Kultuur ja Elu 3/2008

Kultuur ja Elu 2/2008

Rongiröövi koht Viluvere Kõnnu raudteelõigul. (ERAF, 129/15527)

Suur rongirööv

tekst: Jaak Pihlau

Kui Pärnu-Rapla rong 5. septembri keskpäeval saabus, siis toimus kõik plaanipäraselt, Jerlet lõhkas miini, plahvatuse järel rong peatus ja metsavennad hüppasid metsast välja. Relvastatud valvemeeskond rongist välja ei ilmunud, mõne aja pärast avasid kaks neist rongist vastutule. Raadik hüppas tendrile ja tabavate laskudega surmas või haavas kahte neist.

Üheksa metsavenda löövad käed

Idee röövida Pärnu-Rapla liinil liikuva rongi palgavagunit olevat esimesena esitanud Järvakandist pärit metsavend Erich Pärn (sünd 1921, „Jaak“ ehk „Fantoom“), kes aga ise hukkus mais 1951 veel enne seda, kui mõtet jõuti teoks teha(1).
Juba 1950. a kevadsuvel olid seda palgavaguniga rongi Eidapere ja Kõnnu jaama vahel tulistanud tundmatud metsavennad, kuid röövimiskatse ebaõnnestus, sest rong kihutas peatumatult edasi. Evald Pärtel olevat selle juhtumi peale öelnud: „Meie teeme seda hoopis paremini ja me ei ebaõnnestu“ (2), pidades silmas asjaolu, et rongi peatamiseks tuleb tingimata raudteeliin õhkida.

Erich Jerlet (ERAF, 129/4359) Selles operatsioonis osales kokku 9 metsavenda: Erich Jerlet, sünd 1917 Tallinnas, „Loone“, „Tõnu“, „Pikk Eeri“ Hendrik Jõearu, sünd 1923 Pärnumaal Vändra vallas, „Jants““ Jüri Koks, sünd 1907 Läänemaal Vigala vallas, „Teo“ Evald Pärtel, sünd 1923 Pärnumaal Vändra vallas, „Tiit“, „Madis“ Osvald Raadik, sünd 1919 Harjumaal Raikküla vallas, „Oss“, „Ets“ Elmar Saar, sünd 1925 Saaremaal Pihtla vallas, „Mihkel“, „Olev“ Alfred Sirel, sünd 1916 (1918) Venemaal Oudova maakonnas, „Alfa“ Ain (Aleksander) Tänav, sünd 1908 Läänemaal Karuse vallas, „Arno“, „Väsinud läänlane“ Erich Viisut, sünd 1929 Läänemaal Velise vallas, „Peeter“

