|
|
|
Värskelt valitud Ühendriikide Eesti Rahvuskomitee
(ERKÜ) XXI Esinduskogu. Vasakult: Matti Prima,
Maia Linask, Mirjam Krull, Mai-Liis Bartling, Marju Rink-Abel,
Eric Suuberg, Arne Kalm, Kristi Allpere, Andres Simonson
(puuduvad Alvar Soosaar, Tiina Urv). Foto
www.estosite.org
|
Ameerika eestlaste välisvõitlusest
tekst: Marju Rink-Abel
Väliseestlastel
oli suur osa Eesti Vabariigi taastamisel. Üks tähtsamaid
riike, kus see töö läbi viidi, oli Ameerika Ühendriigid.
On hoitud eesti keelt ja kultuuri, aga Eesti kasuks on tehtud
ka tõsist poliitilist tööd, millest pole üldiselt
Eesti ajakirjanduses olnud tavaks kirjutada.
Kui Eesti
oli taas vabaks saanud, tekkis küsimus: kas niisugust poliitilist
tööd on ikka veel vaja edasi teha või siiski
vähemalt see organisatsioon alles hoida, mis võimaldaks
mõne uue poliitilise kriisi tekkimisel kiiret reageerimist.
Näiteks praegune väliseestlaste keskorganisatsioon Eesti
Rahvuskomitee Ühendriikides teeb koostööd Washingtonis
teiste Ameerikas asuvate baltlaste organisatsioonide ning ka Kesk-
ja Ida-Euroopa organisatsioonidega, et kaitsta koos nende rahvusgruppide
huve Washingtonis, pidades muidugi silmas ka päritoluriikide
käekäiku. Need organisatsioonid esitavad oma positsiooni
küsimustes, mis võivad järsku esile kerkida ja
mille puhul on vaja kiiret reageerimist. Sõnumid lähevad
Ameerika presidendile, valitsusele ja ka Ameerika Kongressile
ning liikmetele. Väliseestlaste organisatsioonid saavad võtta
ülesandeid, milleks Eesti Vabariigi organid ei ole võimelised.
Ameerika eestlaste organisatsioonid esindavad Ameerika kodanikke
ja seetõttu on nendel teistsugune vahekord Ameerika poliitilise
struktuuriga kui näiteks Eesti saatkonnal Washingtonis. Neil
on võimalik otsuseid ja samme mõjutada. See on väärtuslik
ressurss.
Järgnevalt toome lugejateni lühikese ajaloolise ülevaate
Ameerika eestlaste välisvõitlusest.
Algaastad
Enne kui 1940. aastate
pagulased Ameerikasse jõudsid, olid seal ees juba nn vanad
eestlased – need, kes sinna olid saabunud kas pärast
1905. aasta nurjunud mässu Venemaal või ka hiljem
kuni 1920. aastateni, mil Ameerika immigratsioonikvoot läks
eestlaste jaoks väga väikeseks – alla 200 inimese
aastas.
Alates juunist 1940, kui Nõukogude Liit okupeeris Eesti,
astuti kohe samme selle vastu protesteerimiseks ning püüti
Eesti olukorrale tähelepanu tõmmata. Üks esimestest
saavutustest oli New Yorgi kuberneri Herbert H. Lehmani proklameeritud
Balti Riikide Päev 15. juunil 1941. Ameerika eestlased korjasid
raha kodumaa eestlaste abistamiseks, kuid kuna sõjaolukorras
oli seda raske Eestisse saata, kasutati raha peamiselt pagulaste
abistamiseks.
Kersteni
komisjon
Ameerika asevälisminister
Sumner Welles deklareeris 23. juulil 1940, et Ühendriigid
ei tunnusta Balti riikide annekteerimist Nõukogude Liidu
poolt. Balti riikide annekteerimise seadusevastasuse dokumenteerimiseks
oli suur tähtsus 1953. aastal Ameerika Saadikutekoja moodustatud
House Baltic Committee`l, paremini tuntud kui Kersteni komisjon,
mis sai nime selle esimehe, saadik Charles J. Kersteni järgi.
Komisjon intervjueeris umbes 100 inimest ja avaldas tulemused
1954. aastal. Need olid järgmised: Balti riigid on Nõukogude
Liidu poolt seadusevastaselt ja vägivaldselt annekteeritud
ning komisjon tunnistab selle akti ebaseaduslikuks. See Kersteni
komisjoni otsus andis nii juriidilise kui ka poliitilise aluse
Eesti ja teiste ikestatud rahvaste esinduste rahvuslikuks tegutsemiseks
vabas maailmas. Dr. Väino Riismandel, kes töötas
sel ajal kongressi raamatukogus, aitas koostada Kersteni komitee
raporti Eestit käsitlevaid osi, mis kirjeldasid ajajärke
1917–1918 ja 1939–1940. Ta oli ka sidemeheks Kersteni
komitee ja eestlaste keskorganisatsiooni, Eesti Rahvuskomitee
Ühendriikides ERKÜ vahel.
|
Ernst Jaakson teenis peakonsulina Eesti riiki 69 aastat.
