|
|
|
Tunne Kelam põhiõiguste
hartat allkirjastamas. 28. 11. 2008. |
Tunne Kelam: "Eesti tutvustamine
välismaal on jätkuv töö – seda pole iial
küllalt!"
küsitles: Jaanika
Kressa
20.
augustil 1988 asutasid 104 julget inimest Pilistvere kirikus N
Liidu esimese avaliku demokraatliku partei – Eesti Rahvusliku
Sõltumatuse Partei. Tänaseks on neist suurde poliitikasse
jäänud vaid Tunne Kelam, kes esindab meie rahvuslikke
huve Euroopa Parlamendi suurimas fraktsioonis ühe-mehe-delegatsioonina.
Alljärgnev jutuajamine leidis aset 6. septembril Rahvusraamatukogus
pärast rahvusvahelist konverentsi.
Tänane
konverents on osa ERSP aastapäeva üritustest. Tegemist
oli parteiga, kes esitas selge rahvuslik-demokraatliku alternatiivi
kehtivale kommunistlikule võimumonopolile. Miks seda sündmust
nüüd, vabas Eestis, nii vaikselt peetakse?
Küllap ka seetõttu, et vaba Eesti on muutunud “normaalseks”,
inimesed tegelevad vabalt omaenda eludega ning suured ühiskondlikud
probleemid on muutunud kolmandajärgulisteks. Tänane
konverents ei näita küll õiget pilti, sest ERSP
asutamise tähistamine Pilistveres 24. augustil kujunes rahvarohkeks
sündmuseks, mida kajastati ka meedias. Ja ega see pole veel
kõik. Järgneb ERSP juubelile pühendatud soliidne
koguteos, mida tutvustatakse oktoobris. Kuid kui kõnelda
selliste sündmuste väärtustamisest, eks siin oma
osa etendab ka nõukogulik mõttepärand. Kakskümmend
aastat tagasi uskus enamus inimesi, et reformid on mõeldavad
üksnes kompartei juhtimisel, paljud olid mugandunud sellesse
vaimsesse voolusängi. Näha nüüd, et areng
vastu neid harjumusi ja hirme kulges hoopis teisiti ning et need
ideed, mida tookord peeti marginaalseiks või ebareaalseiks,
lõpuks võitsid — seda on tagantjärelegi
üha raskem tunnistada. Väiklase rivaalitsemise asemel
selle üle, kelle roll oli tähtsam, vajame tungivalt
rahvuslikku kokkulepet ka lähiajaloo tasakaalustatud ja ausa
käsitlemise osas.
Kus teie jutt auditooriumile
paremini kohale jõuab, kus jätkub mõistvaid
kuulajaid, kas Eestis või Euroopas?
Oleneb teemast. Ja oleneb kuulajaskonnast. Euroopas saadakse rohkem
aru selles mõttes, kui ma räägin seda, mida tänagi
rääkisin, et Eesti oli üllatavalt esirinnas demokraatlike
alternatiivide moodustamise võimelt ja tulemustelt. Need,
kes võtavad vaevaks sellest huvituda, on vaimustatud. Nad
on lausa rabatud ja ütlevad, et see on tõeline ime,
midagi ainulaadset. Et see arengumudel on väärt tutvustada
mujalgi. Näiteks, miks Eestist ei saanud Bosniat selle verise
rahvustevahelise kodusõjaga, miks meil ei toimunud etnilisi
vihapurskeid ega vägivalla kasutamist, kuidas sai võimalikuks
selline imeväärne vabanemine? Ma arvan, et sellega peaks
kaasnema sügav tänutunne. Et meil õnnestus iseseisvus
taastada ühegi surmaohvrita, tsiviliseeritult, vägivalla
ja kättemaksuta. See oli kultuurse rahva küpsuseksam
ja me tegime selle hästi läbi.
Kui meie kogemusest ei olda huvitatud, siis on küsimus osalt
ka meie oma valitsuse ja riigiasutuste huvis, missioonitundes
ja võimekuses selle küsimusega tegeleda. Minu mulje
on, et Eestit ei ole kunagi ammendavalt tutvustatud ja meil pole
vaja karta, et selle tutvustamisega võidaks üle pakkuda.
Eesti auditooriumi osas on mul positiivne kogemus kohtumistelt
noortega. Olen esinenud kümnetes koolides ja ning alati on
kuulajate huvi olnud värskendav.
Millele peaksime
Eestit tutvustades rohkem tähelepanu pöörama?
Eriti on vaja selgeks teha meie minevikku. Läti ja Eesti
on kaks suurima immigrantide arvuga riiki Euroopas. Kui Lääne-Euroopa
“normaalsetes” riikides esineb pahatihti etnilisi rahutusi
ja pingeid immigrantide arvu juures alla 10% , siis meil on see
protsent ju 35 kandis ja Lätis veel kõrgem. Meie rahvuslik-poliitilise
tausta selgitamine, koloniseerimis- ja venestamispoliitikast rääkimine,
traditsioonilise rahvusvähemuse ning okupatsiooniaja immigrantide
eristamine, Moskva pideva vaimse ja poliitilise surve arvestamine
kaasmaalastele, mis on muutnud nende kohanemise Eesti riigiga
tohutult raskemaks — kõige selle mõistmist
on tähtis saavutada igal suhtlemistasandil.
Ei ole mõtet jätkata selles vaimus, mida mõned
nooremad riigiametnikud püüavad kultiveerida, justnagu
peaksime olema ja käituma nagu “kõik” Euroopas,
olema tehniliselt edukad eeskirjade täitjad, poliitiliselt
korrektsed, kelle jaoks on kõige tähtsam mitte millegi
erandlikuga silma paista. Vastupidi: me peame just praegu sõpradele
oma muresid ausalt selgitama.
Mineviku lahendamata probleemid hakkavad praegu uuesti võimenduma
seoses Venemaa — loodan, et ajutise — tugevnemisega.
Oleme ohutsoonis. Palju tugevamalt võidakse hakata ka meie
Euroopa partnerite vahendusel peale pressima kakskeelsuse taastamist,
tingimusteta kodakondsuse andmist, s.t pehmeid variante, mis loodavad
valijaskonna laiendamise kaudu saavutada Kremlile sõbralikumate
valitsuste moodustamist.
|
Tunne Kelam koos Rakvere linnapea
Andres Jaadla ja EP presidendi Hans-Gert Pötteringiga
andmas üle Sallivuse salli mais 2008 Strasbourgis. |
Kindlasti on Euroopas
raske seletada, misasi see Venemaa on, ega nad päriselt ju
aru ei saa. Kuivõrd annab see tunda, et mõned riigid
olid Venemaa liitlased Teises maailmasõjas, kas nad siiamaani
on liitlased? Kuivõrd saadakse Eesti ja Läti olukorrast
aru?
Ei saada piisavalt aru, see on väga selge. Toon näite.
Euroopa Parlament algatas 2005. aasta mais debati Teise maailmasõja
tagajärgedest. See oli parlamendi väga hea reageering
Putini algatusele kutsuda 9. mail riigijuhid Moskvasse. Mäletatavasti
Eesti ja Leedu riigipead keeldusid (see on Arnold Rüütli
üks parimaid otsuseid). Igal juhul, sellel debatil Strasbourgis
esines tookord Euroopa Liidu eesistujana Luksemburgi peaminister
Juncker, kes oli ka äsja Moskvast tulnud. Tema väitis
enda olevat siiani tänulik punaarmeele, et see aitas tema
kodumaal fašistlikust okupatsioonist vabaneda. Punaarmee
ei jõudnud õnneks Luksemburgini ja minu küsimus
talle oli, et kui nii, kas ei peaks ta siis olema Nõukogude
Liidule tänulik ka selle eest, et see aitas oma liitlasel
Saksamaal 1940. aastal Luksemburgi okupeerida. Sest ilma koostööta
Nõukogude Liiduga, ilma Stalini-Hitleri paktita, mille
tagajärjel Nõukogude Liit toetas 22 otsustava sõjakuu
vältel Saksamaad Lääne-Euroopa vallutamisel majanduslikult
ja poliitiliselt, poleks Hitleril see ettevõtmine korda
läinud. Nii tuleb järeldada, et Nõukogude Liit
on Hitleri kaassüüdlane Lääne-Euroopa okupeerimisel.
Rõhutasin, et Teise maailmasõja vallandamiseks ei
piisanud ühest agressorist — selleks läks vaja
kahe kiskja koostööd.
Tulemus oli, et Euroopa Parlament võttis Teise maailmasõja
debati alusel vastu ka resolutsiooni. Sotsialistid tõrkusid
küll sellele algul vastu, aga Euroopa Rahvapartei juhtimisel
viidi resolutsioon läbi. Seal nenditakse, et Punaarmee võit
ei toonud Ida-Euroopa rahvastele vabadust, vaid uue orjuse. Resolutsiooni
tekst oli tubli samm Junckeri taoliste seisukohtade ümberhindamisel.
Saavutasime ka Balti riikide okupeerimise mainimise.
Angela Merkel vabandas
hiljuti Tallinnas olles kannatuste põhjustamine pärast.
Kas ta ei saa aru, et Eestis ja Lätis pole selleks põhjust?
Vabandada on ikka mõtet. Teatavasti vabandas Saksa kantsler
Helmut Kohl Balti riikide ees 1990. esimesel poolel Molotovi-Ribbentropi
pakti pärast. Raskem on ühtlustada sissejuurdunud ajalookäsitlusi.
Nii hoidus Merkel võrdsustamast kommunismi ja natsionaalsotsialismi,
väites, et viimane olevat unikaalne nähtus. Meie kogemus
kõneleb vastupidist — just kommunistlik diktatuur
oli oma verejanus ainulaadne. Siin ongi vaja eri ajalookäsitluste
võrdlemist ja lõimumist. Arusaadavalt on igaühe
särk oma ihule kõige ligemal. Prantslaste ja inglaste
jaoks on ajalooliselt suurimaks ohuks ja põhivaenlaseks
olnud Saksamaa. Seetõttu oli Hitler nende seisukohalt suurem
oht ja nad hindasid ka kõiki teisi põhimõttel,
et minu vaenlase vaenlane on minu sõber.
Nüüd on meie asi teha neile selgeks, et meie geograafilise
ja ajaloolise kogemuse alusel oleme idas ja meie jaoks oli suurim
oht N Liit. Esimene aasta nõukogude okupatsiooni oli meie
jaoks niisugune ðokk, et kui 1930. aastatel oldi N Liidu suhtes
Eestis üldiselt sõbralik, mitte vaenulik, ja rohkem
antipaatiat oli Saksamaa vastu, siis üks aasta nõukogude
okupatsiooni muutis kõik hoiakud ja kogu rahvale oli selge:
midagi hullemat ei saa meiega enam juhtuda, iga reþiim,
ka Hitleri oma, näis olevat parem, kui seda oli nõukogude
oma. Seda me pole suutnud piisavalt selgeks teha.
Kõik see
kordub praegu Georgias. Kui kindlalt meie võime ennast
tunda?
Ei või kindlalt tunda. Meil on põhjust muret tunda,
aga hirmu mitte. Praegu on väga tähtis ennast halvimaks
ette valmistada. Meie kaitsevõimet tõsta, liitlastega
paremaid ühendusi luua, konkreetselt läbi mängida
abistamismehhanismid. Kõige tähtsam on tugevdada meie
Kaitseliitu, sest meie asi on kõigepealt juhtida omaenda
kaitset. NATO tuleb kahe, kolme või nelja nädalaga
meile appi. On vaja ajakohastada kõik abistamiskanalid,
kuidas abi kohaletoimetamine hakkab toimuma, kuhu nad tulevad,
millised võimalused meil on neile pakkuda ja mida meie
teeme kallaletungi esimeses järgus. Tähtis on ka see,
et me saame kohe õhukaitset ja õhust abi. Vene juhid
küll praegu irvitavad kahe NATO lennuki üle, kes kolme
Balti riiki turvavad, aga vähemalt nad on olemas.
Minul tekkis kindlusetunne kümme aastat tagasi, kui Paldiskis
ja Lääne-Eestis olid katastroofidele reageerimise õppused
ja sellega seoses saabusid Eestisse Ameerika sõjalaevad
ja mitusada merejalaväelast. Kui ma seda nägin, siis
mul tekkis turvatunne. Paraku nähakse tänapäeva
vasakpoolses ja Ameerika-vastases Euroopas asju teisiti, justnagu
ameeriklased oleksid ohuks.
Milline on ERSP
vaim ja kui palju on teda alles?
ERSP oli ühe programmi partei, tema programm oli Nõukogude
impeeriumi lagunemise algul julgeim ja suurim, kusjuures lagunemisest
ei osanud tookord keegi rääkida. See programm teostati
imepäraselt kiiresti kolme aastaga. Pärast seda avaldusid
ERSP nõrkused, sest ta koosnes inimestest, kel olid erinevad
maailmavaated.
Paari aastaga pärast iseseisvuse taastamist polnud ERSP sisemiselt
enam ühtne. Inimesed tirisid erinevatesse suundadesse, said
erinevalt asjadest aru, see oli muide loomulik. Olime ju ühinenud
Nõukogude Liidu vastu ja rahvusriigi poolt. Edasi läks
elu nagu igas normaalses ühiskonnas, kus inimesed jagunevad
huvide või pettumuste järgi.
ERSP-s on kohati veel tunda ka vana vimma. See on kurb, sest head
ja positiivsed asjad on ainuke kapital, mida saab koguda. Meie
tegevuse mõte on püsivate eluväärtuste ehitamine.
Positiivsed tunded, head teod, soe suhtumine, üksteise toetamine
— need jäävad püsima. Armastus jääb
püsima. Vihkamine õnneks ei jää.
Paljud, ka endised
ERSP-lased on teinud etteheited, et Eesti kaotas Euroopa Liitu
astudes uuesti oma vabaduse. Kas vähemalt nüüd,
seoses Georgia sündmustega, on mõni neist oma sõnad
tagasi võtnud?
Selline suhtumine on arusaadav. Me püüdsime taastada
rahvusriiki, sest teadsime, et rahvus on ohustatud ja jäämas
oma kodumaal vähemusse. Euroopa Liiduga ühinemisel oli
tegemist loomuliku hirmureaktsiooniga, mida aga kommunistid küüniliselt
ja professionaalselt ära kasutasid: saite ühest liidust
välja ja kohe tormate teisega ühinema. Vahe vabade rahvaste
koostöö ning diktatuuriühiskonna vahel on sama
selge nagu vahe normaalse kodanikuühenduse ja vangide seltskonna
vahel. Ühest võite soovi korral välja astuda,
vanglast te välja ei saa. Meie ainus rahvuslik valik iseseisvuse
säilitamiseks ja jätkuvalt püsiva ohu tõrjumiseks
idast oli saada demokraatlike majandus- ja kaitseühenduste
liikmeks. Tõepoolest, Georgia okupeerimine on dramaatiliseks
kinnituseks, et meie valikud olid ainuõiged ja et nende
elluviimiseks ei tohtinud aega kaotada. Teatavasti oli Eesti jaoks
NATO-sse saamine kõikidest muudest ühendustest kõige
problemaatilisem. NATO liikmelisuse eeltingimus oli Euroopa Liitu
astumine. Täitsime Euroopa Liidu näol kõik NATO
kriteeriumid.
Mul on isiklik mulje Euroopa Tulevikukonvendist,
mille liige ma olin aastatel 2002–2003 ja mis Põhiseaduse
lepingut välja töötas. Meil olid ka seal algul
oma hirmud. Olime palju tugevamalt kõikide liikmesriikide
õiguste poolt, aga kui me lõpuks nägime, et
keegi ei saavutanud mingit ülekaalu, põhiseaduse leping
oli kompromiss, mis kedagi päriselt ei rahuldanud, siis selgus,
et sellisena oli ta parim kompromiss ja näitas ühte
selget suunda: mingisugust Euroopa Föderatsiooni ega liitriiki
ei tule. Sellele on vastu otsustav enamus, seda ei juhtu.
Euroopa vajab ühist välis-, julgeoleku- ja energiapoliitikat.
Kuni seda pole, mängivad näiteks Saksamaa ja Venemaa
omavahel kokku ning Euroopa jaguneks selgemini esimese ja teise
klassi riikideks. Balti riikidel oleks siis palju raskem oma rahvuslike
huvide eest seista.
Mis on rahvuslikud
huvid? Rahvuse kvaliteet käib alla terves Euroopas. Miks
erinevused pole enam rikkus?
Meie rahvuslik huvi on vaba, elujõulise rahvastiku ja majandusega
riik, kes loob oma kõrgkultuuri ning kuuluks Euroopa moraalsete
liidrite esigruppi. Riik, kes tahab ja suudab toestada eetilisi
väärtusi nii kodus kui ka välismaal. Rahvuslike
kultuuride mitmekesisus on jätkuvalt rikkus, kuid nende rikkuste
tõlgendamine muutub üha pinnapealsemaks ning kommertslikumaks.
Nagu ütles täna Tšehhi suursaadik: probleem on
tarbimisele orienteeruvas vaikivas enamuses, kelle jaoks püsiväärtused
muutuvad ähmaseks ja ebaoluliseks. See tendents on omane
kõigile heaoluühiskondadele. Tarbimine saavutab teatud
etapil küllastuspunkti, võib muutuda absurdiks ja
pöörduda ehtsate inimsuhete vastu. Tulemuseks on mitte
suurem õnn, vaid suurenev jäätmete — nii
aineliste kui vaimsete — hulk. Rõõm uuest asjast
või meelelahutusest närtsib koheselt ja järgmine
päev on vaja midagi veelgi uuemat või erutavamat.
See on ummiktee. Euroopa ei saa oma tulevikku rajada üksnes
ainelisele küllusele, kui seda saavutatakse püsiväärtuste
ning ühtse Euroopa kultuuritraditsiooni hääbumise
arvel.
Kas see on vandenõu?
Mina olen liiga väike inimene, et selle kohta autoriteetset
hinnangut anda.
Mis on väljapääs?
Milline on Euroopa tulevik?
Euroopa tulevik on küsimärgi all. Ei saa öelda
kindlalt, et tulevik on nii helge, nagu ametlikult välja
pakutakse. Räägime väärtuste Euroopast, kuid
seal jääb puudu mitmetest põhiväärtustest.
Väärtused on vabadus, väärikus, õiglus,
solidaarsus, demokraatia, sallivus ja terve rida teisi. Vabaduse
kättevõitmine on joovastav, hingeülendav saavutus.
Kuid vabadus nakatub momentaanselt isekusest ja kõigist
muist inimlikest nõrkustest. Vabaduse mõttekas kasutamine
on seotud teise v-ga: vastutus. Kui vabaduse teostamisel puudub
vastutustunne, algab triivimine enesekesksusse, pinnapealsusse,
lõppkokkuvõttes anarhiasse.
Mind on pannud sügavalt mõtlema Euroopa Liidu ühe
isa, Robert Schumani seisukoht aastast 1949. Muide, ühinenud
Euroopa kõik asutajad olid tõsikristlased, usklikud
inimesed, kes sügavalt tunnetasid ühtset Euroopa kultuuripärandit
ja vaimset järjepidevust. Schuman kirjutas aastal 1949: „Demokraatia
on kas kristlik või teda ei ole olemas, sest mittekristlik
demokraatia päädib kas anarhias või türannias.”
Kui me oleme oma traditsiooni kaotanud,
mis Euroopa väärtusi on kujundanud ja Euroopat identifitseerinud
läbi sajandite, kui me arvame, et väärtus on ainult
järjest suurenev heaolu, meelelahutus ja piiramatu vabadus
teha, mida tahame, siis mandub Euroopa teiste tsivilisatsioonide
ja usundite tallermaaks.
Nad hakkavad meid manipuleerima, mis juba teatud sfäärides
toimubki. Kõik taandub meie kultuurilis-religioosse identiteedi
taaselustamisele. Ses suhtes on hästi rääkinud
praegune paavst. Kui me oleme ise lakanud hoolimast ja uskumast
oma väärtustesse, siis pole meil alust loota, et partnerid
meid respekteeriksid ja tõsiselt võtaksid. Neil
on omad väärtused ja põhimõtted, mida
nad austavad ja mille eest seisavad. 80% noortest Saksamaa türklastest
arvab, et Euroopa kultuur on ebamoraalne, mandunud ega vääri
jäljendamist.
Me ei suuda konkureerida islamiga või teiste kultuuridega
võrdsel tasandil, kui meil pole midagi vastu pakkuda. Üks
minu sõber, norra kristlik-demokraatlik poliitik, alustas
oma valimiskampaaniat sellest, et hakkas suhtlema Norra muhameedlastega.
Oslos on 120 mošeed. Kristlikud kirikud on tühjad, mošeed
on täis. Ta leidis ühise pinna selles, et mõlemad
tunnistavad Jumalat. Muhameedlus ja kristlus pole teineteisest
nii kaugel, kui arvatakse. Islami traditsioon tunnustab Jeesust
suure prohvetina ning on judaismi ja kristluse pinnalt võrsunud.
Ühine nimetaja — Jumal — osutus võtmeks,
mille vahendusel minu sõber leidis omaksvõtmist.
Muhameedlased hääletasid tema poolt, kuna ta usub Jumalat,
ja mitte Norra peaministri poolt, kes Jumalat ei usu.
Kuidas hindate
oma Euroopa Liidus oldud aega? Kas olete saanud teha seda tööd,
mida olete tahtnud, Eesti heaks ja Euroopa heaks?
Mu põhiline sõnum on olnud kaitsta Eesti rahvuslikke
huve. See on maailma suurim demokraatlik parlament, ligi 800 liiget.
Ma olen suurimas fraktsioonis, mille liikmeskond moodustab peaaegu
kolm Eesti Riigikogu, aga ma olen seal üksi. Kuidas siis
võidelda nende huvide eest?
Parim Eesti huvide kaitsja on see, kel on hea nimi ja keda usaldatakse.
Seda ei saavuta ainult deklaratsioonidega, et „Eesti on ohus!”
või „Te peate meid aitama!”. Kõigepealt
pead sa ise olema huvitatud teistest. Olles üksainus Eesti
esindaja ja sellisena absoluutses vähemuses, jääb
ainsaks lahenduseks avatus, sõbralikkus, inimlike suhete
ja vastastikuse usalduse ehitamine. Siis osutub järk-järgult
võimalikuks oma rahvuslikke probleeme esile tuua, oma kodumaa
tausta ja saatust selgitada. Kaks aastat tagasi sain Euroopa Rahvapartei
kõrgeima auhinna, Robert Schumani medali, mida fraktsiooni
praegusest koosseisust on saanud vaid kolm inimest. See medal
aitas mind palju, kui oli tarvis reageerida möödunud
aasta aprillirahutustele ja saavutada Euroopa Parlamendi resolutsiooni
vastuvõtmine Eesti toetuseks. Mul õnnestus see vajalik
toetus saada parlamendi suurimalt fraktsioonilt täies mahus,
ma tegin valmis resolutsiooni teksti ning fraktsioon toetas seda,
kuna nad tundsid mind. Ma sain minna parlamendi presidendi juurde,
kes oli fraktsiooni endine juht, paluda, et ta esineks istungi
algusel omapoolse avaldusega Eesti toetuseks, et ta korraldaks
eraldi arutelu Eesti teemal. Veel enne seda võisin minna
väliskomisjoni esimehe juurde ja esitada soovi, et ta teeks
avalduse Eesti toetuseks. Kirjutasin talle selleks kavandi. Ta
tegi seda aega viitmata. Ma poleks kõike seda suutnud korda
saata, kui minus oleks nähtud omaette nohisejat kaugest väikeriigist,
kes aeg-ajalt siin ja seal vilksatab, kuid kellest ei osata täpsemalt
arvata, mida ta endast kujutab või mis temast teistele
kasu on.
Kas kandideerite uuesti? Millised
on seekord valimiste tingimused?
Jah, ma kandideerin, sest olen täna rohkem veendunud kui
kunagi varem, et Euroopa Parlament ei ole koha täitmise paik.
Meid on ainult kuus ja on erakordselt tähtis, et iga esindaja
oleks võimeline täit panust andma. Selleks aga tuleb
taastada avatud nimekirjad. Avatud nimekirja eelis on see, et
valija otsustab, kes läheb parlamenti. Suletud partei-sisesed
nimekirjad Eesti tingimustes on valijavaenulikud.
|
|
|