Evald Pärtel3 oli sündinud Pärnumaal Vändra vallas Rehemetsa külas keskmiktalupoja peres. Teenis Saksa sõaväes, läks peale sakslaste taganemist Eestist 1944. aastal metsa. Ema Juuli arreteeriti augustis 1945, veetis viis aastat Siberi laagris. Lapsed Elsa ja Aino olid 1949. aastal mõlemad küüditamisnimekirjas, kuid Elsal õnnestus põgeneda metsa venna juurde ja Siberisse saadeti ainult Aino.
Tõsisemad ettevalmistustööd suurröövi teostamiseks algasid suvel 1950, kui Evald Pärtel ja Elmar Saar hakkasid teisi metsavendi kaasa kutsuma. Nendega vahepeal ühes punkris viibinud Osvald Raadik rääkis ideest ka lõhkamisspetsialistina tuntud Erich Jerletile, kes algul palus veidi mõtlemisaega, kuid nõustus siis tingimusel, et operatsioon toimuks pimedamal ajal ja et kindlasti oleks veel vaja täpsustada palgavaguniga rongi sõidugraafikut Pärnu-Rapla liinil.
Koksi ja Viisuti kutsus kaasa Jerlet, Tänava Raadik, kuna ülejäänud kõik olid varem seotud Pärteli-Saare grupiga. Julgeoleku ametlikes dokumentides väidetakse, et selle diversiooniakti teostasid „bandiidid“ kolmest erinevast salgast (Pärteli, Jerleti ja Raadiku salgad), kes olevat enne aktsiooni omavahel ühinenud. Tegelikult Eesti metsavendluse ajalugu sõjaväelise ülesehitusega, range distsipliini ja kindlaksmääratud juhtkonnaga salkasid peaaegu ei tunne(4), kuigi mõningaid katseid selles suunas tehti (Varraku salk Vahastul, RVL) ja kindlasti leidus salku, millel olid täielikku sõjaväelist autoriteeti omavad juhid olemas. Eelistati tegutseda väikestes (harva enam kui 3–4 meest) ja mobiilsetes, kiiresti oma asukohta muutvates salkades. Legendid suurtest, tsentraalselt juhtitavatest ja hambuni relvastatud bandedest on NKVD/MGB enda poolt levitatud müüt, millega taheti oma ülisuure aparaadi olemasolu õigustada
Ülalmainitud rongiröövis osalenud metsavennad tegutsesid harilikult üksinda või paari-kolmekaupa, varjusid eri kohtades ja kogunesid vaid mõne suurema operatsiooni eel. Ühine nende puhul oli aga see, et nad kõik tegutsesid ja varjusid Läänemaa ja Harjumaa piiril asuvates valdades (Märjamaa, Velise, Raikküla, Järvakandi; vähemal määral ka Lelle ja Vändra vallas. Ühine joon oli ka see, et nad olid metsas viibinud suhteliselt kaua, varjates ennast teenimise pärast Saksa armees või politseis või olles põgenenud Punaarmee tööpataljonist või sõjavangide filterlaagrist (Pärn Saar, Luus(5)).
Samade allikate kohaselt olevat Evald Pärteli gruppi peale tema enda kuulunud veel tema õde Elsa, juba mainitud Erich Pärn ja Elmar Saar, Alfred Sirel (kasutas ka Eduard Kooki nime), Hindrek Jõearu ja Ilmar Luus. Tgelikult liitus Elsa Pärtel metsavendadega alles peale märtsiküüditamist 1949, kuna Sirel ja Jõearu olid tema kaaslased juba Vändra päevilt. Viimased (nii nagu ka Luus) olid ka miilitsa ja julgeoleku poolt tagaotsitavad, sest tapsid ja haavasid detsembris 1950 mitut Pärnu miilitsatöötajat, kes olid üritanud nende dokumente kontrollida.
Peale rongiröövi hakkas Evald Pärtel end varjama peamiselt koos Erich Viisuti ja Karl Haljastega6 Märjamaal Haimre lähistel.
Erich Jerlet, „Erna“ liige 1941, endine SA ohvitser ja Tartu Ülikooli lõpetanud jurist, oli koos Osvald Raadikuga kuulunud kuni 1949. aastani Harjumaa ja Läänemaa piiril tegutsenud Vambola Orase salka. kellel oli varem sidemeid ka RVL-iga ja vendade Saalistete salgaga. Kuid sarnaselt viimastega pidasid nad õigeks aktiivset relvastatud tegevust alustada alles peale sõja puhkemist N Liidu ja lääneriikide vahel. Kui Orase-Raadiku-Jerleti salk 1949. a lagunes (Oras arreteeriti 1949. a küüditamise ajal, Sinikas tapeti oktoobris 1949, Joh Aasp märtsis 1950), siis Raadik ja Jerlet liitusid teiste Läänemaa metsavendadega (Luuri, Leius, vennad Ervinid, Kolding), kuid mitte kauaks, sest suurem osa selle liikmetest hukkusid või arreteeriti augustis 1949. Märgime veel. et Jerlet oli tuntud ka metsavendluse teoreetikuna ja ideloogina, mitme brošüüri autorina („Metsavendluse ideoloogilised alused“ ja kogumik „Sõjasarv“).
Osvald Raadik lahkus, nagu öeldud, peale 1949. aastat suuremast metsavendade grupist, varjus Raiküla valla taludes ja oli peamiselt ühenduses Ain Tänavaga (endine Järvakandi klaasitehase teenistuja ja saksa ajal samas paiknenud vene sõjavangilaagri töötaja).