Foto Wikipedia.org
|
Eesti Peakonsulaat
New Yorgis
Eesti okupeerimise mittetunnustamine
Ameerika valitsuse poolt oli teretulnud ja võimaldas Eesti
konsulaadil ametlikult edasi töötada. Eesti Peakonsulaadis
New Yorgis oli peakonsuliks aastatel 1939 kuni oma surmani 1965
Johannes Kaiv, kes asus diplomaatilisel ja legaalsel viisil kaitsma
Eesti huve ja varandust Ameerikas. Konsulaat polnud mitte ainult
Eesti riigi sümbol, vaid praktilises mõttes Eesti
ja Ameerika välissuhete arendaja, olles pidevas suhtlemises
Ameerika välisministeeriumi, kongressi ja valitsusega, hoides
elavana sõnumit Eesti okupeerimisest ja tema õigusest
vabadusele. Kui Eesti uuesti vabaks sai, oli Ameerikal ja Eestil
juba olemas suhete pikaajaline traditsioon, mida Eesti Vabariigil
oli võimalik jätkata,
Pärast konsul Kaivi surma 1965. aastal sai peakonsuliks Ernst
Jaakson, kes teenis Eesti riiki kokku 69 aastat, hoides ülal
Eesti riigi legaalset kontinuiteeti. Ernst Jaaksonist sai kõige
kauem teeninud diplomaat Ameerikas ja ta oli seega diplomaatilise
korpuse vanemaks. Eesti Vabariik nimetas ta 1991. aastal esimeseks
Eesti suursaadikuks Ameerikas. Ernst Jaaksoni teened Eesti välisvõitluses
on hindamatud.
Organisatsioonide
panus vabadusvõitlusse
Kuid diplomaatiline
töö oli ainult üks osa välisvõitlusest.
Kui pagulased Ameerikasse jõudsid, enamik aastatel 1948–1952,
oli neil peale oma isikliku elu korraldamise kaks sihti: Eesti
iseseisvuse taastamine ning eesti keele ja kultuuri alleshoidmine
välismaal. Selleks organiseeris eesti ühiskond end seltside,
eesti majade, täienduskoolide, kultuuriklubide, kooride,
teatrigruppide, skaudi- ja gaidiüksuste, kirikute ja muude
organisatsioonide loomisega. Paljud nendest organisatsioonidest
tegutsevad tänapäevani.
Poliitilises valdkonnas võib öelda, et peaaegu igas
paigas, kuhu eesti pagulased olid asunud, võtsid välisvõitlusest
osa nii üksikisikud kui ka organisatsioonid nagu eesti seltsid,
eesti veteranid jne. Võib nimetada organisatsioone, mis
on välisvõitlust USA-s kandnud: USA eestlaste keskorganisatsioon,
Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides ning kolm organisatsiooni,
millega ta on seotud olnud: Ülemaailmne Eesti Ühing,
Ühendatud Balti Ameerika Komitee ja Ülemaailmne Eesti
Kesknõukogu.
|
Demonstratsioon Mart Nikluse vabastamiseks tema 50. sünnipäeva
puhul, september, 1984, Kapitoliumi treppidel Washingtonis.
Fotol on vasakult - Läti aktivist, Kaja Kool
(plakatiga), Marga Ratnik (rohelises), Maido
Kari, Maria Pedak-Kari, Juhan Simonson, Milvi
Valge (istub), Kristopher Rikken (poeg, pooleldi peidus),
Mari-Ann Rikken, Feliks Tamm, ja Marju Rink-Abel. Foto:
Mari-Ann Kelam
|
Ülemaailmne
Eesti Ühing ja Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides
1940. aastal asutati
Ülemaailmne Eesti Ühing New Yorgis, mille eesmärgiks
oli kooskõlastada rahvusvahelist poliitilist võitlust
Eesti vabastamiseks Nõukogude Liidu võimu alt. Ülemaailmne
Eesti Ühing oli aastal 1952 Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides
moodustamisel eestvedaja, eesmärgiga, et rahvuskomitee võtaks
selle töö USA pinnal üle. Eestlaste keskorganisatsioonina
on Eesti Rahvuskomitee liikmed valitud Ameerika eestlaste poolt.
