|
|
Pitka-poisid meenutasid Keila
lahingut
tekst: Vaino Kallas
27.
septembril kogunesid Kumna teeristil oleva Keila lahingu
mälestuskivi juurde endised Pitka-poisid, et meenutada 23.
septembril 1944 toimunud Keila lahingut.
Napp kuu enne Punaarmee
sissemarssi Tallinna septembris 1944 kutsus kontradmiral Johan
Pitka rahvast üles relvi haarama. Lahingud Harjumaal, sealhulgas
Keila lahing Kumna teeristil näitasid ,et sakslastest vabanemise
järel ei tervitatud venelasi Eestis lilledega, vahendas “Aktuaalne
kaamera”.
Kokkutulekul esinenud ajaloolase Mati Mandeli hinnangul oli Saksa
armeest deserteerinud ja kontradmiral Johann Pitka üleskutsele
järgnenud noorte eesti meeste võitlus punavägedega
katse taastada Eesti kaitsevägi.
“Kõige olulisem on just see, et püüti luua
uuesti Eesti Vabariiki, mis ei õnnestunud,” rääkis
Mandel.
Keila lahingu ja teiste viimaste vastuhakkudega hoidsid toona
vaid kahekümneaastased mehed kinni Punaarmeed, andes nii
rannikule kogunenud põgenikele aega üle mere läände
põgeneda.
Admiral Pitka
löögiüksus
Saabunud 1944. aasta
hilissuvel Soomest Tallinna, nõutas admiral J. Pitka sakslastelt
loa oma väeosa formeerimiseks. Selle koosseisus võisid
kaasa lüüa kõik, kes soovisid oma kodumaad kaitsta.
Admiral Pitka poolt välja antud juhendis võisid tema
üksusesse vabatahtlikuna astuda need, kes ühegi väeosa
nimekirjas ei olnud, kõik väejooksikud, Omakaitses
olijad, mobilisatsioonist kõr- vale hoidnud.
Kuna löögiüksusel puudusid relvad, küsis J.
Pitka neid Narva rinde juhtkonnalt. Nii kindral Steiner kui ka
kindral Grasser olid admirali esitatud plaanidega päri ja
lubasid teda aidata. Kuid tegelikkuses laabus see abi juba algusest
peale suurte tõrgetega. Vormiliselt pidi Pitka üksus
alluma 20. Eesti SS diviisile. Ja kuigi SD ülem Tallinnas
oli andnud Pitkale loa ainult pataljoni suuruse üksuse loomiseks,
mis näitab veel kord sakslaste täielikku usaldamatust
eestlaste vastu, kavatses admiral formeerida esialgu löögiüksuse,
seejärel rügemendi ja edasi juba diviisi.
Pitka poolt välja öeldud sütitavad loosungid “Vabadussõja
vaim ellu!” ja “Siit saadik ja mitte enam”
levisid kiiresti rahva hulgas ja leidsid ohtralt toetajaid. Üha
kasvava aktiivsusega pühendus ta julmale vaenlasele vastupanu
organiseerimisele. Pitka käis Soomes, kus pidas läbirääkimisi
Soome valitsuse tegelastega. Ta käis ka Saksamaal, et kohtuda
admiral Cowaniga, kellega ta Vabadussõja päevil võitles
koos enamlaste vastu. Paraku see kohtumine aga ei toimunud.
Üle terve Eesti peetud kõnekoosolekutel toetas J.
Pitka eestlaste võitlust koos saksa väeosadega. Ta
hoiatas rahvast liialt lääneliitlastele lootmast, kuna
need toetasid meie maad vallutada püüdvat vaenlast,
ja kutsus rahvast ise otsustavalt võitlema oma kodumaa
eest. 2. septembril 1944 avaldatud üleskutses ütles
admiral:
“Omagem uuesti Vabadussõja vaimu! Kes ei taha võidelda
ja töötada kodumaale ohtlikel päevadel, kes kõrvale
hoiavad ja põgenevad, need teadku, et nende jaoks ei ole
enam kodumaad. Põlgus ja häbi saagu nende osaks. Neid
sõnu lõpetades võtan ma relva ja astun võitlejate
ridadesse. Ma jaksan veel relva kanda!”
Kogu admiral Pitka tegevus oli rajatud arvamusele, et Eesti
piirikaitserügemendid ja teised väeosad taanduvad Narva
ja Tartu rindelt Tallinna suunas ja hakkavad tema juhtimisel Tallinnat
kaitsma. Selle J. Pitka plaani elluviijaid oli aga ainult kaks
- admiral ise ja Vabadussõdalaste liikumises tuntuks saanud
kapten Laaman.
