|
|
|
Kultuuri- ja maalihuvi tõi
Pariisi maalilaagrisse kokku kõige erinevamate elualade
inimesi. |
Pariis Mon Amour
Kunstilaager Pariisis
tekst: Velly Roots
Kunstilaager
Pariisis – on see võimalik? Selleks on vaja ju suurt
organiseerimistööd: sõit sinna ja tagasi, majutus,
juhendaja, vaatamisväärsuste Top, maalitarbed... Ometi
osutus see võimalikuks. Kultuurihuvi liitis augustis Pariisis
peaaegu nädalaks kaheksa kõige erinevamate elualade
inimest.
„Tule
mere äärde maalima!“ Niisugust kutset on kuulda
võtnud juba paljud, nende seas muidugi ka Kultuuri ja Elu
lugejad. Nii algajaile kui ka juba edasijõudnud igas vanuses
kunstihuvilistele korraldab K&E Kunstistuudio suviti Käsmus
ja Saaremaal maalilaagreid. Juhendaja nõuandeid järgides
on võimalik harrastada akvarelli, klaasi-, portselani-
ja ka õlimaali. Meie põjamaine suvine loodus, eriti
merevaated, vaimustavad ju igaüht, rääkimata siis
juba mõne kunstialaga tegelejaid. Muidugi kui vahetpidamata
ei saja, nagu see tänavu meile osaks on saanud.
Sellel suvel organiseeris KE Kunstistuudio aga unistuste täitumise
neile, kes aastaid igatsenud oma silmaga näha teoseid, mida
nad lõpmatult kunstialbumitest silmitsenud olid. Kunstilaager
Pariisis! On see võimalik? Selleks on vaja ju suurt organiseerimistööd:
sõit sinna ja tagasi, majutus, juhendaja, vaatamisväärsuste
Top, maalitarbed jne, jne. Ometi osutus see võimalikuks.
Kultuurihuvi, kitsamalt tegelemine maalikunstiga liitis augustis
Pariisis peaaegu nädalaks kaheksa kõige erinevamate
elualade inimest. Grupis oli raamatukoguhoidja, arst, lasteaiakasvataja,
arhiivitöötaja ja tema kaks teismelist kaunist tütretütart,
grupi juhendaja kunstnik ja selle loo kirjapanija.
Enamik meist oli Pariisis
esimest korda. Ühel varajasel augustihommikul viis Estonian
Airi lennuk meid kolme tunniga Pariisi Charles De Gaulle`i lennuväljale.
Sealt Roissy bussiga Pariisi keskusesse Ooperiväljakule ning
edasi metrooga peatuseni Porte de Bagnolet, mis asus otse meie
kõlava nimega hotelli “Belgrand” kõrval.
Nii et kui liiklus metroos selgeks saab, pole võimalik
Pariisis päris ära eksida: mõni metroojaam on
läheduses ikka. Algaski meie matk mööda selle muinasjutulise
linna tänavaid, muuseume, kunstigaleriisid, kirikuid ja parke,
mis on aegade jooksul ikka ja jälle vaimustanud ning oma
loomingus jäädvustama kutsunud paljudest rahvustest
kirjanikke, heliloojaid, kunstnikke.
Mis nüüd meisse
alles on jäänud, kui me sellele reisile tagasi mõtleme
ja sellest räägime?
Eelkõige oleme suure tänu võlgu K&E Kunstistuudiole,
kes selle suurepärase sõidu korraldas. Sujuvalt lahendati
ka viperus reisi algul, kui üks grupi liige, eksinud väljasõidu
kuupäevaga, jõudis järgmisel päeval, mil
otselendu Tallinnast Pariisi ei toimunud, Oslo lennujaama kaudu
meile siiski järele. Ja mida oleksime teinud ilma grupi juhendaja
Einarita, kes meile kannatlikult Pariisi vaatamisväärsusi
tutvustas ja meid saadud muljeid jäädvustama õhutas.
Muidugi tulevad esmajoones meelde suured kunstimuuseumid Louvre
ja Orsay, katedraalid Notre Dame ja Sainte-Chapelle, monumendid
l`Arc de Triomphe ja Luxori obelisk, pargid Tuileries ja Luxembourg,
Botaanikaaed ja Père Lachaise`i kalmistu, Montmartre’i
ja tänavakunstnikud Tertre`i platsil ning Sacre Couer...
