Kultuur ja Elu 3/2014


Kultuur ja Elu 2/2014

 

 

 


Ere loomeisiksus – Ottniell Jürissaar
(27.03.1924 – 07.09.2014)

tekst: Viljar Ansko,
sõber ja aatekaaslane

7. septembril lahkus üle Kaduviku silla* Eesti kultuuriruumi üks mitmekülgsemaid ja eredamaid loomeinimesi – luuletaja, kirjanik, helilooja ja dirigent, endine metsavend, soomepoiss ja poliitvang – Ottniell Jürissaar. See andekas mees jõudis ära elada pika, 90-aastase elu, mis oli täis raskeid katsumusi ja kannatusi, aga pakkus lõpuks ka palju rõõmu oma unistuste ja loometöö realiseerumisest kontsertide ja raamatute näol...

Ottniell Jürissaar sündis Tartus 27. märtsil 1924. Tema isa oli tunnustatud leiutaja ja väiketööstur, kellel oli ettevõtteid Tartus, Tallinnas ja Elvas. Kuigi tal ärireiside tõttu oli vähem aega kodu jaoks, arvab Ottniell, et luule- ja esinemisoskused päris ta rikkaliku fantaasialennuga isalt. Muusikageenid on pärit aga emalt, kes oli rahvuselt soomlanna, õppinud muusikat ja laulu ning õpetas pühapäevakoolis lastele laulmist. Peres kasvasid veel õde ja vend, kes mõlemad olid Ottniellist nooremad. Temast endast aga loodeti muusikut või heliloojat ning osteti koguni tiibklaver...
Lõpetanud 1938. aastal Elva kõrgema algkooli, jätkas noormees õpinguid Treffneri gümnaasiumis, mille lõpetamine jäi sõja-aastasse 1943. Gümnaasiumi ajakirjas Miilang ilmusid esimesed O. Jürissaare luuletused, ta oli koolis tuntud etleja, deklameerija, üritas luua juba ka laule. Paralleelselt üldharidusega õppis tulevane helilooja Tartu muusikakoolis laulmist. Gümnaasiumi lõpetamise järel alustas ta õpinguid Tallinna konservatooriumis Ott Raukase lauluklassis, kandideerides ka Heino Elleri kompositsiooniklassi.


Soomepoiss Ottniell Jürissaar.

Ent muusikaõpingutele tõmbas kriipsu peale ähvardav sundmobilisatsioon Saksa armeesse. Neljakümne eakaaslasega võeti väikese mootorpaadiga ette ohtlik pagemine üle lahe Soome, kus astuti vabatahtlikult Soome sõjaväkke – eestlastest jalaväerügementi JR-200. Ottniell Jürissaar suunati koos teiste gümnaasiumi lõpetanutega ohvitseride kooli, mille ta lõpetas Niinisalos 59. lennu koosseisus augustis 1944 lipniku (vänrikki) auastmes.
Soome sõjaväes algas O. Jürissaare tõsisem muusikaalane tegevus. Loodi eestlastest koor ja estraadiorkester, mille kavas oli ka kaks tema laulu sõjaväekaaslaste Ain Kaalepi ja Ivar Grünthali sõnadele. Siis tuli rügement saadik Varma ja admiral Pitka kutsel peaaegu täies koosseisus Eestit vabastama. Eesti lipp sai lehvida Pika Hermanni tornis vaid kaks päeva, siis oligi sõda eestlaste jaoks sisuliselt kaotatud... Jürissaarte perel oli õnnestunud pageda Soome, kust siirduti hiljem edasi Rootsi Gävlesse. Nii varalahkunud vend Harald kui ka õde Ester õppisid kunstnikeks. Isa oli juba varem kolinud Kanadasse.
Ottniell Jürissaarest sai metsavend. Läänemaal kohtus ta saatusekaaslase Rein Sepaga. Koos varjuti Kullamaa kandi taludes ja kui see liiga ohtlikuks muutus, siis Marimetsa rabas Karukõrve saarele kaevatud punkris. Just tollastel metsapao aastatel kujunes piisava vaba aja varu tingimustes ja ohtralt emotsioone pakkuvates oludes Ottniell Jürissaarest luuletaja. Toeks oli veidi vanem ja elukogenum tulevane eepostetõlkija Rein Sepp.

Karistuseks 10+5 aastat


Metsavend Ottniell Jürissaar ühe oma varjajaga Kullamaa vallas, ca 1945. a.

