|
|
|
Vistla kalmistu valgetele mälestusplaatidele oli langenud
justkui verine vihm. Foto: Väino
Lumi
|
Virumaa kodutütred vs
Öine Vahtkond
Mille poolest erinevad?
Tekst: Kadri Tera,
Jaanika Kressa
Käisime
21. septembril Porkuni tapatalgute 70. aastapäeval. Raske
mälestus võttis meid vastu ootamatult kurjakuulutavalt:
valgetele mälestusplaatidele oli langenud justkui verine
vihm, nagu oleks vaenlaste võõrad käed neid
nüüdki veel häbipunaga rüvetanud. Esimeses
reas oli ka paar ilusat valget plaati, nende kõrval üks,
millelt võis lugeda kellegi hoolsa, kuid laisa töö
jälgi. Väsis ära, jättis pooleli, ei pidanud
oluliseks ja läks koju puhkama.
Vastuseks
meie päringule, miks heledad hauaplaadid olid puhastamata,
vastas Tamsalu vallavanem Toomas Uudeberg: „Olen Vistla kalmistu
olukorraga kursis ja plaatide pesu on plaanis järgmiseks
suveks. Miks ei ole plaatide puhastamisega kiirustatud –
osa inimestega konsulteerides jäime arvamusele, et punakas
toon (mitte erkpunane värv) mingil määral sümboliseerib
Porkuni lahingus valatud eestlaste verd. Kuid olen teiega nõus,
et mõistlikum on plaadid puhastada.” Au talle, et
vastas.
Aga öeldakse, et esmamuljest ei tasu ennast petta lasta.
Tuli oodata. Oodata nende järel, kes tulid Loksalt. Nemad
olid käinud esmalt korpusemehi mälestamas. Olla kõik
eesti poisid. Ju siis peetakse nüüd vennatapulahingut
meeles selles järjekorras, mis kellelgi südames.
Kui kõik olid eesti poisid, siis miks see vend, kellest
sõltus teise venna elu, neid edasi tappis?
Sihtisid
ju püssidega kodu poole
Me ei räägi
enam lahingust, punased tapsid ka vange ja haavatuid, relvituid
mehi. Miks? Lihtsalt sellepärast, et korpusemehed olid
haiged inimesed: terve mõistus ütleb, et kodu kaitstakse
nii, et kodu jääb seljataha, nemad aga sihtisid ju püssidega
kodu poole. Üks pealtnägija on rääkinud, oli
hetk, kus rivis lasti iga kümnes maha – ei, mitte sellepärast,
et need kümnendad suuremaid sõjakuritegusid teinud
või kuidagi enam halvad oleksid olnud – vaid lihtsalt
ja ainult sellepärast, et nad olid kümnendad. Mis inimene,
mis sõdur on see, kes tapab oma raskelt haavatuid vendi,
sest neid on lihtsam tappa? Lihtsalt sellepärast, et nemad
ei hakka nii hästi vastu kui need, kellel täiseluvaim
sees ja relv käes on.
Häbi oli seal niiviisi oodata, justkui narts, millele pööratakse
tähelepanu siis, kui olulisemad asjad aetud. Mõned
üksikud pingid, mis olid ritta pandud, täitusid kiiresti.
Paljud ei saanud istuma. Seisime ja ootasime. Ja siis nad tulid!
Tulid kodutütred, kaitseliitlased, Memento ja tööpataljon.
Kõik nad olid just seisnud Loksal viisnurgaga samba juures
auvalves.
Kas kodutütred
mõrtsukaid valvama?
Virumaa kodutütarde
organisatsiooni poolt lubati eestimeelsed lapsed viisnurga alla
mõrtsukaid valvama? Mille poolest erinevad nüüd
Virumaa kodutütred Öisest Vahtkonnast?
Sõna sai kaplan Ott Aru, kes teadis täpselt, et surnud
enam ei sõdi, et tapetud ei taple, et nemad on vait. Probleemiks
olla veel vaid mõned elavad, kes takistavad vaenupoolte
leppimist. Kes teda küll selliseks lepitamiseks volitas?
Kes on tema, et rüvetada 70 aastat tagasi toimunu mälestust,
minna üle neist, kes seal samas siis, 70 aastat tagasi, seisid
ja hiljem vihkasid teineteist? Kas ei jää nende õiguseks
vihata ja tapelda ka peale uinumist? Kas pole meie kohustus hoida
meeles neid meeleolusid, mis saatsid meie isasid ja vanaisasid?
Kes oleme meie, et tohime ümber kirjutada ajalugu, tasandada
fakte ja unustada? Ja õigupoolest millega me leppima peaksimegi?
|
Porkuni lahingu aastapäev Loksal. Virumaa kodutütred
ja kaitseliitlased viisnurgaga samba juures auvalves.
Foto: Meelis Meilbaum (Virumaa
Teataja)
|
Mälestuskivi
Vistlas
Sellest pole kaua aega
möödas, kui Vistlas pandi Eesti vabaduse eest saksa
mundris võidelnud meeste mälestuseks üles vasest
rist ja kivisse raiuti sõnad „Püha on elutee
mullast ase. Porkuni lahingus langenuile”. Seekord oli kauni
kirjaga vana kivi Vistlas hooleta jäetud. Seda kaunistasid
kulunud punased plastlilled ja põlenud küünla
korpus. See oli ju ikkagi mõrva juubel. Hiljem täienes
memoriaal mälestusplaatidega ja siis valmis ka uus mälestusmonument.