Paiku, kus me Pariisi tänavatel ja väljakutel liikudes
lühemat või pikemat aega saime peatuda, võiks
veel ja veel nimetada, kõiki neid aitavad meeles pidada
ka arvutud fotod, mis seal pidevalt tehtud sai. Aga kõigis
neis on ka igaühe isiklikud tähelepanekud, pisiseigad,
muljed. Meenub vaikne koorilaul Notre Dame’i katedraalis,
küünla pühendamine Püha Georgile, et ta manitseks
neid, kes tema nime vägivallale õhutamiseks kurjasti
on hakanud tarvitama. Sainte-Chapelle`i kiriku kõrggootikat
ja muinasjutulisi vitraaže imetledes tekkis tuline tahtmine
õhtul sinna tagasi minna orkestri Paris Classik esituses
Mozarti “Väikest öömuusikat” kuulama.
Selle kiriku laskis Louis IX oma lossi kõrvale ehitada,
et ülaosas koos perekonnaga jumalateenistusest osa võtta,
alumine oli mõeldud teenijaskonnale.
Aga meie reisi peamine
eesmärk – näha nende kunstnike loomingut, mida
me ammu olime igatsenud originaalis imetleda, toimus juba Pariisi
saabumise esimesel päeval Tuileries’ l’Orangerie’
muuseumis. Soutine, Césanne, Renoir, Matisse, Modigliani...
Mõne tunni jooksul oli aega otsida nende kunstnike tuttavaks
saanud originaale, meenutada ajastut, mis neid oli mõjutanud,
nende loominguteed kuulsusele. Kahes suures ovaalsaalis asusid
minu lemmiku Claude Monet’ elu viimased tööd „Les
Nymphéas“ („Vesiroosid“). See on kunstniku
kingitus Prantsuse riigile, tema elutöö kulminatsioon,
tema helge ande testament. Kaheksa monumentaalset seinamaali valmisid
aastatel 1914 kuni kunstniku surmani 1926. Inspireeritud oma kodukoha
Giverny loodusest, on Monet kujutanud aja lõputut kulgemist,
jälgides valguse muutumist veteaedades päikese tõusust
idas loojanguni läänes.
Suurtes kunstimuuseumides ja galeriides oli igaühel paar
tundi aega oma lemmikkunstnike loomingut silmitseda. Muidugi polnud
see kaugeltki piisav, kuid kunsti adekvaatne vastuvõtuvõime
pole ka piiritu. Arvan, et kuigi pikalt ei peatutud Louvre’is
Mona Lisa ees — mis muljet rahvasumma vahelt tema salapärast
naeratust püüdes suudadki saada. Sealt edasi liikudes
ja kuulsate itaalia, prantsuse, hispaania, madalmaade maalikunstnike
või kujurite teoseid imetledes mõtiskled väsinult,
kas originaal avaldabki suuremat muljet kui selle uurimine mõnest
heast kunstialbumist. Muidugi peaks iga taiese ees pikemalt peatuma,
jälgima selle detaile, värvinüansse, vaikselt „pildi
sisse minema“. Kuid külastajate edasi-tagasi saalimine
ning giidide valjuhäälne mitmekeelne kõne eriti
süveneda ei lase. Siiski jääb alles teadmine: ma
olen seda näinud! Ja painama hakkab mõte: siia tuleb
tagasi tulla. Prantsuse kuningate kunagine residents Louvre on
tohutu, seal tuleks iga päev paar tundi ringi käia.
Kunstiaardeid teistel korrustel, näiteks egiptuse ning kreeka,
etruskide ja rooma antiikkunsti sai vaid kiiruga silmitseda.
Le Musée d`Orsay
külastamine algas hommikul väljas pikas looklevas piletisabas
seistes. Ilm oli vihmane ja jahe, olime tulnud mööda
Seine`i kaldapealset ja mõned meist otsustasid kiiruga
kusagil lähedal kuuma kohvi või kakaod juua. Sel ajal
hakkas järjekord, nagu see ikka juhtub, kiiremini liikuma
ja nõnda tuli õnnetuil mõni aeg hiljem uuesti
alustada. Kunagi saabusid sellesse suurde Gare de Orsay nimelisse
jaama rongid. Ümberehitustööd lõppesid alles
1986. aastal ja sealsetesse saalidesse paigutati kunstiaarded.
Impressionism – pre- ja post-, akademism, naturalism, sümbolism
– rikkalik väljapanek koolkondade loomingust aastatest
1848—1914, millest paari tunni jooksul saad vaid põgusa
ülevaate. Teiste hulgas on seal ka Manet` kuulus “Olümpia”,
Monet` ”Jaapani sild”, Gaudi, Klimti, Munchi ja paljud
teiste kunstnike tuntud teosed.
