Kultuur ja Elu 3/2014

Kultuur ja Elu 2/2014

Heino Ross: Inimest peaks huvitama kõik, mis teda ümbritseb

intervjueeris Jaanika Kressa
fotod: Neil Viskov

Heino Ross Sangaste lossi ees.

Tõrvas, maalilise Bokardi oru veerel, elab läbi-lõhki põlisvirulane Heino Ross (85), kes on üle poole sajandi kodulugu uurinud. Tõsisemalt sai ta sellega tegelema hakata siis, kui jäi invaliidsusgrupile ehk ei pidanud enam tööl käima. Kodu-uurimine on kirg, millega tegeletakse missioonitundest. See on ühtaegu nii suur lõbu kui ka tõsine töö. Ainelist kasu ei maksa loota, pigem vastupidi. Kirjastatavatele raamatutele on tulnud peale maksta.

Teil on Tõrvas ühemehe kirjastus Väike-Viru. Miks Väike-Viru?
Olen Virumaalt pärit. Vanasti jagunes Virumaa kolmeks: Suur-Viru, Ranna-Viru ja Väike-Viru. See kant, kust mina pärit olen, Simuna kihelkond, oli Väike-Viru.

Teie välja antud raamatud ja trükised võib laias laastus jagada kolme ossa: Teise maailmasõjaga seotud materjal, Eestimaa ajalugu, mis on seotud baltisaksa kultuuriga ja Simuna kihelkond. Osaliselt nad kattuvad ja jooksevad üksteise sisse. Kuidas te oma teemad olete valinud või on need teemad valinud hoopis teid?
Inimesel peab mingi ajalooline taust kui vaimne seljatagune olema. On väga oluline teada, mis siin maal enne meid on olnud. Baltisaksa kultuur on meie kultuuri alus. Kui nemad poleks tulnud läänest, siis oleks tuldud idast ja meid poleks ammu enam rahvusena olemas.
1940. aastal hakati hävitama meie mõistust. Meie Kostja (nii hüüti rahva­suus Konstantin Pätsi – toim) alustas sellega käsitööna juba mõni aasta varem. 1944 jätkati seda tegevust, mis kestis kuni 1960. aastateni, selle tulemus on, et me teame ja mäletame väga vähe, ja seetõttu ongi meil lihtsam lammutada ja tuult külvata kui luua või ehitada. Ma olen püüdnud teha, mis võimalik. Olen just neid teemasid kajastanud lootuses, et äkki keegi komistab mõne raamatu otsa, äkki hakkab mõnele midagi külge.

Kas kõik teie esivanemad on pärit Simuna kihelkonnast?
Jah, kõik on Simuna kihelkonnast, isapoolsed on teada alates 1680. aastast. Pudivere mõisast.

Teise maailmasõja ajal olite juba üle 10 aasta vana. Sõtta veel ei võetud, aga pilt ümberringi toimuvast oli olemas?
Saksa sõjaväkke ma ei kuulunud, aga mäletan seda aega väga hästi. Teise maailmasõjaga olin ma küllalt seotud. Lennuväli oli sealsamas, mu kodu lähedal. Täna tuntud nimedest tegutses seal näiteks Hendrik Arro. Üks Wehrmachti austerlasest major õpetas mind käsigranaati viskama... Alevis oli sakslaste autoremondi töökoda, kuhu toodi rindel väsinud tehnikat.

Miks te siia jäite ja läände ei läinud?
Isa oli sedasorti mees, kes ei lahkunud kodunt. Ta sai igasugu rahvaga läbi, tal ei olnud vaenlasi ega sõpru. Suure vaevaga oli ta talu saanud. See kõik maha jätta, see oli talle mõeldamatu. Lootis paljukiidetud rahvusvahelisele õigusele.

Olete nüüd jäänud nii kauaks mulkide keskele.
Elu läks nii. Päritud vanaisa taluhooned hävitati vene aja lõpul, uue Eesti alul varastati vanaisa talu mets. See tegi hoonete taastamise küsitavaks, tekkis liiga palju küsimusi, aga vastuseid polnud näha.

