|
|
Kas laulame edaspidi laulukaare
all Katjakest?
tekst: Herbert Lindmäe,
õigusteaduse doktor, emeriitprofessor
fotod: depositphotos.com
Õhtulehe
juhtkirjas „Venelased laulupeole? Tere tulemast!”(1)
on mõtteid, mis on jäänud lõpuni mõtlemata
ja tunduvad võõrikutena. Nii kirjutakse juhtkirjas:
Kuuldavasti olla vene kultuuriaktivistid üheksa aastat tagasi
pakkunud välja esitada laulupeol vene lauludest koosnev osa,
kuid see ettepanek jäeti kõrvale. Aga miks ka mitte?
Vaadates näiteks praeguse laulupeo repertuaari, siis leiaks
kas või 3–4 marginaalsemat laulu, mida asendada venekeelsetega
üsna hõlpsalt. Kui mõni laul oleks selline,
mida ka eestlane une pealt teab, küll me siis kaasa laulaks.
Kas või „Helesinine vagun”. Või „Katjuuša”.
Ja ühtaegu esitatakse küsimus: Miks ei võiks
mõni laul kõlada vene keeles? Peaasi on mitte takerduda
dogmadesse, vaid käituda nii, et kõigil oleks peost
rõõmu rohkem.
Tuleks
teada, et Eesti laulupidu täidab Eesti Vabariigi põhiseaduses
talletatud riigi püha kohustust tagada eesti rahvuse ja kultuuri
säilimine läbi aegade. Ilmselt ei küsita endalt,
kuidas aitab eesti laulupeol vene laulude laulmine kaasa riigi
taolise kohustuse täitmisele. Tuleks teada, et venekeelsed
laulud olid ja on meie 145 aastat kestnud laulupeo-traditsioonis
võõrad ja vastuvõetamatud.
Laulame klomp kurgus ja pisar silmas Gustav Ernesaksa ja Lydia
Koidula loodud mitteametlikku hümni „Mu isamaa on minu
arm...”, Peep Sarapiku ja Juhan Liivi „Ta lendab mesipuu
poole”, Mihkel Lüdigi ja Friedrich Kuhlbarsi laulu „Koit”
ja teisi eestlust ülistavaid laule. Ja laulupidu puudutas
kõiki oma silmade sinimustvalgega(2).
Lauluväljakul oli üle 100 000 inimese, laulukaare
alla kogunes lauljaid ja pillimehi 32 000 ja tantsupeole
tantsijaid 10 000, rongkäigus osales 42 000 inimest.
Kõiki neid lummas laulupeo sinimustvalge hingepuudutus.
Kas laulukaar
on koht, kus tuleks vene keeles Katjakesest lauldes meenutada
Eesti okupeerimist?
Tuleb mõista,
et eesti laulupidu on võimas eestluse hingeloits,
püha riitus, mis annab meile väge edasi elada!(3)
Kuid loitsu saab lausuda, laulda ja leelotada ju üksnes eesti
keeles!
Soovitus laulda laulupeol Katjakest on küll ajaloovõhiklik
mõtlematus, mis puudutab eestlasi otse vastumeeli: Õunapuudel
puhkes punaõisi, / uduloore hõljus kohal jõe.
Kõndis kaldal Katjakene kaunis, / saatis pilgu üle
kauge vee... Lenda, lenda laulukene kiirelt, / kuldse päikse
jälil rutta siit / sinna, kus on sõdur kaugel piiril,
– / tuhat tervist Katjalt talle vii... (Katjakene
(Katjuša), sõnad Mihhail Issakovski – muusika
Matvei Blanter).
See laul on tõesti selline, mida ka eestlane une pealt
teab! Siin ei ole vaja pikalt sorida ajaloomälus, et
meenutada aega, kui Vene baasiväed 1939. aasta sügisel
Eestisse tulid. Punaväelaste laagrites, kuhu kogunes nagu
uuele palverännakule kohapealseid venelasi ja eestlasi põhjakihist,
ning kus isetegevuslikel miitingutel üle kõige kõlas
laul Katjušast. Pildikene Petserist: Ka Eesti Panga
juures asuvale Vabadusväljakule kogunes igal õhtul
karjas külavenelasi, kes koos punasõduritega lõõritasid
nüüd hilisööni nende uueks hümniks saanud
Katjakest.(4)
NSV Liidu saadik Kuzma Nikitin kirjutas: 21. juunil kella 13-ks
päeval me pidime sõitma Vabariigi presidendi K. Pätsi
juurde esitama peaministri kohale J. Vares-Barbaruse kandidatuuri.