Minuga hakkas ootamatult kõnelema üksik suusataja
lõputul lumeväljal, autor Cumo Amiet, kellest ma varem
midagi ei teadnud. Läksin seda maali mitu korda tagasi uurima,
miks ta mind vaatama kutsub. Kuhu on teel see energiliselt edasirühkiv
mees keset igasuguste teedeta täiesti tühja sinetavate
varjudega lumelagendikku? Silmapiiril küngaste taga paistab
kauge metsaviir, aga mees rühib otse edasi, kaitsetult, vaid
omaenese jõule lootes....
Orsay`s võisime veel silmitseda makette Grand Opéra
de Paris hoonest ja teda ümbritsevast kvartalist, lavastuste
(“La Traviata” jt) lavakujundusi, aastate 1870—1900
arhitektuuri.
Vaadelnud Seine’i
kaldapealsel kunstnike ja bukinistide väljapanekuid, jõel
saalivaid lõbusõidulaevu, Seine’i kauneid sildu,
imetlenud l’Arc de Triomphe’i, jalutanud Bastille’
väljakul, tuli Luxembourgi aias meie kunstijüngritel
viimaks võimalus oma impressioone jäädvustama
hakata. Maalitarbed võeti välja, ilm oli päikeseline,
ümber Maria dei Medici rajatud ajalooline kaunis park. Aga
rohkesti oli seal ka turiste, kes meie tegutsemist aktiivselt
uudistama jäid. Üks väike mulatitüdrukuke
pistis oma sõrmed värvikarpi ja tema vabandaval isal
oli näpukeste puhastamisega tükk tegemist. Luxembourgi
aia romantilised vaated on nüüd igaühel kodus Pariisi
meenutamas.
Hoopis teistsugused muljed on 1960. aastatel rajatud äri-
ja halduskeskusest La Défense. See taeva poole pürgivate
klaasist ja betoonist kõrghoonetega kvartal ühendab
„kaasaegset prantsuse kunstivaimu ja pariislikku stiili“,
nagu tutvustavas brošüürist lugeda võib.
Seda on kujundanud mitmest rahvusest arhitektid ja kunstnikud
ning selles rahvusvahelises keskuses paiknevad nii kohalike kui
ka välismaiste firmade bürood, konverentsikeskused,
hotellid, spordisaalid, teatrid, kaubanduskeskused, baarid, mitmesugused
butiigid, aga ka korterelamud. Istusime valgest carrara marmorist
ja klaasist Grande Arche ees treppidel, püüdsime jäädvustada
hunnitut vaadet mööda laskuvat Charles de Gaulle`i avenüüd,
kus kauguses kumab l`Arc de Triomphe, kust edasi läheb tee
otsejoones Champs Elysées`d mööda läbi Tuileries´
aia järgmise võidukaareni l`Arc de Triomphe du Carrousel
ja lõpuks kõrge klaasist püramiidini Louvre`i
sissekäigul. Arutasime omavahel, miks Tallinna rajatavad
klaashooned meid häirivad, aga La Défense`i mitmesuguse
tegumoe ja suurusega pilvelõhkujad ometi stiilselt mõjuvad.
Suures Georges Pompidou
Kunsti ja Kultuuri Keskuses paikneb kunstimuuseum, uue ja uusima
kunsti näitus kahel korrusel, suur raamatukogu, lugemissaalid,
filmi- ja loenguruumid, söögikohad jne. Üritasime
rikkalikust modernkunsti ekspositsioonist ülevaadet saada:
fovism, uusrealism, minimalism, dadaism jne, jne. Euroopa kunstnike,
arhitektide, kujurite tööde kõrval oli esindatud
ka aafrika, hiina, jaapani, ameerika jt maade kunstnike looming
saalis “Maailma kunst”. Veel jäi meelde innustunud
kunstikogujale ja kunstimetseenile madame Georges Pompidoule austusavaldusena
pühendatud väljapanekud. Boonusena pakkus keskuse ülemist
korrust ümbritsev klaasrõdu sombusest ilmast hoolimata
meile veel unustamatu vaate üle kogu Pariisi.
Üks turistide meelispaiku, XIX sajandi lõpust kuulsaks
saanud kirjanike, kunstnike, heliloojate kogunemiskoht Montmartre
võttis meid ühel hommikul päikesega vastu. Igaüks
sai seal omatahtsi ringi vaadata, kitsastel tänavatel uidata,
Sacré-Coeuri basiilikat või Place de Tertre`il tegutsevaid
tänavakunstnikke imetleda, kauplustest meeneid muretseda.
Kolm meist veetsid tunnikese Salvador Dali galerii fantastilises
maailmas. Tema kirjanduse-, religiooni-, ajaloo-, mütoloogiateemalised
gravüürid ja skulptuurid juhivad vaataja ühe XX
sajandi huvitavama kunstniku sürrealistlikku kunstiilma.
