|
|
Ere loomeisiksus – Ottniell
Jürissaar
(27.03.1924 – 07.09.2014)
tekst: Viljar Ansko,
sõber ja aatekaaslane
7. septembril
lahkus üle Kaduviku silla* Eesti kultuuriruumi üks mitmekülgsemaid
ja eredamaid loomeinimesi – luuletaja, kirjanik, helilooja
ja dirigent, endine metsavend, soomepoiss ja poliitvang –
Ottniell Jürissaar. See andekas mees jõudis ära
elada pika, 90-aastase elu, mis oli täis raskeid katsumusi
ja kannatusi, aga pakkus lõpuks ka palju rõõmu
oma unistuste ja loometöö realiseerumisest kontsertide
ja raamatute näol...
Ottniell
Jürissaar sündis Tartus 27. märtsil 1924. Tema
isa oli tunnustatud leiutaja ja väiketööstur, kellel
oli ettevõtteid Tartus, Tallinnas ja Elvas. Kuigi tal ärireiside
tõttu oli vähem aega kodu jaoks, arvab Ottniell, et
luule- ja esinemisoskused päris ta rikkaliku fantaasialennuga
isalt. Muusikageenid on pärit aga emalt, kes oli rahvuselt
soomlanna, õppinud muusikat ja laulu ning õpetas
pühapäevakoolis lastele laulmist. Peres kasvasid veel
õde ja vend, kes mõlemad olid Ottniellist nooremad.
Temast endast aga loodeti muusikut või heliloojat ning
osteti koguni tiibklaver...
Lõpetanud 1938. aastal Elva kõrgema algkooli, jätkas
noormees õpinguid Treffneri gümnaasiumis, mille lõpetamine
jäi sõja-aastasse 1943. Gümnaasiumi ajakirjas
Miilang ilmusid esimesed O. Jürissaare luuletused, ta oli
koolis tuntud etleja, deklameerija, üritas luua juba ka laule.
Paralleelselt üldharidusega õppis tulevane helilooja
Tartu muusikakoolis laulmist. Gümnaasiumi lõpetamise
järel alustas ta õpinguid Tallinna konservatooriumis
Ott Raukase lauluklassis, kandideerides ka Heino Elleri kompositsiooniklassi.
|
Soomepoiss Ottniell Jürissaar.
|
Ent muusikaõpingutele
tõmbas kriipsu peale ähvardav sundmobilisatsioon Saksa
armeesse. Neljakümne eakaaslasega võeti väikese
mootorpaadiga ette ohtlik pagemine üle lahe Soome, kus astuti
vabatahtlikult Soome sõjaväkke – eestlastest
jalaväerügementi JR-200. Ottniell Jürissaar suunati
koos teiste gümnaasiumi lõpetanutega ohvitseride kooli,
mille ta lõpetas Niinisalos 59. lennu koosseisus augustis
1944 lipniku (vänrikki) auastmes.
Soome sõjaväes algas O. Jürissaare tõsisem
muusikaalane tegevus. Loodi eestlastest koor ja estraadiorkester,
mille kavas oli ka kaks tema laulu sõjaväekaaslaste
Ain Kaalepi ja Ivar Grünthali sõnadele. Siis tuli
rügement saadik Varma ja admiral Pitka kutsel peaaegu täies
koosseisus Eestit vabastama. Eesti lipp sai lehvida Pika Hermanni
tornis vaid kaks päeva, siis oligi sõda eestlaste
jaoks sisuliselt kaotatud... Jürissaarte perel oli õnnestunud
pageda Soome, kust siirduti hiljem edasi Rootsi Gävlesse.
Nii varalahkunud vend Harald kui ka õde Ester õppisid
kunstnikeks. Isa oli juba varem kolinud Kanadasse.
Ottniell Jürissaarest sai metsavend. Läänemaal
kohtus ta saatusekaaslase Rein Sepaga. Koos varjuti Kullamaa kandi
taludes ja kui see liiga ohtlikuks muutus, siis Marimetsa rabas
Karukõrve saarele kaevatud punkris. Just tollastel metsapao
aastatel kujunes piisava vaba aja varu tingimustes ja ohtralt
emotsioone pakkuvates oludes Ottniell Jürissaarest luuletaja.
Toeks oli veidi vanem ja elukogenum tulevane eepostetõlkija
Rein Sepp.
