|
|
Ajalugu kui infosõda
Tekst: Virkko Lepassalu
|
Rootsis elav ajaloo-uurija
Olev Ott.
|
Rootsis
elava ajaloo-uurija Olev
Otti kirjeldus, millist
ajalugu õpetatakse sealsetele lastele, mõjub õõvastavalt.
Ei maksa imestada, et eestlaste kurtmisest nõukogude võimu
alla sattumise üle teispool merd aru ei saada.
Ajaloo ja usuteaduse
õpetaja Olev Ott, kes augusti lõpus taas loetud
päevad oma esivanemate maal Eestis viibib, ulatab üle
kohvikulaua rootsikeelse raamatu “Deportationerna i Estland
1941” ehk “Küüditamine Eestis 1941”.
Raamatut huupi keskelt avades jääb silma joonis kaubavagunist,
ühest põhivahendist, millega Nõukogude julgeolek
toda operatsiooni läbi viis. Kuigi Eestis elavatele eestlastele
on sellised detailid vägagi tuttavad, kujutavad need rootslaste
jaoks endast tõelist uudist. Seda ka veel praegu, aastal
2008. Võib mõneski mõttes väita, et
Rootsi õpikutes tõlgendatakse ajalugu nii, nagu
seda tõlgendati N Liidus Hruštšovi sula parimatel
päevadel või Gorbatšovi uutmise esimestel aastatel.
Katse täita
tühjust
“Tegemist on katsega
täita tühjust Rootsi kooliõpikutes,” tutvustab
Olev Ott raamatut, mille esikaanel foto kaugusesse suunduvatest
raudteerööbastest. Sellise teadmistepagasiga inimest,
et „miks te politseid ei kutsunud, kui teid küüditati?“,
leidub Rootsis väga palju. Nii võib Otti mõnes
mõttes tõde jutlustavaks misjonäriks pidada.
Tema käsitlus 1941. a küüditamisest on suunatud
esmajoones Rootsi õppejõududele, et nende maailmapilti
Eestis juhtunu kohta pisut avardada.
Olev Ott on õigupoolest teinud vägagi süsteemset
tööd. Olles läbi lehitsenud kõik 1950—2000
Rootsis ilmunud ajalooõpikud, märkas pagulaste järeltulija
Ott, et küüditamist käsitletakse neist ainult ühes.
Kuid pole ka imestada. N Liitu ei suhtutud Rootsis kaugeltki kui
kurjuse impeeriumisse.
Eksivad, kes arvavad, et rootslaste n-ö ametlik vaade sündmustele
erineb väga oluliselt sellest, mida õpetati meile
enne 1990. aastat. Kõik algab juba käsitlusest, mis
ikkagi juhtus Venemaal 1917. Niisiis, kui uskuda Rootsi õpikuid,
siis ei mingit väikese kamba riigipööret Saksa
raha, Läti tääkide ja kahjuks ka mõnede
Eesti ajude toel. Noored rootslased saavad õpikutest teada,
et olevat aset leidnud töörahva ülestõus.
Seejärel püüdnud Lenin ja Stalin saavutada kommunismi,
kuid neil see ei õnnestunud. Gulagist õpikutest
peaaegu ei räägita. Küll räägitakse N
Liidus aset leidnud katsetest juurutada plaanimajandust. Kuidas
Stalin oma juhtivaid tegelasi ära koristas, seda muuhulgas
siiski mainitakse. Siiski joonistatakse Stalinist pigem plusspoolele
kalduv kuju, kes repressioonide kaudu tegi ka üksikuid vigu.
Nii kumab neist ajalookäsitlustest mõneti läbi
Hruðtsovi sula-aegne maailmavaade. Illustratsioonina kasutatakse
näiteks fotot, kus proþektorite abil Suure Juhi pilt
öötaevasse projitseeritakse.
“Rootsi õpikud tahavad näha vaid Hitlerit, mitte
aga Nõukogude Venemaad,” räägib Ott. “Kurjuse
jõud on ainult Hitler, ja seepärast olen ma ka nõnda
kriitiline.”
Hitler paha,
Stalin...
II maailmasõja
algusest rääkides on õpikutes seega tähtis
vaid Hitleri rünnak Poola vastu. Seda, et Poolat aitas omalt
poolt idast okupeerida ka N Liit, mainitakse vaid üksikutes
õppematerjalides. Baltimaid puudutatakse vaid üldiselt.
Tavaliselt kõiki kolme koos, mitte igaühte eraldi.