Millal ilmus teie kõige esimene raamat ja mis see oli?
Esimene raamat oli kahekeelne „Eesti kodurahad”. Käsikiri oli mul valmis juba vene ajal, aga trükki ta tookord ei jõudnud, sest taheti ju kogu aeg kärpida. Probleem tekkis ka Kunda 1941. aasta rahaga: töötavad vabrikud panid segastel aegadel käima oma raha, sest töö pidi käima ja tööline pidi elama, aga ei maksnud enam Vene raha ja ei olnud teada, millise raha panevad käima sakslased. Selle vabriku rahaga sai tasuda vabriku poes ja elu läks normaalselt edasi. Kundas oli ka 1918. aastal oma raha.
Käsikiri oli mitu kuud keskkomitees, Kunda raha oli päris ärakatsutud. Kui lõpuks seletasin, et Kunda raha oli orienteeritud Vene rublale, siis sellega nad jäid rahule. Siiski see raamat ei ilmunud, sest üks tegelane kippus kangesti kaasautoriks ja see jälle mulle ei sobinud.
Nii ilmuski see raamat alles 1994. aastal Väike-Viru nime all. Stockholmi filateeliaklubi oli lubanud trükikulud tasuda, kui saab 1000 eksemplari. Kui oli vaja maksta, polnud neist enam midagi kuulda. Raamat seisis trükikojas maist septembrini. Otsisin, kes kampa lööks. Leidsingi Tartu antikvaari, Rüütli. Jagasime trükikulud pooleks, mul õnnestus kuskilt laenata, Rüütli sai esmamüügiõiguse, et saaks oma raha kätte.

Väike-Viru kirjastuse väljaandeid.

Järgmisena andsite välja hoopis raamatu, mille lasite saksa keelest tõlkida.
1992. aastal olin Saksamaal. Korjasin baltisakslaste raamaturiiulitelt kokku selliseid raamatuid, mis olid Eestiga seotud. Esimene mis mulle kätte sattus oli: Heinrich Keimi „Metsa vangis”. See jutustab sakslasest, kes põgenes Tallinna sõjavangilaagrist, lootuses kodumaale jõuda. Algas hoopis üheksa aastat kestnud metsa­venna elu vaheldumisi Eestis ja ­Lätis, millele järgnes veel mitu aastat võitlust bürokraatiaga enne koju jõudmist.
Autorit ennast ma üles ei leidnud ja kirjastus ka mitte. Aga sealne kirjastus ei keelanud mul raamatut eesti keeles välja anda. Nii see siis algas ja tõlkis Koidu Uustalu – kaua Tartu Ülikoolis töötanud ja saksa keelt väga hästi tundev daam. Väike-Viru tähis on sellel raamatul juba peal ja trükitud on ta trükikojas Greif, nagu paljud mu raamatud.

Sellele järgnes kordustrükk Valdur Jürissaare raamatule „Kahe rinde vahel”.
See kolonel Alfons Rebasest ja tema pataljonist jutustav raamat oli ilmunud 1951. aastal kirjastuses Orto, kuid ma vaatasin, et nendest asjadest Eestis ikka veel lihtsalt ei teata piisavalt ja tundsin, et kordustrükk on vajalik välja anda.

Alfons Rebane on pälvinud teie tähelepanu hiljemgi.
Kui möödus 100 aastat tema sünnist ja plaaniti suurt ajalookonverentsi tema sünnilinnas Valgas, siis uurisin, kas sel puhul ka mingi trükis välja tuleb. Ei midagi.
Mulle tundus see imelik: kolonel Rebane 100 ja mitte midagi ei ilmu... Nädalapäevad oli aega, tegin, mis suutsin.
Hästi korraldatud juubeliürituse keelas president ära neli päeva enne toimumist, aga väikese arvu osavõtjatega peeti juubel siiski poolsalaja ja õnnistati ka mälestustahvel.

Harald Nugiseksiga olite tuttav ammusest ajast.
1970. aastate keskpaigast kui juba tegutsesid Eksliibrise klubid. Tema oli Pärnu, mina Tartu klubis. Sageli istusime natuke teistest eraldi ja teadagi, millest oli jutt. Mina ju teadsin, kes ta on, aga huvitav, et enamus inimesi ei teadnud. Kuid ükskord, kui Pärnu klubi oli jälle võõrustaja ning Nugiseks üks korraldajate hulgast, siis äkki keegi ütles: „Kas te ka teate, et see mees on Harald Nugiseks!” Seepeale kõik plaksutasid häälekalt. Eks see seik võidi kuskile ära ka koputada, ta oli siis juba kaks korda Siberis käinud ja mingit kitsendust ei tekkinud.

