Kultuur ja Elu 3/2008


Kultuur ja Elu 2/2008

 

 

 

 



Tunne Kelam põhiõiguste hartat allkirjastamas. 28. 11. 2008.

Tunne Kelam: "Eesti tutvustamine välismaal on jätkuv töö – seda pole iial küllalt!"

küsitles: Jaanika Kressa

20. augustil 1988 asutasid 104 julget inimest Pilistvere kirikus N Liidu esimese avaliku demokraatliku partei – Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei. Tänaseks on neist suurde poliitikasse jäänud vaid Tunne Kelam, kes esindab meie rahvuslikke huve Euroopa Parlamendi suurimas fraktsioonis ühe-mehe-delegatsioonina. Alljärgnev jutuajamine leidis aset 6. septembril Rahvusraamatukogus pärast rahvusvahelist konverentsi.

Tänane konverents on osa ERSP aastapäeva üritustest. Tegemist oli parteiga, kes esitas selge rahvuslik-demokraatliku alternatiivi kehtivale kommunistlikule võimumonopolile. Miks seda sündmust nüüd, vabas Eestis, nii vaikselt peetakse?
Küllap ka seetõttu, et vaba Eesti on muutunud “normaalseks”, inimesed tegelevad vabalt omaenda eludega ning suured ühiskondlikud probleemid on muutunud kolmandajärgulisteks. Tänane konverents ei näita küll õiget pilti, sest ERSP asutamise tähistamine Pilistveres 24. augustil kujunes rahvarohkeks sündmuseks, mida kajastati ka meedias. Ja ega see pole veel kõik. Järgneb ERSP juubelile pühendatud soliidne koguteos, mida tutvustatakse oktoobris. Kuid kui kõnelda selliste sündmuste väärtustamisest, eks siin oma osa etendab ka nõukogulik mõttepärand. Kakskümmend aastat tagasi uskus enamus inimesi, et reformid on mõeldavad üksnes kompartei juhtimisel, paljud olid mugandunud sellesse vaimsesse voolusängi. Näha nüüd, et areng vastu neid harjumusi ja hirme kulges hoopis teisiti ning et need ideed, mida tookord peeti marginaalseiks või ebareaalseiks, lõpuks võitsid — seda on tagantjärelegi üha raskem tunnistada. Väiklase rivaalitsemise asemel selle üle, kelle roll oli tähtsam, vajame tungivalt rahvuslikku kokkulepet ka lähiajaloo tasakaalustatud ja ausa käsitlemise osas.

Kus teie jutt auditooriumile paremini kohale jõuab, kus jätkub mõistvaid kuulajaid, kas Eestis või Euroopas?
Oleneb teemast. Ja oleneb kuulajaskonnast. Euroopas saadakse rohkem aru selles mõttes, kui ma räägin seda, mida tänagi rääkisin, et Eesti oli üllatavalt esirinnas demokraatlike alternatiivide moodustamise võimelt ja tulemustelt. Need, kes võtavad vaevaks sellest huvituda, on vaimustatud. Nad on lausa rabatud ja ütlevad, et see on tõeline ime, midagi ainulaadset. Et see arengumudel on väärt tutvustada mujalgi. Näiteks, miks Eestist ei saanud Bosniat selle verise rahvustevahelise kodusõjaga, miks meil ei toimunud etnilisi vihapurskeid ega vägivalla kasutamist, kuidas sai võimalikuks selline imeväärne vabanemine? Ma arvan, et sellega peaks kaasnema sügav tänutunne. Et meil õnnestus iseseisvus taastada ühegi surmaohvrita, tsiviliseeritult, vägivalla ja kättemaksuta. See oli kultuurse rahva küpsuseksam ja me tegime selle hästi läbi.
Kui meie kogemusest ei olda huvitatud, siis on küsimus osalt ka meie oma valitsuse ja riigiasutuste huvis, missioonitundes ja võimekuses selle küsimusega tegeleda. Minu mulje on, et Eestit ei ole kunagi ammendavalt tutvustatud ja meil pole vaja karta, et selle tutvustamisega võidaks üle pakkuda.
Eesti auditooriumi osas on mul positiivne kogemus kohtumistelt noortega. Olen esinenud kümnetes koolides ja ning alati on kuulajate huvi olnud värskendav.