Seega esindas rahvuskomitee Ameerika eestlasi välisvõitluses
Washingtonis, New Yorgis ja mujal; koordineeris üleskutseid
kirjade kirjutamiseks kongressi liikmetele ja valitsusele; võttis
ette samme, et luua uusi vajalikke organisatsioone ja toetas Ameerika
eestlaste ettevõtmisi ja organisatsioone nii palju kui
võimalik. See töö on peaaegu alati toimunud vabatahtlikul
alusel, rahastatuna Ameerika eestlaste annetustest. Esinduskogu
suurus on jäänud kolmekümne ja viiekümne inimese
vahele.
Rahvuskomitee ülesanded ei piirdu üksnes poliitikaga,
vaid hõlmavad ka Ameerika eestlaste muud tegevust ja organisatsioone.
Näiteks dokumentide ja muude materjalide säilitamiseks,
mis kirjeldavad Ameerika eestlaste ajalugu, kutsus rahvuskomitee
1969. aastal kokku erinõupidamise, et luua keskne arhiiv,
mis nüüd asub Lakewoodis, New Jerseys. Rahvuskomitee
toetab seda pidevalt suurte rahasummadega. Ka on rahvuskomitee
aeg-ajalt korraldanud aktuaalsete probleemide arutamiseks kongresse,
et kokku tuua eesti organisatsioonide esindajaid. Sellised üritused
toimusid augustis 2007 Los Angeleses, mais 2008 Chicagos, novembris
2010 Lakewoodis New Jerseys, ja augustis 2011 Portlandis Oregonis.
Rahvuskomitee on pidevalt toetanud nii noorsoo tegevust kui ka
paljusid eriprojekte. Toetamist on leidnud projektid, mis tegelevad
Eesti kurva ajaloo teadvustamisega. Mõni näide: kommunismiohvrite
memoriaal ja muuseum, film „Laulev revolutsioon” ja
sellega kaasnev raamat, küüditamistest kõnelev
Eesti film, „Risttuules“, ning raamatute ja memuaaride
trükkimine.
Ühendatud
Balti Ameerika Komitee
Peagi sai selgeks, et
eestlaste arv Ameerikas on liiga väike, et üksinda laialdast
tähelepanu äratada. Esimese ja teise generatsiooni eestlasi
(esimene põlvkond on Eestis sündinud, teisel on vähemalt
üks vanematest Eestis, ise USA-s sündinud, s.t peamiselt
pagulased) oli 1970. aasta rahvaloenduse järgi umbes 20 000,
lätlasi 90 000 ja leedulasi üle 400 000. Et ühiselt
tegutseda, asutas Rahvuskomitee 1961. aastal koos Läti ja
Leedu katusorganisatsioonidega Washingtonis Ühendatud
Balti Ameerika Komitee ehk ÜBAK-i (Joint Baltic American
National Committee, tuntud lühendiga JBANC), et see esindaks
kõiki kolme rahvusgruppi.
Rahvuskomiteel on ÜBAK-i juhatuses kaks liiget ning ta juhib
tööd roteeruvas korras iga kolme aasta järel. ÜBAK-it
peavad ülal rahvuskomitee ning läti ja leedu keskorganisatsioonid
ja ta on oma tööd suurepäraselt teinud. Aastate
jooksul on kongressi mõlemas kojas asutatud sõbralikest
esindajatest moodustatud BalticCaucus’ed, kelle poole saab
abi saamiseks pöörduda. Lisaks on loodud suhteid paljude
kongressiliikmete staapide ja mõjukate organisatsioonidega
Washingtonis. ÜBAK on aastate jooksul soovitanud ja toetanud
mitut Eestiga tegelevat resolutsiooni ja tutvustanud Eesti olukorda
kongressi uutele liikmetele, ning on tuntud informatsiooniallikas
Eesti ja teiste Balti riikide kohta.
Hea näide ÜBAK-i tööst ilmus mõjukas
ajalehes The New York Times 27. augustil 1991:
„Balti lobbygrupp ning nende liitlased kongressis
jätkavad täna Bushi administratsiooni mõjutamist,
saavutamaks diplomaatilisi suhteid Eesti, Läti ja Leeduga,
tajudes, et see vabaduse sümbol, mille eest on kaua võideldud,
on juba praktiliselt saavutatud. Ühendatud Balti Ameerika
Komitee riputas Nõukogude Liidu saatkonna vastu siin (Washington
DC) loosungi „Vabadus ning sõltumatus Eestile, Lätile,
Leedule”. Alates aastast, mil Balti riigid alustasid püüdlusi
iseseisvuse taastamiseks, on ÜBAK nõudnud Balti riikide
tunnustamist ja samme soodustamaks Balti riikidele kaubanduseelistusi
ning abistamist.”
|
Demonstratsiooni Ukraina toetuseks Washingtonis, Dupont
Circle, 2. märtsil, 2014, korraldatud Ühendatud
Balti Ameerika Komitee poolt.