5. septembri operatsioon

Niisiis lükkus rongiröövi täideviimine 1950. aastast järgmisesse, 1951. aastasse. Kuigi palgavaguniga rongi liikumisajad olid umbkaudu teada, teostasid Pärtel ja Saar veelkordse ülekontrolli. Elmar Saar tegi vaatlusi Eidaperes ja Pärtel Viluvere jaamas. Nii jõuti lõplikult järeldusele, et raharong on käigus kaks korda kuus, 5. ja 20. kuupäeval.
Konkreetseks operatsioonipaigaks valiti inimtühi ja metsaga piiratud raudteelõik Viluvere ja Kõnnu teivasjaamade vahel. Lepiti kokku, et viimast korda enne operatsiooni toimepanemist kohtutakse öösel vastu 1. septembrit metsatukas Viluvere teeristil. Jerlet oli selleks ajaks ette valmistanud tarvismineva raudtee lõhkamiseks, olles kaasa toonud 3-kilose miini, juhtmed, lõhkekapsli ja toiteallika. Elektriallikana kasutati kokkuühendatud kahtekümmet tavalist taskulambipatareid, kapsli oli hankinud Erich Viisut.
Kohtumispaigast liiguti edasi operatsioonipunkti, kuhu jõuti 3. septembri hommikuks. Alustati vajalike ettevalmistustööde tegemisega: miin koos detonaatoriga paigaldati rööbaste alla ja sealt veeti juhtmestik raudtee kõrvale rajatud väikesesse punkrisse, kuhu lõhkajana jäi ootele Jerlet. Osa grupist paigutati Pärnust tulevast rongist vasakule, teine osa paremale, Pärtel suundus veidi ettepoole, et rongi lähenemisest püstolilasuga teatada.
Kui rong 5. septembri keskpäeval saabus, siis toimus kõik plaanipäraselt, Jerlet lõhkas miini, plahvatuse järel rong peatus ja metsavennad hüppasid metsast välja. Pärtel pidi andma valangu rongi pihta, kuid automaat andis tõrke. Relvastatud valvemeeskond rongist välja ei ilmunud, mõne aja pärast avasid kaks neist rongist vastutule. Raadik hüppas tendrile ja tabavate laskudega surmas või haavas kahte neist.

Rongiröövi käigus kannatada saanud raudteelõigu taastamine.

Jerlet jutustas hiljem ülekuulamisel järgmist:(7)

„5. septembril umbes kell 12 päeval anti signaal rongi lähenemisest. Rongi jõudes umbes 70—80 m kaugusele rööbaste alla paigutatud lõhkelaengu asukohast, ma ühendasin kontaktid omavahel — ja toimus plahvatus. Rong jooksis rööbastelt välja, tender vajus küljeli, mitu vagunit purunesid. Rong oli pikk, mitu vagunit selle koosseisus oli, täpselt ma ei tea.
Peale rongi peatumist tulistasime maksevagunit, mis asus peaaegu rongi lõpus. Seejärel läksime rongi juurde, vahistasime ja otsisime läbi selle teeninduspersonali. Kui ma ise jõudsin rongi juurde, siis üks võitleja oli juba maha lastud, teine lebas haavatuna maas. Mulle tundus, et ta teeskleb ja tahab vintpüssi haarata. Tulistasin talle pähe ja võtsin temalt püssi ära. Otsisin isiklikult läbi kogu teenindava personali ja võtsin ühelt töötajalt ära signaalvile. Ain Tänav tiris maksevagunist välja terve rahasaadetise. See oli asetatud ühte sumadani ja eraldi kotikesse. Sündmuspaigalt lahkumise järel jagasime raha omavahel ära. Mulle jäi 22 850 rubla. Rongi juurest lahkumise eel lasksime veel maha kolmanda sõjaväestatud valvesalga võitleja, kes kandis valget särki. Mahalaskjaks oli Elmar Saar. Esimese valvuri laskis maha Raadik, teise mina.“
Jättes rongi maha, alustasid metsavennad koos saagiga kiirmarsil teekonda läbi soise metsa kirdesuunas. Järgmiseks hommikuks oli salk juba jõudnud 30 km kaugusele Palase küla rajooni. Seal mindi üksteisest lahku, et ennast varjata paari-kolmekaupa või üksinda, nii nagu see oli toimunud ka enne operatsiooni algust.
Peale diversiooniakti ja suurröövi avanes Tallinna–Pärnu raudteelõigu 95. kilomeetril järgmine pilt (8). Lõhatud raudteelt oli välja sõitnud vedur ja kaks vagunit, rongi kõrval lebasid kolme tapetud valvuri (Gridtšin, Tšernõšov ja Peterson) laibad. Palgavagun oli tühjaks röövitud, kadunud üle 205 tuhande rubla (mõningatel andmetel isegi ligi 240 tuhat).