Kell 12 päeval algas demonstratsioon. Töölised
marssisid üksmeelselt, lauldes nõukogude revolutsioonilisi
laule: „Suur ja lai on maa”, „Katja” jt.,
kandsid vanu ametiühingute lippe. Nõukogude saatkonna
eest möödunud kolonnidest kostus kogu aeg hüüdeid
„Hurraa”, „Elagu sm. Stalin!”. Sm. Ždanov
tervitas neid rõdult...(5)
See oli NSV Liidu saadiku K. Nikitini jutt sellest, kuidas Jossif
Stalini erivolinik, ÜK(b)P Keskkomitee Poliitbüroo ja
NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi liige, ÜK(b)P
Leningradi oblastikomitee ja linnakomitee sekretär Andrei
Ždanov 1940. aasta juunis Eestis uut valitsust moodustas,
kuidas juunipöördeks vene soomusmasinate toel demonstratsiooni
tehti, kuidas demonstratsioonil lauldi nõukogude revolutsioonilistest
lauludest nagu 1939. aasta sügiselgi ka Katjakest.
Kas siis eesti laulupeol laulukaar on koht, kus tuleks vene keeles
Katjakesest lauldes meenutada Eesti okupeerimist ja annekteerimist!
Kas laulda siis laulupeol koos ja vene keeles kallimast,
kes on kaugel piiril ja kelle kohta ei ole teada, kas ta on
Krimmis või Ida-Ukrainas või teenib hoopis sealpool
piiri Pihkva kandis Eestisse sissetungimiseks ootevalmis dessantväeosas.
Igatahes Eesti sõdureid, nende hulgas ka vene poisse, seal
küll ei ole.
Õhtulehe juhtkirjas arvatakse: kui lõõritame
laulupeol koos vene keeles Katjatest ja Helesinisest
vagunist, siis toimime nii, et kõigil oleks peost
rõõmu rohkem! Ja mis tore see! Aga mis on sel
puhul eestlastel laulukaare alla asja?
Teeme selgeks
rahva ja rahvuse mõisted
Õhtuleht kõneleb
oma laulupeojuttudes venelastest, eestlastest, Eesti elanikkonnast,
samuti eestimaalastest(6).
Sellest tulenevalt tulnuks küll püüda endale selgeks
teha rahva ja rahvuse mõisted.
Eesti Vabariigi põhiseaduse sissejuhatuses (preambulis)
nenditakse: Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada
ja arendada riiki, / mis on loodud Eesti rahva riikliku enesemääramise
kustumatul õigusel ja välja kuulutatud 1918. aasta
24. veebruaril, / mis on rajatud vabadusele, õiglusele
ja õigusele, / mis on kaitseks sisemisele ja välisele
rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele
nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus, / mis peab
tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi
aegade – / võttis Eesti rahvas 1938. aastal jõustunud
põhiseaduse § 1 alusel 1992. aasta 28. juuni rahvahääletusel
vastu järgmise põhiseaduse.
Ilmneb, et põhiseadus kasutab siin mõisteid nii
rahvas kui ka rahvus, kusjuures mõlemal
on oma kindel sisu. Neid mõisteid pole aga Eestis püütud
laiemalt ja sügavamalt mõtestada.
On tõsiasi, et Eesti rahva moodustab Eesti Vabariigi kodanikkond.
Tuleb tunnistada, et rahvas (kr ethnos) on ajalooliselt
kujunenud püsiv inimkooslus, kelle põhitunnusteks
on ühine keel, ühine asuala (Eesti Vabariik), lühem
või pikem kokkukuuluvus ja ühine kodakondsus, samuti
omaksvõetud riigi ja rahva sümbolid. Põhiseadusest
lähtuvalt on eesti rahva mõiste rahvuse mõistest
laiem ja hõlmab nii eesti rahvust kui ka teisi siinseid
rahvusi (mõistagi mitte ainult venelasi). Seetõttu
on Õhtulehe jutud üksnes venelastest oma sisult ebatäpsed.