Karistuseks
10+5 aastat
|
Metsavend Ottniell Jürissaar ühe oma varjajaga
Kullamaa vallas, ca 1945. a.
|
1946. aastal õnnestus
nõukogude organitel petteamnestiaga hulk metsavendi paost
välja meelitada. Ottniell Jürissaarest sai muusikaõpetaja
Sooniste koolis, paari kuu pärast määrati ta juba
direktoriks samas koolis, järgmisest sügisest Taebla
koolis. Siis tuli taas metsa pageda, kuna NKVD üritas noormehe
staatust ära kasutades teda värvata. Jätkus lindprii
varjumiselu Sooniste kandi taludes, mille tulemiks oli kaks paksu
kladetäit metsavennaluulet. Üks neist õnnestus
arreteerimismomendil 1948. aastal hoiule anda, teise klade luuletused
tõlgiti KGB poolt rida-alusi vene keelde ning lisati uurimistoimikusse.
Oma metsavennaluule kaustiku sai Ottniell Jürissaar kätte
alles aastakümneid hiljem. Selle säilimise eest võime
tänulikud olla tema kolleegile Sooniste koolis, hilisemale
esimesele naiskirikuõpetajale Laine Villenthalile.
Peale Pagari keldri vintsutusi jõudis Ottniell Jürissaar
Patarei vanglasse, kus lõi õitsele tema heliloojatalent.
Ta komponeeris vanglamüüride vahel oma sõnadele
kümmekond laulu, mis muutusid kaasvangide hulgas ruttu populaarseiks
ja üldlauldavateks. Süüdistuskokkuvõte pani
Ottniell Jürissaarele süüks peale osalemise Tartu
vabastamisvõitluses 1941. aastal ning omakaitsesse ja Soome
armeesse kuulumise ka nõukogudevastaste luuletuste kirjutamist
ja levitamist. Karistuseks määrati 10+5 aastat.
Karistust kandis Ottniell Jürissaar Mordva ANSV Javassi vangilaagris,
kus ta sai füüsilist tööd teha vaid paar päeva.
Siis algas suurejooneline kooride ja orkestrite organiseerimine,
dirigeerimine, helilooming. Peale eesti meeskoori asutas ta ka
vene ja ukraina koori, orkestri. Jürissaar kasutas vangilaagri
võimalusi, et õppida kaasvangidest heliloojatelt
(Ukraina helilooja Barvinski jt) kompositsiooni, orkestreerimist,
ka keeli. Ta lõi seal suure hulga laule ja orkestripalu,
isegi kaks operetti kaasvangi sõnadele. Kõike omaloodut
tuli küll esitada tuntud vene ja nõukogude heliloojate
(Glinka, Blanter, Dunajevski, Muradeli, Solovjov-Sedoi jt) vähetuntud
teostena.
Raske haigus ja teened dirigendina vähendasid oluliselt kinnipidamisaega.
Varsti pärast Stalini surma, 1954. aastal, vabanes ta vangilaagrist
ja saadeti asumisele Krasnojarski kraisse, kus temast sai Bolše-Murtinski
kultuurimaja ja hiljem Novosibirski oblasti Istimi linna kultuuripalee
dirigent. Taas tuli asutada koore, orkestreid, ansambleid. O.
Jürissaar korraldas seal isegi väikese laulupeo, kus
vene koorid muuhulgas eesti keeles „Kaera-Jaani” laulsid.
Lõpuks kõlasid Krasnojarski festivalil ja raadios
tema laulud ka tema enda nime all. Kokku kirjutas Ottniell Jürissaar
vangipõlves ja asumisel umbes 300 laulu ja instrumentaalpala.
Kuigi asumisaeg lõppes 1957. aastal, pääses armastatud
dirigent Siberist tulema alles 1960. aastal.
|
Kinnipeetavatest orkester vangilaagris.
|
Taas kodumaal
Taas kodumaal, töötas
Ottniell Jürissaar esimese aasta muusikaõpetajana
Tartus. Ta alustas kaugõppes õpinguid Tartu muusikakoolis,
kus lõpetas 1963. aastal Richard Ritsingu dirigeerimisklassi.
1967. aastal lõpetas 43-aastane dirigent kaugõppes
Tallinna konservatooriumis Jüri Variste dirigeerimisklassi.
Aastatel 1961–1970 tegutses O. Jürissaar muusikaõpetaja
ja dirigendina Kohtla-Järvel – juhatas lastekoore, Jõhvi
segakoori Heli, mis tema dirigendikepi all kasvas 100-liikmeliseks
ja Kohtla-Järve naiskoori Kaja, korraldas üldjuhina
kohalikke laulupidusid Toila-Orul, tegi oma kooridega iga-aastaseid
kontsertreise NSV Liidu piires. Ajakirjanduses (Leninlik Lipp,
Õpetajate Leht jt.) hakkas 1963. aastast alates ilmuma
tema luuletusi.
Alates 1970. aastast oli Ottniell Jürissaar muusikaõpetaja
ja dirigent Sakus, Arukülas ja Tallinnas. Ta asutas Saku
Maaviljeluse Instituudi segakoori Tuljak ja Tallinna Kondiitritoodete
Vabriku segakoori Kalev ja Linda, korraldas nende kooride kontsertmatku.
