Kultuur ja Elu 3/2014

Kultuur ja Elu 2/2014

Linnusest lendas kivikamakaid

tekst ja fotod: Leho Männiksoo

Varbola Vahvad Vennad võtsid eesmärgiks taastada meie rahva keeruka ajaloo tunnetuse rikastamiseks – Varbola linnuses muistsete eestlaste ajaloolised sõjamasinad. Relvad on rahvaste ajaloos mänginud suurt osa ja teevad seda tänapäevalgi.

Raplamaal Varbola linnuse ühelt stendilt saab teada, et aastatel 1219–1220 Põhja-Eesti vallutanud taanlastel oli Varbola meestega hea läbisaamine ja nad kinkisid linnuse kaitsjaile ühe paterelli. Juba enne Kristust oli kiviheitemasin (paterell, blide, machina, tšebuchet) tuntud nii Euroopas kui ka Aasias. Peale Eesti sattumist taanlaste võimu alla sõlmisid viimased lõunast tulevate Saksa vägede ohu tõttu varbo­lastega kokkuleppe ja aitasid neil kantsi sõjaliselt tugevdada. Professor Uluotsa väitel oli see üks esimestest eestlaste sõlmitud rahvusvahelistest lepingutest. Läti Hendriku kroonika jutustab, et aastal 1222 käisid saarlased linnuses sõjatehnikaga tutvumas, ehitasid paterelli eeskujul 17 kiviheitemasinat ja pommitasid Saaremaal taanlaste rajatud linnust. Taanlased alistunud. Tänagi sirutab Varbola linnuses juba traditsioonilisteks puupäevadeks ajalooliste sõjamasinate eeskuju järgi valminud paterell oma viskenoolt uhkelt pilvede poole ja rahvas imetleb selle ehitanud meeste kätetööd. See viib mõtted meie rahva saatusele ning elu ja kultuuri arengule, mille vilju saab siin Varbola linnuses näha iga-aastastel puupäevadel. Puuskulptuurid jäävad siin kirjutises seekord paraku kõrvalseigaks. Keskendugem tänapäeva ärevas maailmas taas oma kodumaa ja rahva kaitsmise päevakorda tõusmise taustal kaugete aegade sõjatehnikale. Muide, kunagistest vallutajatest on tänaseks saanud Eestimaa ja rahva kindlad liitlased. Ajalugu on täis paradokse?!

Varbola Vahvad Vennad

Varbola vendade kiviheitemasin – väljalaskeaasta 2014.