„Romeo ja Julia“, „Tristan ja Isolde“, „Terpischore“,
“Alice imedemaal“... Dali on jätnud oma imelise
käekirja ka keraamikasse, tarbeesemetesse, mööblikujundusse
(diivan „Mae West“, inspireeritud omaaegse kuulsa filmidiiva
huultest).
Turistidel on võimalus lasta endast Tertre`il tegutsevail
kunstnikel portree valmistada. Nõnda on nüüd
ka meie kahel kaunitaril Pariisist kaasas oma unikaalne mälestus.
Kahjuks pöördus ilm tuuliseks, hakkas vihma sadama,
turistid otsisid varju söögikohtades, galeriides, Sacré-Coeur`i
kirikus ja meie laskusime vihmasajus metroojaama poole alla laiadest
treppidest, mida ääristasid mitmesuguste meenete pakkujad.
Viimane päev Pariisis oli erakordselt soe ja päikeseline.
Alustasime hommikul jalutuskäiguga Père-Lachaise`i
kalmistul, kuhu on maetud kuulsaid väejuhte, poliitikuid,
heliloojaid, kunstnikke, kirjanikke alates marssal Neyst, Molièrist,
Balzacist, Modiglianist, Bizest või Chopinist kuni Sarah
Benardti või Edith Piafini. On seal ju ka Eduard Wiiralti
viimne puhkepaik.
Jalutasime sel päeval neljakesi mööda Pariisi ladina
kvartali tänavaid, nautisime sügisest loodust suures
botaanikaaias Jardin des Plantes, uudistasime Saint Sulpice`i
kiriku antiikkunsti meenutavaid sambaid ja Eugène Delacroix`freskosid
selle kabelis ning monumentaalset lõviskulptuuridega purskkaevu
kiriku ees. Sealt mitte kaugel paikneb vanim kirik Pariisis Saint
Germain-Des-Pres. 8. sajandil rajasid benediktiinid seal seisnud
merovingide pühakoja kohale oma kloostri, mida 40 aasta jooksul
normannid küll korduvalt lõhkuda jõudsid. Praegune
kirik ehitati aastatel 990—1021 ja võisime seal näha
mitme ajastu stiile. Kirik restaureeriti 1958. aastal. Kõikidele
kirikutele tagasi mõeldes tulevad silme ette muidugi hindamatu
väärtusega skulptuurid ja imelised vitraažid ning
austus meistrite vastu, kelle vaimu- ja kätetööd
üha järgnevad põlvkonnad näha saavad.
Lõppes see jalutuskäik Eiffeli
torni juures. Istusime sealse restorani terrassil ja arutlesime,
kuidas on see metalldetailidest kokku keevitatud konstruktsioon
kujunenud Pariisi sümboliks, mida nägemata ükski
tõsine turist Pariisist vist lahkuda ei tahaks. Meenutasime,
et selle 300 meetrit kõrge torni püstitamine kutsus
omal ajal esile tuntud kunstnike, arhitektide, kirjanike, heliloojate
(nende seas ka Pariisi Ooperiteatri arhitekt Charles Garnier,
kirjanikud Zola, Maupassant, helilooja Gounod jt) tohutu pahameele
ja protestikirja: niisugune mõttetu ja ilmetu torn on täielikus
vastuolus prantslasliku maitsega ega sobi üleüldse Pariisi
südamesse! Varsti pärast valmimist kadusid protestid
aga olematusse ja kuulsad kunstnikud hakkasid torni oma lõuenditele
maalima. Kõik see paneb tahes-tahtmata tõmbama paralleele
meie Vabadussõja võidu auks rajatava monumendi ümber
käiva kirgliku diskussiooniga. Ehk võiksime siiski
tolerantsemad olla nende tuhandetega, kes seda monumenti aastaid
oodanud, selle kujundusega rahul on ja selle püstitamiseks
ka annetanud. Kas me ikka mõtleme tänutundes nendele,
kes Vabadussõjas Eestile vabaduse tõid, nüüd
aga selle auks püstitatud monumendi valmimist enam oodata
ei jõudnud. Kas olemegi väärt kättevõidetud
vabadust?
Eiffeli torni all murul teiste turistide seas pikutades nautisime
vaadet tornile, mitmesugusest rahvusest ja rassist inimeste ilmeid,
meie lähedal siblivate tumedanahaliste laste jäädvustamisele
kutsuvaid kauneid näojooni ja üldse imelist rahulolu:
ma olen siin, mon amour Pariis! Eiffeli torn on nüüd
ka mitme meie grupi kunstihuvilise mapis.
 |
järgmine Pariisi maalilaager
toimub 9-13. augustil 2009. a
Tule kunstimekasse puhkama ja maalima!
www.maalilaager.ee
info@maalilaager.ee
|
|
|
|
