|
|
Urmas Reinsalu: “Minevik
peab muutuma läbipaistvaks!”
usutles: velly roots
|
Urmas Reinsalu kodu keskel. |
Kultuuri
ja Elu 1993. aasta augustinumbris on toodud jutuajamine kolme
18–19. aastase noormehega, Tartu Ülikooli ja Tallinna
Tehnikaülikooli esimeste kursuste üliõpilastega.
Kõik nad olid 1989. aastal asutatud ja 1992. aastal parempoolsete
noortejõudude katusorganisatsiooniks ühinenud Res
Publica liidrid. Ken-Marti Vaher, Heikki Källu ja Urmas Reinsalu
on välja toonud noorte intellektuaalide põhiteesid,
kelle jaoks „isegi praegustes varakapitalismi tingimustes
on säilinud ideaalid ja väärtused“. „Eesti
ühiskonna suurim probleem on vastutustunde puudumine,“
ütleb seal Urmas Reinsalu. Praeguseks on nendest noortest
kasvanud poliitikud, kellel on Eesti riigi tuleviku kujundamisel
oluline sõna öelda. Velly Roots usutleb Urmas
Reinsalut 15 aastat hiljem.
Mida
arvab Eesti Riigikogu liige, põhiseaduskomisjoni esimees
ja Euroopa Liidu asjade komisjoni liige Urmas Reinsalu nüüd,
15 aastat hiljem?
U. R.: Niisugused tõsised
mõisted nagu au ja väärikus on devalveerunud,
neid sõnu nagu häbenetakse. Kõlbeliste arusaamade
puhul tahetakse näidata, et kõik on suhteline, pole
olemas tõde, pole olemas valet. See, mis ühel päeval
on lubatud, võib järgmisel olla juba keelatud, või
ka vastupidi. Mina arvan, et ei ole olemas üdini häid
või üdini halbu inimesi. Muidugi võib mõne
inimese elutee kasvada nii viltu, et tema tagasipöördumine
normaalsetesse inimsuhetesse või normaalsesse ühisellu
paistab olevat päris võimatu. Aga ma arvan, et ei
ole olemas ka üdini puhtaid inimesi. Meis kõigis võitleb
iga päev hea ja kuri. Sageli tunnistatakse endale sisimas,
et see ei ole kõige õigem või ausam tee,
mille oled valinud, aga mugavusest ei hakata ka muud teed otsima.
Tegelikult oleme praegu olukorras, kus sõna ei maksa enam
midagi. Inimesel otsivad orienteerumiseks kompassi ja otsitakse
seda ka religioonist. Moraali põhialused on religioonis
ju olemas. Õnneks ei ole minu meelest toimunud tunnete
devalveerumist. Viimased aastad on näidanud, et inimesed
julgevad olla emotsionaalsemad ega häbene enam oma tundeid
ja tõekspidamisi väljendada, eriti noored.
1980.
aastate lõpupoole hakkasid toimuma rahvarohked isamaalised
üritused – kogunemised Tammsaare kuju juures, Hirvepargis,
Raekoja platsil, lauluväljakul. Kuivõrd mõjutasid
need sündmused tolle aja koolinoortel huvi tekkimist poliitika
vastu?
U. R.: Tegelikult ei elanud
me teismelistena nii teadlikult läbi neid sündmusi kui
juba küpses eas inimesed. Teisipidi jälle teismelisena
neil üritustel seda kirge ja ühtekuuluvust emotsionaalselt
tunda – see jääb kogu eluks sind saatma. Selle
põlvkonna kohta, kes 90. aastate algul 30–40-aastastena
said hakata ennast teostama, on olnud ka rohkesti kriitilisi arvamusi.
Nn pintsaklipslaste seas oli palju karjerismi, kalkust ja hoolimatust.