Kuidas leidsite ja saite tõlkida-trükkida Wilhelm Tieke „Truuduse tragöödiad”?
Selle raamatu tõin ikka Saksamaalt kaasa, aga tõlkimisega oli raskusi. See on III (Germ.) SS-Soomuskorpuse ajalugu, korpus oli peamine jõud Sinimägedes, koosnes Euroopa vabatahtlikest. Selle raamatu tõlkija Koidu Uustalu jaoks oli liiga palju militaariat, oli vaja võtta veel kedagi appi. Mul oli sõber, Ants Soosalu, kes juba Siberis hakkas raamatuid tellima, luges juba seal sõja kohta Vene poole varianti. Kui siia tagasi sai, võttis teised keeled juurde, tema kogus oli palju teoseid Teisest maailma­sõjast, ma pole sellist raamatukogu kellelgi teisel näinud. Kahjuks pole Soosalu enam meie hulgas.
„Truuduse tragöödia” militaarsed lõigud on niisiis Ants Soosalu tõlgitud ja raamatul ongi kaks tõlkijat. Raha trükkimiseks mul polnud, aga ma tegin ettepaneku trükikoda Greifile, kel oli tollal oma raamatukauplus, et mina teen käsikirja valmis, nemad annavad välja, kannavad trükikulud, müüvad ja saavad tulu. See õnnestus ja raamat sai valmis, on ammu läbi müüdud.
Autor Wilhelm Tieke käis Eestis, kohtusime Elvas ja ta sai ka eestikeelsed autorieksemplarid. Ta oli ise selles üksuses sõdinud allohvitser.
Olete välja andnud ka raamatu legendaarsest pataljon Narva
komandörist Hando Ruusist.
Jah, see juhtus aastal 2000. Ma otsisin selle töö käigus üles ka Ruusi lese, sain temaga hästi jutule. Kahjuks ei näinud proua raamatu ilmumist, suri enne ära.
Hando Ruus oli igati raamatut väärt ja Klubi Wiking Narva sellest huvitatud. Mulle lubati tasuda kulud, aga need jäid tasumata, sest juhatusse oli jõudnud Eduard Vääri, kes oli ju teise poole mees. Ta keelas tasumise ära ja tegi ka raamatu maatasa.
Kohtusin korduvalt Saksamaal sõjaveteranidega, nad küsisid minult, kas Izjumi tead. Kui vastasin, et tean, oli järgmine küsimus, mis mehed need olid. 650 poissi pidasid kinni rohkem kui 20 000-pealise vene armee, kel oli saja tanki toetus. Kõik kolm päeva lõppesid käsitsivõitluses (Saksa sõduri labidavars oli 30 cm vene omast pikem).
Saksa väejuhatusele tundus asi uskumatuna ja kohale saadeti kontrollkomisjon. Tollal polnud veel tankirusikat, kasutati magnetmiini ja tankitõrje kahureid. Mulle näidati kontrollkomisjoni akti koopiat: 9000 vene langenut, 113 puruks lastud tanki. Saksa poolel langenud 69 eestlast ja 5 sakslast.

Vääri puhul tundus küll olevat midagi kaarelirdilikku. Üpris imelik, et 1926. aastakäigu mehest on esimesed teated alles ülikooli lõpetamine. Tekib küsimus, mis ta enne seda tegi? Ja miks tahab keegi trügida nende hulka, kuhu ta ei kuulu?
See suhtumine kandub edasi ka järgmistele põlvedele, praegustelt ajaloolastelt tuleks küsida, mis vormi isa või vanaisa kandis. Kui kandis Vene vormi, on kallak kohe olemas. Palju on neid, kes Saksa mundrit nähes värisema hakkavad.