Vabaühendusse Varbola Vahvad Vennad kuuluvad linnuse kandist pärit mehed. Teame minevikust, et relvad on rahvaste ajaloos suurt osa mänginud kõikjal, ja mängivad tänapäevalgi. 1999. aasta augustis võeti eesmärgiks taastada meie rahva keeruka ajaloo tunnetuse rikastamiseks Varbola linnuses ka muistsete eestlaste elu ja olu hinguse sõjaline külg. Et luua pilt Varbola linnuse eluperioodil kasutatud relvadest, moodustus seltsing ja viie päevaga ehitati valmis paterell, millele Taani kuninganna auks anti nimeks Helde Margarethe. Selle noole pikkus oli 7,5 m, vastukaalu raskus 1400 kg, viskekaugus kuni 130 m. Tänaseks on aeg selle vana ja väikese masina alla neelanud ning linnuse õuel seisab juba uus paterell. Nagu kirjas linnuse ühel tahvlil, kasutasid Eestis kiviheite­masinaid esimestena saksa ristisõdijad 13. sajandi algul. Läti Hendriku kroonika järgi ehitati siis kolmes eri suuruses heitemehhanisme.­ Keskmiste mõõtmetega masinad ­heit­sid umbes 15–25 kg kive 100–152 m kaugusele. „Tänane masin tuleb võimsam ja suurem kui eelmine. Eks nüüd oskame seda teha juba osavamalt ning kiiremini, sest masin koosneb ju samadest detailidest. Ka meeskond, kellega seda teeme, on enam-vähem sama,” rääkis notar Priidu Pärna, kes oli kolmandatel Varbola puupäevadel viisteist aastat tagasi kogu ürituse algataja. Peale Priidu kuuluvad praegu uue masina meeskonda ettevõtja Rain Elfenbein, Varbola saeveski omanik, kelle käest tuleb kogu puitmaterjal ja kes on aastate jooksul olnud puupäevade toetaja, ehitaja Riho Salep, autoremondiluksepp Vello Pross, talupidaja Mati Gubinski ja harvesteri operaator Erik Tamm. Kõik nad on alati osalenud nii linnuse talgutel kui ka puupäevadel ja toetanud kõike Varbolas toimuvat.
Nüüd juba rahvusvahelisteks saanud Varbola XVII puupäevad peeti tänavu 7.–10. augustil. Ka tänavuse uue sõjamasina kavandi autor on Priidu Pärna. Idee uus masin teha, sündis Priidul juba talvel. Ei saa ikkagi jätta maalinna ilma sõjatehnikata! Vanast kiviheitjast oli alles vaid sepa Toomas Tõnissoni valmistatud suur kivide korv. See läks nüüd taaskasutusse. (Samuti on endisest ehitusest oma täies hiilguses alles vaatetorn, mida tänavu lammutama ei hakata, kuna see pole veel täiesti amortiseerunud. Ehitise juures on aga keelumärgid, et torni ei tohi ronida.) Uuelt heitemasinalt oodati kivikamakate lendu kuni 200 meetrit, kuigi ega selliste masinatega ainult kive heidetud! Tõelistes lahingutes heideti nii kindlustustesse kui ka nendest välja hõõguvaid savipotte, surnud loomi ja väljaheiteid. Eesmärgiga süüdata tulekahju, levitada haigusi, demoraliseerida vastast. Kivid, mis linnusesse sisse visati, oli valmis laskemoon, mida sai tagasi visata. Tänapäeval tuleb enne, kui rahvale muistse sõjamasina tõhusust näidata ja kive linnusest välja lennutada saab, veenduda, et metsas ei viibi marjulisi ega seenelisi, niisama looduse nautijaid või linnuse vallide imetlejaid. 25 kilo kaaluva kiviga pihta saamine ei tähenda ainult muhku, vaid hoopiski tõsisemat asjade kulgu.
Mehed, kes sellise tegevuse ette on võtnud, selle eest mõistagi palka ei saa, hoopis peale maksavad, sest kuigi palgid saadi puutööga seotud ettevõtjalt tasuta, tuleb pigi, tõrv ja köied ise osta. „Täna läks aga paterelli aukude puurimisel kaks trelli läbi, tuld lendas!” kirjeldavad nad.

See veel elus ja terve kass-oinas aastast 2002 luurab külastajaid valli jalamil.

Kuidas sellised mehed kokku said?

„Käisime kolme mehega Soomaal haabjat ehitamas. Olime seal 1998. aastal laagris. Puutöö hakkas meeldima ja mõtlesime, et võiks teha ühiselt ka oma kodukohas midagi. Siis tuli äkki see kiviheitemasina mõte, kuna ajalooliselt on ju Varbola linnuses kiviheitemasin olnud, kroonikates fikseeritud.
Mul on olnud suur ajaloohuvi juba koolist. Käisin koolis Märjamaal ja Kodilas.Tegelesin kodu-uurimisega, olin linnuse kohta mõndagi lugenud ja lapsepõlves kahel aastal siinsamas väljakaevamistel käinud.
Pärast väljakaevamisi olen olnud arheoloogide ringkonnaga ühenduses. Minu plaanidest kuuldes soovitasid nad, et kuna meil sellist keskaegset relvastust, mida Eestis kasutatud, on uurinud Tartu Ülikoolis ajaloo teaduskonna õppejõud Ain Mäesalu, pöörduda tema poole. Ta andiski saksa­keelseid materjale, kuidas masinad on välja näinud ja kuidas neid on kasutatud. Hakkasin siin tegutsema. Siis tekkiski viie-kuuemeheline tuumik ja tegimegi valmis viskemasina, mis pakkus huvi kõigile.
Kõik tehtu põhineb ikka teaduslikul materjalil, oma väljamõeldisi siin pole olnud. Alati tegime ette väikese maketi. Seega on kõik masinad maketi suurendused.”
Nagu jutustavad teabetahvlid, anti muistsetele sõjamasinatele nimetus sageli loomade järgi: „Keskajal „hiilis” sõjamasin linnuse lähedale nagu kass. Piiramisseadeldise katus kaitses sõjapidajaid vastase kivide ja kuuma tõrva eest nagu kilpkonna kilp ning võimaldas maapinda sõjamasina edasi lükkamiseks tasandada. Kui valli jalamile jõuti ja seda uuristama hakati, nimetati seadeldist ka metsseaks. Ratastel majakesse ehitatud kivipeaga ramminuiade tööd linnuse väravate purustamisel võrreldi omakorda oinaste või jäärade võistlusega. On teada, et väiksemaid piiramisseadeldisi lükati ka suurematest läbi, mille tulemusel tekkis sõdalastele turvaline tee linnuseni. Masin liikus rullidel, mida liigutasid sõdalased või tehti seda vintside abil. Varbola linnuse kass-oina ehitasid Varbola Vahvad Vennad 2002.aasta suvel.”
Priidu jätkab: „Ühe katapuldi viisime hiljem Tallinna Eppingi torni, seal on ta eksponaadina viiendal korrusel olemas. Edasi mõtlesime, et mis võiks järgmine olla, et koht siin oleks atraktiivne, huvitav nii turistidele kui koolilastele, kes käivad klassidega. Nii kujuneski siia selline sõjatehnika vabaõhupark. Meil oli siin kaks katapulti, nooleviskamise masin. Kahjuks on need tänaseks ära lagunenud. Paraku on see on loomulik, et puu ei seisa igavesti. Torn on see, mis läheb järgmisena lammutamisele või põletamisele. All müüri jalamil on veel näha müürimurdja. Me olme siin teinud kuus masinat. Tänu sellele, et üks meist tunneb metalli, teine puud, kolmas paberit. Vendade nime all hakkasime tegutsema 1999. aastal.”
Priidu tegi kõigile meeskonna liikmetele, keda oli alguses kolm, T-särgi. Võttis Vabadussõja-raamatust Günther Reindorffi joonistuse Eesti sõdalastest ja nii vaatasidki särgilt tänapäevast maailma kolm odade ja nuiadega sõdalast. Selle kujutise alla sai kiri: Varbola Vahvad Vennad.
„Kui muul ajal kokku ei saa, siis puupäevadel ikka!” ütlevad mehed.