Eks ole vist asi ka selles, et segastel aegadel paljastub inimestes
see, mida seisev vesi pinnale ei too. Seetõttu ma arvan,
et pragmaatilisust on meie põlvkonnas nüüd tunduvalt
rohkem. Aga käies praegu koolides esinemas näen, et
ka tänastel teismelistel on idealismi ja ideelisust palju.
Ühendus Res Publica tekkis 1987. aasta augustis ärkamisaja
algul ja selle asutajateks olid Andres Herkel, Mart Nutt jt meist
vanemad. Mõneks aastaks aktiivsus soikus. Siis mõned
7. keskkooli poisid hakkasid selle tegevust taastama poliitikast
huvitatud parempoolsete noorte huviseltsina. Sel ajal sattusin
ka mina sinna, juhuslikult, nagu see vahel juhtub. Laial tänaval
tolleaegses Noorsooteatri kohvikus käidi koos kuulamas temaatilisi
ettekandeid, vaieldi maailmavaateliste probleemide üle ja
püüti koostada oma manifesti. Seal oli nii keskkoolipoisse
kui ka üliõpilasi. Maailmavaateliselt olid esindatud
kõik parempoolsed aspektid: konservatiivne, kristlik-demokraatlik,
liberaalne suund. Välja arvatud äärmusparempoolsed.
Olete Tallinna
poiss ja siin koolis käinud?
U. R.: Olen sündinud
Tallinnas, elasime Mustamäel. Ema on hariduselt keemik ja
töötanud mitmes erinevas asutustes, isa töötab
haldusametnikuna haiglas. Mul on ka minust kuus aastat vanem õde,
erialalt keemik. Arvan, et inimese kujunemisel on kõige
tähtsamad perekonnas valitsevad omavahelised suhted. Väikesele
lapsele sõnades eriti palju selgeks teha on raske, palju
tähtsam on eeskuju ja soojus üksteisesse suhtumisel.
Kui lapsele tehakse selgeks, et haige vanaema eest tuleb hoolt
kanda või kui midagi on valesti tehtud, siis sellest peab
ka rääkima ja arutama, on see vast kõige olulisem.
Koolipoisina olin suur raamatuhuviline. Arvan, et raamatute osakaal
inimese elus on väga tähtis. Seetõttu tunnen
ka kõhedust, kui mõtlen praegusele põlvkonnale,
kelle elutempo läheb üha kiiremaks, nii et emotsioonide
saamine raamatutest muutub järjest kitsamaks, järelemõtlemine
üha pinnalisemaks.
Õppisin Tallinna 37. Keskkoolis ja sidemed kooliga on tänaseni
säilinud. Kui tuli aeg mõelda edasiõppimisele,
oleks olnud võimalus minna Tallinna Ülikooli majandust
õppima. Aga minu huvid olid rohkem humanitaarsema kallakuga,
tundsin numbrite ees kõhedust. Mõtlesin majanduse
kujunevat liiga emotsioonivabaks. Praegu vaatad, et kogu elu keerlebki
majanduse ümber – kui palju on diskussioonides melu
ja kirge. Minu lähedaste seast tädi oli lõpetanud
Tartu Ülikooli arstiteaduskonna. 1993. aastal, kui mina otsustasin
minna Tartusse õppima, oli niisugune kummaline süsteem,
et võisid teha sisseastumiseksamid nii paljudesse teaduskondadesse,
kui tahtsid. Konkurss oli väga suur, ei teadnud ju, kuhu
sisse saad. Seetõttu tegin sisseastumiseksamid usuteaduskonda,
ajalukku ja õigusteaduskonda. Olles neisse sisse saanud,
tegin viimasel hetkel otsuse siiski õigusteaduskonna kasuks.
Eks otsuse langetamisel oli kaalukausiks ka arusaam, et see on
universaalne eriala, mis võimaldab saadud haridusega paljudel
kutsealadel tegutseda.
Õigusteaduskonnas olid varem olnud väikesearvulised
kursused, kus sai tekkida ühine „meie“ tunne, kambavaim.