Rajas Saku laulupäevade traditsiooni, organiseeris Tallinna
Pedagoogilise Kooli muusikaosakonna ja oli aastaid selle juhataja,
õpetas dirigeerimist Tallinna Pedagoogilises Seminaris.
Ottniell Jürissaarel on pedagoogilises koolis dirigeerimise
diplomi saanud Siberis sündinud tütar Lyra ja kunstiandega
poeg Hallar. Praegu Belgias elav tütrepoeg Marius noppis
juba õpingute ajal auhindu rahvusvahelistel informaatika-olümpiaadidel.
Tütretütrest Marion Andrast sai juba 18-aastaselt kirjanik,
kellelt on tänaseks ilmunud kolm romaani, millest kaks on
võitnud tunnustust romaanivõistlustel. Abikaasa
Helvele on pühendatud tema tänavune sonetikogu
„Eestimaine ingel”.
Ent tõeliselt vallandusid Ottniell Jürissaare organisatoorsed
ja loomevõimed alles Eesti Vabariigi taastudes. Tema isamaa-aatelised
metsavennalaulud, vanglates kirjutatu ja sahtliluule said väljundi
raamatutena, helikandjatel ja sadadel kontsertidel nii Eestis
kui ka välismaal. Ridamisi ilmusid tema laulude-, luule-
ja mälestusteraamatud: „Laule trellide ja okastraadi
tagant” (1989), sonetiraamat lastele „Alleaa-Kallermaa”
(1990), „Metsavennalaulud” (1990), luulekogu „Kaduviku
sillal” (1990, tõlgiti juba järgmisel aastal
ka soome ja inglise keelde), „Rännulugusid ja vemmalvärsse”
(1991), „Sada sonetti” (1992), romaan novellides „Kevadetüdrukud”
(1993, samal aastal ka soome keeles), luulevalimik „Suupillilugu”
(2000). Viimane sonetikogu „Eestimaine ingel” ilmus
alles tänavu kevadel autori 90. sünnipäevaks. Huviga
loetavad on ka tema intervjuud ja memuaarne publitsistika ajakirjanduses.
1992. aastal võeti Ottniell Jürissaar Eesti Kirjanike
Liidu liikmeks. Alates 1989. aastast on tema autorikontserdid
toimunud Eestis, Soomes, Skandinaaviamaades, Lääne-Euroopas
ja Kanadas. Tallinna vokaalinstrumentaalansamblis Memor ja teistes
kollektiivides on tema laule laulnud ning luulet lugenud Eesti
parimad lauljad ja näitlejad (kunagine kambrikaaslane Heino
Mandri, Voldemar Kuslap, Uno Kreen, Venda Tamman, Jüri Aarma
ja paljud teised). Hiljem on ta ka sooloesinejana suutnud lummata
täissaale meil ja mujal. Kokku on ta andnud üle 600
kontserdi. Kahjuks on esitatust vähe salvestusi. Vaid „Metsavennalaulud”
on saadaval ka helikandjal. 2001. aastal tunnustati Ottniell Jürissaart
Valgetähe medaliklassi teenetemärgiga.
|
Ottniell Jürissaare juhitud Kohtla-Järve naiskoor
“Kaja”, 1960-ndatel.
|
Eriline luule
Ottniell Jürissaare
luule on eesti luulepildis eriline. Ta on heliloojast poeedina
suutnud taastada luule ja laulu sünonüümsuse, mis
on moemallide ja parnassivõitluse tulemusena Eestis XX
sajandil maha salatud. Kuigi ka Ottniell Jürissaarel leidub
piisavalt vaba stroofikujundusega värsse, on tema hästikomponeeritud
ballaadides ja sonettides tunda heliloojale omast ilu- ja harmooniataotlust.
Põhimõttelise romantikuna on ta sageli eelistanud
puhtaid riime ja nõtket vormimängu. Põnevate
ballaadide ja muu luule kõrval on tema lemmiklaadiks nõudlik
sonetivorm. Kui 1986. aastal ilmus Mart Mägeri toimetusel
„Sajandi sada sonetti”, siis ei mahtunud sinna ühtegi
Ottniell Jürissaare loodut. Kuus aastat hiljem andis Ottniell
raamatuna välja oma „Sada sonetti”. Kunagi peeti
luuletaja kriteeriumiks vähemasti ühe sonetipärja
loomist. Ottniell Jürissaar on neid loonud päris hulgi.
Ka tema ainuke lasteraamat „Alleaa-Kallermaa” (1990)
on kirjutatud puhtas sonetivormis.
