Kultuur ja Elu 3/2008

Kultuur ja Elu 2/2008

Võru koolinoored vabadusvõitluses

tekst: KALJU AAROP

Üks SMV loojaid ja juhte Elmut Laane.

Ajakirja “Kultuur ja Elu” numbris 1/2008 oli juttu Võru Keskkooli õpilaste vastupanuorganistasiooni “Noorte Kuperjanovlaste Organisatsioon” tegevusest. Seekord on vaatluse all vastupanuorganisatsiooni “Sini – must – valge” käekäik.

Eesti iseseisvuse eest peetavas võitluses on koolinoored alati olnud vabadusvõitlejate esiridades. Nii oli see Vabadussõja alguse rasketel päevadel, kui just koolipoisid olid need, kes kõhklemata relva haarasid ning Narva ja Võru all rindele läksid, et peatada idast Eestisse valguvat punaväe laviini. Vabadussõjaaegsete õppursõdurite eeskujul olid koolinoored vabadusvõitlejate esiridades ka teise Nõukogude okupatsiooni algaastail, mil just metsavennad ja koolinoortest vabadusvõitlejad olid need, kes ei alistunud, vaid jätkasid vastupanu Vene okupantidele.

Salaliit: SINI – MUST – VALGE

Esimene Sini-Must-Valge (SMV) nimeline organisatsioon loodi Võru Gümnaasiumis juba Saksa okupatsiooni ajal, 1942/43. aasta talvel. Eesti noored olid oma isamaa patrioodid ega sallinud ei Vene ega Saksa okupante. Esimese SMV organiseerijaks ja juhiks oli gümnaasi­umi teise klassi õpilane Viktor Lukk ning organisatsiooni liikmeteks peamiselt tema oma klassi poisid. Kohtutoimikus on säilinud selle organisatsiooni sini-must-valge lipu ja Eesti Vabariigi vapiga kaunistatud vandetõotuse tekst: “Tõotan eestlase nimel oma astumisega Sini-Must-Val­gesse salaliitu, et mina ei ole kommunist ega fašist, vaid aus eestlane, kellele kuulub ja saab kuuluma vaba Eesti.” Sellele tõotusele on alla kirjutanud Lembit Muuga, Heljut Seeder, Viktor Lukk, Lembit Vo­di, Hugo Olesk, Henno Ilveste, Ago Mõõk, Raimond Iva ja Elmut Laane. See vandetõotus jäi Muuga kätte ja Laane kirjutas sellele ilmselt hiljem alla.
Selle organisatsiooni tegevus piirdus rahvusvahelise olukorra ja sõjasündmuste ühises aru­tamises. Arutati ka tegevusvariante uue Nõukogude okupatsiooni puhuks ning võimalusi Eesti Vabariigi kaitsmiseks punase hädaohu vastu. Järgmisel õppeaastal SMV salaliidu tege­vus soikus, sest selle eestvedaja V. Lukk lahkus koolist ning siirdus Soome, kus astus luura­ja­te ettevalmistamise kursustele. 1944. aastal tuli V. Lukk Haukka luuregrupi koosseisus Ees­tisse ning tegutses pärast Eesti taasokupeerimist punaarmee poolt Võrumaal Nursi lähedal asunud Lükka punkris.
Julgeoleku materjalides on korduvalt väidetud, et saksaaegne SMV andis välja kodanlik-natsionalistlikku ilmavaadet propageerivat ajalehte Meie Nädalaringvaade. Alates oktoobrist 1943 anti Võru Gümnaasiumis õpilaste poolt tõesti välja kirjutusmasinal paljundatud poolille­gaalset lehte Un­sere Wochenschau, kuid see ei olnud SMV häälekandja, sest SMV oli selleks ajaks oma tegevuse juba lõpetanud. Selle lehe toimetajaks ja paljundajaks oli Arved Leinbock ning toimetusse kuulusid veel Henn Pihlapuu, Kalju Liin ja Elmut Laane. Leht ilmus peaaegu iga nädal ning sisaldas peamiselt koolielu käsitlevaid kirjutisi, pilapilte ja -lugusid õpilastest ja õpetajatest. Toimetaja A. Leinbocki väitel oli tegemist täiesti apoliitilise koolilehega. Leht lõpetas oma ilmumise veebruaris 1944, kui õppetöö sõja tõttu Võru Gümnaasiumis lõpetati. Sügi­sel 1944, juba Nõukogude okupatsiooni ajal, olevat välja antud veel üks lehe number, see ole­vat sisaldanud luuletusi ja sõja ajal kaduma jäänud õpilaste nimesid, kuid mis nime all see leht ilmus, seda keegi enam ei mäleta.

