Kultuur ja Elu 3/2008

Kultuur ja Elu 2/2008

Felix Mandre koduaias.

Felix Mandre 80
Muusika suurem kui elu

tekst: K&E, Felix Mandre

Felix-Kurt-Eduard Madsen sündis 80 aastat tagasi Lõuna-Eestis – taanlasest isa ja poolatarist ema neljanda pojana. Ise on ta aga 100% eestlane. Kuidas siis nii? Lihtsalt, aga huvitavalt.

Viikingite veri

Saaga räägib, et Madsenid pärinevad viikingidest. Miks siis mitte neist, kes enne Kolumbust juba Ameerikas käisid. Kindlalt teatakse aga Felixi vanavanavanaisa olevat olnud hiigelsuur, punahabe – ja piraat. Võib-olla musta silmasideme ja kuklasse seotud punase rätiga... Fakt on aga see, et too viiking röövis omale Hispaaniast naise, hoidis teda seni laeva trümmis kuni neiu talle lapsi sünnitama hakkas. Kas tollel mehel ka mingit kindlat jalgealust oli, pole teada, aga laev ja ulgumeri kuulusid talle.
Üks poegadest aga jäi Jüüti poolsaarele paikseks, kosis kohaliku neiu ning hakkas pisikesi taanlasi “tootma”. Need aga, nagu munast koorunud kilpkonnapojad, vudisid kohe mere poole.
Nii sattus Felixi vanaisa Rasmus Balti rannale. Veidi ringi vaadanud, leidis võluva sakslanna ja ilmselt imponeeris tollele neiule see ühe kuldrõngaga kõrvas suur punahabe nii, et oli nõus abielluma. Kui kolm last oli ilmale tulnud, jättis see viikingite järeltulija oma “kinder-kirche-küche” naise maha, kolis Riiast Eestisse – elas lõbusalt ning kosis veel üsna eakana oma noorukese teenijanna. Ka surivoodilt laulis vanaisa: “Jah, ilma naisteta on kurb maailm...”
Mammi, nii kutsuti juubilari ema, tavatses öelda, et “Felinca on läinud vanaisasse”.
Felixi isa, selle Rasmuse poeg, oli aga sootuks teisem kui ta esivanemad. Ilmselt mõjutas ta iseloomu sakslannast ema korralikkus või oli ta geenikood lihtsalt taltsamalt koostatud. Temast sai haritud, distsiplineeritud ning selge ja rahuliku olekuga valitseja – mitmetesse mõisatesse. Viimane koht oli Keila-Joal, kus ka tänase juubilari esimesed meeldejäävad aastad möödusid ja kust ta oma esimesed sammud astus, kolme kilomeetri kaugusele Käosalu algkooli.
Tema ema, poolatar Marta Urban, kasvas Riias ja lõpetas seal ka keskkooli. Kui Richard Madsen teda kosis, algas varsti 1917. aasta revolutsioon ning noorpaar, kes oli kuskil tsaaririigi mõisas elu alustada püüdnud, põgenes.
Madsenid? Jah, kuni 30-ndate aastateni olid nad selle nimega ja kui 7. mail 1928 sündis neljas poeg Felix-Kurt-Eduard Madsen, oli ka tema loomulikult Madsen.
Enne “punaste” tulekut kolis pere Tallinna. Isa Richard sai koha Kadriorgu. Tema alluvusse läksid puukool ja park. Poeg Felix aga jätkas oma kooliteed Lasnamäe Algkoolis, mille ta ka lõpetas — seda aga juba sakslaste ajal.