Foto: Anne Sarapik
|
Ülemaailmne
Eesti Kesknõukogu
1982. aastal registreeriti
mittetulundusühinguna Ülemaailmne Eesti Kesknõukogu.
ÜEKN asutati 1954. aastal USA-s, et ühendada eesti kogukondi
välismaal ja aidata ülemaailmset koordineerimist Eesti
taasiseseisvumiseks. ÜEKN-i rajamisel oli aluseks kolm suurt
katusorganisatsiooni: Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides,
Eestlaste Kesknõukogu Kanadas ja Rootsi Eestlaste Liit,
lisaks kolm keskmist (asukohaga Inglismaa, Saksamaa ja Austraalia)
ja kolm väikest (Belgia, Prantsusmaa ja Lõuna-Aafrika)
katusorganisatsiooni. Praeguses liikmeskonnas on ka Läti
Eesti Selts, Eesti Selts Leedus, Ukraina Eesti Seltside Liit ja
Eesti Seltside Liit Venemaal. Rahvuskomiteel on kaks liiget ÜEKN-i
juhatuses ja kuus liiget iga-aastasel üldkoosolekul.
Et oleks olemas vajalik ressurss vabadusvõitluseks, asus
ÜEKN 1984. aastal Vabadusfondiks raha korjama. Enamik sellest
rahast laekus Ameerika eestlastelt. Vabadusfondist anti tugev
rahaline toetus 1992. aastal Eesti isikutunnistuste programmile,
mis valmistas eesti ühiskonda ette valimisteks taasiseseisvunud
Eestis. Vabadusfond on aidanud ka ESTO-sid läbi viia, toetades
vajadusel korraldavaid toimkondi. Peale selle on ÜEKN määranud
ESTO-de asukohti ning korraldanud seal rahvuskongresse, võimaldades
läbirääkimisi rahvusvahelisel areenil. ESTO on
olnud tähtis relv välisvõitluses, andes uut jõudu
väliseestlastele ning äratanud asukohamaades tähelepanu
demonstratsioonide ja uudiste levitamisega Eesti saatusest.
Teised organisatsioonid
ja tulevik
Nimekiri välisvõitluse
organisatsioonidest, milles Ameerika eestlased on osalenud, on
liiga pikk, et kõigest siin kirjutada. Siiski peab tunnustama
veel kolme organisatsiooni, millega väliseestlased on seotud
olnud: Balti Apell ÜRO-le (Baltic Appeal to the United
Nations – BATUN), asukohaga New Yorgis ja Balti Ameerika
Vabaduse Liit (Baltic American Freedom League – BAFL),
asukohaga Los Angeleses. BAFL-i eelkäijaks oli organisatsioon
Ameeriklased Kongressi Ettevõtmiseks Vabastamaks Balti
Riike (Americans for Congressional Action to Free the Baltic States),
mis tegutses aktiivselt Californias 1960. aastatel.
Miks on USA eesti ühiskonna toetamine nii tähtis? Eesti
iseseisvus ei ole garanteeritud. Seda kogesime juba 2007. aasta
aprillisündmuste ajal, kui Venemaa proovis nii mõnegi
arvates Eestis putši läbi viia. Sel puhul tuli Ameerika
kongress välja Eestit toetavate resolutsioonidega, tänu
tööle, mida tegi ÜBAK, ja ka kaasmaalaste kirjade
tõttu, mis saadeti rahvuskomitee üleskutsel.
Ameerika eestlastel on mõju seetõttu, et nad on
Ameerika kodanikud, kes hääletavad valimistel, ka on
neil tugev lobby Washingtonis. Ameerika on olnud kõige
mõjukam Eesti kaitsja ja seepärast on vaja tugevat
eesti ühiskonda Ameerikas säilitada. Sellest lähtuvalt
oleks väga vajalik, et Eesti ajakirjandus tunneks huvi ja
kohustust väliseestlaste tegevust, kus nad ka ei asuks, vahendada
ja sellest kirjutada. Ühenduses on jõud ja ühendus
tekib üksteise tundmisest, millele ajakirjandus saab kaasa
aidata.
|
|
|