Julgeolek käivitab agentuurasja „Svora“

Kohe, kui teade raharöövist MGB peakorterisse jõudis, käivitati suurejooneline jälitusoperatsioon tegijate kinnivõtmiseks. See agentuurasi hakkas julgeolekus kandma nime „Svora“ (vene k „Jõuk“) ja tema juhiks määrati ENSV MGB esimehe asetäitja polkovnik Tšernov(8). Tegelikuks juhiks oli aga Eestis metsavendluse vastast võitlust peaaegu kogu sõjajärgse perioodi juhtinud alampolkovnik Aleksei Gavrilov. Ta saabus Eestisse kohe peale sõja lõppu 1944, olles siseministeeriumi OBB ja julgeoleku 2N-osakonna ülema asetäitja ja 2N-osakonna ülem aastatel 1946–1953. 1954 oli sunnitud siiski oma ametist skandaalide tõttu lahkuma, sest selgus, et ta on riisunud suure summa riigi raha ja on kahenaisepidaja (vastava kaebuse ENSV Keskkomiteele esitas tema teine, Rakveres elav naine(9)).

Esimese asjana kuulati üle kogu kaubarongi personal – kolm vedurimeest (masinist, selle abi ja pidurimees-konduktor) ja kolm palgavaguni töötajat (raamatupidaja, kassiir ja revident). Nende poolt antud kirjelduste ja 2N-osakonna varasemate andmete alusel jõuti järeldusele, et röövis osalesid vähemalt E. Saar, E. Pärtel, A. Sirel ja H. Jõearu.
Peamise abistajana langes kohe kahtluse alla Rapla jaamas pöörmeseadjana töötav E. Saare õde Õie, kes oli julgeolekus kirjas küll salajase informaatorina(10), kuid mingeid olulisi andmeid polnud andnud. Ta arreteeriti 9. septembril ja allutati pidevatele ülekuulamistele ning piinamistele (kasutati isegi elektriga piinamist). Ligi kuu aega suutis ta vastu pidada, kuni tunnistas, et oli tõepoolest olnud sidemetes oma vennaga ja teiste metsavendadega ning neid varustanud mõningate andmetega palgarongi kohta.
Oma venna täpset asuhohta ta siiski ei teadnud, viidates vaid ühe võimaliku asukohana Järvakandi valla Valli külas O. Valdmannile kuuluvat Peetrinurme talu või selle lähikonda.
Samast talust rääkis ülekuulamistel ka 20. oktoobril arreteeritud Elmar Saare pruut Alma Põldma(11). Neile andmetele tuginedes ja teejuhina Õ. Saart kasutades piiras KGB operatiivgrupp 20. oktoobri koidikul Peetrinurme talu sisse.

Majast väljunud pererahvas O. ja M. Valdmanid arreteeriti, kuid lakas viibiv E. Saar märkas sõdureid ja avas oma kahest automaadist ägeda tule. Puhkenud lahing kestis ligi 1,5 tundi, kuni Saarel kõik padrunid lõppesid ja ta sai käest haavata. Kinnivõetud Saarelt leiti peale relvade veel suurem kogus mitmesugust varustust. Teda hakkas isiklikult üle kuulama julgeolekuministri asetäitja Tšernov ja haavatud metsavennalt õnnestus välja pressida ülestunnistus, kus ta kinnitas oma osavõttu rongiröövist, nimetades ka teiste suurröövist osavõtnud kaaslaste nimed. Nende praegust asukohta ta siiski ei teadnud.