Restorani klaverimängijaks

1940. aasta sügiseks oli Kadriorg muutunud. Konstantin Päts küüditatud, enamus vanemaid kolleege vallandatud ja loomulikult vaadati endistele juhtivatele töötajatele viltu. Pere, kes kodanlikul ajal oli oma nime Mandreks eestistanud, esialgu silma ei hakanud. Kui aga venelased teistkordselt Tallinnale lähenesid, pageti Vääna kanti. Kõike nappis, aga tuldi kuidagi omadega toime. Vennad, mõlemad meremehed, sattusid vaenlastena sõtta. Vanema venna võtsid venelased, noorema sakslased. Vanem jäi igavesti kadunuks, noorem aga viidi lõpuks Siberi vangilaagrisse. Kolmas vend suri noorelt.
Felix, lõpetanud Lasnamäel 6 klassi, asus ühte tallu sulaseks. Sai suvekuude eest natuke toidukraami, isegi pükstejagu riiet. Sügisel otsustas noormees endale aga ise leiba teenima hakata ja läks restorani klaverimängijaks.
Kuidas siis nii? Väga lihtsalt!
Kodus oli klaver tavaline nähtus ja sellel mängimine samuti. Terve pere musitseeris – mis erilist raskust selles oli? Pealegi oli Felix suviti simmanitel akordioni mänginud. Egas see polnud enam sulase raske rügamine! Muusika on ju kerge; on rõõm ja tihti ka tasuv.
Peagi oli nooruk pere rikkaim liige. Sõpru kogunes ja vanematest eemalolek ei kohustanud millekski. Aga isa-ema ju olid ning ainust järelejäänud poega silmist lasta polnud neil mõtteski – “Felix peab õppima!” oli nende otsus. Mida? Kus?
Poiss astus tehnikumi. Temast pidi saama tisler. Ainult pool aastat pidaski vastu, klaverimängu kõrvalt, siis viskas haamri ja naelakasti nurka ning sammus Gustav Adolfi gümnaasiumi (tollane I keskkool) poole.
Klaverimängimine aga jätkus. Varsti kogunesid noormehed, kes moodustasid “bandi” nagu nüüd öeldakse. Tekkis orkester “Mickeys”, kus klaver kuulus Felixile ja “punt” sai peagi Tallinnas kuulsakas. Võimude poolt seda nime kaua loomulikult ei soositud ja koos orkestri laienemisega muutus ka see.
Aja möödudes sai klaverimängijast dirigent – ja selle orkestri ees seismine vahetus Filharmoonia estraadiorkestri vastu. See aga oli juba tükk maad hiljem. Enne tuli veel Muusikakool kompositsiooni erialaga. Kuid veel enne pidi noormees omale passi saama ja saigi. Vanemate passi põhjal kanti passi – Felix Mandre, eestlane.
See rahvuse küsimus oli ka natuke imelik. Kui vanemad passi saama läksid kuskile Vääna vallamajja, oli ametniku-naisterahvas neile soovitanud “need võõramaalased” unustada, olevat palju vähem segadust: “Kirjutame rahvuseks eestlane, sest te räägite ju eesti keelt!” Nii sai ka Felix Mandrest eestlane. Vennad olid taanlased, sest nende passid olid pärit veel kodanlikust ajast.

Muusika tuli ise

Muusika! See on olnud tänase juubilari töö, hobi ja terve elu. Muusika tuli ise, selleks polnud vaja eriliselt pingutada. Ja kui looming valmis – võis, sai ja pidi see ka käiku minema. Nii oligi! “Sahtlisse ma ei kirjuta!” on ta moto senini. Tal on mitu omanimelist laulukogumikku. Palju teoseid on ilmunud “Repertuaari lehes”, palju esitatud lavadel, palju ka isetegevuslike ansamblite ja orkestrite poolt. Puhkpillidele kirjutatu on kõlanud laulupeol ja ESTO päevadel. On laule suurtele ja väikestele — teleris ja raadios. Rahvusringhäälingu fonoteekides säilitatakse suurt hulka pikkade aastate jooksul salvestatust.
Eesti NSV lõpuaastatel omistati Felix Mandrele Teenelise kultuuritegelase aunimetus. Ta on paljude laulu- ja orkestriteoste muusikavõistluste võitja. Isegi sellise medali kui “Uudismaade alistamise eest” on Moskva talle omistanud, pärast ringreisi Filharmoonia estraadiorkestriga mööda ääretut Venemaad ning sellega piirnevaid endisi NSVL vabariike.
“See, jah see on hea...” kõlab üks ta võidulauludest (Els Himma ja Eesti Raadio Meeskvartett, koosseisus Eri Klas, Uno Loop, Kalju Terasmaa ja Arved Haug) mingi piima ja sauna reklaamis tantsumuusikaks... Ja siis muigab vaikselt habemesse tänane juubilar, kes on läbi teinud 14 nahavähi operatsiooni, üle elanud kolm kerget insulti, kaotanud kõrvakuulmise – ja mõtleb tagasi oma elule, et “Jah, see oli hea, see oli väga hea...!”