Olles samal ajal täielikus teadmatuses rinnetel tekkinud
olukorrast, jäi Pitkale mulje, et eesti üksused ei soovi
Eesti eest võidelda ja taanduvad Saksamaale. Pettunud admiral
otsustas aga sellest hoolimata oma kavatsused teoks teha ja asus
Tallinna kaitset organiseerima, kuigi tal puudus vajalikul hulgal
mehi, relvi ja võitlusvõimelisi ohvitsere. Kuigi
hiljem anti talle ülevaade Eesti rinnetel tekkinud olukorrast,
ei loobunud Pitka oma kavatsusest. Tema Tallinna kaitsmise idee
oli küll kantud Eesti vabaduse ja iseseisvuse ning kodumaa-armastuse
vaimust, kuid tuginedes Vabadussõjaaegsetele arusaamadele
ja taktikale, nõudis selle realiseerimine asjatuid ohvreid.
Algselt kavatses J. Pitka saata ühe oma formeeritud pataljoni
Emajõe rindel vaenlase selja taha partisanisõda
pidama. Pärast rügemendi formeerimist pidi see vaenlase
tagalasse viidama, et seal segadust tekitada ja vastase tagala
segi lüüa. Samal ajal pidid Emajõe rindel olevad
väeosad alustama rünnakuid ja lööma Punaarmee
Eestist välja.
Paraku oli aga Pitka löögiüksusel puudus kõigest
- rahast, relvadest, toiduainetest ja ka ruumidest. 1944 aasta
septembri alguseks oli admirali üleskutsete peale Kiviloo
mõisa kogunenud vaid umbes 500 meest.
Sündmused aga arenesid
kiiremini, kui admiral jõudis oma kavatsusi realiseerida.
Tema plaanid olid küll õilsad ja täis sangarlikku
vaimu, kuid samas alahindas ta kaasaja võimsat sõjatehnikat
ja vaenlase tohutut ülekaalu. Tema kavatsused olid rajatud
Vabadussõjaaegsete sündmuste kordumisele, kui Eesti
üksused said ohtralt relvastust taganevalt vaenlaselt.
Oma kava selgitamiseks külastas admiral Pitka paljusid eesti
üksusi. Tema kohtumisest Kloogal asunud õpperügemendiga
rääkis admiral olukorrast Eesti iseseisvuse rajamisel.
Tol korral oli palju head tahet, kuid puudus õige relvastus.
Siiski võideldi edukalt, kuna iga mees teadis, mille eest
ta sõdib, ja punane idakaru suruti Peipsi taha. Nüüd
on meil relvad, aga sihti nagu polekski. Ja see tekitab rammetuse
käsivartes, halvates võitlusvaimu. Ent relvade juurde
tuleb jääda ja võidelda, kuni õige lahendus
saabub.
Admiral rõhutas, et tähtis on praegu see, et iga eestlane
tunneks, teaks ja täidaks oma kohust isamaa vastu.
Raske oli vanal admiralil seista sõjameeste ees ja rääkida
mõistujuttu, selle asemel, et avameelselt öelda:
”Meil on relvi ja meil on kogemustega mehi. Ülim nõue
on praegu relvi kindlalt käes hoides vastu pidada: Kui Saksa
rinne meie piiridel kokku variseb, on meie ainuke ülesanne
- võitluste raskus täielikult oma õlgadele
võtta, kuni saabub abi.
Avameelselt öeldes unistasid ka siis veel mõned
naiivselt inglise sõjalaevade saabumist Tallinna
alla, nagu see oli toimunud 1918. aastal...“
Kuid järgnenud sündmused näitasid õudse
selgusega, kui naiivsed olid olnud kõigi nende sõjaaastate
jooksul Pitka ja palude eestlaste lootused, mis leidsid väljendust
tol päiksepaistelisel sügispäeval vana admirali
sõnade läbi: relvi meil oli, ka head tahet, kuid -
oodatud abi läänest jäi tulemata.
Kõik senised lootused olid purunenud põrmuks. Pitka
löögiüksus avaldas küll vaenlasele mõningast
vastupanu Tartu maanteel Vaida lähistel ja Soodla silla juures
Kehras. Üks ägedamaid lahinguid toimus aga Keilas ja
kestis ühtekokku ligi 3,5 tundi. Tallinnas, Nõmme
turuplatsil lasksid Pitka mehed puruks kaks vaenlase tanki. Tema
löögiüksuse mehed avaldasid vastupanu ka Ristil
ja Märjamaa lähistel.
* * *
Admiral Pitka võitlusgrupiga ühinesid ja toimunud
lahingust võtsid osa ka kümmekond Saksa õhutõrjeüksustest
deserteerinud 17aastast lennuväepoissi. Siinkirjutaja
kohtas 1945. aasta suvel Norilski vangilaagris kahte 1927. aastakäigu
lennuväepoissi, kes olid võtnud osa Keila lahingust
ja seal venelaste kätte vangi langenud. Nad olid mõistetud
kümneks aastaks sunnitöölaagrisse.
