|
|
Minu selle suve laulupeod
tekst: Ild Ratas
|
Ild Ratas.
|
Nimelt
laulupeod, mitmuses, sest kuigi üleriigiliselt oli tähtsam
suur üldlaulupidu, ootas meie koori 19. juulil ees veel üks
laulupidu. See toimus Saaremaal, Lümanda valla Taritu külas
ja oli nende 53. laulupidu!
Saaremaal
osalesime ainsa naiskoorina ja kärbitud koosseisuga –
seega laulsime ainult ühendkooris peo alguses ja lõpus.
Niisiis oli meil võimalus näha-kuulda kogu hästi
paika pandud eeskava. Publikut oli väikese koha kohta üllatavalt
palju ja rahvas elas peole innukalt kaasa. Laulukoorid vaheldusid
rahvatantsijate, lauluklubi lauljate ja ansamblitega. Esinesid
rahvatantsijate segarühmad ja oli tore vaadata, kui innukalt
ning rõõmuga Saaremaa mehed tantsivad! Ja see vahva
Taritu memme-taadi lauluklubi! Nad teenisid oma esinemisega marulise
aplausi. Kõikide saadet vajavate laulude jaoks oli kohale
toimetatud väike elektriklaver.
Arvata võib, et ka sellel peol viibisid kohalikud VIP-id,
aga erinevalt suurest laulupeost ei olnud keegi taibanud neile
traataeda ümber tõmmata ja keegi neid ka ei ohustanud.
Isegi turvamehed olid kuidagi märkamatud, ei torganud silma.
Kadakad ja
kiviaiad
Sõit Saaremaale
oli elamus omaette, eriti minule, kes ei olnud seal aastakümneid
käinud. Lootsin vaikselt, et sõidame ka Kuressaare
linna ja teeme seal väikese peatuse, et saaksin külastada
Kudjape kalmistut, kus puhkavad mu esivanemad, aga kahjuks sõitsime
Saaremaa pealinnast kaugelt mööda, pikuti läbi
saare. Kahju, et see väin mandri ja saare vahel nii kitsas
on, ei jõua merereisi veel nautima hakatagi, kui see juba
lõpeb. Õnneks oli meie buss väiksemat sorti,
sest osal teekonnast tuli liikuda mööda ehtsat kitsast
külavaheteed, suurema bussiga poleks see ehk võimalik
olnudki. Saime sõites mitu tundi läbi bussiakna imetleda
kiviaedu, juba sammaldunud ja ka üsna uusi. Tähendab,
see kiviaedade ladumise kunst ei ole veel kuhugi kadunud!
Pika sõidu ajal meenutasin laulusõnu: „See
Saaremaa on üks väikene maa, kuid siiski saarlane laulab
ka!” No et ta laulab, ja väga hästi laulab, selles
saime peagi veenduda, aga mis puutub väiksusesse, siis leidub
väiksemaidki maid, omaette riike nagu Luksemburg, Liechtenstein
ja San Marino. See kehtib muidugi pindala kohta. Kui rahvaarvu
silmas pidada, siis jääb Saaremaa neile muidugi kõvasti
alla. Pindala pindalaks, aga looduse poolest on Saaremaa ainulaadne.
Mööda vilksatasid kadakad ja karjamaad ning kenad talud
oma hooldatud aedadega.Meie kohal laotus pilvitu taevas, ei olnud
karta vihma ega olnud liiga palav ka ilm. Taevataat soosis meie
reisi, tänu talle selle eest. Koorilauljatest seltskond oli
tore ja sõbralik, nagu alati. Meiega kaasas oli ka minu
sõbranna, kellele meeldib koos meiega reisida.
Nimetasime ta meie „Rukkilille“ auliikmeks ja usaldasime
talle ka sel korral fotograafi ameti. See sai talle selgeks juba
mullu Naiskooride vabariiklikul laulupäeval Põlvas,
ja ega ta meid tänavugi alt ei vedanud. Selles võite
ise veenduda – lisan oma lookesele mõne foto ja lisaks
ka peo kava.