1946. aastal õnnestus nõukogude organitel petteamnestiaga hulk metsavendi paost välja meelitada. Ottniell Jürissaarest sai muusikaõpetaja Sooniste koolis, paari kuu pärast määrati ta juba direktoriks samas koolis, järgmisest sügisest Taebla koolis. Siis tuli taas metsa pageda, kuna NKVD üritas noormehe staatust ära kasutades teda värvata. Jätkus lindprii varjumiselu Sooniste kandi taludes, mille tulemiks oli kaks paksu kladetäit metsavennaluulet. Üks neist õnnestus arreteerimismomendil 1948. aastal hoiule anda, teise klade luuletused tõlgiti KGB poolt rida-alusi vene keelde ning lisati uurimistoimikusse. Oma metsavennaluule kaustiku sai Ottniell Jürissaar kätte alles aastakümneid hiljem. Selle säilimise eest võime tänulikud olla tema kolleegile Sooniste koolis, hilisemale esimesele naiskirikuõpetajale Laine Villenthalile.
Peale Pagari keldri vintsutusi jõudis Ottniell Jürissaar Patarei vanglasse, kus lõi õitsele tema heliloojatalent. Ta komponeeris vanglamüüride vahel oma sõnadele kümmekond laulu, mis muutusid kaasvangide hulgas ruttu populaarseiks ja üldlauldavateks. Süüdistuskokkuvõte pani Ottniell Jürissaarele süüks peale osalemise Tartu vabastamisvõitluses 1941. aastal ning omakaitsesse ja Soome armeesse kuulumise ka nõukogudevastaste luuletuste kirjutamist ja levitamist. Karistuseks määrati 10+5 aastat.
Karistust kandis Ottniell Jürissaar Mordva ANSV Javassi vangilaagris, kus ta sai füüsilist tööd teha vaid paar päeva. Siis algas suurejooneline kooride ja orkestrite organiseerimine, dirigeerimine, helilooming. Peale eesti meeskoori asutas ta ka vene ja ukraina koori, orkestri. Jürissaar kasutas vangilaagri võimalusi, et õppida kaasvangidest heliloojatelt (Ukraina helilooja Barvinski jt) kompositsiooni, orkestreerimist, ka keeli. Ta lõi seal suure hulga laule ja orkestripalu, isegi kaks operetti kaasvangi sõnadele. Kõike omaloodut tuli küll esitada tuntud vene ja nõukogude heliloojate (Glinka, Blanter, Dunajevski, Muradeli, Solovjov-Sedoi jt) vähetuntud teostena.
Raske haigus ja teened dirigendina vähendasid oluliselt kinnipidamisaega. Varsti pärast Stalini surma, 1954. aastal, vabanes ta vangilaagrist ja saadeti asumisele Krasnojarski kraisse, kus temast sai Bolše-Murtinski kultuurimaja ja hiljem Novosibirski oblasti Istimi linna kultuuripalee dirigent. Taas tuli asutada koore, orkestreid, ansambleid. O. Jürissaar korraldas seal isegi väikese laulupeo, kus vene koorid muuhulgas eesti keeles „Kaera-Jaani” laulsid. Lõpuks kõlasid Krasnojarski festivalil ja raadios tema laulud ka tema enda nime all. Kokku kirjutas Ottniell Jürissaar vangipõlves ja asumisel umbes 300 laulu ja instrumentaalpala. Kuigi asumisaeg lõppes 1957. aastal, pääses armastatud dirigent Siberist tulema alles 1960. aastal.


Kinnipeetavatest orkester vangilaagris.