Neid kujutatakse ääremaadena, mis asuvad kusagil suurvõimu
serva peal. Tartu Rahu ei mainita – kuigi see oli tähtis
sündmus mitte ainult Eestile, vaid ka Soomele. Molotovi-Ribbentropi
paktist hakkasid esimesed laused ilmuma alles 1960ndatel. Loomulikult
pole seal sõnagi hävituspataljonidest. Käsitlustes
N Liidust on õpikutes seega olulised tollase nomenklatuuri
soovid, tahtmised ja sihid, kuid kaugeltki mitte N Liidus väljasurevad
väikerahvad. N Liit oli üks sõja võitjatest
ja see otsustas, kuidas teda käsitleti. “Kui vaadelda
kogu õpikute kontseptsiooni, kumab läbi nõnda-öelda
sõjaväljareporteri stiil,” märgib Ott. “Punaarmee
liikus “säravalt” Läände ja nii edasi.”
Mõneski mõttes meenutavad kirjeldused seega arvutimänge,
mis aga tegelikust elust üsna kauged.
“Loomulikult ei ole Rootsi
ühiskond ühepalgeline, leidub näiteks neid ajalooõpetajaid,
kes vaadetelt vasakpoolsed ja ei tahagi kommunismi kuritegusid
näha, aga on ka teistsuguseid. Oleneb, õpetaja isiklikest
kogemustest ja sellest, kui tubli on mingi kooli juhtkond.”
Varem tegutses Rootsis ka riiklik instants, kes õpikuid
läbi vaatas. See kadus aga koos Berliini müüriga,
kuid paljud arusaamad ajaloost on jäänud tollest ajast
inertsist püsima.
|
Olev Oti rootsikeelne raamat
“Deportationerna i Estland 1941” ehk “Küüditamine
Eestis 1941”. |
Riiklikult
suunatud varjamine
Loomulikult ei tekkinud
sellise tendentsiga ajalookäsitlus õpikutesse juhuslikult.
Tegemist oli riiklikult suunatud varjamisega, mille juured peituvad
Rootsi pärastsõjajärgses ajaloos. Ajalooõpikud
on kirjutatud mitte autorite vaba tahte, vaid valitsuse juhtnööride
järgi, kes soovisid N Liiduga heanaaberlikult läbi saada.
Ei saa tähelepanuta jätta, et Nõukogude luure
mõjutas pärast Teise ilmasõja lõppu
Balti, sealhulgas Eesti pagulasi Rootsi kompartei kaudu. Üheks
eesmärgiks oli pagulaste eemal hoidmine Rootsi poliitikast.
Neile teatava hundimärgi külgekleepimine, et nad on
ikkagi Nõukogude, mitte Lääne kodanikud. Ehkki
ka tegelikult olid pagulased märgistatud: passi löödud
eritempli kaudu. Pagulastevastase hoiakuga Rootsi kompartei eestvedajad
väitsid, et tegelikult tahavadki pagulased ka ise koju pöörduda.
N Liidust toetatud Rootsi kompartei polnud mingi marginaalne kontor,
suutes külma sõja aastail enda mõju alla hoida
10–12% valijaskonnast.
Teine mõjugrupp, kelle kaudu N luure omi võrseid
ajas, olid Rootsi vasakpoolsed ametiühingud. Mõlemad
huvigrupid mängisid sotsiaaldemokraatlikus Rootsis mõistva
suhtumise kujundamisel N Liitu olulist rolli.
Sellest ei maksa arvata, et Rootsi ühiskonnas olnuks pagulaste
väljaandmismeeleolud valdavad. Kaugel sellest. Esines ka
rohkesti demonstratsioone väljaandmise vastu. 1950. a ütles
Rootsi välisministri kaudu N Liidule pagulaste väljaandmise
kohta lõplikult ei. Sinnamaani võis vaekauss üsnagi
tõenäoliselt pagulaste kahjuks kalduda. Selle taga
polnud mitte ainult teatav Rootsi võimude hirm sõja
ühe võitja N Liidu ees, vaid ka riiklike institutsioonide
kurnatus. Kunagi varem polnud Rootsi võimudel tulnud tegemist
teha umbes 20 000 pealise põgenikehulgaga. Kuid otsus pagulasi
mitte välja anda ei tähendanud Rootsi-poolse teatava
austava suhtumise kaotamist N Liitu. Kuna õpikutesse kanti
see suhtumine üle, kinnistati see omakorda paljude põlvkondade
rootslaste meelde, sest õpikud ei saa ju valetada. Õpetajaid
ei saagi siin süüdistada, sest nemad peavadki lähtuma
ühest kindlast n-ö õigest kirjeldusest.