Peale Endel Saare kinnivõtmist MGB uurimisgrupi edasine töö keskendus kohalike agentide ärakasutamisele. Seejuures koondus peamine tähelepanu Märjamaa alevi ja Haimre küla piirkonnale, sest just selles piirkonnas arvati agentide teatel Evald Pärtelit ja tema kaaslasi varjuvat. Lahendus saabus siis, kui töösse rakendus Märjamaa rajooniosakonna agent „Pilt“(12):
„Agent „Pilt“ lähenes O-le (Marie Oppi) ja selle kaudu hakkas abistama bandiite. Näiteks 1951. a. septembris muretses O palvel neile punkri ehitamiseks vineeri ja võitis sellega nende usalduse. 1951. a oktoobris kohtus O talus isiklikult N-iga ja siis ka teiste bandiitidega, kes hakkasid tema maja pidevalt külastama. Varustasime agendi „Pilt“ prepaatidega N22 (viinas) ja N24 (pudeliõlles). 6. novembril, kui P(Pärtel) ja V (Viisut) tulid tema tallu, pakkus ta neile viina, kuid mõlemad keeldusid, olles siiski nõus õlut jooma.
Seejärel agent teatas bandiitide kohalviibimisest operatiivtöötajatele ja mõlemad bandiidid võeti kinni.“
Agent „Pildi“ õiget nime ei ole arhiivitoimutes mainitud, kuid asjaosaliste (Oppi, Pärtel, Viisut) ülekuulamisel tehtud ülestunnistustest järeldub, et selleks pidi olema kohaliku kooperatiivkaupluse juhataja Ruudi L-s, kes elas M. Oppi naabertalus Kasti külas.

Pärteli ja Viisuti tabamine oli suureks saavutuseks Märjamaa osakonna operatiivrühmale (osakonnaülem major Davõdov, aset kpt Kabernjuk jt), keda oli varem tugevasti kritiseeritud tegevusetuse pärast kohalike metsavendade likvideerimisel. Kuid kahe mehe tabamisega esialgu ka edu piirdus, sest mingisuguseid vihjeid teiste rongiröövis osalenute tabamiseks Pärtelilt ja Viisutilt ei saadud.

Ettekandest Moskvasse 2. Peavalitsusele(14):