Meenutab
lennuväepoiss Kalju Tammik
20. septembril alustasime
koos Ventiga jalgsimarssi marsruudil Kohila, Kose-Risti, Ambla,
Tapa, Rakvere. Sama päeva pärastlõunal jõudsime
Kose-Ristile. Seal kohtasime admiral Pitka pataljoni mehi, kes
organiseerisid vastupanu lähenevatele punavägedele.
Pitkalased pidasid kinni kõik - nii rinde, kui ka tagala
poolt tulevad eesti sõjaväelased. Meid pandi kohe
mõlemale poole maanteed kaevikuid kaevama.
Õhtul pandi mind ja Venti koos ühe Pitka pataljoni
sõduri ja ohvitseriga suurele veoautole ja saadeti Kehra
mõisa, kus asus nende laskemoonaladu. Seal laadisime me
autodele suure hulga tankirusikaid ja muud laskemoona. Hommikul
olime Kosel tagasi. Laskemoona maha laadinud, kutsuti meid kõiki
Pitka staabihoone juures olevale platsile.
Seal nägin ma oma silmaga admiral Johan Pitkat. Ta teatas
meile, milline on üldine olukord ja et ei inglastelt, ega
teistelt lääneriikidelt meil abi loota ei ole Kuna üldine
olukord on väga segane, soovitas ta meil laiali hajuda ja
igaühel päästa end oma äranägemise järgi.
Seejärel istus Pitka autosse ja sõitis koos oma staabiohvitseridega
kolme autoga Tallinna suunas. Ülejäänud pataljoni
mehed koos kõigi eesti sõjaväelastega asusid
teele Pärnu suunas. Seda üksust juhtinud ohvitserid
teatasid, et jäävad kokku kuni Pärnuni.
Meiegi liikusime nüüd koos selle vooriga tuldud teed
tagasi. Teel tutvusime kolme Eesti 20. diviisi mehega, kes olid
taandunud Tartu rindelt ja otsustasid nüüd Saaremaale
minna. Nad olid meist tublisti vanemad ja kutsusid ka meid endaga
kaasa, öeldes, et ega venelane meid sealt kätte saa.
Meie seitsmemeheline grupp pidi esimesel Virtsu suunduval teeristil
eralduma voorist ja liikuma Virtsu suunas.
Koos vooriga edasi liikudes kuulsime äkki eespool kuulipildujast
tulistamist. Olime voori lõpus ja tõmbusime kohe
tee kõrval olevasse metsa. Kuid ümberringi jäi
kõik vaikseks. Väljusime metsast ja liitusime taas
edasi liikuva vooriga. Seal kuulsime, et ühel teede ristumiskohal
oli meie voor kohtunud Tartu rindelt taganenud Saksa vooriga.
Saksa voori juhtinud ohvitser oli jätnud ühe meie eesti
pataljoni piiramisrõngasse ja ise jalga lasknud. Nüüd
kohtudes oli meie voori juhtinud kapten teinud tollele sakslasele
välikohtu otsuse ja selle samas ka täide viinud.
See vahejuhtum põhjustas minu senise otsuse muutumise ja
ma otsustasin voorist lahkuda. Keelitasin ka teisi poisse kaasa
tulema, kuid nad keeldusid.
Meenutab
lennuväepoiss Harri Schumann
Jõudnud 19. septembril
1944 Kiviõlist viimase rongiga Tallinna, astusin ma läbi
Eesti Noorte peastaabist. Kõik kantseleineiud olid veel
kohal, ainult peastaabi ülem kapten Kalkun oli juba lahkunud.
Parajasti sel ajal, kui ma staabis olin, tormas sinna sisse ja
suundus Kalkuni kabinetti Litzmanni juures ametis olnud sakslasest
noortejuht Knoll, kes puistas laiali kõik Kalkuni kirjutuslaua
sahtlites olnud paberid ja tormas seejärel meile sõnagi
lausumata majast välja. Hoidsin end igaks juhuks tütarlaste
selja taha, sest olin ju tegelikult vormis desertöör.
Lisaks niipalju, et just sel ajal lehvis Pika Hermani tornis sini-must-valge
lipp.
Kohe pärast sakslasest noortejuhi lahkumist tormasid staabi
ruumi eesti leegionärid, kes viskusid kõhuli aknalaudadele
ja avasid automaatidest tule sadama suunas liikunud sakslaste
autokolonni pihta. Nagu selgus, tahtsid nad sakslastelt autosid
ära võtta.
Leegionäride järel tulid sinna Pitka mehed. Koos nendega
olnud ohvitserid kandsid eestiaegseid sõjaväemundreid
ja nende staap asus praeguse kino “Kosmos” kõrval.
Pitka enda staap asus teatavasti Narva maanteel. Pitka mehed tegid
ettevalmistusi punavägedele vastupanu osutamiseks.
Nende sündmuste lõppvaatus toimus paar päeva
hiljem Balti jaama ees väljakul, kus äsjaseid võitlejaid
avaldasid sakslastele vastupanu, mille käigus üksteist
eesti leegionäri surma sai.
|
|
|