Felix Mandre klaveri taga.

* * *

Meenutab Udo Treufeld

1945. aasta sügisel moodustas grupp Gustav Adolfi keskkooli õpilasi oma bändi, mille nimeks sai “Mickeys”. Tingituna olemasolevate pillimängijate sortimendist, oli pundis kaks trompetit, viiul, akordion ja rütmigrupp. Viimases sai oma tuleristsed “klimbitsev” pianist Felix Mandre. Aasta hiljem orkester reorganiseerus – kampa võeti ka teiste koolide muusikuid. 1946. aasta lõpuni astus bänd in corpore vastloodud Töönduskoperatsiooni Kultuuribaasi (TKB Vene tänaval – praeguse nimega Toomklubi).
Repertuaariks kasutati põhiliselt kolme džässfanaatiku – Kõlari, Raudmäe ja Ojakääru spetsiaalaranžeeringuid, millised võimaldasid nelja “toru” (trompet, tromboon, alt- ja tenorsaksofonid) ja täisrütmiga (klaver, kontrabass, kitarr ja trummid) edukalt imiteerida Big Bandi. Lisaks õpetas eelmainitud trio orkestrantidele ka jazzilikku “jagamist” – fraseerimist. Näiteks katkend pala “Undecided” vaheosast E. Kõlari tõlgenduses: “Pähpulu baaih, baaih, baaih pähpulu päh, päh!”. Peatselt hakkasid ärksamad bändi liikmed eesotsas F. Mandrega ka ise aranžeerimisega “kätt proovima”. TKB energilise direktori “mamma” Laksi abiga saadi uusi instrumente, vormiriietust ja palgaline dirigendikoht; see sai Ülo Raudmäele (hiljem ka Emil Laansoo ja Ustus Agur).

Tubli treeningu tulemusena saavutati 50-ndate alguses Tallinna koolipidudel tantsuorkestrina ainuvalitseja staatus – mõnikord sõltus peo toimumise aeg sellest, millal olid Mickeydel vaba laupäev või pühapäev. Muidugi esineti ka TKB oma üritustel, pealinna ettevõtete-artellide peoõhtutel ja ka kontsertidel väljaspool Tallinna (Hiiumaalt Moosteni). Uno Naissoo ettvõtmisel organiseeriti TKB Vene tn 6 II korruse saalis 5.VI.1949 orkestrite Swing Club ja Mickeys esimene loominguline kohtumine, millest on saanud alguse hilisemad Tallinna džässfestivalid. Koos klubi näiteringi, naisansambli, vokaalsolistide ja Big Bandiks suurenenud orkestriga toodi 1955—1947 Estonia teatrilavale rida menukaid estraadietendusi („Kevad estraadil“, „Märkmikuga käes“). Nende etenduste muusikalise põhiosa koostas, seadis ja komponeeris Felix Mandre, kellest peale Aguri lahkumist oli saanud Mickeys dirigent (aastatel 1955—64 ja 1969—72). 1957. a ENSV I Noorsoofestivalil saavutas Mickeys isetegevuskollektiivide osas esikoha. Festivali karnevali- rongkäigus sai “konka”-vagunisse (pealkirjaga Mineviku Varjud) topitud orkester ametliku loa esitada läänelikumaid džässipalu. Millegipärast oli see muusika konkahobusele vastukarva – ta hakkas perutama alates esimesest taktist kuni lõpuks Viru väljakul vaguni rööbastelt maha tõmbas. Et lahti saada TKB ametlikust “nimemonstrumist” – Kohaliku Tööstuse ja Kommunaalmajanduse alal töötajate A/Ü Tallinna Klubi estraadiorkester – kasutati mõnda aega orkestri nimena lihtsalt “Rütm”.
Mandre töötamisel Riiklikus Filharmoonias (1964—69), asendas teda dirigendi rollis Ants Meristo, kelle ajal sai 1966. a märtsis ENSV Kultuuriministeeriumi ja Ametiühingute Kesknõukogu presiidiumi otsusega džässorkester “Rütm” isetegevusliku rahvaorkestri aunimetuse. Seoses Mandre siirdumisega kergemuusika “uutele jahimaadele” aastal 1992, töötab orkester Mickeys Ants Meristo juhtimisel, olles lõiganud loorbereid niihästi Lätis, Leedus, Moskvas kui ka Soomes (Imatra džässfestivalidel).