Rahvus on rahvast kitsam, inimeste lähine kindla rahvusliku
identideediga kooskond. Teda seob ühtekuuluvustunne, rahvuslik
ajaloomälu ja ajalugu. Rahvus peab pühaks oma riigi,
rahva ja rahvuse sümboleid, teda ühendab elu ühises,
põlvkonnalt põlvkonnale pärandatud kultuurikeskkonnas
(ühesugused väärtushinnangud, traditsioonid, tavad
(kombestik), käitumishinnangud jms). Põhirahvusest
keelelt ja kultuurilt erinevat väiksemat kooskonda nimetatakse
etniliseks vähemuseks (vähemusrahvuseks, rahvusvähemuseks),
kes võib paikneda kas riigi äärealal või
saarekestena selle sees. Eks moodustavad ka eestlased välismaal,
olgu siis Rootsis, Kanadas, Ameerikas, Inglismaal, Saksamaal või
Austraalias, oma rahvusvähemuse.
Samas tuleb tunnistada, et piirid rahva ja rahvuse vahel on hägused.
Nõustugem: eestlaseks sünnitakse, kuid
eestlaseks võidakse ka kasvada. Emalt ja isalt
saadud veri ja rahvuslik päritolu ei ole kaugeltki alati
määrav. Näiteks kindral Nikolai Reek oli vene päritolu,
kuid kas saame väita, et see Eesti kindral ei olnud eestlane.
On teada, et enne nõukogude okupatsiooni olid Eesti Vabariigis
(eriti Petserimaal) paljud vene rahvusest pärinevad isikud
kaitseliitlased ja Isamaaliidu liikmed, nende hulgas oli kultuurielu
tegelasi, politseinikke, sõjaväelasi, omavalitsuste
ametimehi, Riigikogu liikmeid jne. Koos jagati eestlastega punase
terrori ajal ka oma saatust.
Ka tänapäeval on paljud vene ja teistest eesti vähemusrahvustest
pärit isikud tuntud eesti lauljad, näitlejad ja kultuuritegelased,
sportlased, sõjaväelased, Riigikogu liikmed ja riigiametnikud
(nagu haridus- ja teadusminister Jevgeni Ossinovski). Nende puhul
ei tavatseta pärida rahvuse järele, kuna eestlased on
nad tunnistanud omadeks. Kas nad peavad ise ennast eestlaseks,
venelaseks või mõne teise rahvuse esindajaks, on
nende otsustada.
Ja teiselt poolt, kas need, kes loevad ennast venelasteks, on
ikka puhastverd venelased. Teame, et Peipsi-tagused alad
olid juba mitu tuhat aastat tagasi Läänemerest Obi jõgikonnani
soome-ugri suguverd hõimude asualaks. Kas ei ole paljud
siinsed venelased pärinud sealt oma vere ja on tegelikult
venestunud soome-ugrilased, või siis need, kes on saanud
soome-ugri (eesti) verd ka siitsamast Eestist, oma eesti vanaemalt-vanaisalt,
emalt või isalt. Aga kui vene või muust rahvusest
pärit isik on omandanud eesti keele ja eestikeelse hariduse,
elab eesti kultuurikeskkonnas ja on selle omaks võtnud,
kas siis ei anna see alust pidada teda eestlaseks? Määrav
on siin, kellena inimene ise ennast tunneb ja kelle hulka kuuluvaks
ta ennast loeb.
Samas tuleks pärida: kui palju on eestlaste hulgas neid,
kellel esiisadest-emadest arvates ei ole tilkagi võõrast
verd, olgu siis see saksa, vene, rootsi, taani, poola, läti
ja mine tea veel kelle (küllap isegi tatari) veri. Aga eestlased
on jäänud ju ikka eestlasteks.
Mõistagi ei saa eestlaseks pidada välismaal elava
eestlase järeltulijat, kes ei oska sõnagi eesti keelt
ja on ümberrahvustunud inglane, rootslane või teab
veel kes. Küllap tuleb teda eesti rahvuskadude hulka arvata.
|
|
Kas laulupidu on ainult eestlaste
üritus, mis on integratsiooni vastand?
Reporter Karoliina Vasli kirjutab Õhtulehes:(7)
Olin pühapäeval teel laulupeole... Bussis kuulsin
kahe vene noormehe vestlust. Üks uuris, miks on rahvast nii
palju, teine kostis, et on laulupidu. Tema sõber mõtles
hetke ja ütles siis, et peab enne bussist maha minema, nemad
pole ju kutsutud. See tõik jäi mind häirima.
Me räägime ärkamisajast, patriootlikkusest ja ühtsusest,
aga tegelikult on ju laulupidu ainult eestlaste üritus. On
ja tõenäoliselt ka jääb. See on integratsiooni
vastand. Lugesin ka meediast, et vene koore on seal imevähe.
