|
|
Vabadussõjalased tuleb
rehabiliteerida
tekst ja fotod:
Jaanika Kressa
Eestis leidus
üksainus kindel linn, kus tänavu juleti välja teha
80 aasta tagustest sündmustest. 17. septembril avati Haapsalu
kultuurikeskuses vabadussõjalastele pühendatud näitus.
Korraldajad on veendunud, et töögrupp
peab laienema ja näitus hakkab rändama linnast linna,
täienedes igal pool kohaliku stendi võrra. Pikemas
perspektiivis püstitati Haapsalus kaks eesmärki: vabadussõjalased
tuleb rehabiliteerida, nende järeltulijate ees tuleb vabandada
riiklikul tasandil ning vabadussõjalaste mälestuseks
luuakse Haapsallu mälestuspark.
Idee selline näitus korraldada, sai alguse ühest linna
aukodaniku Heino Noore ja volikogu esimehe Jaanus Karilaidi pealtnäha
peaaegu juhuslikust telefonivestlusest, mis algas üle 90-se
ja alla 40-se vahel hoopis teisel teemal. Tegelikult pole juhuseid
olemas: aeg oli küps selleks, et vabadussõjalaste
ümber seni püsinud kõrvulukustav vaikus murda.
Vastupidiselt Heino Noore esialgsele kartusele, et selle mõttega
ei tulda kaasa, olid kõik, kelle poole ettevõtmise
korraldamise käigus pöörduti, vastuvõtlikud.
„Kõik, kellega rääkinud olen, tunnevad respekti.
Arusaamine, et vabadussõjalastega seonduv on tühimik
Eesti ajaloos, mis tuleks lahti rääkida, süveneb.
Viimasel ajal on ju puudutatud seda teemat ka filmides ja seetõttu
teatakse iga aastaga neid sündmusi üha rohkem. Ei ole
enam see aeg, nagu iseseisvuse taastamise alguses, mil Pätsi
ja Laidoneri võeti ikka väga tõsiselt. On küll
piinlik, kui palju on neil mälestussambaid ja bareljeefe,
vabadussõjalastel ei ole mitte midagi,” rääkis
Jaanus Karilaid Kultuurile ja Elule.
Haapsalu näituse jaoks valmis rahvusarhiivi arhivaari Ivar
Kaigu koostatud 23 stendi ja ideaalis peaks näitus hakkama
täienema ja mööda Eestit ringi liikuma. Vabadussõjalaste
teemat muu töö kõrvalt juba kaua uurinud ajaloolane
Jaak Valge pidas Haapsalu näituse avamisel põhiettekande,
alustades nende hea nime taastamist sellega, et rääkis
lahti, et vabadussõjalased ei teinud koostööd
natsionaalsotsialistliku Saksamaaga ega olnud suuremad juudivihkajad
kui kõik teised inimesed samal ajal. Valge rõhutas,
et vabadussõjalaste hindamisel on oluline vaadelda neid
just ajastu kontekstis.
|
|
Haapsalu
volikogu esimehe Jaanus Karilaiu sõnul oli Artur Sirk vaieldamatult
üks andekamaid eesti poliitikuid ja tema unustamine ei jäta
meist kui rahvusest head muljet. „Ei saa väärida
vabadust see rahvas, kes on valelik iseenda vastu. Ma ei tegutseks,
kui ma ei tajuks ajaloolist ebaõiglust,” kinnitas
Karilaid, et on selle tõeni jõudnud iseseisvalt
ajalugu uurides.
„Ma lugesin näiteks vabadussõjalaste häälekandjat
Võitlus, mis oli täiesti professionaalne ajaleht,
selle toimetaja Juhan Libe oli hea ajakirjanik. Selles lehes tõid
vabadussõjalased muu hulgas ära ka kriitika enda kohta,
enesekriitika muide on peremehe tunnus! Seda lehte soovitan kõigile,
sest seda on huvitav lugeda ja see on sümpaatselt toimetatud,”
selgitas Jaanus Karilaid, kust ta oma vabadussõjalaste
kohta käivad põhiteadmised on saanud. Et vaikiv aeg
aga siiamaani kestab, kuigi Eesti on ammu vaba, on Karilaiu sõnul
arusaamatu, ent just see paneb oletama, et ajaloolist valet võib
olla veelgi rohkem, kui me oskame arvata.