• Orkester püsib, kuni talle leidub publikut.
• Heaks orkestratsiooniks on vaja sobivat toormaterjali, aega, kannatust, puhast noodipaberit, loomingulist sädet ja kollektiivi, kes on võimeline kirjutatut pala ette kandma.
• Analüüsides orkestri inimkoosseisu, jõuame järeldusele, et enamik mängib huvist asja vastu, osa harjumusest ja vähemus majanduslikust kaalutlusest lähtudes. Viimaseid tunneb sellest, et nad ei viitsi kaasas kanda noodipulti. Need, kes mängivad harjumusest, on sageli harjunud hilinema niihästi proovidesse kui ka esinemistele.
• “Vaat see on puhas kunst!” – ütles asendustrummimees, kandes kõiki oma pütte, potte, taldrikuid ja trumme ISE. Enamasti on trummarite keskel siiski levinud arvamus, et kunst kuulub rahvale – s.t laiadele massidele, kes peavad aitama kunsti rahva sekka – see on lavale ja lavalt ära kandma.
• Enamus kerge muusika kontserdi kuulajatest tuleb selleks, et midagi näha.
• Originaalsem hinnang ühele rahvaliku meloodia töötlusele ühel loomingulisel kohtumisel: “Õllelõhnaline lugu!”
  “Õrnatundelisust teiste vastu suurendada, enda vastu vähendada!” – kitarristi loosung pruukimiseks proovides, mis jäid pidamata.
• Ülim operatiivsus – orkestrant sai noodi esmakordselt kätte siis, kui sellest palast oli juba kaks takti mängitud.
• Vastavalt pealinna pillimeeste sõnatule kokkuleppele tuleb pala segiminekul hakata julgesti mängima C- duuri F. Lehari valssi “Kuld ja hõbe”, kuna nagu väidab üks tegelane Panso seni ettekandmata lustimängus “Vana veski”: “C-duur kõlab iga valitsuse ajal ühtemoodi!”
• Võimendusseade – riistapuu, mille kaela võib julgesti ajada esinejate võimetuse – ta ei summuta kriitikat.
• Mõningad näited pillimeeste kõnepruugist:
  Tapeet – käibevahendid (esinemistasu) enne kätte saamist: “Üks läheb tapeedi järgi!”
  Puškin – puuduv mees tasulisel esinemisel, mille esinemistasu läheb ühiskondlikult jagamisele.
  Keha – asemik, kellelt nõutakse, et ta oleks õigeaegselt kohal koos instrumendiga; mänguoskus – soovitav!
• Orkestrandi kreedo: pole olemas halba orkestrit – on halb akustika, kehvad pillid, vilets reklaam, puudulik lavavalgustus ja närune publik. See orkester, kus MINA mängin, on alati kõige parem.