis ja oli skaut. Paraku sundisid Eestis 1940.–1941. aastal toimunud sündmused teda nii mõningaidki oma seniseid seisukohti ümber hindama ja nii astus ta 1943. aasta märtsis 17-aastase vabatahtlikuna Saksa sõjaväes moodustatud eesti lennuüksusse – 127. (mere) Luure­lennugruppi, kus teenis tehnilise personali hulgas ja sai lennukirelvuri väljaõppe.
1943. aasta suvel, kui lennuüksuses hakati valima kandidaate kursusele uute lendurite väljaõppeks, andis ka H. Arro avalduse lennukooli astumiseks ja sama aasta septembris suunatigi ta Liibavisse (Liepaja), seal eestlaste ja lätlaste väljaõpetamiseks loodud lennukooli. Lennukooli lõpetas ta 1944. aasta juuni esimestel päevadel sõjaväelenduri kvalifikatsiooniga ja suunati seejärel 11. Öölahing-lennugruppi, mille 3. lennusalga koosseisus osales lendurina 1944. aasta suvel toimunud Eesti kaitselahingutes. Lendas nii Narva kui ka Tartu rindel. Oma esimesed lahingulennud sooritas 18-aastasena, olles üks noorimaist lendureist eesti lennuüksustes. Kokku sooritas ta 63 lahingulendu. Lahingutegevuse eest sai pronks- ja hõberindelennuspange ning II klassi Raudristi.
1944. aasta septembris, kui Eesti maha jäeti, lahkus lennuüksuse koosseisus Eestist ja tegi Saksamaal viibides kaasa kogu valdava osa eesti lennuväelaste sõjatee: pärast lennuüksuse likvideerimist Heiligenbeilis 1944. aasta oktoobris saadeti ta koos kogu ülejäänud lennuüksuse koosseisuga Frankfurti Oderi ääres, seal paiknenud Kunersdorfi lennubaasi, mis sai eesti lennuväelaste kogunemispaigaks. Sealt saadeti põhiline osa eesti lennuväelasi, sh ka H. Arro novembri algul edasi Taani, Esbjergi, nn langevarjurite kooli. Pärast lühiaegset Esbjergis viibimist saadeti eestlased sealt 1944. aasta detsembris edasi Dortmundi, seal paiknenud õhutõrje-suurtükiväe gruppi nr 96, kus eesti lennuväelased õpetati ümber ja rakendati õhutõrje-kahurväelastena raskes õhutõrjes. 1945. aasta jaanuaris-veebruaris viibis H. Arro umbes paarikümnemehelise grupiga Schongaus paiknenud õhutõrjekoolis, tulejuhtimisseadmete kursustel, mille lõpetamise järel nad tagasi Dortmundi suunati. 1945. aasta märtsis saadeti Dortmundis paiknenud eesti lennuväelased edasi Hamburgi, 20. (eesti) SS-diviisi tagavarapataljoni ja sealt peagi edasi Hirschbergi lähistele, diviisi lahinguüksuste juurde. Selle diviisi koosseisus langes ta 9. mail Tšehhoslovakkias sõjavangi, kus tuli üle elada ka kurikuulus „Tšehhi põrgu”. Sõjavangist õnnestus tal Brno lähistel koos grupi kaaslastega aga varsti põgeneda ja, et läände minek osutus võimatuks, juba 1945. aasta suvel tagasi Eestisse seigelda.

25 aastaks Kolõmale

Minevikku varjates õnnestus tal Eestis legaliseeruda ja asuda poolelijäänud õpinguid jätkama. 1946. aasta kevadel lõpetas Tallinna II Keskkooli (Reaalkooli) ja sama aasta sügisel astus Tallinna Polütehnilisse Instituuti (Tallinna Tehnikaülikooli), kus õppis kütuste keemilist tehnoloogiat. 1950. aasta 30. septembril abiellus ta Juta Pärnasaluga, kuid juba 7. oktoobril arreteeriti ja mõisteti teenistuse eest Saksa sõjaväes 25 aastaks vangilaagrisse. Kinnipidamiskohaks sai Kolõma (Magadani oblast), kus tal vangina tuli töötada elektrijaama ehitusel ja kullakaevandustes. Abikaasa Juta Arro lahutust ei võtnud, vaid otsustas oodata.
Vangilaagrist vabanes Nõukogude Liidus 17. septembril 1955. aastal välja antud amnestiaseadluse põhjal 1955. aasta novembris. Eestisse tagasipöördumise järel õnnestus tal õpinguid Tallinna Tehnikaülikoolis (TTÜ) jätkata. Jätkus ka abielu Juta Arroga. Pärast ülikooli lõpetamist 1957. aastal on töötanud sama ülikooli soojustehnika kateedris teadurina ja üle 30 aasta soojustehnika teaduslabori juhatajana. 1962. aastal esimene abikaasa Juta Arro suri ja 1964. aastal abiellus ta Selma Koppeliga, kes suri 1989. aastal.