Millele peaksime Eestit tutvustades rohkem tähelepanu pöörama?
Eriti on vaja selgeks teha meie minevikku. Läti ja Eesti on kaks suurima immigrantide arvuga riiki Euroopas. Kui Lääne-Euroopa “normaalsetes” riikides esineb pahatihti etnilisi rahutusi ja pingeid immigrantide arvu juures alla 10% , siis meil on see protsent ju 35 kandis ja Lätis veel kõrgem. Meie rahvuslik-poliitilise tausta selgitamine, koloniseerimis- ja venestamispoliitikast rääkimine, traditsioonilise rahvusvähemuse ning okupatsiooniaja immigrantide eristamine, Moskva pideva vaimse ja poliitilise surve arvestamine kaasmaalastele, mis on muutnud nende kohanemise Eesti riigiga tohutult raskemaks — kõige selle mõistmist on tähtis saavutada igal suhtlemistasandil.
Ei ole mõtet jätkata selles vaimus, mida mõned nooremad riigiametnikud püüavad kultiveerida, justnagu peaksime olema ja käituma nagu “kõik” Euroopas, olema tehniliselt edukad eeskirjade täitjad, poliitiliselt korrektsed, kelle jaoks on kõige tähtsam mitte millegi erandlikuga silma paista. Vastupidi: me peame just praegu sõpradele oma muresid ausalt selgitama.
Mineviku lahendamata probleemid hakkavad praegu uuesti võimenduma seoses Venemaa — loodan, et ajutise — tugevnemisega. Oleme ohutsoonis. Palju tugevamalt võidakse hakata ka meie Euroopa partnerite vahendusel peale pressima kakskeelsuse taastamist, tingimusteta kodakondsuse andmist, s.t pehmeid variante, mis loodavad valijaskonna laiendamise kaudu saavutada Kremlile sõbralikumate valitsuste moodustamist.


Tunne Kelam koos Rakvere linnapea Andres Jaadla ja EP presidendi Hans-Gert Pötteringiga andmas üle Sallivuse salli mais 2008 Strasbourgis.

Kindlasti on Euroopas raske seletada, misasi see Venemaa on, ega nad päriselt ju aru ei saa. Kuivõrd annab see tunda, et mõned riigid olid Venemaa liitlased Teises maailmasõjas, kas nad siiamaani on liitlased? Kuivõrd saadakse Eesti ja Läti olukorrast aru?
Ei saada piisavalt aru, see on väga selge. Toon näite. Euroopa Parlament algatas 2005. aasta mais debati Teise maailmasõja tagajärgedest. See oli parlamendi väga hea reageering Putini algatusele kutsuda 9. mail riigijuhid Moskvasse. Mäletatavasti Eesti ja Leedu riigipead keeldusid (see on Arnold Rüütli üks parimaid otsuseid). Igal juhul, sellel debatil Strasbourgis esines tookord Euroopa Liidu eesistujana Luksemburgi peaminister Juncker, kes oli ka äsja Moskvast tulnud. Tema väitis enda olevat siiani tänulik punaarmeele, et see aitas tema kodumaal fašistlikust okupatsioonist vabaneda. Punaarmee ei jõudnud õnneks Luksemburgini ja minu küsimus talle oli, et kui nii, kas ei peaks ta siis olema Nõukogude Liidule tänulik ka selle eest, et see aitas oma liitlasel Saksamaal 1940. aastal Luksemburgi okupeerida. Sest ilma koostööta Nõukogude Liiduga, ilma Stalini-Hitleri paktita, mille tagajärjel Nõukogude Liit toetas 22 otsustava sõjakuu vältel Saksamaad Lääne-Euroopa vallutamisel majanduslikult ja poliitiliselt, poleks Hitleril see ettevõtmine korda läinud. Nii tuleb järeldada, et Nõukogude Liit on Hitleri kaassüüdlane Lääne-Euroopa okupeerimisel. Rõhutasin, et Teise maailmasõja vallandamiseks ei piisanud ühest agressorist — selleks läks vaja kahe kiskja koostööd.
Tulemus oli, et Euroopa Parlament võttis Teise maailmasõja debati alusel vastu ka resolutsiooni. Sotsialistid tõrkusid küll sellele algul vastu, aga Euroopa Rahvapartei juhtimisel viidi resolutsioon läbi. Seal nenditakse, et Punaarmee võit ei toonud Ida-Euroopa rahvastele vabadust, vaid uue orjuse. Resolutsiooni tekst oli tubli samm Junckeri taoliste seisukohtade ümberhindamisel. Saavutasime ka Balti riikide okupeerimise mainimise.