Jutuga kallakuni jõudes, siis seda kaldumist roosakasse uttu oli Virumaal hiljuti tunda, kui Porkuni lahingu puhul innustunult leppimisest räägiti. Kuidas inimene läheb punaseks?
Ju ta hakkab midagi rumalat uskuma või midagi kartma.
Porkuni lahingu kohta on ülevaade olemas. Numbrid kõnelevad, et Porkunis sai surma üle 179 saksa vormi kandjat, aga vene poole peal 1000. Nii on Loksa punane komandant leitnant Piik oma paberitesse kirja pannud. Punastel oli seitse tanki, millest viis löödi rivist välja. Lõpuks neil oligi kisa lahti, panid karjuma, eesti keel tuli meelde: ärge laske, me oleme ka eestlased, mobiliseeritud. Aga öösel tapsid nad ise haavatuid ja vange.
Eesti poiste plaatidele oleks aga võimalik nimed peale raiuda. Nimekirjas on 93 nime, praegu on seal aga vist ainult üks nimeline plaat. Otto Uin oli Puhja kihelkonna mees, püüdsin kokku saada tema abikaasaga, aga ei õnnestunud, siis kui Saksamaalt talle pensioni saamiseks pabereid aitasin ajada.

Raamat „Teed ja saatused” pakub galerii eestlastest, kellest meil oleks vaja teada.
Jah, neid on selles raamatus terve seeria, tuntud ja kuulsaks saanud inimesi, mind huvitas, et raamat oleks kättesaadav nendele, kes seda vajavad. Olen välja andnud ka raamatuid, kus üks inimene kirjutab oma mälestusi, nagu Voldemar Madissoo, kelle viimased lahingud olid Emajõel. Siia kuulub ka Olaf Tammark.

Tammark oli niisiis mulk, kes kodumaalt baltisakslase pähe minema pääses?
Jah, Tammarki isa oli Helme kihel­konnast pärit eesti mees, aga baltisakslasena sai ta siit minema. Olaf oli Demjanski kotis. Demjanski kohta polnud teada, et seal eestlasi oli, aga näe oli, ta toodi haavatuna lennukiga kotist välja. Saksa transpordilennukitel olid pardakahurid, mis aitasid kahest rindejoonest üle tulla. Need transportlendurid olid omamoodi kangelased. Tammark ei lahkunud Eestist, 1944. aastal jäi siia metsavennaks, oli kaheksa aastat Vene vangilaagris ja pääses tänu Adenhaueri kampaaniale.
See raamat on suures ulatuses Tammarki enda käsikiri, mina olen teinud vaid täiendusi. Olaf Tammark on lahkunud, suri tänavu kevadel.

Olete välja andnud ka kaks raamatut, mis on seotud Tõrvaga.
Selleks, et ühe paiga raamatut välja anda, peab initsiatiiv tulema mõnelt kohalikult inimeselt, kes oma kodulugu on uurinud. Tõrvaga on mul seotud kaks raamatut, esimese tegime koos Hillar-Jüri Villemsoniga. Tal oli hea fotokogu vanast Tõrvast, varem ilmunud raamat oli pisut punase tooniga, mis ajas tal kõvasti hinge täis ja nii tuligi „Seni avaldamata Tõrva pilte”.
Suurem Tõrva raamat, sündis tänu Hummuli mehele Ants Kirsipuule. Ma juba mõtlesin, et keegi kohalik huvi ei tunnegi. Siis aga ilmus Kirsi­puu lagedale, andis tõuke, et teeme ikka midagi ära. Lõpuks maksis veel 14 000 krooni omast taskust, kultuurkapitali maksmata jäänud lubaduse katteks.

Heino Ross kabinetis.

Kultuurkapitaliga on teil vist arusaamatusi olnud.
Oo jaa, „Perekond Berg ja Sangaste” puhul! Leppisime ilmumise suhtes kultuurkapitaliga kokku, Sangaste loss on turismiobjekt ja Bergid rahvusvaheline seltskond, aga ometi mingit teatmeteost seal selle kohta ei olnud. Turismist rääkides, siis Horvaatias on teatmeteosed neljas, Türgis kaheksas keeles, meil pole midagi. See väljaanne ilmus aastal 2009 ja tänase päevani pole kultuurkapital võlga maksnud. Vahepeal polnud väljaanne Sangaste lossis saadaval, nüüd aga on, sest nüüd on seal uued, tõsised omanikud, annaks jumal neile jõudu.