Meloodiline ja rütmikindel värss hõlbustas ka
viisistamist – oma tekstidele laulude loomist. Erinevalt
vahepeal ka Eestis moodi läinud lihtsa kantri- või
muu meloodiaga autorilauludest on tema loodud laulud keerulise
ja nõudliku kompositsiooniga – valssidest oratooriumiteni.
Kõige enam on tema laulude ja instrumentaalpalade helipilti
võrreldud teise eesti helilooja – samuti sõja
poolt segilöödud saatusega mehe – Raimond Valgre
loominguga.
Aga mitte ainult meloodiline ja viisistatav vorm ei ole tema luule
puhul peamine. Olulisim on siiski luuletuste sisu. Varjumispaikade
keldrites, laudil, reheahju aluses koopas, aga ka heinakuhjades
ja rabasaare punkris kirjutatud ehedad metsavennalaulud võtavad
tundlikumal lugejal praegugi judinad ihule. Samuti vanglamüüride
ja okastraadi taga loodu. Need olid olud, kus teemat ei tulnud
sulepeast välja imeda. Vangiluule on vägivalla ohvrite
haritud emotsionaalne reaktsioon ümbritsevale õudusele…
Kahjuks pole see – võib-olla eesti kultuuri väärtuslikum
osa – jõudnud siiamaani kultuuri üle otsustajate
ajudeni. Eestlaste mineviku mõtestamine ei huvita nagu
kedagi. Madalavõitu madin käib vaid oleviku probleemide
– iseenda positsiooni ja mammona kindlustamise ümber…
Kas minevikuta kultuuril on tulevikku?
„Memento” liit andis seitse aastat välja oma ajalehte,
kus igas numbris ilmus veerg poliitvangide või küüditatute
luulega, välja jõuti anda kaheksa „Memento”
luuleraamatut. Riigi huvi ja toetuse täielik puudumine suretas
välja nii lehe kui ka raamatute ilmumise. Siiski võiks
meie aastatepikkune tegevus olla piisavaks eeltööks
Represseeritute luule antoloogiale. Arvame, et see, õpetlikum
osa meie kultuuriloost mõjuvõimsas luulevormis,
peaks olema kättesaadav igale ennast harituks pidavale eestlasele.
See võiks olla lausa kohustuslikuks kirjanduseks meie koolides,
et lapsed õpiksid vaevata teadma, mida tähendavad
sellised mõisted nagu: aated, au, ustavus, patriotism,
südametunnistus jms.
Luuletaja ja helilooja Ottniell Jürissaar pidas ennast õnnelikuks
inimeseks. Osakem vääriliselt hinnata tema panust Eesti
kultuurilukku.
* Ottniell Jürissaare
esimese luulekogu pealkiri oli „Kaduviku sillal” (1990).
Ottniell Jürissaare luulet
SUUPILLILUGU
Me tulime üle lahe
täis Karjala Kannase kangust,
et peatada aegade vahel
Maa teistkordset häbisse langust.
Me tahtsime olla Me Ise,
kui Vabadussõjas me Isad –
eks pärind ju püsimise
ja Isade jonni visa!
Me sööstsime surma matma –
hulljulgusest kuumad meeled.
Jäi emake lauda katma...
Jäi tüdruk ootama teele...
Me tulime lahe tagant –
me tulime Surma matma,
kuid elavat Lootust, mis jagand,
me pidime mullaga katma…
7. okloobril 1944.
Läänemaal Marimetsa rabas
metsavennapunkris
* * *
MEIE
Nii vähe on päikest ja valgust on
vähe
ning palju on hämarust, mülkaid ja usse…
Aeg kiuste ent 1äheb –
sa lähed,
ma lähen –
me läheme kiuste vabadusse!
Kullamaal, 1944
* * *
10+5
Mind kongi ukseluugist
türmikoridori hõikas
üks sünk tsiviilis vanglateener
ja ühe dokustaadi peene
suurest pakist lahti lõikas.
Ma olin kuulnud pruugist,
et kohut luku taga
peeti, ent nii superlabast
ma süüdimõistu küll ei oodand,
et kohtusaaligi ei tooda –
püssimehed ees ja sabas!
SuIg kähku pihku aga –
ma alla kirjutagu!
Tuli-teatas – oli läinud.
Ja valvur taas mind kongi lasi.
Nii kohtuta mu kohtuasi
lõppeski, kui väljas käinud
ja kergendanud magu...
Näis nagu trükiviga:
kümneks aastaks traadi taha
ja “vastu sarvi” viis veel lisaks!?
End eesti meheks pidand visaks,
häbiga lõin silmad maha —
v a i d kümme!?, siis
kui igal – 25 +5.
Patareis 1948
|
|
|