„Agentuurkombinatsiooni tulemusel ENSV MGB 2N-osakonna agent „November“ võttis tuttavate Märjamaa rajoonis elavate kirikutegelaste vahendusel ühendust Erich Jerleti kauge sugulase Marie Jaani t Põldojaga ja leidis endale tema juures varjupaiga. Vastavalt legendile esines takui illegaal-natsionalist. See legend anti talle seetõttu, et tema isa — endine luteri kiriku piiskop ja kodanliku Eesti saadik Lätis — oli emigreerunud Rootsi ja meie andmeil tegutseb seal natsionalistliku komitee aktiivse tegelasena. Selle legendi kattevarjus hakkas agent „November“ alates k.a. 25. aprillist ennast perioodiliselt varjama Põldoja talus, saavutades viimase täieliku usalduse. Põldoja jutustas talle, et tema tädipoeg ja endine Saksa armee ohvitser Erich Jerlet varjub alates 1944. aasta lõpust samuti metsas, arendades aktiivset nõukogudevastast tegevust. Agent „November“ väljendas oma elavat huvi Jerleti tegevuse vastu ja palus temaga isiklik kokkusaamine korraldada. Põldoja korraldas isiklikult tema kohtumise 8 VI 52 Erich Jerleti isa Jüriga ja viimasega samas talus elava sugulase Jüri Ööpikuga. Nende kohtumine toimus täielikus vastastikuse usalduse õhkkonnas, sest varem Tallinnas elanud Jüri Jerlet tundis väga hästi agendi peret ja oli neid sageli nende kodus külastanud. Jutuajamise tulemusel Jüri Ööpik lubas korraldada „Novembri“ kohtumise Erich Jerletiga. See määrati 25. juunile kell 20—21 ja pidi toimuma Palumaa metsaküünis Konovere jõe ääres 4 km kaugusel talust, kus Ööpik ja Jüri Jerlet elasid. Ööpik näitas talle isiklikult küüni asukohta.
Võttes tekkinud olukorda arvesse, langetasime otsuse E. Jerlet salaja kinni võtta. Selle tarvis töötasime välja järgmise kombinatsiooni: agent „November“ saab ülesandeks Jerletiga kohtumisel jutustada, et on juba pikemat aega elanud illegaalina, täites väljaspool Eestit asuva „šefi“ tähtsat ülesannet. Töö käigus on ta vahetevahel oma närve kaotamas ja füüsiliselt väga kurnatud. Seetõttu on šeff talle andnud nõusoleku puhkamise otstarbel Eestist välja sõita, kuid enne väljasõitu šeff nõuab, et ta leiaks Märjamaa-Pärnu piirkonda endale asemiku. Seejuures soovitab ta selle inimesena näha Jerletit, kuna viimasest on talle räägitud kui inimesest, kes tõepoolest on suuteline seda ülesannet täitma. Ühtlasi kästi „Novembril“ mitte süveneda Jerleti nõukogudevastase tegevuse üksikasjadesse, viidates vajadusele temapoolse nõusoleku saamiseks.
Jerleti kinnivõtmise laitmatuks põhjendamiseks anti talle radistiks kaasa Loksa BIB-i koosseisuline töötaja Mägedi, koos raadiosaatjaga. Jerleti valvsuse nõrgendamiseks anti agendile kaasa veel välismaise päritoluga käekell, mille ta jutuajamise käigus Jerleti poolt tehtud töö eest preemiana üle annaks. Mägedi varustati viina, õlle ja sprottidega, mis olid eelnevalt preparaatidega Neptun 22 ja 24 töödeldud.
25. juunile määratud kohtumine toimus kell 20.30 ja kulges sõbralikus õhkkonnas. Agent „November“ rääkis oma „missioonist“, sai nõusoleku ühiseks nõukogudevastaseks tegevuseks ja andis talle üle käekella. Jerlet jutustas meie agendile, et ta on ette valmistanud väljaandmiseks nõukogudevastase brošüüri ja palus „Nobembril“ kohale jääda kaheks ööpäevaks, et selle sisu üle vaadata ja vajalikke kriitilisi märkusi ning parandusi teha. Töiste jutuajamiste järel agent „November“ organiseeris „kostitamise“ ja peale preparaatide mõjumist agent siirdus kokkulepitud asupaika, et kohtuda oeratiivrümaga.. Selle tulemusel operatiivgrupp võttis kinni:
1 Erich Jüri p Jerleti , 1917 Tallinn, eestlane, parteitu, kõrgem juriidiline haridus, endine Eesti kodanliku ja Saksa armee ohvitser, illegaal 1944. aastast, varjus varjunimede „Loone“, „Tõnu“, „Pikk Eeri“, „Jalakas“, „Mooses“, „Nikki“ all. 1945. aastal kuulus metsavendade juhtiva keskuse juhtkonda, mis ühendas endas mitmesuguseid natsionalistlikke bandiitgruppe Pärnu- ja Harjumaal Nõukogude võimu likvideerimiseks Eestis. Pidas kuritegelikku sidet emigrantliku keskuse EMISSARI ja Inglise luuraja Saalistega (tapeti detsembris 1949), kes oli 1946 illegaalselt Rootsist Eesti NSV territooriumile saabunud endistelt kodanliku Eesti tegelastelt Reilt, Pukilt ja Kantilt saadud ülesandega koguda Eestist luureandmeid ja ühendada omavahel põrandaaluseid bandiidigruppe, kes sõja puhkemise korral oleksid võimelised, relv käes, välja astuma nõukogude korra vastu. Ta teostas koos Saalistega luureandmete kogumist ja agentuuri värbamist. Kuulus põrandaaluse natsionalistliku organisatsiooni RVL (Relvastatud Võitluse Liit) juhtkonda, olles vastutav nõukogudevastase töö organiseerimise eest reas Harjumaa, Pärnumaa ja Järvamaa valdades.
Varem arreteeritud terroristide-diversantide Pärteli, Saare jt tunnistuste põhjal on kindlaks tehtud, et Jerlet andis „metsavendade“ nimel välja ja levitas nõukogudevastast brosüüri „Metsavendluse ideoloogilised alused“, viimasel ajal aga trükkis masinal ning levitas brosüüri „Sõjasarv“, milles leiduvad artiklid kutsuvad üles nõukogude võimu kukutamisele Eestis. Koos teiste bandiitidega osales reas terroriaktides partei ja nõukogude töötajate vastu ja oli osaline paljudes riiklike ning kooperatiivsete asutuste relvastatud röövides. 5. septembril 1951 võttis vahetult osa diversiooniakti sooritamisest Eesti raudtee Pärnu liinil, mille käigus tapeti kolm MPS sõjaväestatud valvetöötajat ja rõõviti palgavagunist ligi 300 tuh rubla.
2. Ööbik Jüri Jaani p, 1903, ENSV Märjamaa raj, eestlane, parteitu, talupoeg-keskmik, 4-klassilise haridusega, elab ENSV Pärnu obl Märjamaa raj Lokuta külas, E.Jerleti aktiivne abistaja, andis talle peavarju, varustas toiduainetega ja täitis temalt saadud ülesandeid.
Peale selle operatsiooni käigus tapeti põgenemiskatsel Erich Jerleti armuke;
Vaarapuu Leili Ado t, 1925, end Järvakandi vallas, keskharidusega, viibis koos E. Jerletiga, illegaal alates 1951. aastast15.
Operatsioonis võeti Jerletilt ja Vaarapuult ära automaat 116 padruniga ja 4 eks masinal trükitud brošüüri „Sõjasarv“ nr 2 ja „Metsavendluse ideoloogilised alused“