Kui mina astusin ülikooli, oli esimest aastat kursusel juba
üle saja üliõpilase, kes siis erinevatel kiirustel
liikusid lõpetamise poole. Mõnede kursusekaaslastega
on praegugi suhtlemist. Tüdrukutest paljud läksid tööle
prokuröridena, valides emotsionaalselt ränga eriala
naise jaoks. Kuid mulle tundub, et julgust ja idealismi on noortes
prokurörides palju. Poisid läksid enamjaolt erasektorisse,
notariteks või advokaatideks.
2001. aastal formeeriti
noorteühendus Res Publica erakonnaks, 2005. aastal ühineti
Isamaaliiduga. Res Publica liikmena kandideerisite nii 2003. kui
ka 2007. aasta valimistel edukalt Riigikokku. Praegu olete Riigikogu
põhiseaduskomisjoni esimees ja juhtisite ka andmekaitseseaduse
väljatöötamist. Selle seaduse rakendamine on esile
kutsunud tõsiseid probleeme paljudes valdkondades, kõige
enam meditsiinis (statistika, pärilike haiguste uurimine
jne) ja arhiivitöös. Kui seda seadust nüüd
täht-tähelt rakendada, viib see eriti meie lähiajalugu
puudutavate arhiividokumentide väljaandmise piiramiseni.
Kui me selle seaduse väljatöötamisega
tegelesime, kutsusime appi Meelis Maripuu Inimsusevastaste Kuritegude
Uurimise Sihtasutusest. Sain Justiitsministeeriumist selge kinnituse
selle kohta, et seda seadust ei ole võimalik tõlgendada
nii, et piirata ajaloo uurimist. Ükski Euroopa Liidu ega
ka delikaatsete isikuandmete seadus ei saa peita ühe rahva
eest tema ajalugu väites, nagu see olevat vajalik rahva enda
või mõne tema kodaniku kaitseks. Taastasime ju oma
vabaduse selle tõttu, et meil oli minevik, millest olime
veel teadlikud. Minevikuta rahvaga võib teha mida tahes.
Nüüd on meie lähiminevikust teadasaamine muudetud
nagu kriminaalseadustiku alusel karistatavaks. Niisugusele tõlgendamisele
tuleb ühiselt vastu astuda. Minu sõnum on, et tõlgendame
seadust nõnda, nagu see on vajalik Eesti Vabariigi püsimise
huvides, mitte niiviisi, et see on vajalik nende huvides, kes
tahaksid sulgeda ja maha matta need leheküljed, mis varjavad
kollaboratsiooni.
Uuriv ajakirjandus
just tegelebki niisuguste andmete väljatoomisega, mida mõnedki
tahaksid avalikkuse eest varjata. Praegu on väga raske saada
arhiividest vajalikke dokumente, sest neid sisaldavates nimistutes
võib esineda näiteks delikaatseid isikuandmeid vms,
mille avalikustamine on andmekaitseseaduse järgi keelatud.
Ei ole mõeldav arhiividele peale panna kohustus kõiki
nimistutes olevaid säilikuid läbi uurida.
Tegelikult käib jutt lähiajaloo
uurimisest, eriti mis puudutab inimsusevastaseid kuritegusid või
ka okupatsiooniajal tegutsenud inimeste seotust nende kuritegudega.
Minevik peab muutuma läbipaistvaks ja avalikustamine on üks
selle nurgakivi, siis pole võimalik hakata minevikuga manipuleerima.