Legendaarne Grupp X

Mais 1945 hakkasid Elmut Laane ja Heldur Tormiste moodustama keskkooli vanemate klas­side poistest põrandaalust vastupanugruppi. Teised algatajad olid Lembit Muuga, Kalju Liin ja Henn Pihlapuu. Kuna Muuga ja Laane olid kuulunud Saksa ajal eksisteerinud Sini-Must-Valgesse, siis tegid nad ettepaneku nimetada ka loodav organisatsioon SMV-ks. Tor­miste, kes tollal kuulus juba Skautlusse, oli selle vastu, sest kavatses loodava grupi aegamööda viia Skautluse koosseisu. Tema ettepanekul nimetati seda esialgu Grupiks X. Hiljem organisatsioonide ühendamise mõttest loobuti, sest konspiratsioonikaalutlustel peeti õige­maks lasta neil tegutseda eraldi, mitte teades teineteise olemasolust. Ilmselt hakkas see grupp SMV nime kandma 1945. aasta sügisel, pärast Tormiste lahkumist grupist.
Juunis-juulis 1945 toimus mitu koosolekut, kus arutati loodava organisatsiooni ülesan­deid ja struktuuri. Neist võttis osa kümmekond poissi. Seati eesmärgiks oma ridu laiendada, koguda relvi ning luua side metsavendadega, et sõja korral koos nendega okupantide vastu välja astuda, venelaste terrorit ja rüüsteretki takistada, võim kohapeal üle võtta ning Eesti iseseisvus taastada. Otseseks tegevuseks vastupanuvõitluses oli lendlehtede valmistamine ja levitamine ning metsavendade abistamine toidu, varustuse ja rahaga.
Organisatsioon otsustati moodustada väikestest, nelja-viieliikmelistest gruppidest, kellega side ainult grupijuhi kaudu. Koolinoorte hulgast vär­vatud liikmed pidid koolivaheajal omakorda värbama uusi liikmeid oma kodukoha noorte hul­gast ning organiseerima nendest grupid, mille juhiks nad ise oleksid olnud. Nad pidid koguma relvi ning looma sidemed kohalike metsavendadega, et sõja puhkemisel nendega ühiselt välja astuda. Terav vaidlus toimus Tormiste ja Laane vahel küsimuses, kas tüdrukuid võtta organi­satsiooni liikmeks või mitte. Peale jäi Laane seisukoht, et kodumaa kaitsmine on meeste kohus ning seega tüdrukuid SMV-sse ei võetud.
Organisatsiooni juhtimiseks moodustati operatiivstaap kuhu kuulusid Laane, Tormiste, Muuga, Liin ja Pihlapuu. Organisatsiooni üldjuhiks sai Laane. Kõik staabiliikmed olid ühtlasi ka grupijuhid. Enne suvevaheaega räägiti organisatsiooni astumisest veel mitmete poistega, kuid mingit kindlat värbamist ei toimunud. Pole teada, kas poisid värbasid suvevaheajal oma kodukoha noorte hulgast uusi liikmeid, sest sügisel sellest keegi enam ei rääkinud. Ainsana on teada, et Hans Tammemägi moodustas Sännas oma grupi.
“Ugandi” liikme (kes lävis ka SMV liikmetega) Valev Kaska sõnul oli SMV üks vaimne suunaja Arved Leinbock, kes koostas ka põhikirja ning oli aktiivne osaleja 1945. a. kevadel, kuid teda SMV-ga miskipärast ei seota.
Sügisest 1945 tegutsesid SMV-st aktiivselt ainult staabiliikmed ja löögirühm. Side Nursis asuva 10. Rohelise Partisanide Pataljoni metsavendade staabiga loodi Tormiste vahendusel. Tema kaudu saadi metsavendadelt levitamiseks ka lendlehti. Tormiste lahkus SMV-st septembri lõpus 1945, asudes Põhjala Noorte staabiülema asetäitja kohale. Hiljem värbas ta SMV-st (Grupist X) Põhjala Noortesse veel K. Liini, Jaan Simmuli ja Olev Palo. Pärast Tor­miste lahku­mist toimus side metsavendade staabiga Henn Pihlapuu kaudu, kes pärast isa arreteerimist läks oktoobris 1945 metsavennaks ja varjas end Nursis 10. Rohelise Partisanide Pataljoni punkris. Erinevalt Põhjala Noortest ja Noortest Partisanidest, Sini-Must-Valge ei allunud otse­selt metsa­ven­­dade staabile, vaid tegi temaga ainult koostööd.