Nälga
ei jäeta
Lõpuks jõudsime
majutuspaika, mille nimi oli Kipi-Koovi puhkemaja, kuna asus külade
Kipi ja Koovi vahel, ja vahemaad sel saarel polegi nii lühikesed,
nagu võiks arvata, sest mereranda ujuma viidi meid bussiga.
Päevakava oli küll tihe, aga imekombel jõudsime
isegi kaks korda ujumas käia. Rand oli „metsik”,
riietumiseks leidis igaüks endale põõsa, vesi
oli haruldaselt soe, kahjuks madalavõitu, aga ujumisest
rõõmu tundmast see ei seganud. Puhkekoht oli hästi
planeeritud: metsa all ümberringi väikesed mugavad majakesed,
keset platsi suur söögilaud ja tugevad pingid. Ei puudunud
ka majake korraliku WC, duši ja sooja veega.
Meil sõbrannaga polnud kahjuks mingit provianti kaasas,
lootsime, et satume asustatud punkti, kus kauplus või söögiputka
olemas on. Seekord küll nii ei juhtunud, sest Taritu, kus
kõik vajalik olemas, asus Kipi-Koovist kaugel ja sinna
meid sööma ei viidud. Kui koorinaised oma toidupakid
lahti laotasid, olime meie üpris pikkade nägudega. Aga
„tüdrukud” kamandasid meid otsekohe lauda ja hakkasid
võileibu meisterdama. Minu arglikud sõnad, et nagu
piinlik on, lõigati konkreetselt ja kindlalt läbi:
„Sina ära kaaguta, söö!” ja pisteti võileib
pihku. Pärast ujumist panime rahvariided selga ja sõitsime
Taritule, kus algasid proovid ja seejärel esinemine.
Toitlustamine oli seal muidugi hästi organiseeritud, aga
selgus, et kartulisalat, mida soovisime, oli veel kusagil teadmatus
kohas segamisel – seega leppisime kohvi ja koogiga.
Pärast kontserdi lõppu toodi igale esinenud kollektiivile
Saaremaa leiba ja kastitäis värsket suitsulesta, peale
rüüpamiseks oli kohalike meeste omapruulitud õlu,
ja seda jätkus priipärast. Lümanda valla laulupidu
lõppes Vabadussõja mälestuskivi juures, kus
pärast lühikest kõnet laulsime Gustav Ernesaksa
laulu „Mu isamaa on minu arm”.
Kultuurne
kodukoht
Oma majutuspaika jõudsime
juba üsna hämaras ja seal läks pidu edasi ümber
pika laua. Peolaua lähedal oli kividega ümbritsetud
lõkkeplats. Tegime kena lõkke metsast korjatud materjalist
ja lahke pererahva eelnevalt selleks otstarbeks varutud puudest.
Lõke ja kaetud pidulaud, rõõmsad inimesed
õhtuhämaruses ümber laua, jättis mulle unustamatu
mälestuse. Mulle isiklikult meeldis see väike armas
Lümanda valla laulupidu rohkem kui suur ja rahvarohke üldlaulupidu.
Tore on, et Saaremaa rahvas peab oma kodukohast ja esivanemate
tarkusest lugu. Meist jäi maha täiesti puhas, lagastamata
plats, kogu prügi oli hoolikalt kokku kogutud. Taritu koolimaja,
kuigi koolina enam mitte toimiv, ei seisa tühjalt, vaid seal
tegutsevad kõikvõimalikud huviringid ja tundub tõesti,
et kultuurihuvi on seal rohkemgi kui suures linnas. Vestlusest
selle maja perenaisega selgus, et Saaremaalt naljalt ära
ei minda, hoitakse oma kodukohta ja sealgi leidub tööd
ja tegemist!
Mina väsisin õhtusel peol lõkke ääres
ära ja läksin puhkama enne teisi. Hommikul oli vaja
õigel ajal ärgata, sest ees seisis veel ekskursioon
Kaarma valda Angla tuulikumäele ja pärandkultuurikeskusesse,
mis on üles ehitatud ehtsast Saaremaa dolomiidist. See aga
on juba teine teema ja vääriks omaette lugu.
|
|
|
