Kultuur ja Elu 3/2014

Kultuur ja Elu 2/2014

Pärgade asetamine Mati Karmini loodud Püha Jüri monumendi jalamile 31. augustil 2014.

20 aastat okupatsioonivägede Eestist väljaviimisest

tekst ja fotod: Kuno Raude

Eesti Sõjameeste Mälestuskirikus Toris toimus tänujumalateenistus nõukogude vägede väljaviimise 20. aastapäeva puhul. Arvamuse kohaselt paiknes 1991. aasta lõpul Eestis ca 34000 nõukogude armee sõjaväelast, koos perekonnaliikmetega
oli arv ca 150 000.

Töö Pärnu linna ja Harju maakonna peaarhitektina viis kokku paljude tollaste juhtidega, kel mureks projekteerimis- ja ehitusalaste küsimuste lahendamine. See oli 1991. aasta lõpupoole, kui mind külastas Eesti NSV Ülemnõukogu saadik, Eestis paiknenud 6. üksiku punalipulise õhukaitsearmee 104. õhukaitsediviisi komandör, Dagestani päritolu lennuväe kindralmajor Zijautdin Abdurahmanov, kaaslasteks mitu polkovnikut, kelle ülesandeks oli elamuehituse jätkuv lahendamine Paldiski linnas. Nad pidasid päris raskeid läbirääkimisi tollase Harju Rajooni RSN Täitevkomitee juhtidega, ka allakirjutanuga. Seekord siis võeti appi diviisi komandör, arukas ja laia silmaringiga kaukaasia mees.
Ehitusalased jutud räägitud, küsisin kindralilt, kellega olime jäänud kabinetti kahekesi: „Millal hakkate nõukogude sõjaväeosi Eestist välja viima?” Olles teadlik võimuvõitlusest NSV Liidus, mis viis lõpuks riigi lagunemiseni, ütles Zijautdin Abdurahmanov: „Eestist võidakse parimal juhul välja viia kõik siin paiknevad väeosad, kuid mitte iialgi õhukaitse väeosi, sest meie ülesandeks on Leningradi, aga ka Moskva, õhukaitse.” Olgu siinjuures öeldud, et 14. õhukaitsediviisi, mile staap asus Tallinnas Filtri tee 12, koosseisu kuulusid 1991. aastal 45 seniitrakettide patareid, kolm hävituslennuväe polku, raadiotehnikaväed, mis varustasid diviisi komandopunkti informatsiooni ja sidega ning tagalaväeosad. Ollakse arvamusel, et kokku paiknes 1991. aasta lõpul Eestis ca 34 000 nõukogude armee sõjaväelast (koos perekonnaliikmetega ca 150 000), nende seas ühe teise kaukaaslase, tšetšeenist kindralmajor Džohhar Dudajevi juhitud 326. Kutuzovi ordeniga Tarnopoli raskepommituslennuväe diviisi sõdurid ja ohvitserid.
Vestlustest Zijautdin Abdurahmanoviga 1992. aastal on meelde jäänud tema kinnitus selle kohta, et kokkuleppel kindral Džohhar Dudajeviga, hilisema Tšetšeenia esimese presidendiga, nemad käsku veretööks Eestis oma alluvatele ei anna! Jäi mulje, et need kaks kaukaasia meest, kellele allus üle 20 000 sõjaväelase Eestis, teadsid mida ülimalt keerulises olukorras tõsimeelsete rahvuslastena Eesti heaks teha annab. Küllap andsid nad aru selle kohta, mis võiks olla selle kokkuleppe hinnaks. Usaldust Eesti ja eestlaste vastu tõestab seegi, et sõjategevuse aastail Tšetšeenias 1994–1996 elas Džohhar Dudajevi naine Alla Dudajeva koos lastega Eestis. Olen arvamusel, et mõlema kindrali osatähtsus Eesti veretul iseseisvumisel väärib sügavamat uurimist, nende arukas tegevus konflikti vältimisel aga Eesti riigi tunnustust.

