|
|
|
Taavet Poska (fotol kõrvaklappidega)
juures sünnipäeval. Paremal Ralf Kaup.
|
Meenutusi Taavet Poskast
meenutab: Ralf Kaup
Seli
Tervisekeskuses kohtuvad aeg-ajalt Teise maailmasõja veteranid.
Kõnnin siin praegu ringi, tehes juttu nii ühe kui
teisega. Ega olegi pikka tseremoonitsemist, aitab küsimusest
“Mis aasta mees oled?” ja ongi kontakt loodud.
Siin on käinud tervist
parandamas vägagi nimekaid mehi: Nugiseksi Harald, Alfons
Rebase autojuht Gustav Org, kel vanust tublisti üle üheksakümne,
jpt. Silman seina ääres pingil eakat meest. Pikemalt
mõtlemata astun ligi ja küsin huupi: “Kuule,
sa oled ju vabadussõdalane?“ “Seda ma olen,”
saan vastuseks. Tabasin märki. “No siis on sul neid
aastakesi turjale kogunenud päris hulgi?” “Eks
ikka, 98 tuleb ära.” Ulatan terekäe, vastuseks
esitletakse end: “Minu nimi on Taavet.” “Niisuguseid
mehi, Taavet, nagu sina, ei satu sugugi iga päev kohtama.
Kui tohib küsida, mis relv sul sääl Vabadussõjas
oli?” “Küsida tohib alati,” muigab Taavet;
“minu relv ei teinud terve sõja jooksul paukugi.”
No mis relv see küll võis olla, pean aru. Taavet laseb
mul tükike aega mõelda ja siis tuleb selgitus: “Ma
olin Vabadussõjas fotograaf.” “Sinu nooruses
olid veel külakoolid. Palju sa koolis said käia?”
“Kaks päeva,” tuleb vastus. “Nalja teed või?”
“Tõsijutt. Vaata, kui mind esimest korda kooli viidi,
võttis õpetaja mu vastu. Paar päeva hiljem
tuli koolijuhataja ja tegi tuule alla. Viige see poiss kiiresti
minema. Poiss on tuberkuloosihaige. Tol ajal nimetati seda haigust
küll teisiti – tiisikus. Ja oligi sõit sees.”
“Taavet, sa oled nüüd 98, kas venitad 100 välja?”
“Eks muidugi, jaksu veel on.” “Aga kus on need
terved, kes sinust kooli jäid?” “Ma tegin männikasvudest
padja, see mu päästiski.” “Kus piirkonnas
sa arvel oled?” “Eks ikka omas kodus.” “Kus
sa elad?” “Vabaduse puiesteel.” No vabadussõdalase
jaoks ongi õige koht. “Vabadusvõitlejate juures
sa siis arvel polegi?” “Kas mind siis võetakse?”
“Taavet, Taavet, keda me siis veel võtaksime? Minu
jaoks oled õnnelik leid, lausa kullatükk. Tahad, võtan
su meie Tallinna Põhjapiirkonna liikmeks? Veelgi enam,
sinust saab auliige.”
“Vabadussõja”
I ja II osa kordustrüki väljaandmiseks oli käimas
korjandus. Sage külaline tuli mul olla ka Taaveti kodus ja
tema 100. juubeli tähistamisel tegin juttu, et nüüd
alustame Vabadussõja monumendi rajamist. Ega me enne jäta,
kui asi on lõpuni viidud. Mingu aega palju tahes, kerge
see tee ei saa olema. Koerakoonlastest, kes meid segama kipuvad,
puudust pole. Aga lõpuni me selle asja viime. Kuskilt ilmus
Taaveti kätte äkki viiesajane. “See on minu poolt,
esimene kivikene sambasse.”
Mööduvad aastad,
neid saab kümmekond. Visa töö Vabadussõja
võidusamba püstitamise nimel hõõgub
nagu tuli tuha all. Taavetile antud lubadus vajab täitmist.
Taavet puhkab nüüd juba kodumaa mullas, kuigi elas 102.
eluaastani.
On aasta 2008, 20. september. Täna on see päev, mil
Vabadussõja võidu samba nurgakivi saab paika. Rahvas
on kogunenud Harjumäele, kohal on valitsuse ja riigikogu
liikmed, mängib orkester. Pidulikku tseremooniat juhib Indrek
Tarand. Sõnavõtud, mis tuletavad meelde meie põlvkonna
auvõlga nendele, kes enam meie keskel ei ole. Tõusen
aeglaselt poodiumile. Minu sõnavõtt on lühike,
meenutan vabadussõdalast Taavet Poskat, kes esimesena tegi
annetuse samba heaks. Koos järelhüüdega asetan
nurgakivisse paigutatavasse silindrisse tema annetuse. Nüüdsest
on see müüritud sambasse, mis jääb järgnevatele
põlvedele tähistama meie esivanemate suurimat ajaloolist
võitu.
|
|
|