Mõnedki tegelased arvavad, et nüüd, kui meil
on juba pea 20 aastat iseseisvat Eesti Vabariiki, võime
mineviku raamatukaaned sulgeda. Ma saan aru nende tegelaste motiividest,
kuid ma ei arva, et eesti avalikkus peaks minema nende punutud
lõksu. Ma hakkan seda probleemi uurima, vajadusel tuleb
ehk seadusele lisada selgitus. Mineviku lahtisõlmimine
on ka meie rahvusliku julgeoleku huvides. Kui meenutame pronksiöö
sündmusi, siis on selle taga suures osas meie mineviku selgeksrääkimise
probleem. Olen ka arvamusel, et arutelu mineviku üle algab
tõsiselt alles siis, kui need poisid ja tüdrukud,
kes praegu õpivad koolis või ülikoolis, on
saanud täisealisteks. Kui julgeid küsimusi hakkab esitama
ja järeldusi tegema juba pojapoegade põlvkond. Ka
Saksamaal hakkas rahvas mõistma fašismiaegseid kuritegusid
alles 1960. aastail, kui kirjandus ja filmikunst hakkasid seda
ajastut käsitlema.
|
Kohtumisel represseeritutega. |
Oleme olnud liiga
järeleandlikud meie venekeelsete koolide õppetöö
korraldamisel. Jättes välja vahetamata venemeelsed õpetajad,
on nüüd peale kasvanud juba uus põlvkond, kes
Eesti Vabariiki omaks ei pea, riigikeelt ei räägi ja
meie probleemidesse vaenulikult suhtub. Kas olete ka vene koolides
esinemas käinud?
Oma tegemata jätmise vilju
me praegu näemegi. Kui ma pärast pronksiöö
sündmusi saatsin kõikidele Mustamäe ja Nõmme
linnaosade koolidele, kust olen Riigikokku valitud, teate: kutsuge
mind külla, siis ükski vene kool ei reageerinud. Küll
aga kõik eesti koolid ja nendega sai see teema läbi
arutatud. Eesti koolide abituuriumis on juba palju ka vene rahvusest
õpilasi ja neil oli nende sündmuste kohta eestlastest
erinev arusaam. Mis mulle meeldis, oli see, et nad ei kartnud
ega häbenenud oma suhtumist väljendada. Nende meelest
ei käitunud Eesti valitsus õigesti. On väga oluline
niisuguseid küsimusi avalikult koos arutada. Kõige
ohtlikum ühiskonnas on hirm, kus ei eestlased ega ka venelased
julge oma arvamust avaldada. On olemas programm „Minu riik“,
kus vene koolide õpilased suhtlevad riigikogu liikmetega.
Hariduse küsimustes olen ikka olnud seisukohal, et on hea,
mida rohkem on erineva kallakuga koole, ka erakoole. Aga me ei
saa poolikult suhtuda Eesti riigile vaenulike meeleolude kultiveerimisse
koolides. Riigil peab olema võimalus niisuguse üldhariduskooli
juht välja vahetada, kui kohalik omavalitsus ei ole selleks
suuteline. Tõsine teema on ka see, kuidas asutusi või
ka ärksamaid tegijaid viia Ida-Virumaale. Narva Kolledži
asutamine oli väga õige samm. Me võiksime mõelda
sellelelegi, kuidas mõningaid riigiasutusi viia Narva suunale.
Võttes arvesse rahvastiku sealset struktuuri ja seda, missuguses
meediasfääris need inimesed asuvad, peaksime küll
astuma erakorralise iseloomuga samme, et olukorda tasakaalustada.
Ega meil iseeneste eest kuhugi plehku panna pole, nende teemadega
tuleb tegelda. Peame suutma oma kaasmaalased siduda kokku üheks
põhiseadust järgivaks rahvaks, ei ole teist võimalust.
Elades nii väikeses riigis, ei saa elada n-ö kõrval.
Noortel inimestel, kes tulevad koolipingist ja astuvad ellu, on
juba kujunenud seisukohad millegi poolt või millegi vastu.
Sellega seostub ka meie julgeoleku küsimus.
Oleks siin abi
venekeelsest telekanalist?
Ma arvan, et isiklikud kontaktid,
Riigikogu ja valitsuse liikmete või ka avaliku elu tegelaste
kohtumised ja esinemised kohtadel oleksid väga vajalikud.