„Igal ajal ja igas liikumises leidub ka kaabakaid ja aferiste,
aga rahva toetus on see, mille järgi me poliitikuid mõõdame.
Vabadussõjalaste liikumine oli üle-eestiline ja nad
olid rahvale lähedal. Just rahva tahe oli see, mis 1934.
aastal Eestis katki murti – Päts ei olnud riigimees,
Laidoner ka mitte, Eenpalu oli nende tööriist. Ja selline
bolševistlik vaimsus kandub edasi, enda huvides valetab kohati
ka meie praegune võim ja mis põhiline – Eestis
on ajalooline debatt pidamata!”
Lahendusena näeb Karilaid vabadussõjalaste ees vabandamist.
Seda peaks tema sõnul tegema riigivõim, läbi
presidendi või Riigikogu: „See on sümboolne,
kuid põhimõtteline žest. Mida me veel teha
saame? Vaid vabandada nende perekondade ees. Me saame tunnistada:
andke andeks, meie erakondlik armukadedus oli niivõrd suur,
et otsustati tõmmata üks rahvast armastav liikumine
maha. Siit on näha kui oluline on erakondlik kultuur või
selle puudumine. Sellist poliitilist äralõikamist
ei oleks saanud juhtuda – ilma häbitundeta.”
Karilaid usub, et on lähiaja küsimus, millal vabadussõjalased
rehabiliteeritakse, sest tõde vaatab ju näkku, hakates
ise elama. Ühiskondlik teadvus on muutunud paremuse poole,
seda suures osas tänu Indrek Hargla näidendile „Wabaduserist”,
mis on Eesti Draamateatris praegu mängukavas ja mille on
lavastanud Hendrik Toompere jr. Sama usub Karilaid Evy Laamanni
raamatust „Tõde ei põle tuleski”: ka see
raamat hakkab käivitama laiemaid protsesse, sest tulevikus
loetakse seda kindlasti rohkem kui praegu.
Haapsalu mälestusnäituse korraldajad saatsid näituse
avamise kutse ka kaitsepolitseile. Neiltki oleks oodatud rohkem
küpsust, nende esindaja oleks Karilaidi sõnul mõjunud
tervendavalt. Ent nagu juba öeldud, paralleelid vaikiva ajastu
ja tänapäeva vahel on ju otsesed. Riigimehelikkust on
vähe, julgust vabandada ei ole. Kindlasti kardetakse ka Vene
saatkonnalt mingeid noote saada, eelkõige kardetakse aga
enda positsiooni pärast ja sellepärast ollakse vait.
„Eks see on eestlaste instinkt, et alati, kui tuleb uus võim,
püütakse minnakse sellega koos, et ellu jääda.
Peremehetunnet on meil liiga vähe, see nõuab identiteedis
tugevaid aluseid. Mingi võti peab ometi olema! Kust tekiks
rahvuslik kokkuhoidmine? See on miljoni küsimus... On vaja
olla rohkem riigis peremees. Kas seda peab õpetama koolis,
kodus? Vabadust ei tohi panna raha keelde, peame julgema olla
nagu viikingid, leidma oma tee. Niikaua kui me oma ajalugu varjame
ja peidame, seni imetleme me bütsantsi kultuuri võimutehnikaid,
seda, et eesmärk pühitseb abinõu. Kui me aga
tahame avatud ühiskond olla, peame sellest lahti saama. 1934.
aasta on meie ajaloo sõlmpunkt ja meie allaheitlikkus 1939.
aastal on selle otsene tulemus. Tõde tuleb tilgutada tilk
tilga haaval, kuni tõe määr läheb nii kõrgeks,
et enam keegi ei soovi avalikult Pätsi ja Laidoneri 1934.
aasta tegevust õigustada,” on Jaanus Karilaid tulevikkuvaatav.
Vabadussõjalastele pühendatud mälestusnäitus
liigub Haapsalust edasi Kuressaarde ja teeb hiljem Eestile tiiru
peale. Eestimaa, su mehemeel pole mitte surnud veel.
|
|
|