Varbola puupäevad avati tänavu Toomas Ehrpaisi mälestuseks linnuse ette asetatud nimelise pingi juures.

Varbola muinaslinn ja mälestuspink

Iga linnus on meile ju suuremal või vähemal määral monument. Kirjasõna räägib, et Varbola linnus on olnud üks suuremaid maalinna-tüüpi muinaslinnu, 12.–14. sajandil aktiivses kasutuses. Linnust sõjaliselt kunagi ei vallutatud. Linnuse pindala on ligi 2 hektarit, valli kogupikkus 850 meetrit. Linnusel on kolm väravkäiku koos väljastpoolt suubuva muistse teega ida-, lääne- ja põhjaküljelt.
Linnusest on leitud ligi 90 hoone asupaik 12.–13.sajandist. Arheoloogilised leiud räägivad, et linnuses elati pidevalt. Hooned olid palkidest, vundamendita, paeplaatidest põrandaga. Maalinnas võis ajuti elada kuni 1000 inimest. Tõenäoliselt tegeldi peamiselt käsitöö ja kaubandusega. Varbola Vahvate Vendade peamees Priidu arvab, et kui Varbolasse oleks kirik ehitatud, asuks siin üks Eestimaa linnadest. Siinkohal peab meelde tuletama veel üht ajaloo paradokside alla kuuluvat fakti, millest räägib Hendriku kroonika: vaatamata eespool mainitud taanlaste sõbalikkusele varbolalaste vastu, kogunesid 1222. aastal eestlased korraga Varbola linnusesse kokku ja tapsid mõne taanlase ja nende preestri, kes siin elasid, ning saatsid saadikud Virumaale, et need teeksid samuti.
Esimese Eesti Vabariigi ajal oli Varbola linnuse õues metsavahi talu. Ajad muutusid, linnus kasvas metsa sisse. 1967. aasta augustitormiga aga avanes „eesriie”, kui torm tõmbas linnuse puudest lagedaks. Linnuse valli ei olnud enne tee peale paista, torm tõukas vallide pealt suured kuused pikali ja vallid tulid nähtavale. Kui Vardi metsaülem Toomas Ehrpais, kes metsamehe ameti kõrval oli agar kodu-uurija, hakkas siin sügaval nõukogude ajal linnust ja selle ümbrust korrastama ning rajatisi ehitama, kasvas siin saja-aastane mets. Ka puupäevade korraldamine oli tema algatus. Tänapäeval antakse Luua metsanduskoolis välja temanimelist stipendiumi ning mööda linnusemüüre ronimisest saab jalgu puhata temanimelisel puust mälestuspingil. Ta on jäänud legendaarseks kohalikuks metsa- ja jahimeheks, Nissi vallavolikogu kaua-aegseks liikmeks, kes taastas Eesti suurima linnuse ja mälestused muinasajast. Tänavu möödus 10 aastat tema manalasseminekust, mis andis puupäevadele erilise tähenduse. Kui traditsiooniliselt avatakse puupäevad ikka linnuse sisehoovis, siis tänavu avati need Toomas Ehrpaisi mälestuspingi juures. Varbola puupäevadest on saanud maakonna tunnusüritus, millest osavõtt on tasuta, korraldus vabatahtlik. Toomase tegevuse jätkajateks on tema pojad Tanel ja Taavi, kes on raie maailmameistrivõistlustel võidelnud kätte maailmameistri tiitli. Linnuse heakord ja käekäik on täna RMK hoole all.