Eesti NSV julgeolekuminister polkovnik Moskalenko
28.06.52

Lõks Jerletile ja jälituse lõppvaatus

Kulus veel ligi aasta, enne kui agentuurasjas „Svora“ uusi edusamme tehti. Pearolli selles mängis 2N-osakonna kogenud agent „November“ – juba 1944. a sügisel värvatud tuntud kirikumehe ja poliitiku Lattiku poeg Heino Lattik. KGB ilukirjandusliku üllitise „Kompromissid on välistatud“ kohaselt13 oli isiklikult tema värbajaks juba eespool mainitud tšekist Aleksei Gavrilov.
Erich Jerleti tabamine tähendas otsustavat läbimurret kogu agentuurasja „Svora“ käigus. Preparaadiga „Neptun“ uimastatud ja ilmselt ränkadele piinamistele allutatud Jerlet murdus täielikult ja järgnevate ülekuulamiste ajal nimetas kõigi punkrite ja talude asukohad, kus tema arvates veel vabaduses viibivad kaaslased võiksid ennast varjata.
Nendele andmetele tuginedes teostati seeria haaranguid mitmetes Pärnu-Jaagupi rajooni ja Märjamaa külanõukogu taludes ning metsapunkrit6es. 29. juuni varahommikul kell 4 piirati Velise vallas Päärdu metsas sisse punker, kus varjasid end Jüri Koks, Hendrik Jõearu, Alfred Sirel ja Al. Ervin (viimane rongiröövis ei osalenud). Ägeda, kuid lühikese (35 minutit) tulevahetuse järel kõik neli metsavenda tapeti. Samal päeval kell 17 toimus operatsioon Ain Tänava kinnivõtmiseks Haimre küla Nõmme talus. Ta avaldas samuti relvastatud vastupanu, tappes ühe sõduri ja haavates kahte, kuid langes siis ebavõrdses lahingus. Järeloperatsiooni käigus tapeti P-Jaagupi raj Kangru küla lähedal metsapunkris Aglaida Puumets, kelle mees oli veidi enne seda operatsiooni olnud Jerleti ja Raadiku viimane punkrikaaslane.
Nii oli tabamata jäänud ainult Osvald Raadik, sündinud 1919 Raikküla vallas. Nii nagu tema vanem vend Anton, 1938. a Euroopa meister poksis, töötasid mõlemad 1940. aastal politseis, Osvald tegi seda ka Saksa ajal, kuna Antonil õnnestus Soome kaudu USA-sse põgeneda, kus ta jätkas oma karjääri profipoksijana. Peale 1944. aastat läks O.Raadik metsa, kuuludes muuhulgas Orase-Jerleti salka ja varjates ennast Läänemaa-Harjumaa piirialadel.
Lakoonilises operatsiooniaktis, millele on alla kirjutanud Märjamaa MVD rajooniosakonna ülema asetäitja vltn Rogalenkov, ENSV MVD vanemoper ltn Tillo, Märjamaa MVD rajooniosakonna vanemoper vltn Raud, sisekaitse 3. salga 2. divisjoni komandör kpt Pariitšuk ja Rapla MVD rajooniosakonna ülema. asetäitja kpt Jerjomin, on öeldud16:
Märjamaa MVD rajooniosakond sai 30.4.53 teate, et Alaküla k/n Metsküla Nõmme talus varjab ennast Osvald Jüri p Raadik, sünd 1919, Harjumaa Raikküla v. Nende teadete alusel ööl vastu 1. maid sisekaitse 3. osakonna 2. divisjoni ja operatiivkoosseisu jõududega teostati nimetatud talule sõjaväelis-tšekistlik operatsioon, mille käigus ahjualuses spetsiaalses peidikus avastati tundmatu isik. Korduvatele kutsetele välja tulla varjuja ei vastanud ja tulistas ennast oma püstolist meelekohta, lõpetades oma elu enesetapuga. Temalt võeti ära koldi tüüpi 7,65 mm püstol N235168 koos 8 lahingupadruniga ja soome automaat N895001 koos 27 lahingupagruniga. Laiba tuvastamisel selgitati välja, et see kuulus MVD organite poolt tagaotsitud Osvald Raadikule, sünd 1919 Harjumaal Raikküla vallas.Juba varem arreteeritud Elmar Saar, Evald Pärtel, Ilmar Luus ja Erich Viisut mõisteti sõjatrbunalis surma ja hukati 4.8.52. Jerlet mõisteti Tallinna sõjatribunalis 25.10.52 samuti surma ja hukati Moskvas Butõrka vanglas 5.1.53
Üldse arreteeriti seoses agentuurasjaga „Svora“ üle 50 tagaotsitava lähisugulase ja abistaja, kellest võiks mainida: Õie Saar (E. Saare õde), Liisa Saar (E. Saare tädi), Alma Põldma (E. Saare pruut), Anna Põldma (pruudi ema), Irene Jerlet (Jerleti õde). Pärtelite perekonnast ema Juuli arreteeriti esimest korda augustis 1945, teist korda 26.11.51, õde Aino küüditati 1949, kuna metsa põgenenud Elsa Pärtel arreteeriti 1951. aastal ja suri Patarei vanglas.
Sellega oli metsavendade vastupanu Eestis peaaegu lõppenud. Jäid veel mõned pisigrupid ja üksikvarjajad (Elmar Randviir Pärnumaal, August Nõmmik Läänemaal, Kalev Arro Tartumaal ja viimasena August Sabe, kes hukkus 27.9.78 Võrumaal).