Angela Merkel vabandas hiljuti Tallinnas olles kannatuste põhjustamine pärast. Kas ta ei saa aru, et Eestis ja Lätis pole selleks põhjust?
Vabandada on ikka mõtet. Teatavasti vabandas Saksa kantsler Helmut Kohl Balti riikide ees 1990. esimesel poolel Molotovi-Ribbentropi pakti pärast. Raskem on ühtlustada sissejuurdunud ajalookäsitlusi. Nii hoidus Merkel võrdsustamast kommunismi ja natsionaalsotsialismi, väites, et viimane olevat unikaalne nähtus. Meie kogemus kõneleb vastupidist — just kommunistlik diktatuur oli oma verejanus ainulaadne. Siin ongi vaja eri ajalookäsitluste võrdlemist ja lõimumist. Arusaadavalt on igaühe särk oma ihule kõige ligemal. Prantslaste ja inglaste jaoks on ajalooliselt suurimaks ohuks ja põhivaenlaseks olnud Saksamaa. Seetõttu oli Hitler nende seisukohalt suurem oht ja nad hindasid ka kõiki teisi põhimõttel, et minu vaenlase vaenlane on minu sõber.
Nüüd on meie asi teha neile selgeks, et meie geograafilise ja ajaloolise kogemuse alusel oleme idas ja meie jaoks oli suurim oht N Liit. Esimene aasta nõukogude okupatsiooni oli meie jaoks niisugune ðokk, et kui 1930. aastatel oldi N Liidu suhtes Eestis üldiselt sõbralik, mitte vaenulik, ja rohkem antipaatiat oli Saksamaa vastu, siis üks aasta nõukogude okupatsiooni muutis kõik hoiakud ja kogu rahvale oli selge: midagi hullemat ei saa meiega enam juhtuda, iga reþiim, ka Hitleri oma, näis olevat parem, kui seda oli nõukogude oma. Seda me pole suutnud piisavalt selgeks teha.

Kõik see kordub praegu Georgias. Kui kindlalt meie võime ennast tunda?
Ei või kindlalt tunda. Meil on põhjust muret tunda, aga hirmu mitte. Praegu on väga tähtis ennast halvimaks ette valmistada. Meie kaitsevõimet tõsta, liitlastega paremaid ühendusi luua, konkreetselt läbi mängida abistamismehhanismid. Kõige tähtsam on tugevdada meie Kaitseliitu, sest meie asi on kõigepealt juhtida omaenda kaitset. NATO tuleb kahe, kolme või nelja nädalaga meile appi. On vaja ajakohastada kõik abistamiskanalid, kuidas abi kohaletoimetamine hakkab toimuma, kuhu nad tulevad, millised võimalused meil on neile pakkuda ja mida meie teeme kallaletungi esimeses järgus. Tähtis on ka see, et me saame kohe õhukaitset ja õhust abi. Vene juhid küll praegu irvitavad kahe NATO lennuki üle, kes kolme Balti riiki turvavad, aga vähemalt nad on olemas.
Minul tekkis kindlusetunne kümme aastat tagasi, kui Paldiskis ja Lääne-Eestis olid katastroofidele reageerimise õppused ja sellega seoses saabusid Eestisse Ameerika sõjalaevad ja mitusada merejalaväelast. Kui ma seda nägin, siis mul tekkis turvatunne. Paraku nähakse tänapäeva vasakpoolses ja Ameerika-vastases Euroopas asju teisiti, justnagu ameeriklased oleksid ohuks.