Ausalt, ega kujuta ettegi, mis neid sinna peibutaks. Ka riiklikul
tasandil pole mitte midagi tehtud, et näiteks vene noori
kaasata. Suur osa neist oskab eesti keelt juba päris hästi,
aga ilmselt on nendegi hulgas levinud pigem vastumeelsus laulupeo
suhtes. Nad on seal ikkagi võõrad! Ka ajakirjandusest
võis lugeda riburadamisi artikleid, kuidas välismaalased
on Eesti laulupeol ja seda taevani kiidavad. Ent mitte siin elavatest
venelastest.
Ei saa nõustuda Karoliina Vasli väitega, et laulupidu
on ainult eestlaste üritus, mis on integratsiooni vastand.
Integratsioon tähendab lõimumist, kus osadest moodustub
uus tervik – meie tingimustes Eesti Vabariigis elav eesti
rahvas. Õhtulehe juhtkirjas ju kirjutatakse: Ometi võttis
sellestki laulupeost osa nii kohalikke vene koore ja tantsijaid
kui ka näiteks naiskoor Kontrast Moskva linnast. Ja kas
need koorid laulsid laulupeol siis vene keeles? On arusaamatu,
kuidas saab laulupidu, kus esinevad vene koorid eesti keeles,
segada lõimumist ja ühtse eesti rahva kujunemist.
Jah, laulu- ja tantsupidu on tõesti eestlaste üritused,
kuid kas neid ei tuleks pidada kogu eesti rahva, seega ka eestimeelsete
vähemusrahvuste üritusteks. Milleks on siis vaja peole
kedagi peibutada või eraldi kutsuda? Kes siis nendest laulu-
ja tantsupeole tulnud sajast tuhandest tavakülalisest olid
sinna kutsutud?
Päritakse: miks ei ole laulupeol vene koore? Aga miks venelased
ei korralda ise oma vene laulupidusid, kus võivad ka need
eestlased, kes tahavad laulda vene keeles, kaasa laulda. Kas eesti
riigile ja eestlastele on ikka õige teha etteheiteid, et
venelastel ei ole oma laulukoore, tantsugruppe või orkestreid
ja väita, et riiklikul tasandil pole mitte midagi tehtud,
et näiteks vene noori kaasata.
Reporter Karoliina Vasli kurdab: Ei meenu, et selfisid tegev
Toomas Hendrik Ilves või mõni teine poliitik oleks
ühtsuse sildi all maininud ka seda kolmandikku
(minu rõhutus – H.L.) eestimaalastest. Veider
on, et Õhtulehe samal küljel, juhtkirjas väidetakse,
et venelased moodustavad 25% Eesti elanikkonnast: kolmandik ja
veerand on ikka kaks ise asja. Ja mil moel ja milleks pidi president
mainima ühtsuse sildi all laulupeo õhkkonnas
ja lummuses oma kõnes venelasi, kellest suur osa ei taha
midagi teada laulupeost ja kelle hulgas Õhtulehe sõnul
on levinud vastumeelsus laulupeo suhtes.
Kui räägime Õhtulehe moodi ainult venelastest,
siis tuleks kõigepealt mõista, et need, kes räägivad
siin vene keelt, ei ole kõik Eesti kodanikud ega kuulu
seetõttu ka Eesti rahva hulka, nii nagu ei ole ka kõik
venekeelsed inimesed venelased ega jaga kõiges ja kõigi
venelaste arusaamu (eelkõige ukrainlased Ukrainas toimuvate
sündmuste tõttu).
Küsigem otsesõnu: mis saab olla eestlastel nende eesti-meelsete
venelaste ja teistest rahvusest Eesti kodanike vastu, kes valdavad
eesti keelt, austavad Eesti kodanikena Eesti riigi, rahva ja rahvuse
sümboleid, on omaks võtnud eestlaste väärtushinnangud,
suhtuvad mõistvalt ja lugupidavalt eesti kultuuri ja tavadesse
ning austavad eesti rahvuslikul ajaloomälul ja ajaloosündmustel
põhinevaid siinseid tõdemusi. Ega olegi.
Keegi ei tea, kui palju Õhtulehe juhtkirjas venelasteks
arvatud inimestest oli laulupeol, kui palju oli neid rongkäigus,
rongkäiku jälgimas või televiisori ees. Küllap
oli neid tõesti vähe. Kuid saagem aru: nad on ju elanud
hoopis teises kultuurikeskkonnas ja nendel on oma kombed. Kuidas
keegi neist suhtub eesti laulupeosse, see on tema isiklik asi.