SMV löögirühma koostöö metsavendadega

Energiliselt tegutses SMV löögirühm, kes muretses metsavendadele toiduaineid ja muud vajalikku. Löögirühma juhiks oli Lembit Muuga ning sinna kuulusid veel Hans Jaik, Roland Kul­la ja Rein Visk. Löögirühm sooritas novembrist 1945 kuni jaanuarini 1946 neli relvastatud rünnakut kauplustele ja ladudele Võru linnas ning maakonnas. Sealt hangitud toiduained ja muu kraam saadeti metsavendadele.
Välismaiste raadiosaadete kuulamiseks rekvireeriti Võru vallamajast raadiovastuvõtja. Muuga paigaldas selle oma korterisse ning kuulas sellega välismaalt päevauudiseid, peami­selt soomekeelseid BBC saateid. Saadud uudised andis ta edasi Laanele, kes kasutas neid lendlehtede koostamisel.

Eesti vaim ei ole murtud

SMV aktiviseeris oma tegevust jaanuaris-veebruaris 1946. Pärast metsavendade Nursi punkri ning Põhjala Noorte ja Noorte Partisanide organisatsioonide likvideerimist julgeoleku poolt oli vaja rahvale näidata, et hoolimata repressioonidest võitlus okupantide vastu jätkub. N Liidu Ülemnõukogu valimiste eel valmistas Laane valimiste läbikukutamise sihiga hulgaliselt väikseformaadilisi lendlehti: “Eestlane hääletab ainult sini-must-valge lipu all!” ning levitas neid SMV liikmete, Ugandi poiste jt kaudu Võrus ja maakonnas.
Kuna metsavendade punkri langemisega katkes seal väljaantud lendlehe Vivat Estonia ilmumine, siis otsustas Laane jätkata samanimelise lendlehe väljaandmist. Lendlehtede pal­jundamiseks laenas ta Kaljo Raagilt (Võru Keskkooli 11. klassi õpilane) kirjutusmasina. Mär­tsikuu jooksul jõudis ta välja anda neli numbrit lendlehte Vivat Estonia. Lendlehed varustas ta omavalmistatud pitsati jäljendiga: 10. RPP 3. kompanii. Muuseas teatati nendes lendlehtedes W. Churchilli kuulsast N Liidu vastu suunatud kõnest Fultonis mitu päeva enne selle avalda­mist Nõukogude ajakirjanduses. 10. RPP 3. kompanii oli Laane väljamõeldis venelaste hirmutamiseks. Nii on ta ise ülekuulamisel 3. kompanii kohta väitnud.