Kuidas te üldse saite oma kirjastustegevusega alustada?
Kuidas ma sain? Müüsin maha oma raamatu- ja rahakogu. Mul oli päris korralik kogu, palju müüsin Tartu Ülikooli raamatuoksjonitel, aga Stockholmis oli vahel võimalik kümme korda kasulikumalt müüa. Mul oli ka tsaarivene rahakogu, paberrahad müüsin Helsingis, mündid Münchenis. Nii sain Väike-Viruga edasi minna.

Kuidas te oma raamatuid müüte?
Mina ei müü, müüb Apollo. Niimoodi on asi lihtsam, ise müüa on keerulisem.

Milline teie välja antud raamatutest viib meid ajas kõige kaugemale tagasi?
Theodor Bernhardi raamat „Kindral Carl von Toll”. Kui siiamaani on kõik autorid, kes eesti keeles on avaldatud, kirjutanud Napoleoni sõja kohta kellegi pealt maha, siis Bernhardi otsesest allikast. Ta oli hiljem diplomaat Euroopas. Selle raamatu tõlkis eesti keelde jällegi Koidu Uustalu.
Raamatut ei lastud tsaariajal Eestisse tuua, sest seal on ka Suvorovi kaotusi. Ma andsin ta sellepärast välja, et Aruküla mõis võiks olla turismiobjekt. Mõis on alles, ka matusekabel on alles. Ainult turismi on Eestis tegelikult liialt piiratult, peamiselt Tallinn ja see on kõik.
Kabel on vahepeal rüüstatud, aga praegu korras. Kohaliku sepa tehtud raudväravad ees. Terve vahmiil on sinna maetud. Tema, abikaasa, kaks poega, kes olid ka kindralid. Turismiobjekti pole sellest küll saanud, aga kes raamatut lugenud on, on rahule jäänud.

Millal te tegite oma esimese Saksamaa-reisi?
See oli 1992. aastal, esialgu sõitsin Rootsi, sealt läksin juba edasi. Malmöst sõitsin Kopenhaagenisse kohaliku laevaga, sealt edasi liikusin rongiga. Hamburgis läksin proua Maydellile külla. Olin reisides öö otsa üleval olnud ja jäin tukkuma. Proua saatis magama, ütles, meil aega rääkida küll. Läksingi. Paari tunni pärast äratas mind mehehääl puhtas selges eesti keeles. „Tõuse üles, aitab küll magamisest!” Arvasin, et näen und, sest ainus, kes siin eesti keelt rääkis, oli ju proua. Mind aga raputati ka veel, see polnudki unes.
Kohe tutvustati: „Parun Ramm Vasalemmast, keemiaprofessor.” Ta oli tulnud prouale külla. See oligi nii, kui baltisakslane kuulis, et kuskil on eestlane, tuli otsis kohe kontakti. Väliseestlane sama kuuldes kadus sageli hoopis minema. Baltisakslaste eesti keel oli ka muide kaugelt parem kui väliseestlaste oma.
Mul oli tookord plaan hakata talu pidama. Sain vanaisa talumaad tagasi, uurisin Saksamaal põllumajanduslikku tootmist, viljakasvatust, töötlemist jne. Seal oli see kõik põllumeeste enda käes. Kõik see oli väga huvitav. Samal ajal aga vaatasin baltisakslaste raamaturiiulisse. See kolm kuud oli minu jaoks väga huvitav aeg.

Tõite tookord Saksamaalt ka Markus Lükensi raamatu kaasa?
Jah. „Põgenemine Rakvere sõjavangi­laagrist”. Markus Lükensiga mind kokku ei viidud, aga toodi tema autogrammiga raamat ja luba eesti keeles välja anda.