viited:

1. Erich Pärn kuulus Evald Pärteli salka ja varjus peamiselt Järvakandi lähistel. Hukkus ümberpiiratuna 31.5.51 Velise valla Nõlva külas Mäemurru/Hiiekõnnu talus, mis kuulus Leida Kaalule. Vt ERAF, 131/214; 131/228;
2. ERAF, 129/18213, lk
3. Endel Saar, Evald Pärtel jt, ERAF 129/18213, 7k.
4. Jaak Pihlau. Sama Läänemaa metsavennad Teise Nõukogude okupatsiooni ajal. Läänemaa Muuseeumi Toimetised XI, 2008 lk 96;
5. Ilmar Luus (1923, Mõisaküla), varjunimi „Meister“, varjus metsas koos Saare ja Pärteliga, kuid lahkarvamuste tõttu 5.9.51 operatsioonile kaasa ei tulnud. Tabamise järel mõisteti kohut siiski koos Saare, Pärteli ja Viisutiga ja mõisteti surma.
6. Karl Haljaste (2897—1954), kuulutati kulakuks 1948 ja läks metsa, kus varjus koos Jerleti ja Viisutiga, arreteeriti 1951 ja sai 25+5.
7. ERAF, 129/4359, 6 k.
8. Aleksandr Tšernov, sünd 1911 Moskvas, kuni 1950. aastani Tadžiki NSV Stalinabadi osakonnaülem., ENSV MGB ülema asetäitja 1950—53, polkovnik. Lahkus Eestist 1953; ERAF, 1-6/9750.
9. Aleksei Gavrilov, sünd 1912 Rjazani oblastis; ERAF, 1-6/5642;
10. ERAF 131/244,II, lk 258.
11. Alma Põldma, sünd 1926; ERAF, 129/15527
12. ERAF, f. 244,II, lk 270.
13. Igor Gaspl. Lõks „penidele“. Kompromissid on välistatud, Tallinn, lk 187. Lugu on tugevasti moonutatud ja ilukirjanduslikult töödeldud. Agent „Novembrit“ on seal nimetatud „Jaaniks“.
14. ERAF, 131/229
15. Mitmes teises aruandes on Jerleti kaaslast nimetatud Helju Oidramiks (ERAF, 131/228).
16. ERAF, 130/9329,VI, lk 452