Taas kodumaal

Taas kodumaal, töötas Ottniell Jürissaar esimese aasta muusikaõpetajana Tartus. Ta alustas kaugõppes õpinguid Tartu muusikakoolis, kus lõpetas 1963. aastal Richard Ritsingu dirigeerimisklassi. 1967. aastal lõpetas 43-aastane dirigent kaugõppes Tallinna konservatooriumis Jüri Variste dirigeerimisklassi.
Aastatel 1961–1970 tegutses O. Jürissaar muusikaõpetaja ja dirigendina Kohtla-Järvel – juhatas lastekoore, Jõhvi segakoori Heli, mis tema dirigendikepi all kasvas 100-liikmeliseks ja Kohtla-Järve naiskoori Kaja, korraldas üldjuhina kohalikke laulu­pidusid Toila-Orul, tegi oma kooridega iga-aastaseid kontsertreise NSV Liidu piires. Ajakirjanduses (Leninlik Lipp, Õpetajate Leht jt.) hakkas 1963. aastast alates ilmuma tema luuletusi.
Alates 1970. aastast oli Ottniell Jürissaar muusikaõpetaja ja dirigent Sakus, Arukülas ja Tallinnas. Ta asutas Saku Maaviljeluse Instituudi segakoori Tuljak ja Tallinna Kondiitritoodete Vabriku segakoori Kalev ja Linda, korraldas nende kooride kontsertmatku. Rajas Saku laulupäevade traditsiooni, organiseeris Tallinna Pedagoogilise Kooli muusikaosakonna ja oli aastaid selle juhataja, õpetas dirigeerimist Tallinna Pedagoogilises Seminaris.
Ottniell Jürissaarel on pedagoogilises koolis dirigeerimise diplomi saanud Siberis sündinud tütar Lyra ja kunstiandega poeg Hallar. Praegu Belgias elav tütrepoeg Marius noppis juba õpingute ajal auhindu rahvusvahelistel informaatika-olümpiaadidel. Tütretütrest Marion Andrast sai juba 18-aastaselt kirjanik, kellelt on tänaseks ilmunud kolm romaani, millest kaks on võitnud tunnustust romaanivõistlustel. Abikaasa Helvele on pühendatud tema tänavune soneti­kogu „Eestimaine ingel”.
Ent tõeliselt vallandusid Ottniell Jürissaare organisatoorsed ja loomevõimed alles Eesti Vabariigi taastudes. Tema isamaa-aatelised metsavennalaulud, vanglates kirjutatu ja sahtliluule said väljundi raamatutena, helikandjatel ja sadadel kontsertidel nii Eestis kui ka välismaal. Ridamisi ilmusid tema laulude-, luule- ja mälestusteraamatud: „Laule trellide ja okastraadi tagant” (1989), sonetiraamat lastele „Alleaa-Kallermaa” (1990), „Metsavennalaulud” (1990), luulekogu „Kaduviku sillal” (1990, tõlgiti juba järgmisel aastal ka soome ja inglise keelde), „Rännulugusid ja vemmalvärsse” (1991), „Sada sonetti” (1992), romaan novellides „Kevadetüdrukud” (1993, samal aastal ka soome keeles), luulevalimik „Suupillilugu” (2000). Viimane sonetikogu „Eestimaine ingel” ilmus alles tänavu kevadel autori 90. sünnipäevaks. Huviga loetavad on ka tema intervjuud ja memuaarne publitsistika ajakirjanduses.
1992. aastal võeti Ottniell Jürissaar Eesti Kirjanike Liidu liikmeks. Alates 1989. aastast on tema autorikontserdid toimunud Eestis, Soomes, Skandinaaviamaades, Lääne-Euroopas ja Kanadas. Tallinna vokaalinstrumentaalansamblis Memor ja teistes kollektiivides on tema laule laulnud ning luulet lugenud Eesti parimad lauljad ja näitlejad (kunagine kambrikaaslane Heino Mandri, Voldemar Kuslap, Uno Kreen, Venda Tamman, Jüri Aarma ja paljud teised). Hiljem on ta ka sooloesinejana suutnud lummata täissaale meil ja mujal. Kokku on ta andnud üle 600 kontserdi. Kahjuks on esitatust vähe salvestusi. Vaid „Metsavennalaulud” on saadaval ka helikandjal. 2001. aastal tunnustati Ottniell Jürissaart Valgetähe medaliklassi teenetemärgiga.


Ottniell Jürissaare juhitud Kohtla-Järve naiskoor “Kaja”, 1960-ndatel.