Olete kahel korral avaldanud nelja autori raamatu „Balti-Saksa ajalugu”.
Jah, need neli meest on Nils Ungern-Sternberg, Woldemar Rosen, Eduard Maydell, Andre Stackelberg. Mina suhtlesin kõige rohkem Maydelliga, temaga hakkasin kohtuma juba 1970. aastatel, kohe, kui nad jälle siia käima pääsesid. Selle käsikirja andis mulle aga Ungern-Sternberg Tallinnas, kus tal oli korter, esimese variandi sain 1997. aasta septembris, lõpliku hiljem.
Kordustrüki tegin seetõttu, et esimene trükk müüdi kiiresti läbi ja seda raamatut hakati lausa minu käest küsima. Teise trüki lõpus on lisad. Eesti Vabadusristiga autasustatud Balti Pataljoni (rügemendi) võitlejad, Eesti ala baltisakslaste autasustamine Läti Karutapja ordeniga, Rüütliristi ja Saksa Risti Kullas kavalerid baltisakslased.
Nende hulgas on arvatavasti mõned eestlastest antvärgid, näiteks kolonelleitnant, vabadusristi kavaler Julius Renter, arst, kes mu elu päästis. Ta oli sõjaväe röntgeni arst, aga tegeles ka kopsuhaigustega ja veel niisuguse meetodiga, mida keegi pole kuulnud. Mul oli vasakus kopsus kanamunasuurune auk ja mind saadeti koju surema. Sain Renterilt kaks süsti, aastase vahega, 1947. ja 1948. aastal. Kolmas süst jäi saamata, sest tal oli küüditamise kahtlus ja ta varjas end mõne aja 1949. aastal.

Carl Timoleon von Neffi senitundmatu eestiaineline maal, Eesti kalurineiud.

Kõige rohkem olete uurinud oma kodukihelkonda Simunat ja sealt pärit maalikunstnikku Carl Timoleon von Neffi.
Neff on ainus eesti kunstnik, kes on rahvusvaheliselt tunnustatud. Tema ema oli prantslanna, kelle tõi Gertruta Berg Pariisist Eestisse guvernandiks. Minu oletusel on selle mehe isa eestlane.
Oli naljakas lugu, KUMU-s on meil kunstiteadlased, kes peavad ennast ka Neffi asjatundjateks. Kui Neffil oli tulemas 200. sünniaastapäev, küsiti minult, kuidas minu Neffiga ka lood on. Vastasin, et juubeliks ilmub raamat. Järgnes hüsteeriline karje: ära keelata, kohe ära keelata!
Muidugi kunstiteadlastele ei mahtunud pähe, et tuleb mees metsast ja avaldab raamatu kunstnikust, kelle minevikku on 100 aastat tulutult uuritud.
Mul polnud ju ka alguses muud materjali kui Kügelgeni memuaarid, aga ma leidsin ajaloomuuseumi irdmaterjali hulgast Neffi ema passi, mis on Pariisis välja antud. Seal oli prantsuse revolutsiooniaegne ajaarvamine, ju oli sellepärast kõrvale pandud. Edasi läksin juba kirikuraamatute kallale ja seejärel Rakvere kreiskooli jne. Siis võtsin Saksamaa mehed appi, naabrid Maydellid ja teised, kes mõndagi teadsid.
Raamat ilmus oraste peale. Laekvere vald andis osa raha, ma ise panin oma raha mängu, müügikasu jäi oraste peale. Õnneks kattis müügist tulev raha siiski ülejäänud osa ja võlgu ma ei jäänd.

Muuga mõisa viimane omanik oli siis kuulsa maalikunstniku lapselapselaps?
Muuga mõisa ehitas Carl Timoleon von Neff aastatel 1866–1872. Tema pojapoeg oli ohvitser, kes sai vabadussõjas surma, aga mõisasüdant ei jäetud perekonnale ja Simuna vabadussõja sambal ei ole tema nime. 1929. aastal proua küll protsessis niipalju, et sai maatüki. Poeg Heinrich ostis juurde kõrvaloleva asundustalu ja maa suuruseks sai 75 ha. Heinrichi lasi maha purjus naaber 3. mail 1940. Kunstikogu jäi mõisa, sest Heinrich ei kavatsenud lahkuda Saksamaale, vaid plaanis luua mõisa Carl Timoleoni muuseumi. Neffi vara viidi aastatel 1946–1948 Tallinna.
Soovitan minna Muuga mõisa vaatama. Seda mõisahoonet poleks enam, kui sinna poleks tulnud koolidirektoriks Erika Tambi ja majandi direktoriks Kalju Tõnurist. Vana direktor enne teda ootas, et saaks pensionile. Seinu mööda jooksis vesi alla, maja oli auru täis nagu aurusaun. Kui kõik oli korda tehtud, lasti Tambi lahti, nagu meil Eestis ikka juhtub.
Simuna kirikuaias õnnestus Laekvere abiga Neffide matuseplats taastada, sinna on maetud seitse inimest, ühe kivi all pole kedagi, kuigi kivil on kaks nime.