Teadlane, sportlane ja kirjamees

1968. aastal, olles kujunenud Eestis tunnustatud spetsialistiks põlev-
kivienergeetika alal, kaitses H. Arro tehnikakandidaadi teaduskraadi (Ph.D). 1970. aastal sai ta ühe autorina (koos akad. I. Öpiku, prof. A. Otsa, I. Miku ja dots. L. Õispuuga) tööde tsükli „Eesti põlevkivi energeetilise kasutamise teaduslike aluste väljatöötamine” eest Nõukogude Eesti preemia (Eesti riiklik preemia). On mitmesugustes Eesti, endise Nõukogude Liidu ja teistes välismaa teaduslikes väljaannetes avaldanud üle saja, valdavalt energeetiliste katelde ja elektrijaamade keskkonnakaitsealaste küsimustega seotud teadusliku töö.
Tallinna Tehnikaülikool on teda autasustanud teenetemedaliga „Mente et Manu”. 1997. aastal autasustas Eesti Vabariigi president teda IV klassi Kotkaristiga, samuti on teda autasustatud Eesti Kaitseministeeriumi III klassi Teeneteristiga ja Vabadusvõitleja medaliga ning Eesti Õhuväe Teeneteristiga. 2000. aastal autasustati teda ka Ülemaailmse Eesti Vabadusvõitlejate Keskuse 3. järgu Teeneteristiga.
Lisaks teadustööle on Eestis tuntud olnud ka hea sportlase ja spordikohtunikuna (vehklemine, purilend ja orienteerumine). Vehklemises tuli üliõpilasena Eesti ja Tallinna meistriks ja oli rida aastaid vabariigi koondvõistkonna liikmeks. Samuti on ta hiljem tegutsenud nii vabariiklikel kui ka üle Liidulise ja rahvusvahelise ulatusega võistlustel kohtuniku ja peakohtunikuna. Purilennuga hakkas ta tegelema 1957. aastal, mil tal vahepealset „poliitilist sula” kasutades õnnestus minevikku varjamata astuda Tallinna Lennu-
spordiklubisse. 1960. aastal, kui poliitiline õhkkond uuesti karmistus, keelati tal aga lendamine mineviku pärast jälle ära. Sellele vaatamata õnnestus tal lennuspordialast tegevust purilennukohtunikuna siiski mingil määral jätkata ning olla hiljem isegi vabariiklikel ja Balti riikide purilennuvõistlustel peakohtunikuks. Orienteerumisega on tegelnud vanemas eas. On olnud üle kümne aasta ühe Tallinna orienteerumisklubi esimeheks (presidendiks) ja aseesimeheks ning paljudel, sh ka rahvusvahelise ulatusega orienteerumisvõistlustel peakohtunikuks.
Eesti taasiseseisvumisel asus kohe tegutsema ka Eesti Vabadusvõitlejate Liidus (EVL). Oli EVL-i vanematekogu ja ka EVL-i Tallinna Ühenduse (EVTÜ) volikogu esimees, EVL-i Tallinna ühenduse juhatuse liige ja EVTÜ juures tegutseva Sõjaaegsete eesti lennuväelaste ühenduse esimees. Lisaks tegeles põhitöö kõrvalt ka sõjaajalooga. Selle tulemusel ilmus ta sulest 1995. aastal raamat „Eesti lendurid lahingute tules” (kordustrükid 1996. ja 2001. aastal) milles antakse ülevaade eesti lennuväelaste sõjateest II maailmasõja päevil. 1999. aastal ilmus raamat ka soome keelde tõlgituna. Oma vangilaagrielu kohta Kolõmal on ta kirjutanud raamatu „Retk maakera servale ehk kroonu küüdiga läbi „punaste” maa”, mis ilmus 2001. aastal.
Hendrik Arro oli autasustatud II klassi Raudristi, IV klassi Kotkaristi ja paljude teiste autasudega. Ta oli tunnustatud tehnikateadlane, kirjamees ja sportlane.