|
|
|
Mühlbachi klaver.
|
Reamees Reuss ja Mühlbachi
tiibklaver
tekst ja fotod:
Jüri Tõnisson
Oli
aasta 1943. Elasime ühes tulevase Ida-Virumaa külas
Jõhvi ja Kukruse vahel. Rinne oli veel kaugel, tagalas
rahulik. Meil oli kodus Mühlbachi tiibklaver, mille vanaisa
oli Peterburist ostnud. Lähedal asuvas mõisas oli
ennast sisse seadnud Wehrmachti diviisi estraadiorkester ja üks
selle orkestrante, reamees Reuss oli palunud emalt luba meie klaveril
harjutada.
Sõdur
erines järsult oma kamraadidest: oli tagasihoidlik ja endassesulgunud,
kogu tema jutt piirdus fraasidega: „Tere päevast”,
„Kas ma tohin …”, „Tänan”, „Head
päeva”.
Kaasas oli tal paks noodiraamat
ning iga kord harjutas ta ühe ja sama suurvormi klaveripartiid.
See oli pikk, tehniliselt väga raske, muusikaliselt erutav.
Alles aastaid hiljem, Luxemburgi raadiot kuulates (seda ei segatud!),
sain teada, et muljet avaldanud muusikateos oli George Gershwini
„Rhapsody in Blue”.
Reamees Reuss pidi teadma, et Riias 1. veebruaril 1942 välja
antud bülletäänis „Kulturmitteilungen für
das Ostland” oli kirjutatud: Põhja-Ameerika kirjandus
ja muusika, eelkõige ameerika džässmuusika on
eranditult ebasoovitavad. Ta ei pruukinud teada, et ka Suure
Nõukogude Entsüklopeedia artiklis „džäss”
oli kirjutatud: … äkki hakkab delikaatses vaikuses
tasa koputama idiootlik haamrike – üks, kaks, kolm,
kümme, kakskümmend lööki, ja seejärel,
täpselt nagu lartsakas pori puhtasse läbipaistvasse
vette, prahvatab valla metsik kiunumine, vile, mürin, ulgumine,
möirgamine, ragin: murravad sisse ebainimlikud hääled,
meenutades hobuse hirnumist, kostub vaskse sea röhkimine,
eeslite hädakise, hiigelkonna armukrooksumine; kogu see meeletute
helide solvav kaos allub vaevalt tajutavale rütmile, ja kuuldes
seda hädakisa minut, teine, hakkad tahtmatult kujutlema,
et seal mängib hullumeelsete orkester...
Entsüklopeedia artikkel sisaldas tsitaati endise proletaarse
kirjaniku, hilisema kojalauliku Maksim Gorki 1933. aastal ilmunud
teosest „Kollase saatana linn”.
Küll võis reamees Reuss olla tuttav prantsuse helilooja
Darius Milhaud esmamuljetega kahekümnendate aastate algul
kuuldud džässikontserdilt: Saksofon lõi sekka
ja pigistas endast viimase mahla välja; trompet oli kord
dramaatiline, kord igatsev; klarnetit mängiti sageli ülemises
registris; tromboon kõlas lüüriliselt ja libisedes
tugevuselt paisudes välkkiirelt üle veerandtoonide,
muutis ta tunde veelgi pingelisemaks. Kogu seda mitmekesist, kuid
mitte ebaühtlast tervikut hoidis koos klaver ja rõhutasid
peenelt löökriistad oma komplitseeritud rütmi vitaalse
tuikega. Sünkoopide pidev kasutamine meloodias oli kontrapunkti
mõttes niivõrd vaba, et jättis reeglipäratu
improvisatsiooni mulje … Tsitaadist selgub, et sellel
heliloojal puudus „teaduslik maailmavaade”.
Väga uudseid kunstiteoseid on sageli mõistmatult ja
isegi vaenulikult vastu võetud. Selles mõttes oli
„Rhapsody in Blue” erandiks. Esiettekandel New-Yorgis
1924. aastal olla valitud publik vaimustusest märatsenud.