Olete avaldanud ka Neffi tütre mälestused.
Selle saksakeelse raamatu andis mulle Jaan Kross. Arvasin esialgu, et kasutan sellest mingit osa, aga kui läbi vaatasin, sain aru, et seda lõhkuda ei tohi, see on liiga hea. Nii ta ilmuski eraldi raamatuna.
Ühel päeval aga ütles Eerik-Niiles Kross, et Neffi tööd on internetis oksjonil väljas, oli võtnud need juba minu jaoks ketta peale. Avaldasin need Simuna mõisate VIII köites. Neff on muide kallis – alghind 30 000 eurost kuni 80 000 euroni. Tuli välja ka viies Eesti-aineline töö, mis polnud siiamaani teada.

Kui palju raamatud on teil Simuna kihelkonna kohta kokku?
Koos väikesemahuliste väljaannetega 26. Simuna koolide puhul läksin kõige­pealt õpetajatega rääkima. Neid oli vist 25 ja umbes kolmveerand tundi kohtumist polnud meeldiv – mis sina koolist tead jne. Ma kuulasin kõik ära ja siis lõpuks küsisin, mitu lehekülge nad tahavad. Ei olnudki kellestki kirjutajat. Õnneks tuli appi endine õppe­alajuhataja Lehte Sirelpuu, kes pani paika minule tundmatu osa kooli elust.
Veel enne mõisate seeria ilmumist sai teoks „Venevere”, see oli 2004. aastal kohalike meeste Eerik Lumiste ja Kaarel Šestakovi algatus, nemad korraldasid ka kulude tasumise. Maht 135 lehekülge.
Vahepeal ilmus rida väikseid väljaandeid, näiteks „Simuna Laenu-Hoiu Ühisus”, „Lurich ja Väike-Maarja”, „Zoege von Manteuffel-Määri”, „Salla” jt. Simuna kihelkonnakeskus ilmus 2009. aastal, sisaldab Simuna kiriku­kroonika 1691–1918 tõlke, ülevaate kogu kihelkonna kohta ja Simuna elust läbi aegade. Maht 463 lk. Kihelkonna keskuse puhul tekkis tüli kirikumeestega. Need tahtsid hakata käsikirja ümber tegema, nii oleks PRIA-lt raha saanud. Seda ei saanud lubada, ajalugu ei tehta ümber, see tekst on tõlgitud originaalilähedaselt ja vastavalt korrigeeritud. Mind lubati lausa kohtusse anda, et keelasin solkimise ära.
Järgnes „Pudivere mõis" 2010, mis annab ülevaate mõisaomanikest (üks neist Tallinna raehärra), antvärkidest, talurahvast, rentnikest, mõisast ja selle inimestest. „Simuna kihelkonna mõisad" I, II ja III ilmusid 2011. Pealkiri tuleneb territooriumi jaotusest, kihelkond jagunes mõisateks, mõis omakorda taludeks, veel 1938. aasta maaüksuste puhul on see asja aluseks. Väljaannetes käsitletakse kogu elanikkonda 1939. aastani, kohati 1950. aastani, esimestest kirjalikest allikatest alates. 2012. aastal ilmusid „Simuna kihelkonna mõisad" IV, V ja VI, 2013 VII ja VIII, mis on täiendusköited.
Millised olulised tööd on jäänud veel mainimata ja mis ootab lähiajal oma järge?
Aja jooksul oli kogunenud hulga ­haruldasi fotosid nii hävinenud mõisa­hoonetest kui ka huvitavatest inimestest, näiteks Alatskivi, Jõgeveste, Kärsa, Määri, Paasvere, Pada, Põltsamaa, Toila-Oru, Raadi jt. Rohkem kui 200 leheküljel. Nii sündis raamat „Mis oli ja enam ei ole”.
Sellel aastal ilmunud „Viina­põletaja” valgustab piirituse tootmist Eestis ja sellega kaasnevat alates 1676. aastast kuni viimaste piiritusetehaste likvideerimiseni.
1960. aastast olen tegelenud võõrpuude ja -põõsastega, selja taga oleval äädikapuul on juba sügis. Praegu on käsil teos meditsiinist Helme kihelkonnas ja Tõrvas.