SMV liikmed julgeoleku küüsis

Nõukogudevastaste lendlehtede hulgaline levik Võrus ja Võrumaal tegi punased võimu­mehed rahutuks. Võrru saadeti nõukogudevastaste lendlehtede autorite ja levitajate välja­sel­gitamiseks jälle ENSV julgeolekuministeeriumi operatiivgrupp. Kasutati ka kodumaise reeturi, äraandja abi. Äraandmises kahtlustatakse kaasvõitlejat, nimega Ilmar Vasser, kuigi otsesed tõendid tema süüdistamiseks puuduvad. Ilmar Vasser oli Skautluse asutajaliige, kes võeti ka Põhjala Noorte ridadesse. Elmut Laane ja mitmed teised on veendunud, et Vasser oli üks peamisi KGB nuhke. Hoolimata kuulumisest vastupanugruppidesse Vasserit ei arreteeritud. Elmu on ise oma mälestustes kirjutanud: “Mind arreteeriti 1946. a. 2. aprilli õhtul pimedal valgustamata tänaval, hetkel kui Ilmar Vasser oli minust eemaldunud, vilistades minule tundmatut viisi. Arreteerijaid oli kolm – kaks haarasid kätest, kolmas surus püstoli vastu kukalt. Talutati miilitsasse, kus otsiti läbi. Edasi tiriti mind kolme mehe vahel raudus kätega Võru KGB – majja. Seal ootas kapten Sissas, kes lasi mind viia kolmandale korrusele punaseks köetud pliidirauaga kööki. Lubati elusalt praadida, kui kohe rääkima ei hakka. Esimesel korrusel nägin vilksamisi Lembit Muugat, Rein Viski, Hans Jaiki. Oli selge, tegemist oli suure sissekukkumisega.”
Läbiotsimisel leiti Laane juurest pitsat “10.RPP 3. kompanii” ning tema korterist lendlehti selle pitsati jäljendiga. Laane kodust maal saadi kätte veel vihik šifreeritud märkmetega, kirjutusmasin ja vintpüss. 2. aprillil 1946 arreteeriti ka Muuga. Muuga korterist leiti samuti lend­lehti Vivat Estonia ning raadiovastuvõtja. Arreteeriti ka kolm löögirühma liiget: H. Jaik, R. Visk ja R. Kulla. Rohkem julgeolekul SMV liikmeid kindlaks teha ei õnnestunud.
Täpset ülevaadet SMV liikmeskonnast pole olemas. Laanelt ära võetud vihikus olnud ni­me­kiri dešifreeriti KGB poolt, kuid paljud sinna nimekirja kantud poistest ei teadnud midagi Sini – Must - Valge olemasolust.

27. septembril 1946 mõistis sõjatribunal Sini – Must - Valge liikmetele 6 – 10 aastat vangilaagrit. Koos SMV liikmetega olid tribunali all ka Ugandi grupi poisid, keda nende lävimise pärast SMV liikmetega üritati SMV organisatsiooniga ühendada.
Peale SMV likvideerimist lahkus Ilmar Vasser Võru Keskkoolist ja teda püüti kasutada ka metsavendade vastu.
1946 aasta aprilli algul arreteeriti ka kooliõpilased Asta Klais, Mati Tiisler, Flavald Saimra ja Aino Pormeister. Nende ainsaks süüks oli allkiri “Skautluse” vandeteksti all, mis tehti 17. 05. 1945. Ilmar Vasser aga jäeti taas KGB poolt puutumata, olgugi, et vandetekstil oli ka tema allkiri. Vasser elas hiljem Viljandimaal, kus kuuekümnendate algul naabrimees tappis tema kirvega puukuuris ära ja poos ennast pärast ise üles. Miks? Oli Vasser nuhk või mitte?

Sini – Must – Valge liikmete saatus:

• Hans Jaik – s. 1927 Lepistu v., isa talunik, Võru Kk. 10. kl., isa arr. 1944 reeturluse eest, SMV löögirühma liige, arr. 04. 04. 46, paragrahv 59 – 3, karistus
  10 a. + 3 a õiguste äravõtmist, vab. asum. 28. 02. 60, surnud.
• Roland Kulla – s. 1928 Võrus, isa rätsep, Võru Kk. 10. kl., autojuhi abi
  Teedevalitsuses. Hakkas 9 aastaselt omale ülalpidamist teenima. SMV löögirühma liige oktoobris 1945. Arr. 04. 04. 46, paragrahv 59 – 3, karistus 10 aastat.
• Elmut Laane – s. 31. 03. 1928 Rõuge v. Viitina Sadrametsa Laanepõllu talu, isa
  talunik, Võru Kk. 10. kl., isa arr. 1945, ema ja vend küüditati 1949. SMV looja ja juht, arr. 02. 04. 46, paragrahv 58 – 1a, 58 – 11, karistus 10 a , vab. 12. 07 54., rehabilit. 12. 10. 1990, arst ja arstiteaduse doktor, elas Võrus, hiljem Tartus, abielus, poeg ja tütar, surn. 24. 10. 01, puhkab Raadi kalmistul. Oli Eesti Kodanike Komitee, Tartu Kaitseliidu, Endiste Poliitvangide Liidu, Vabadusvõitlejate Ühenduse, Õigusvastaselt Represseeritud Rahvusliku Erakonna (hilisem Eesti rahvuslik Erakond) liige. Oma soove ja tundeid väljendas ta luulekeeles.
• Arved Leinbock – s.1929, Põlva v., Võru Kk. 10. kl., SMV liige, ei arreteeritud, psühholoog, elab Tallinnas.
• Kalju Liin – s. 08. 03. 1928 Kanepi v. Mägari k. , Võru Kk. 10. kl. Kuulus
  organisatsioonidesse SMV ja Põhjala Noored, lävis tihedalt Ugandi liikmetega. Hakkas varjama jaanuari algul 1946. Kuulus Erastvere metsavendade sekka. Langes hävituspataljonlase kuuli läbi kodutalus 04. 12. 1946. Puhkab Kanepi kalmistul. Haual Ugandi mälestuskivi. 1949. Aasta märtsis küüditati ema koos lastega Siberisse. Ema suri asumisel. Kalju vend ja õde jäid ellu ja elavad Eestis.
• Viktor Lukk – s. 25. 10. 1925 Võru v. isa talunik, SMV 43 looja. Põgenes 1943
  Soome. Tuli 1944 Haukka luuregrupi koosseisus Eestisse. Üks 10. Roheline Partisanide Pataljoni looja. Pseud. Kusta. Metsavend. Langes Lükka punkris 28. 12. 1945. Puhkab Osula prassipalu kalmistul.
• Lembit Muuga – s. 1927 Võru, isa kaupmees, Võru Kk. 10 kl., SMV 43, SMV liige paragrahv 58 – 1 a, karistus 10 a + 5 aastat õiguste äravõtmist, abielus, eluk. Tartu.
• Olev Palo – s. 15. 03. 1928 Kasaritsa v, isa talunik, Võru Kk. 10 kl., kuulus ka
  organisatsiooni “Põhjala Noored, arr. 04. 04. 46, paragrahv 58 – 12, karistus 5 a, Ivdellag, vab. 1951, reh. 1978. Lõpetas TPI, insener Tallinnas, 4 last. Surnud.
• Henn Pihlapuu – s. 1928 Orava v., Võru Kk. 10. kl., SMV ja “10. Rohelise
  Partisanide Pataljoni” liige, läks metsavennaks okt. 45, pseud.
  Undu, langes Lükka punkris 28. 12. 1945.
• Kaljo Raag - s. 06. 12. 1925 Sõmerpalu v., isa oli enne sõda Sõmerpalu v.
  abivallavanem, Võru Kk. 11 kl., “Ugandi” liige. Paljundas kirjutusmasinal ajalehte “Ugandi”, ei arreteeritud. Elas Võrus. Võru Meteoroloogiajaama juhataja. Surn. 05. 09. 1988. Puhkab Võru kalmistul.
  Jaan Simmul – SMV ja “Põhjala Noored” liige, ei arreteeritud.
• Hans Tammemägi – s. 10. 04. 1928 Rõuge v.Sänna asundus Ahitse talu, isa talunik, “Ugandi” liige, seotud SMV-ga (kohtus kuulumine SMV-sse kinnitust ei leidnud) Võru Kk. 10 kl. arr. 10. 02. 46., paragrahv 58 – 10 – 1,
  karistus 6 a, Uhta laagrid, vab 1951, asum. Irkutski obl., vab. asum.
  1958. Vanemad, õde ja vend olid küüditatud. Nad jäid ellu ja tulid Eestisse tagasi. Elas Valgas,Valga Veinitehase peaenergeetik, lesk, kasupoeg, eluk. Taheva v. Kalda t..
• Heldur Tormiste – s. 26. 06. 1928 Rõugev, isa talunik, Võru Kk. 10 kl., SMV,
  “Skautlus” ja “Põhjala Noored” liige arr. 29. 12. 45, paragrahv 58 – 1a, 58 – 11, karistus 10 a, elas Võrus, surnud.
• Rein Visk – s. 1928 Põlva v., isa talunik, Võru Tööst. Tehn., SMV löögirühma liige, arr. 04. 04. 46, paragrahv 59 – 3, karistus 8 a, vab. 22. 08. 52
  Allikas: Valev Kaska, “Võrumaa kooliõpilaste vastupanuvõitlus, 1944 – 1950”, 2008.