Tähtis on see, mis viisil eestimeelset infot pakkuda, et
see jõuaks neile kohale. Isegi kui pooled inimesed suhtuvad
sellesse algul vaenulikult, jääb teine pool ehk mõtlema
ja kui 10% muudab oma meelsust, on see oluline arv. Peame meeles
pidama, et Venemaa huvides on vaenu õhutamine meie riigi
sees. Tuletame meelde, et taasiseseisvumise algul liiguti tihedalt
ringi Ida-Virumaal ja Kohtla-Järvel ning selgitati inimestele
olukorda. Väga oluline on praegugi nii toimida.
Johan Bäckman,
Leena Hietanen, Martti Turttola levitavad mitte ainult Soomes,
vaid ka siin seisukohti, mis pehmelt öeldes kritiseerivad
ja halvustavad Eesti riigi poliitilist suunda ning meie ajalookäsitlust.
Kuivõrd aktiivselt peaksime niisugustele väljaütlemistele
reageerima?
Selle taga võib tunda ka
vene luure käekirja, kes tegeleb niisuguse avalikkuse eksitamise,
segaduse külvamise ja manipuleerimisega. Muidugi on nende
huvides külvata vaenu kahe rahva vahele. Tahetakse saavutada,
et me tunneksime ebakindlust oma mineviku suhtes. Kahtlemata tuleb
minevikust rääkida ausalt ja avameelselt, aga mõningatel
juhtudel peame endale aru andma, et meid püütakse meelitada
teatud hinnangute andmisele. Eks me ole ise ka väga tundlikud.
Vaadake, kui palju haiget tegid meile Tarja Haloneni öeldud
sõnad. Aga see peegeldab meie tohutut usaldust ja siirast
heasoovlikkust Soome suhtes. Kui nii mõtleb või
ütleb sakslane, rootslane või ka pool Euroopat, ei
puuduta see meid sugugi nii sügavalt. Soome on meile olnud
peaaegu nagu armastav ja andestav ema, kes vaatab oma lapsele
kõrgemalt.
Ajakirjandus on juba pikemat aega
pööranud peatähelepanu meie riigi majanduslikule
olukorrale ja 2009. aasta riigieelarve väljatöötamisele.
Kuigi Reformierakond peaks oma nime silmas pidades olema valmis
vajalikke reforme läbi viima, pole viimastel aastatel ühtki
ellu viidud. Ka haldusreform on selleks korraks kalevi alla pandud.
Raskuste ajal vajaksime söakamat,
julgemat otsustamist. Inimesed saavad aru ka ebapopulaarsetest
otsustest, kui need on vajalikud. Kindlasti ei tohi minna seda
teed, et praeguses olukorras kärpida soodustusi, mis on mõeldud
eelkõige väiksema ostujõuga inimeste toetamiseks.
Praegu, kus me keegi ei tea, missuguseks kujunevad tagajärjed
sooja hinnatõusule, on täiendava koorma asetamine
elnikkonna kõige hinnatundlikumale osale riskantne mäng.
Pigem otsiksin küll teid avaliku sektori kokkuhoiust. Mulle
teeb ka suurt muret see, kuidas pannakse kokku 2010. aasta eelarve.
Kui meil on otsustamistel heitlikkus praegu, siis ei julgetagi
mõtelda, missugune perspektiiv saab olema paari järgneva
aasta loogikas. Arvestame sedagi, et ees seisavad kahed valimised,
mis muudab paratamatult poliitikud närvilisemaks. Siin on
vaja pigem teadlase kainust ja rahu. Olukord on praegu nii tormine,
et majanduslikke või ka poliitilisi suundumusi maailmas
paari aasta peale ette ennustada on väga keeruline. Mõneti
on üks ajalooratta ring täis saanud. Kui me praegu mõtleme,
et üheksakümnendad või ka 2000. algus oli segane
üleminekuaeg, siis võib-olla paari aasta pärast
vaatame neile heldimusega tagasi kui helgetele ja muretutele rahuaastatele,
nii nagu muutus suhtumine kunagi ka Eesti Vabariigi 20–30.
aastatesse.
|
|
|