Eesti kuningad jäävad seekord veel kauaks Varbola linnuse ette seisatuma.

Nelja kuninga tee

Väljaspool kaitsevalle tervitavad linnuse külastajaid tahvel kirjaga „Nelja kuninga tee” ning Eesti kuningate puukujud. Skulptuurigrupi kunagistest sõjapealikutest meisterdas hiidlane Ivo Mänd.
Kes olid need kuningad? Me ei tea nende nimesid. Teame, et need olid feodalismivastase talurahvasõja (1343–1345), mida koolipingist tunneme Jüriöö ülestõusuna, juhid.
Rahvaülestõusu põhjustas toona üha halvenenud talurahva olukord Saksa ja Taani feodaalide võimu all. Ülestõus algas Taani valitsusalal Harjumaal, kus ülestõusnud vallutasid Padise kloostri ja piirasid sisse Tallinna. Läänemaa ülestõusnud piirasid sisse Haapsalu. Need ei olnud Liivi ordu alad. Sellest hoolimata koondas ordumeister Dreileban oma väed Põhja-Eestisse ja kutsus eestlaste kuningad Paidesse läbi rääkima. Kuningad uskusid ordumeistrit ja nende tee kulges Varbola linnuse juurest mööda. Küllap nad isegi peatusid korraks linnuses. Tegemist oli ordumeistri salakavala plaaniga, mis lõppes nelja eesti kuninga ja nende kolme saatja hukkamisega.
Ajad olid ärevad, võitlus käis edasi. Ülestõus suruti maha alles 1345. aastal orduvägede sõjakäiguga Saaremaale. Liivi ordu lõikas kasu – poliitiline mõju ja valdused kasvasid. Eestimaad müüdi ja osteti. 1346. aastal müüs Taani kuningas Valdemar IV Harju- ja Virumaa Saksa ordule, see omakorda 1347. aastal Liivi ordule.
Elu Eestimaal, hoolimata kõikidest tapatalgutest, mis nende sündmustega paratamatult kaasnesid, jätkus, et oodata iseseisvust, mis saabus alles sajandeid hiljem. Ärge virisege, tänapäevaeestlased, jätkake sugu ja hoidke kokku, et säiliks see, millest paljud meie põlvkonnad ilma jäid!
Muinasaja inimesed elasid kogukondadena. Ajaloolased on öelnud, et nende vahele ei tõmmanud piire mitte inimesed, vaid loodus. Läbikäimist naaberkogukondadega kujundasid siiski tihti ka rüüsteretked. Kaubandus oli ikkagi põhiline.
Aastatuhande vahetusel kujunes välja Eesti muinasaja teedevõrk. Varbolast läks läbi vana kaubatee Padise kloostrist Novgorodi peale. Üheks olulisemaks maismaa kaubateeks sai ajaloouurija Arvo Paidla hinnangul siiski kaubatee Paldiski sadamast üle Varbola lõunasse.
Samal ajal algas agressiivsete põhja- , lõuna- ja idanaabrite vastastikuste sõjakäikude periood. Pole mõtet hakata põhjalikumalt ümberjutustama ajalooraamatutest saadavat teavet tolleaja sündmuste kohta. Võttes aga osa Varbolas toimuvate puupäevade üritustest ja muinasaja taastamisest sõjamasinate ja puukujude näol, kõndides jupikese kuningate teel, viivad tunded-mõtted tahtmatult tagasi sinna, kus kujunes meie rahva elu ja kultuur. On ju meie kultuur saanud vaieldamatult suurt mõjutust läänest, nii läbi sõdade, vallutuste ja vastupanukatsete kui ka sõbraliku läbikäimise ja kauplemise. Tänu kõigele sellele saame nüüd muistsel linnusel, mida veel kunagi võõrad vallutanud pole, pidada rõõmsalt oma pidu ja teha kummardus meie suurimale loodusrikkusele – puule.