Üldise hinnangu kohaselt oli tegemist ehtameerikaliku, eri
muusikakultuuride sünteesi teel loodud geniaalse muusikateosega.
Selle sündimiseks pidi aga ühe tagakiusatud rahva Jeršovitši-nimeline
perekond 19. sajandi lõpul kolme miljoni rahvuskaaslase
seas Venemaa tollaste pogrommide eest Ameerikasse ümber asuma,
sest ainult seal võis nende pojast, Jakovist, George Gershwin
saada.
Mis võis
saada reamees Reussist?
Äärmiselt
vähe usutav, et ta Raudristi sai. Hoopis tõenäolisemalt
võis ta kaseristi saada. Viimasel juhul oli Saksamaa kaotus
tuntav, sest nonkonformistlikke pianiste sääraste muusikahuvide
ja võimetega ei pruukinud totalitaarses riigis liiga palju
olla.
Aasta hiljem oli näiline rahu kadunud. Nüüd kostus
Sinimägede poolt kogu ööpäeva katkematut müdinat.
Kolmest mäest keskmine oli varem kandnud Põrguhauamäe
nime, seal keeski nüüd põrgukatel. Päeval
vedasid poolte lennuväed kordamööda sinna oma pommikoormaid.
Mägede kohal hõljus pidevalt suitsu- ja tolmupilv.
Kord oli näha, kuidas maanteel sammus aeglaselt lääne
poole hajuvil grupp eestlastest sõjamehi, kergelt haavatuid,
rivitult, relvadeta.
Orkester
oli mõisast ära viidud, tahapoole
Külas olid uued
väeosad, neile käis perioodiliselt vestlusi pidamas
keegi poliithauptmann, kes jutustas imerelvast Vergeltungswaffe
ja pärast 20. juuli atentaati Hitlerile õpetas meestele
uut kohustuslikku tervitamisviisi. See seisnes parteilises parema
käe etteheitmises. Wehrmachti eliit oli ammu aru saanud,
et sõda on kaotatud, ja leidnud, et ainus viis Saksamaa
päästmiseks on Hitleri kõrvaldamine. Atentaat
nurjus ja 5000 vandenõulast poodi või lasti maha,
maailmasõja rinnetel ja tagalas aga hukkus veel mitu miljonit.
Ka poliithauptmann juhtus olema muusikaliselt haritud ega jätnud
kasutamata juhust paluda luba meie klaveril harjutada. Noodipuldil
juhtus olema Mendelssohni klaveripalade album, millest ema oli
püüdnud ühte pala omandada. Ta palus poliithauptmanni
lihtsameelselt, et too näitaks, kuidas see pala õppinud
käe all peaks kõlama. Hauptmann krimpsutas nina, kuid
siiski mängis, lisas aga õpetatult: Das ist ja
echt jüdisch!
|
Põlenud Oru loss 1941.
|
Rinne jäi
Sinimägedele septembrini püsima
Rinne jäi Sinimägedele
septembrini raudselt püsima ja pooled hakkasid oma jõude
sealt ümber paigutama. Läänepoolne osa Ida-Virust
jäi rinde otsesest lahingutega ülerullimisest puutumata,
kuid rahulikku positsioonidelt lahkumise võimalust septembris
kasutas Saksa pool tagala „sõjaliselt tähtsate
objektide” hävitamiseks. Nende rajatiste seas olid EV
presidendi poolpõlenud, kuid taastamiskõlblik residents
Oru loss, sisuliselt residentsi juurde kuulunud, üks Eesti
moodsaimaid koolihooneid Oru kodunduskeskkool, Voka klassitsistlik
mõisahoone, kus asus algkool ning Jõhvi mõisa
hoone.
Sinimägede kaitsel otsustavat rolli mänginud eestlastest
võitlejatega komplekteeritud diviis, mida tagantjärele
Eesti diviisiks on hakatud nimetama, ei suundunud Lääne-Eestisse,
et Otto Tiefi valitsusele võimalus anda enda põranda
alt väljumisest maailmale teatada, vaid viidi Saksamaale
sõda pikendama.
Mühlbachi klaver igatahes elas sõja üle.
|
|
|