Hundid-söönud-lambad-terved-poliitika
Veel 1988. aastal Tallinna
külastades teatas Rootsi välisminister Sten Andersson,
et Eesti pole üleüldse okupeeritud riik. Jääb
üle möönda, et N Liit oli Baltimaade saatuse teemalises
infosõjas osutunud edukaks. Toonane Rootsi Eesti Üliõpilaste
Seltsi esimees Olev Ott esitas Anderssonile väljakutse väidelda
temaga Eesti okupeerimise teemal Rootsi TVs. Andersson kohale
ei ilmunud ning Ott sai koos mõttekaaslastega võimaluse
ise 20 minutit tele otse-eetris Eesti okupeerimisest rääkida.
Ott lõi ka uurimisasutuse Levande Historia (Elav Ajalugu),
mis uuris algul natsliku, nüüd aga sovetliku agressiooni
taustu.
1975. a käis muusikahuviline Olev Ott oma ansambliga Eestis
külas. See nõudis üsna julget meelt, sest vanemate
põlvkondade põgenikud hoiatasid noori kategooriliselt
N Liitu sisenemise eest. Raadiosse Otti muidugi muusikaga esinema
ei lubatud, samas sai ta siinsest elust üsnagi hea ettekujutuse.
Mitmekülgse inimesena on Ott jõudnud tutvustada ka
raudeesriide taga võrseid ajanud Eesti popmuusikat, näiteks
ansamblit Apelsin.
Ajaloo selgitamine peaks Eesti riigil olema eesmärgipärane
ja läbimõeldud, arvab Ott. Sellega peaksid vastavate
brošüüride jm teabematerjali regulaarse levitamise
kaudu tegelema eelkõige Eesti saatkonnad ise. Ühe
väikese rahva loo jõudmine suurte rahvaste teadvusesse
nõuab tema arvates rutiinset tööd.
Venemaal,
erinevalt Eestist, seda tööd ka tehakse
Hämmastaval kombel
tundub Venemaa n-ö uus ajalookäsitlus sarnanevat Rootsi
koolides õpetatavaga. Erinevatest meediakäsitlustest
võib lugeda, et eesmärgiks on seatud “kodaniku-patrioodi”
kasvatamine. Siinjuurers oodatakse aga huviga uut valmivat ajalooõpikut
“Venemaa ajalugu 1900–1945”.
Kui valmivast õpikust mõned teesid esile tuua, siis
Venemaa ei olnud oma arengus mitte otseses mõttes teistest
maadest maha ei jäänud, vaid asus n-ö iseseisval
arenguteel. Tsaar Nikolai II oli kindel, et loobumine absoluutsest
monarhiast ja võimuvertikaali nõrgenemine viib Venemaa
katastroofini, mistõttu lükkas ta tagasi kõik
reformid, mis seda korda muutnuksid. 1914–1917 toimus Venemaal
aga Suur Vene Revolutsioon, mis oli sama tüüpi nagu
Prantsuse revolutsioon. Kodusõja tekkimises olid süüdi
põhiliselt bolševikud. Samas pakkusid Vene valged
fašistlik-rahvuslikku arenguteed. Kodusõjale järgnenud
suur nälg aga oli tingitud nii ilmastikuoludest kui kollektiviseerimisprotsessi
vigadest või puudulikkusest. 30ndate lõpus polnud
N Liidus aga üles ehitatud ei sotsialism ega kapitalism,
vaid industriaalühiskond. Molotovi-Ribbentropi pakti võis
pidada avastuseks Müncheni kokkuleppele. Vene vägede
sisenemine Poolasse tähendas Ukraina ja Valgevene alade vabastamist.
Baltimaade liitmist N Liiduga õigustatakse asjaoluga, et
tegemist oli kunagi Vene impeeriumile kuulunud maadega. Samas
tunnistatakse kuulsa Suvorovi-Rezuni teooria paikapidavust, et
Stalin isegi valmistas II maailmasõja alguses ette preventiivset
lööki Saksamaale. Kuid selleks tuli ära oodata
Saksa jõudude koondumine, et mitte omandada kallaletungija
oreooli, ja 1941. a polnud N Liit veel sõjaks valmis.Läheneb
aga üks mõtlemapanev tähtpäev, mille tutvustamisele
idanaabri võimud kindlasti raha ega muid vahendeid kokku
ei hoia: 300 aastat Eesti liitmisest Venemaaga. Ott nimetab seda
suure eelarvega rünnakuks infosõjas. Tõesti,
parata pole midagi. Ajalugu ja selle selgitamine muutuvad järjest
olulisemateks infosõja osisteks.
|
|
|
