|
|
Vabadusvõitlejate rahula
Tallinnas metsakalmistul
tekst: kuna raude
|
Arhitekt Kuno Raudele polnud vabadusvõitlejate
rahula kujundamine tavaline töö. Ta tegi seda armastusega,
nagu kannab ka ema kootud sini-must-valget salli. Foto:
Erki Nurk
|
8. oktoobril avati Tallinna
Metsakalmistul Vabadusvõitlejate matmispaik, mis koondab
Teises Maailmasõjas Eesti riikliku iseseisvuse taastamise
eest võidelnud mehi.
Vabadusvõitlejate
oma rahula rajamise mõte tekkis peatselt pärast Eesti
Vabadusvõitlejate Tallinna Ühenduse asutamist 1992.
aastal. Endised sõjamehed olid jõudnud kõrgesse
ikka, sõda ja eriti läbielamised vangilaagrites polnud
säästnud nende tervist. Sõjakaaslaste maisest
ilmast lahkumine ning kõik sellega seonduv, tõusis
vastloodud organisatsiooni igapäevategevuses olulisele kohale.
Taotlus matmispaiga eraldamiseks esitati taotlus Tallinna Linnavalitsusele,
luba saadi üsna kiiresti ning peagi leidsid aset juba esimesed
matused. „Tänast päeva on kaua oodatud. Olla siin,
Kloostrimetsa mändide all ja tõdeda, et soov ning
aastaid kestnud püüdlused rajada relvavendadele väärikas
viimne rahupaik, on nüüd täidetud,” lausus
oma kõnes Vabadusvõitlejate Liidu esimees Gunnar
Laev.
Kunagi me
poliitikud veel julgesid...
26. juunil 1999. aastal
sängitati Metsakalmistul vabadusvõitlejate rahulas
kodumaa mulda kõigi aegade ühe teenekama väejuhi,
Eesti ohvitseri, Tammelehtedega Rüütliristi kavaleri,
kolonel Alfons Rebase põrm. Tema ümbermatmist korraldas
Eesti Vabariigi Kaitseministeerium, see toimus väärikalt,
sõjaliste auavaldustega.
Tookord poleks matuse tseremooniast osavõtnutele pähegi
tulnud, et aastaid hiljem keelatakse Kaitseväe orkestril
kolonel Rebase 100. sünniaastapäeva pidustustel osaleda,
et meie poliitikud hakkavad vabadusvõitlejatest aina kaugemale
hiilima, justkui polekski meie Teises Maailmasõjas, mis
oli meile Teine Vabadussõda, Eesti riikliku iseseisvuse
eest võidelnud mehed üldsegi mitte meie sangarid.
Ei osanud siis keegi uneski näha, et pool sajandit okupatsiooniöö
mõnitamist üle elanud meestele saab aastal 2008. taaskord
osaks jahe kohtlemine ja et Eesti poliitikud pööravad
neile selja. Nii see aga oli ja ainus kohalviibiv ametiisik peale
vabadusvõitlejate endi oli Metsakalmistu rahula avamise
tseremoonial Pirita linnaosa vanem Tiit Terik. Tubli, et tulla
julges, kuid kus olid kutse saanud valitsuse esindajad, keda üritust
koordineeriv Toivo Lipstok aina kutsus ja hõikas, küll
pärgi panema, küll tänukirju vastu võtma?
Kohal neil igatahes polnud.
Kirja pannakse
kõikide nimed
Rahula dominantideks
on urniplats matmisala alumises osas, kus alusele paigutatud urn
pärineb Kaitseväe kalmistul pärast Eesti taasokupeerimist
lõhutud Vabadussõja mälestusrajatisest ning
ülemises osas on mälestuskivi Teises Maailmasõjas
Eesti riikliku iseseisvuse eest võidelnud eesti meestele.
Selle projekti autor on arhitekt Tiina Kull, mälestuskivi
on kujundanud skulptor Paul Põhjalik. Kivi valmis, avati
ja õnnistati pidulikul tseremoonial 22. juunil 2003. aastal.
Kolonel Rebasele lisaks on sünnimaa mullas viimase rahupaiga
leidnud veel mitmed välismaal elanud ja seal surnud eesti
vabadusvõitlejad ning ümbermatmisi plaanitakse jätkuvalt.
Rahula alumises osas on ka mälestuskivi Narva pataljoni viimasele
ülemale, kapten Hando Ruusile, kes hukati nõukogude
võimu poolt 1945. aastal.
Rahula praeguse üldkujunduse autori, arhitekti ja vabadusvõitlejate
aatekaaslase Kuno Raude kinnitusel pole matmisala aga veel kaugeltki
valmis ja ideid selle edasiseks täiustamiseks on veel mitmeid.
Muuhulgas on kividele kavas paigutada kõikide Tallinna
vabadusvõitlejate nimed, olenemata sellest, kuhu nad füüsiliselt
on maetud.
„Nende arv on ju teada. Me paneme kirja vabadusvõitleja
nime, väeosa, kus mees teenis ja andmed selle kohta, kuhu
ta on maetud,” rääkis Raude.
Vanaisad
ei lõdisenud, vaid olid mehed
Kui algselt oli mõeldud,
et iga mehe hauda hakkavad hooldama sugulased, siis nüüd
on kõik sõjamehed, vähemalt pärast mulda
sängitamist, võrdsed, sest kõikide haudu hooldatakse.
Peale puhtpraktilise ülesande hoolitseda relvavendi viimse
rahupaiga eest, on vanad mehed teinud ka tubli moraalse investeeringu
Eesti tulevikku. Kui mitte kusagil mujal, ei linnaväljakutel
ilutsevatel mälestuskividel ega isegi kirikutes või
koolides peidus olevatel mälestustahvlitel ei juleta praegusel
argpükslikul ajal Esimese vabadussõja sangarite kõrvale
tõsta nende poegi – Teises sõjas võidelnuid,
siis vähemalt surnuaeda külastades saavad järeltulevad
põlved tunnistama, et ka nende vanaisad ja vanavanaisad
olid omas nooruses tõelised mehed, kes Eesti vabadust ilma
võitluseta, lõdisedes ja virisedes käest ei
andnud.
|
|
|