Eriline luule

Ottniell Jürissaare luule on eesti luulepildis eriline. Ta on heliloojast poeedina suutnud taastada luule ja laulu sünonüümsuse, mis on moemallide ja parnassivõitluse tulemusena Eestis XX sajandil maha salatud. Kuigi ka Ottniell Jürissaarel leidub piisavalt vaba stroofikujundusega värsse, on tema hästikomponeeritud ballaadides ja sonettides tunda heliloojale omast ilu- ja harmooniataotlust. Põhimõttelise romantikuna on ta sageli eelistanud puhtaid riime ja nõtket vormimängu. Põnevate ballaadide ja muu luule kõrval on tema lemmiklaadiks nõudlik sonetivorm. Kui 1986. aastal ilmus Mart Mägeri toimetusel „Sajandi sada sonetti”, siis ei mahtunud sinna ühtegi Ottniell Jürissaare loodut. Kuus aastat hiljem andis Ottniell raamatuna välja oma „Sada sonetti”. Kunagi peeti luuletaja kriteeriumiks vähemasti ühe sonetipärja loomist. Ottniell Jürissaar on neid loonud päris hulgi. Ka tema ainuke lasteraamat „Alleaa-Kallermaa” (1990) on kirjutatud puhtas sonetivormis.
Meloodiline ja rütmikindel värss hõlbustas ka viisistamist – oma tekstidele laulude loomist. Erinevalt vahepeal ka Eestis moodi läinud lihtsa kantri- või muu meloodiaga autorilauludest on tema loodud laulud keerulise ja nõudliku kompositsiooniga – valssidest oratooriumiteni. Kõige enam on tema laulude ja instrumentaalpalade helipilti võrreldud teise eesti helilooja – samuti sõja poolt segilöödud saatusega mehe – Raimond Valgre loominguga.
Aga mitte ainult meloodiline ja viisistatav vorm ei ole tema luule puhul peamine. Olulisim on siiski luuletuste sisu. Varjumispaikade keldrites, laudil, reheahju aluses koopas, aga ka heinakuhjades ja rabasaare punkris kirjutatud ehedad metsavennalaulud võtavad tundlikumal lugejal praegugi judinad ihule. Samuti vanglamüüride ja okastraadi taga loodu. Need olid olud, kus teemat ei tulnud sulepeast välja imeda. Vangiluule on vägivalla ohvrite haritud emotsionaalne reaktsioon ümbritsevale õudusele…
Kahjuks pole see – võib-olla eesti kultuuri väärtuslikum osa – jõudnud siiamaani kultuuri üle otsustajate ajudeni. Eestlaste mineviku mõtestamine ei huvita nagu kedagi. Madalavõitu madin käib vaid oleviku probleemide – iseenda positsiooni ja mammona kindlustamise ümber… Kas minevikuta kultuuril on tulevikku?
„Memento” liit andis seitse aastat välja oma ajalehte, kus igas numbris ilmus veerg poliitvangide või küüditatute luulega, välja jõuti anda kaheksa „Memento” luuleraamatut. Riigi huvi ja toetuse täielik puudumine suretas välja nii lehe kui ka raamatute ilmumise. Siiski võiks meie aastatepikkune tegevus olla piisavaks eeltööks Represseeritute luule antoloogiale. Arvame, et see, õpetlikum osa meie kultuuriloost mõjuvõimsas luulevormis, peaks olema kättesaadav igale ennast harituks pidavale eestlasele. See võiks olla lausa kohustuslikuks kirjanduseks meie koolides, et lapsed õpiksid vaevata teadma, mida tähendavad sellised mõisted nagu: aated, au, ustavus, patriotism, südametunnistus jms.
Luuletaja ja helilooja Ottniell Jürissaar pidas ennast õnnelikuks inimeseks. Osakem vääriliselt hinnata tema panust Eesti kultuurilukku.

* Ottniell Jürissaare esimese luulekogu pealkiri oli „Kaduviku sillal” (1990).

Ottniell Jürissaare luulet

SUUPILLILUGU

Me tulime üle lahe
täis Karjala Kannase kangust,
et peatada aegade vahel
Maa teistkordset häbisse langust.

Me tahtsime olla Me Ise,
kui Vabadussõjas me Isad –
eks pärind ju püsimise
ja Isade jonni visa!

Me sööstsime surma matma –
hulljulgusest kuumad meeled.
Jäi emake lauda katma...
Jäi tüdruk ootama teele...

Me tulime lahe tagant –
me tulime Surma matma,
kuid elavat Lootust, mis jagand,
me pidime mullaga katma…

7. okloobril 1944.
Läänemaal Marimetsa rabas
metsavennapunkris

* * *

MEIE

Nii vähe on päikest ja valgust on vähe
ning palju on hämarust, mülkaid ja usse…
Aeg kiuste ent 1äheb –
sa lähed,
ma lähen –
me läheme kiuste vabadusse!

Kullamaal, 1944

* * *

10+5

Mind kongi ukseluugist
türmikoridori hõikas
üks sünk tsiviilis vanglateener
ja ühe dokustaadi peene
suurest pakist lahti lõikas.
Ma olin kuulnud pruugist,
et kohut luku taga
peeti, ent nii superlabast
ma süüdimõistu küll ei oodand,
et kohtusaaligi ei tooda –
­püssimehed ees ja sabas!
SuIg kähku pihku aga –
ma alla kirjutagu!
Tuli-teatas – oli läinud.
Ja valvur taas mind kongi lasi.

Nii kohtuta mu kohtuasi
lõppeski, kui väljas käinud
ja kergendanud magu...

Näis nagu trükiviga:
kümneks aastaks traadi taha
ja “vastu sarvi” viis veel lisaks!?
End eesti meheks pidand visaks,
häbiga lõin silmad maha —
v a i d kümme!?, siis
kui igal – 25 +5.

Patareis 1948


 


 

kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv