|
|
|
Harald Mäepalu kõnelemas
Karksi-Nuia vabadussõjas langenute mäletussamba
avamisel. |
Harald Mäepalu: Millal
tuleb tõde päevavalgele?
tekst: JAANIKA KRESSA
foto: JAAN LAUR
Tänavune juubelisuvi
on vabadusvõitlejatele olnud kummaliselt pool-põrandaalune.
Kolonel Alfons Rebase
sünniaastapäeva tähistamine aeti sisuliselt nurja,
kokkutulek Märjamaal oli vaikne, Harald
Nugiseksi austamine lükkus
sügisesse. Alljärgnevalt meenutame suve ja püüame
tabada hetkeolukorda koos Eesti Sõjameeste Sakala Ühingu
(ESSÜ) esimehe Harald
Mäepaluga.
Harald Mäepalu on ühingu
esimees olnud 1994. aastast alates. Endise pedagoogina on ta alati
olnud hea kõnemees ja võtnud ühingu nimel sõna
pea kõikidel rahvuslikel tähtpäevadel, mida Viljandis
peetud on. Sageli on just tema lausutud sõnad nii vabariigi
aastapäeval kui Võidupühal olnud need kõige
julgemad ja innustavamad.
Kümme aastat tagasi jagasid Harald Mäepalu ja ESSÜ
esimene esimees Emil Alesma oma muljeid Vabadusvõitlejate
Liidu kokkutulekust Tallinnas. Oli EV 80. juubeliaasta ja mehed
küsisid, millal tuleb see aeg, mil kommunism kuritegelikuks
kuulutatakse. Tookord ei osanud me keegi ette kujutada, et EV
90. aastapäeval kardab Eesti omaenda vabadusvõitlejaid
veelgi rohkem.
Meenutades tänavusuviseid sündmusi, mil üle riigi
igal pool on aina avatud Eesti esimese Vabadussõja mälestusmärke,
küsin Mäepalult, kus on mälestussammas Eesti teises
Vabadussõjas võidelnutele. „Pirita jõe
käärus, põõsa taga varjus on Lihula sammas
– see on meie ausammas,” vastab Mäepalu.
Käsk
Rebase nimi unustada
Sakala sõjamehed
on ka tänavu teinud mitu ühist väljasõitu.
Ajaloopäeva oodati väga, Valka-sõiduks oli tellitud
buss. Päev pidi algama kell 11 kolonel Alfons Rebase mälestusplaadi
avamisega Kaitseliidu Valgamaa maleva staabihoone seinal, kus
kohal auvahtkondki, ajaloost pidi rääkima major Meelis
Kivi, mälestusplaadi avama Kaitseliidu Valgamaa maleva pealik
kapten Rein Luhaväli, Eesti Vabadusvõitlejate Liidu
juhatuse esimees Gunnar Laev ja Alfons Rebase õetütar
Marina Iwanowa-Rebane.
Kell 12—15 pidi toimuma sõjaajaloo konverents Valga
Kultuuri- ja huvialakeskuses, millele pidi järgnema sõdurisupi
söömine rahvamuusika saatel, seejärel oleks avatud
koloneli sünniaastapäevale pühendatud näitus
Valga muuseumis, Kaitseväe orkestri kontsert Valga linnastaadionil
ja viimase päevakorrapunktina oli planeeritud Valga Isamaalise
Kasvatuse püsiekspositsiooni külastus. Päev oleks
lõppenud kell 19.
Ajaloopäeva korraldajatena oli välja saadetud kutsetel
kirjas: Valga Isamaalise kasvatuse püsiekspositsioon, Kaitseliidu
Valgamaa Malev, Kaitseliidu Tartu Malev, Valga Muuseum. Ürituse
toetajad aga Kaitseliidu Peastaap, Valga Linnavalitsus, Valga
Maavalitsus, Ruut Disain, Rahvamuusika ansambel Jauram, Valga
Kultuuri- ja Huvialakeskus, Kaitseliidu Sakala Malev, Kaitseliidu
Lääne Malev, Kaitseväe Orkester, Kagu Piirivalvepiirkond,
O/Ü Valrek, Eesti Vabadusvõitlejate Liit, Eesti Sõjahaudade
Hoolde Liit.
Peaaegu viimasel hetkel teatati Mäepalule Vabadusvõitlejate
Liidust, et 18. juunile planeeritud üritus jääb
ära. Miks, seda vanad sõjamehed ei teadnud. Oli tulnud
vaid käsk Valka mitte sõita.
Valga isamaalise kasvatuse muuseumi juhataja, Eesti Akadeemilise
Sõjaajaloo Seltsi ja Eesti Sõjahaudade Hoolde Liidu
liige major Meelis Kivi oli telefonis õnnetu: „Mul
on piinlik ja ma ei hakka valetama. Meile tuli käsk üritus
ära jätta ja Rebase nimigi unustada.”
Kivi kinnitas aga kohe, et kõik päris ära küll
ei jää, kuid sünniaastapäeva tähistamine
lükkub edasi 26. juunile. „Meil pole luba Vabadusvõitlejate
Liidu rahastatud mälestusplaati panna Kaitseliidu seinale,
kuid me paneme selle muuseumi fuajeesse,” lubas Kivi. Nii
koguneski muuseumisse mitu korda rohkem rahvast, kui muuseum suutis
mahutada. Sangaste ja Laatre koguduse õpetaja Ivo Pill
õnnistas mälestusplaati kitsas trepikojas, kus polnud
võimalik suurt midagi näha ega kuulda. Oli tunne,
et Alfons Rebane, kes oleks tulnud tõsta nähtavale,
on sihilikult viidud varju. Meie suurim sõjasangar pandi
justkui aresti, peideti pilkude eest ära, et teda ei näeks
möödujad, et noored kogemata ei küsiks, kes oli
see mees, mida ta tegi ja mille eest võitles.
Ajalookonverents ise toimus siiski, Valga isamaalise kasvatuse
püsiekspositsiooni ja Valga Muuseumi ühiskorraldusel.
Konverents kandis nüüd nime “Eesti mees II Maailmasõjas
— valikud” ja selle pidi sisse juhatama Trivimi Velliste,
kelle sõnavõttu „Teine maailmasõda erinevates
ajalookäsitlustes” esialgsel ajaloopäeval kavas
polnudki. Velliste tundis küllap ka ise, et räägib
õiget juttu valel ajal, sest Rebase sünnipäeval
oleks avaettekanne pidanud olema ikkagi Rebasest, mitte Pätsist
ja Laidonerist.
Johannes Kert, kes pidi kõnelema teemal „Tänane
julgeolekuruum”, vabandati välja nohuga, Hannes Ojalo
uurimustöö „Eesti mehe valikud Teises maailmasõjas”
luges ette Valga muuseumi direktriss Esta Mets.
Mälestusi võitluspäevilt vestsid Harry Rent ja
Gustav Org, Kuno Raude andis ülevaate sellest, milliseid
mälestusmärke on relvavendadele püstitatud, Einar
Laigna teema oli seekord „Alfons Rebane – küpse
mehelikkuse kehastus”.
Uluotsa kutsele
järgnenud mehed
5. juulil kogunesid
Eesti Vabadusvõitlejate Liidu ja tema maakondlike organisatsioonide
liikmed 16. üleriigilisele kokkutulekule. Märjamaa kirik
ja lauluväljak jäid pidulistele kitsaks, poliitikutest
oli taas kohal vaid Velliste, kes Cato vanema kombel kordas: „Eesti
Vabariik peab teie ees oma auvõla lunastama. Nõudkem,
et riigikogu täidaks oma kohuseid ja ütleks oma ametliku
otsusega, et teie olete Eesti sangarid.”
Vabadusvõitlejate Liidu esimehe Gunnar Laeva ettepanekul
tegi 16. kokkutulek kaks resoluutset otsust. Esiteks: mitte kellelgi
pole õigust Jüri Uluotsa poliitilist pärandit
meelevaldselt interpreteerida. Tunnistades tema rolli Eesti Vabariigi
järjepidevuse tagamisel, tuleb tunnustada ka tema kutset
järginud meeste võitlust vabadusvõitlusena.
Teiseks: piirileppe ratifitseerimisseaduse preambulast loobumine
on põhjendamatu.
Vanad mehed ütlesid oma sõnavõttudes välja
sellegi, et nemad ei läinud sõtta midagi demonstreerima
ega soovinud vabadust kõrgema palga eest, nagu tahetakse
täna. Neile ei lubatud maad, mis oli paljude Vabadussõtta
läinud meeste motiiviks. Teises maailmasõjas saksa
poolel sõdinud eestlastele ja lätlastele ei antud
mingeid lubadusi, nad tegutsesid oma sisemisest äratundmisest,
et au on truudus.
Eesti vabadusvõitlejatele oli toeks tulnud arvukas delegatsioon
Lätist, kus leegioni päeva pidamine on tugev traditsioon.
Läti sõjameeste liider Edgars Skreija tõi 20.
diviisi meestele tervitusi 15. ja 19. diviisilt. „Meie võitlus
oli kommunismi vastu, suurima kurjuse vastu maailmas,” ütles
läti leegionär välja tõe, mida Venemaa ja
tema lääneliitlased tahavad unustada.
6. septembril käisid ESSÜ mehed Karksis, kus avati taastatud
Vabadussõja mälestussammas. Mäepalu meenutas
oma sõnavõtus, et mõtles poisikesena tihtipeale,
et on sündinud valel ajal, sest varasematel aegadel käisid
mehed sõjas ja võitlesid kodumaa eest. Kõik
tundus rahulik, võis ainult, kadakast tehtud vibu käes,
viimset nohhikaanlast mängida. See vabadus oli aga lühike.
„Täna mõistame täies ulatuses Vabadussõja
võidu tähtsust. Meenutame õnnetult lõppenud
muistset vabadusvõitlust, kuid me peame mälestama
ka neid eesti sõjamehi, kes 1944. aastal võitlesid
Sinimägedes ja Emajõe joonel,” rääkis
Mäepalu. „See võitlus võimaldas paljudel
pääseda välismaale. Välisvõitlus jätkus
aastakümneid, see aitas kaasa Eesti vabadusaate ja järjepidevuse
sälitamisele. Sõjapõgenikud, kes lahkusid,
maksid aga ränka hinda. Endine Wehrmachti sõdur, Nobeli
kirjanduspreemia laureaat Günther Grass on kirjutanud, kuidas
Punaarmee uputas 1945. aastal põgenikelaeva Wilhelm Gustloff,
millega hukkus enam kui 9000 sõjapõgenikku.
Jüri Uluots ütles kord: „Sõda on seaduseks
meie maal. Tuligi jälle vajadus kodumaa eest võidelda.
Kuigi võõras mundris ja võõraste relvadega.
Sõjakoledused ja piinamised ei suutnud muuta ega murda
eesti hinge. Loodi ja lauldi ka kõige hullemates piinakambrites,
Siberis ja Kaug-Põhja aladel, ka metsavenna punkrites.
Kui süütame südametes võidutuled, tuletame
meelde eesti rahva võitlusi. Usk ja lootus paremasse on
meid kandnud läbi heade ja halbade aegade, täis usku
ja lootust vaatab vaba eesti rahvas ka täna tänulikult
tuleviku poole.”
Meie eest
otsustasid Washington, London ja NKVD
ESSÜ nimekirjas
on kokku veel 90 mehe ligi, kuid on tõsiasi, et palju 1941.
aasta vabatahtlikest on juba Walhallas või ei liigu kodust
kaugemale. Ühing peab sellele vaatamata oma koosolekuid endiselt
kord kuus, alati koguneb Viljandis sel puhul 35-40 meest. Koosolekud
algavad hümni laulmisega, päevakorras on alati mõni
temaatiline referaat, samuti arutatakse elavalt päevakajalisi
küsimusi ja mehed võtavad aktiivselt sõna.
„Meie tolleaegsed noored mehed polnud mingi erand, pigem
olime reegel. Riikide hävitamine pole suutnud hävitada
rahvaste vabadusiha. Sageli on võideldud võõras
mundris, mitte munder ei määra võitluse iseloomu,
vaid mehed, kes seda mundrit kannavad,” arutleb Mäepalu.
Nagu kõiki Eesti vabaduse eest sõdinud mehi, häirib
teda läänes Teise maailmasõja suhtes valitsev
pimedus. „Ka meil on kohati pähe õpitud pimedus
N Liidu rolli suhtes sõja vallapäästmisel ja
tema eesmärkide osas. Just Kesk-Euroopa ja Balti rahvad ja
riigid kannatasid selles sõjas kõige rohkem nii
kaotatud inimelude kui ka purustatud tuleviku näol. Minul
õnnestus ühest surmalaagrist eluga pääseda,
aga paljud mu kaaslased jäid igavesti metsatundra kaunisse
rüppe, polnud enam mahamatjatki. Teise maailmasõja
ohvrite veri nõuab õiglust ja ausat ülestunnistamist,
kes on süüdi.”
Mäepalu sõnul on aeg häirekella lüüa,
sest mitte kõik rahvad pole ajaloomälu siiski veel
prügikasti visanud. „Meile heidetakse ette, et me võitlesime
natsi-Saksamaa poolel. Keegi ei küsinud meilt, kas tahame
olla ka võitjate poolel koos lääne demokraatiatega.
Kui keegi peab vabandust paluma, siis on need lääne
suurriigid, kes 1939. aastal meid maha müüsid, seda
tehingut Jaltas ja Tehheranis veelgi kinnitasid. Otsuse, kummal
poolel sõdida, tegid meie eest Washington, London ja NKVD.”
Pärast ühe okupatsiooniaasta kogemust polnud Mäepalu
sõnul enam võimalik pooli valida, meile ei antud
luksust filosofeerida. Oli ainult üks siht: ellu jääda.
Ehk nagu ütles Jüri Uluots: „Ainus tee on meil
võitluse tee.”
„Saksamaa kantser Willi Brandt vabandas Varssavis poola rahva
ees geto õuduste pärast, laskudes põlvili.
Millal vabandab Venemaa? Kas lääne-eurooplased ei tea,
mis saksa naistega juhtus, mida need punaarmee nolgid tegid? Venemaa
on metsloom ja siin pole midagi teha. Millal aga tuleb tõde
päevavalgele? Kas alles siis, kui avatakse kõik arhiivimaterjalid?”
jätkab Mäepalu.
Mäepalu toob näite sellest, et Narva varemeid pildistati,
fotod paigutati kahte suurde albumisse ja esitati 1946. aastal
süüdistusdokumentidena Nürnbergi kohtusse. Ometi
teab iga eestlane, et Narvat ei purustanud mitte sakslased!
„Ma nägin ise, kuidas Narva veel suitses. Oli 1944.
aasta sügis, ühel õhtul lasti mind loomavagunist
korraks välja. See vaatepilt ei lähe kunagi meelest,”
meenutab Harald Mäepalu.
Millal mõistab Lääne-Euroopa oma endiste bolševikest
liitlaste valesid täies ulatuses? Kas praegused sündmused
Gruusias avavad lõpuks nende silmad?
Mäepalu on ise Goris käinud ja oma viimasel koosolekul
rääkisid ESSÜ mehed loomulikult olukorrast Gruusias.
Järgmine väljasõit tuleb ESSÜ meestel 19.
oktoobril Torisse, et austada relvavend Harald Nugiseksi.
|
|
|
