|
Sedakorda siis integratsioonist
Selle kallal toimetab meil rahvastikuminister
Urve Palo, entusiastlikult, rõõmsameelselt. Eks
muidugi – raskused on selleks, et neid ületada.
Mis see integratsioonipoliitika siis on? Eelkõige keelepoliitika.
Iseenesest süütu asi, igati positiivne, seotud õppimise
ja arenemisega.
Nii peakski haridusminister Tõnis
Lukase hinnangul tulevikus kogu eesti haridussüsteem olema
eestikeelne. Esimene samm selles suunas on tehtud – tuleval
sügisel algab eesti keele õpe kõigis vene lasteaedades.
Selle kohta arvab Katrin Saks, et haridusminister on selliste
avaldustega läinud mitte üksnes vastuollu seadustega,
vaid õhutab seeläbi rahvuste vahelist vaenu. Seega
siis keeleõpe õhutab vaenu.
Mida hindab Katrin Saks rahvastevahelise
vaenuna? Kui võõrameelsed umbkeelsed pole rahul,
siis on vaen ja riik peaks kähku ennast parandama. Kui eestlased
pole rahul, siis vaenu pole. Vähemasti ei lähe see arvesse.
Eesti riigi seaduste seadus on Põhiseadus. Selle kohaselt
on Eesti riigi ülesanne kaitsta eestlaste huve. Kui Katrin
Saksal on varuks seadusi, mis ei sea esikohale eestlaste huve
Eestimaal, tuleks need kohaldada Põhiseadusega. Loogiline,
kas pole?
Seni on Eesti riik selle integratsioonipoliitika
kaudu siin maal kõigi teiste huvisid kaitsnud peale eestlaste
endi rahvuslike huvide. Pimegi näeb, et integratsioonipoliitika
on eestlaste-venelaste konflikti siin maal pidevalt teravdanud.
Venelane koguni pelgab, et ta muudetakse selle käigus eestlaseks.
Ta kardab kaotada identiteeti, nagu teaks ta, mis see on.
Siit kumab läbi, kuivõrd oluline on keel. Paljalt
eesti keele äraõppimisega arvavad venelased end muutuvat
mittevenelasteks. Seega siis õige venelane räägib
normaalselt, so vene keeles. Sundides eestlast venekeelseks, ei
huvita neid eestlaste identiteet. Mis üksmeelest saab siin
rääkida?
Ammu oleks aeg avalikult tunnistada,
et senised nn integratsioonipüüdlused on läbi kukkunud.
Tuleb lõpetada muulastele tasuta eesti keele õpetamine.
Kes tahab, on ammu keele ära õppinud, kes ei taha,
ei õpi niikuinii.
Integratsioon saab võimalikuks vaid varasest lapseeast.
See algab eestikeelsest lasteaiast ja jõuab sealt eestikeelse
kooli kaudu kogu ühiskonda, et kõigil eestimaalastel
oleks ühesugune adekvaatne arusaamine Eestist, tema ajaloost
ja identiteedist.
Eestlastele on peale surutud kohustus
olla salliv ja tolerantne. Sellest on vene marurahvuslased järjest
julgust juurde saanud ja jultunumaks muutunud. Eesti riigi korvamatu
tegematajätmine on tõik, et muulastele pole selgeks
tehtud, mis riigis nad elavad.
Alustanuks me sellega õigel ajal, oleks praeguseks juba
pool teed käidud ja Eesti ühiskond palju kokkuhoidvam
kui ta seda praegu on. Ehk ei ole veel hilja!
Tea Kurvits,
Kultuur ja Elu peatoimetaja
|