Viimasest räägiti esialgu kui Teises maailmasõjas
sakslaste poolel võidelnud eestlaste mälestusmonumendist.
Mingil põhjusel kas monumendi tähendus muutus või
ei räägitud sellest alguses, aga nüüdseks
on samal monumendil juba uus lugu: üks rist olla justkui
saksa poolel võidelnud mehele ja teine vene poolel võidelnule
ja keskmine rist olla lepitaja.
Miks on vaja eestlastel leppida tapmisega? Sest need, kes tapsid,
neil on nagunii kõik hästi, aga nad tahavad ikka veel
erilised olla? Terve nõukogude okupatsiooniaja said nad
ordenitega kolistada ja eripoest vorstijuppi osta. Korraks, 1990.
aastatel, tõmbusid nad pisut tagasi, kui asutati sõjameeste
ühinguid ja palju vabadusvõitlejaid, nende hulgas
1941. aasta vabatahtlikke, oli veel elus.
Nüüdseks on alles jäänud vaid vähesed
võitlejad, kes kõik astumas üle 90. eluaasta
künnise. Kas see annab nõukanostalgikutele mingi moraalse
õiguse tulla lagedale uue ajalooga? Kas varsti hakatakse
rääkima, et reaalselt toimuski mingi leppimine? Kui
mõrtsukas tuleb sinu koju, tapab sinu naised ja lapsed,
peksab su vaeseomaks ja siis sa paneksid oma õuele püsti
tema kasvuhoone ja kasvatad talle aedvilju, sest sina tahad leppida?
Missugune aju on jõudnud sellisele järeldusele?
Väikse rahva poliitika
Kuid tuleme uuesti tagasi kaitseväe
kaplani sõnade juurde. Ta ütles, et traagiline ja
raske on olla väikerahvas. Suured lähevad kaklema, väikesed
jäävad vahele, ühele ja teisele poole. Kaplan palus,
et meie väikest rahvast isa poja ja pühavaimu nimel
hoitaks poliitika ja poliitikute eest.
Aga kui eesti mehi vaid sunniti minema mõlemale poolele,
siis mis oleks saanud, kui neid poleks sunnitud, oleks hoitud
poliitikute eest. Kas siis oleks kaplan Ott Aru sugused ja muud
täna leppida soovijad nautinud meeleldi õitsvat nõukogude
Eestit?
Tollel ajal ei olnud Euroopas kellelgi mingit rahulikku elu. Eesti
oludes ei saa ju ometi unustada 1941. aasta küüditamist!
Küüditajatele, mõrtsukatele ja vägistajatele
vastu hakata, selleks andis ainsana võimaluse Saksamaa.
Eesti mehed said relvad ja maailma kõige ilusama mundri
ning neid ei olnud vaja üldse sundida, et sõtta minna,
sest selles oli lootust, see oli võimalus. Ja isegi kui
ühel päeval pole neist meestest siin enam kedagi, siis
jätkub ikka neid, kes nende sõnu mäletavad. Kelle
teenistuses on aga meie praegune kaitsevägi kõigi
oma kodutütarde ja kaplanitega? Mis õigusega nad viivad
pärgi viisnurkade juurde, nagu nõukogude ajal?
Tollest õnnetust päevast jäi siiski ka üks
ilus mälestus. Kontsert kaitseväe orkestrilt, dirigendiks
Peeter Saan ja solistiks Atlan Karp. Suur tänu, eriti laulu
„Eestimaa, mu isamaa” eest!
|
Porkuni lahing
Punaarmee oli 17. septembril 1944 alustanud
suurpealetungi Emajõel ja liikus kiiresti
põhja suunas ning püüdis ära lõigata
Narva rindelt taanduvate Saksa väeosade taganemisteed.
Üks ohvriterohkemaid lahingud Eesti pinnal toimus 21.
septembril 1944 Loksa-Porkuni-Sauevälja kolmnurgas. Lahingu
käigus ründas 8. Eesti Laskurkorpuse ning
249. Eesti Laskurdiviis jõududega (umbes 9000
meest) 7 tanki toetusel Narva rindelt taganenud
umbes 1500-mehelist kolonni, mis koosnes 20. Eesti Relvagrenaderide
diviisi ja Eesti piirikaitserügementide osadest,
nende hulgas ka Avinurme lahingu haavatutega punaseristi
tähistega voori. Lahing kujunes julmaks vennatapusõjaks,
kus eesti mees sõdis eesti mehe vastu. Punaväelased
olid relvastatud kuulipildujate ja miiniheitjatega ning neid
toetasid kahurvägi ja tankid. Taanduvate eestlaste relvadeks
olid vaid käsirelvad ja „tankirusikad”. Saksa
vormis sõdinud eestlased kaotasid lahingus 350 meest
surnutena, koos mahalastutega oli see arv suurem ja 600 langes
(andis) vangi. Punaarmee poolel hukkus üle 1000 sõduri,
neist 195 Eesti laskurkorpusest. Punaarmeele vangi langenuid
mehi tabas julm arveteklaarimine, kruusaaugu kohal põllul,
lasti maha iga kümnes mees rivis.
Allikas:http://et.wikipedia.org/wiki/Porkuni_lahing
.
|
|
|
|