Kui inimeste kultuuritunnetuses on eesti laulupidu võõras,
siis ei ole kellelgi õigust seda neile ette heita. Kui
jäädakse peole tulemata, ei näita see kaugeltki
alati võõrastavat suhtumist eestlastesse. On ju
ka eestlasi, kes laulupeole selja pööravad. Nii nimetab
näiteks kirjanik Sven Kivisildnik kibestunult eesti
laulupidu laulupilastamiseks.(8)
Miks tulla laulupeole, kui
pole põhjust Eesti riigile mitte millegi eest tänulik
olla?
Ei tohi unustada ka seda, et venelasi
ja teiste siinsete rahvuste liikmeid mõjustatakse pidevalt
Kremli-meelsetes televisioonisaadetes, raadios ja ajakirjanduses,
vastandades neid eestlastele ja sisendades neile, et venelasi
peetakse Eestis teisejärgulisteks inimesteks, keda siin igati
vaenatakse. Ja Õhtulehe juhtkirjas selgitatakse veenvalt
sellest tulenevat venelaste levinud suhtumist eestlaste laulupeosse:
Miks tulla laulupeole, kui pole põhjust Eesti riigile
mitte millegi eest tänulik olla? Venekeelses Postimehes
arvab selle toimetaja koguni, et läinuks meelsamini nõukogude
ajal mairongkäiku kui nüüd laulupeole. Ning leiab,
et üks venelaste mitteosalemise põhjusi on kuue-eurone
pilet mis käivat neile üle jõu, sest nende elatustase
olla viletsam kui eestlastel. Ei hakata Õhtulehe juhtkirjas
neid vildakaid mõtteid õgvendama, vaid päritakse
otsesõnu: Miks üks, ehkki väike osa venelastest
tahab peole tulla ja seal koguni esinejatena kaasa lüüa
ja teised näevad seda lausa rahvusi eraldava, mitte ühendavana,
on ikkagi mõtteviisi küsimus.
Ei ole siis midagi imestada, et Eesti rahva hulgas (eesti kodanikkonnas)
eluneb Kremli-meelsete infoallikate mahitusel rahvusteülene
rühmitus inimesi, põhiliselt aga venelasi, kes vihkavad
eesti riiki, rahvast ja rahvust ega taha mõistagi ka midagi
kuulda ega teada eesti laulupeost. Seetõttu ei maksa loota,
et Kremli-meelne venelane (putinlane), kes eestlasi võõristab
või vihkab, tunneks laulupeol mingit hingeliigutust või
silmade sinimustvalget puudutust. Vägisi ei saa ju
kellegi hinge puudutada. Ja ega neid eesti laulupeole oodatagi,
rääkimata kutsumisest. Õhtulehe juhtkirjas nenditakse
nende kohta põhjendatult: Kui inimene käib iseseisvas
Eestis ringi, käsi taskus rusikas, nii et isegi laulupeole
minek tundub kaasamängimisena valitseva kliki poliitilises
šõus, ei puutu pidu tegelikult asjasse.
Seni kuni siinsed putinlased (kuigi Eesti Vabariigi kodanikud)
ei pea Eestit oma koduks ja tunnevad end võõrastena,
on nad omamoodi õnnetud, ilma kodumaata ja juurteta inimesed,
kes aduvad kodutule ja isamaatule inimesele omast kadedust ja
viha nende vastu, kes elavad siin oma kodus. Neil puudub etniline
identiteet, nad on nõukogude okupatsiooni jääknähtena
nõukogude inimeste – Homo sovieticus´te
järeltulijad, kes on Vene ja ka kohapealsete Kremli-meelsete
infoallikate mahitusel omaks võtnud Vene impeeriumi väärõpetuse:
Euroopas ei kehti enam riigipiiride puutumatuse põhimõte,
vene impeeriumi piiride laiendamine on kooskõlas ajaloolise
õiglusega, teises riigis elunevate kaasmaalaste kaitsmine
on suure vene rahva püha kohustus ja seda tehakse kui vaja
ka relvaga. See toibutab ka putinlaste lootust, et rodina
või deržava tuleb ise siia nende juurde, annab
neile tagasi sovetiaegse eestlastest üleoleva suurrahvusliku
elutunnetuse ning riigikeelena ka vene keele.
Just putinlaste vastu võib teinekord eestlaste juures täheldada
(mõistagi neile omases vaoshoituses) alateadvuslikku võõraviha.