Raivo E. Tamm andis Kaitseliidu ülemale brigaadi­kindral Meelis Kiilile president Toomas Ilveselt Roosi­aias vastu võetud tunnustuse kõikidele kaitseliitlastele – 1991. aastal Toopea kaitseks paigaldatud graniitrahnust väljalõigatud tänukivi, mida saab peagi näha kõikide malevate staabis.

Sellised mõtted tulid pähe Eesti Sõjameeste Mälestuskirikus Toris, kus 31. augustil 2014 toimus rahvarohke, eeskujulikult ettevalmistatud ning läbiviidud tänujumalateenistus nõukogude vägede lahkumise 20. aastapäeva puhul. Jumalateenistusele, mida teenisid Kaitseliidu peakaplan major Aivar Sarapik, Kaitseväe peakaplan kolonelleitnant Taavi Laanpere, Kaitseväe peakaplan emeeritus kolonel Tõnis Nõmmik ja EELK peapiiskop Andres Põder. Kaitseliidu ülema brigaadikindral Meelis Kiili kõnest jäi kõlama mõte: meie, ka Ukraina rahva, vabaduse garantiiks on relvastatud vaba rahva kaitsetahe! Kaitseliidu ohvitseri vormis näitleja Raivo E. Tamm andis altari ees brigaadikindralile üle president Toomas Ilveselt Roosiaias vastu võetud tunnustuse kõikidele kaitseliitlastele – 1991. aastal Toopea kaitseks paigaldatud graniitrahnust väljalõigatud tänukivi, mida saab peagi näha kõikide malevate staabis.
Mälestusristi „20 aastat okupatsioonivägede väljaviimisest” üle­andmise järel oli võimalik kuulata kolonelleitnant Peeter Saani juhatatud Kaitseväe orkestri kontserti ning jälgida pärgade asetamist Mati Karmini loodud Püha Jüri monumendi jalamile, mis seekord oli eriti pidulik.
Järgnenud vestlusringis meenutasid endine kaitseminister Enn Tupp, brigaadikindral Meelis Kiili ja vestlusringi modereerinud sotsioloog, kunagine Isamaaliidu peasekretär Aimar Altosaar nõukogude väeüksuste väljaviimisega seotud üksikasju augustis 1994.

Nõukogude väeüksuste väljaviimisega seotud vestlusringis osalesid (vasakult) endine Riigikogu liige Aimar Altosaar, endine kaitseminister Enn Tupp ja brigaadikindral Meelis Kiili.

Suurt huvi pakkusid Enn Tupp`i mälestused, kes tollase kaitseministrina oli nõukogude vägede väljaviimisega kõige vahetumalt seotud. Läbirääkimised Moskvas, ameeriklaste hoiatavad näpuviibutused Eesti aadressil, venelaste soovitused „usaldustsooni suurendamiseks”, suhted nõukogude sõjaväelastega Eestis, Pullapää kriis, kaitseministri suhted Mart Laari valitsusega ja riigikogu riigikaitsekomisjoniga, Venemaa luure roll kriisiolukordade tekkel Eestis, kaitseväe ülesehitamine, kaitsepoliitika kujundamine ja palju muud väärikisid kindlasti kirjapanemist ja avaldamist raamatuna tulevastele põlvedele hästi informeeritud inimese poolt, kelleks Enn Tupp kahtlematult on. Huviga kuulas rahvas Meelis Kiili arvamust Ukrainas toimuva kohta, tema arvamust Vene riigi olemusest nüüd ja tulevikus.
Kokkuvõttes jäi mulje, et Toris tundis sinna kogunenud rahvas ennast uuesti koondununa, sama ühtsena kui möödunud sajandi kaheksakümnendate lõpus, üheksa­kümnendate alguses. Ma loodan väga, et see ühtsus säilib ka Euroopat tabanud julgeolekupoliitilises olukorras, kui tuleb idanaabriga silmitsi seista.