See on inimühiskonnas ühe elujõulise rahvusorganismi
kui terviku loomulik ja looduse poolt antud kaitserefleks võitluses
oma olemasolu ja eluõiguse eest nende vastu, kes ohustavad
tema igipüsimist. Rahvusorganism keeldub taolisi võõraid
omaks võtmast, võõrastab ja tõrjub
neid eemale. Ka seda tuleb mõista.
Kremli-meelsed venelased peavad taipama, et unistus saada Venemaa
rüppe või luua Ida-Eestis Ida-Ukraina eeskujul oma
Narva rahvavabariik, ei täitu kunagi: selle unistuse täideviimine
maksaks siinsetele vene separatistidele Eesti tingimustes kindlasti
elu või vabaduse ning tähendaks eesti rahvale, sealhulgas
ka venelastele ja nende peredele, ränki sõjakatsumusi.
Kui aga loodetakse, et Homme sõda kui on ... ja
vene relvad toovad siia pärast Ida-Ukraina hõivamist
neile nende rodina või deržava koju
kätte, ei anta endale aru, mida sõda siinmail tähendaks.
Nii tuleb taoline unistus terve mõistuse ajel lõplikult
maha matta. Jääb üle mõista, et kui Kremli-meelsed
venelased ei taha pidada Eestit oma koduks ja leiavad, et siin
on nende elu väljakannatamatu, kui nad tunnetavad, et neid
Eestis ei austata ega armastata, leiavad, et siin, Venemaa
aknaaugus elavad tšuhnaad e tsuhhonetsid on
oma keele ja kommetega, aga ka nende arvates oma natsismi õhutava
laulupeoga, neile risti-põiki jalus, kas ei ole siis targem
valida tee läände või Venemaale. Venemaale tagasiteed
aga ei tavatseta valida, sest teatakse, et siin on elu lahedam.
Minekumõte käib ikka lääne poole. Ja minnakse
ka.
Aga kes otsustavad jääda siia, peavad mõistma,
et neil tuleb elada rahumeelselt eesti rahva hulgas ja kõrval,
jätma vaenutsemine ja elama nii, et eesti rahvas ei peaks
neid enam võõrasteks. Teist teed ei ole. Ei kao
ju eestlased siit oma maalapilt kuhugi. Peep Ilmeti ja Erkki-Sven
Tüüri laulus „Taandujad” lauldi laulupeol
kõige kiuste eestlaste paigale jäämisest: Meid
on siit küll mõõgaga minema aetud / et häviks
me laialipillatud paos / meid pikalt on tasase tule peal praetud
/ kuid idanev iva siit mullast ei kao (9)
Meenub ka Siiri Sisaski viisistatud Peeter Volkonski tekstile
kirjutatud hingekriipiv laulupeolaul: Mis maa see on, siin
pole ühtki mäge, / vaid metsad lõputud ja laukasoo,
/ kuid siinne rahvas täis on imeväge / ja kummalised
nende laululood! Ja seda imeväge tunnetati laulupeo ajal
rongkäigus, laulukaare all, laulu- ja tantsuväljakul
ning kodudes televiisori ees. Nii tõendas sinimustvalgete
lipukeste meri lauluväljakul ning XXVI laulu- ja XIX tantsupeol
valitsenud vaimsus eestluse elujõudu: me oleme siin ja
jääme kestma! Ja eesti laulupeol laulukaare all ei laulda
kunagi vene, inglise ega muus võõrkeeles.
Selgitused
1 Õhtuleht 09. 07.2014
2 Mõte sai teoks. – Õhtuleht, 7.07.2014
3 Heinz Valk. Eestluse hingeloits ja pidude pidu. – Õhtuleht,
5.07.2014
4 H. Lindmäe. Suvesõda Petserimaal 1941, 2013, lk
50, 54
5 NSV Liidu saadiku K. Nikitini aruanne perioodist 13.–25.
juunini 1940:
Baaside-lepingust annektsioonini: Dokumente ja materjale. –
1991, lk 172
6 Juhtkiri: Venelased laulupeole? Tere tulemast!; Õhtuleht,
10.07.2014
7 Karoliina Vasli. Seisukoht: Võõrad meie omad.
– Õhtuleht, 09. juuli 2014
8 Sven Kivisildnik. Laulupeo õudne ja õõnes
kõla. – Õhtuleht, 13.06.2014
9 Alo Lõhmus. Taandume seistes kui põline hiis.
– Maaleht, 3.07.2014
|
|
|