Milline on ERSP vaim ja kui palju on teda alles?
ERSP oli ühe programmi partei, tema programm oli Nõukogude impeeriumi lagunemise algul julgeim ja suurim, kusjuures lagunemisest ei osanud tookord keegi rääkida. See programm teostati imepäraselt kiiresti kolme aastaga. Pärast seda avaldusid ERSP nõrkused, sest ta koosnes inimestest, kel olid erinevad maailmavaated.
Paari aastaga pärast iseseisvuse taastamist polnud ERSP sisemiselt enam ühtne. Inimesed tirisid erinevatesse suundadesse, said erinevalt asjadest aru, see oli muide loomulik. Olime ju ühinenud Nõukogude Liidu vastu ja rahvusriigi poolt. Edasi läks elu nagu igas normaalses ühiskonnas, kus inimesed jagunevad huvide või pettumuste järgi.
ERSP-s on kohati veel tunda ka vana vimma. See on kurb, sest head ja positiivsed asjad on ainuke kapital, mida saab koguda. Meie tegevuse mõte on püsivate eluväärtuste ehitamine. Positiivsed tunded, head teod, soe suhtumine, üksteise toetamine — need jäävad püsima. Armastus jääb püsima. Vihkamine õnneks ei jää.

Paljud, ka endised ERSP-lased on teinud etteheited, et Eesti kaotas Euroopa Liitu astudes uuesti oma vabaduse. Kas vähemalt nüüd, seoses Georgia sündmustega, on mõni neist oma sõnad tagasi võtnud?
Selline suhtumine on arusaadav. Me püüdsime taastada rahvusriiki, sest teadsime, et rahvus on ohustatud ja jäämas oma kodumaal vähemusse. Euroopa Liiduga ühinemisel oli tegemist loomuliku hirmureaktsiooniga, mida aga kommunistid küüniliselt ja professionaalselt ära kasutasid: saite ühest liidust välja ja kohe tormate teisega ühinema. Vahe vabade rahvaste koostöö ning diktatuuriühiskonna vahel on sama selge nagu vahe normaalse kodanikuühenduse ja vangide seltskonna vahel. Ühest võite soovi korral välja astuda, vanglast te välja ei saa. Meie ainus rahvuslik valik iseseisvuse säilitamiseks ja jätkuvalt püsiva ohu tõrjumiseks idast oli saada demokraatlike majandus- ja kaitseühenduste liikmeks. Tõepoolest, Georgia okupeerimine on dramaatiliseks kinnituseks, et meie valikud olid ainuõiged ja et nende elluviimiseks ei tohtinud aega kaotada. Teatavasti oli Eesti jaoks NATO-sse saamine kõikidest muudest ühendustest kõige problemaatilisem. NATO liikmelisuse eeltingimus oli Euroopa Liitu astumine. Täitsime Euroopa Liidu näol kõik NATO kriteeriumid.
Mul on isiklik mulje Euroopa Tulevikukonvendist, mille liige ma olin aastatel 2002–2003 ja mis Põhiseaduse lepingut välja töötas. Meil olid ka seal algul oma hirmud. Olime palju tugevamalt kõikide liikmesriikide õiguste poolt, aga kui me lõpuks nägime, et keegi ei saavutanud mingit ülekaalu, põhiseaduse leping oli kompromiss, mis kedagi päriselt ei rahuldanud, siis selgus, et sellisena oli ta parim kompromiss ja näitas ühte selget suunda: mingisugust Euroopa Föderatsiooni ega liitriiki ei tule. Sellele on vastu otsustav enamus, seda ei juhtu.
Euroopa vajab ühist välis-, julgeoleku- ja energiapoliitikat. Kuni seda pole, mängivad näiteks Saksamaa ja Venemaa omavahel kokku ning Euroopa jaguneks selgemini esimese ja teise klassi riikideks. Balti riikidel oleks siis palju raskem oma rahvuslike huvide eest seista.

Mis on rahvuslikud huvid? Rahvuse kvaliteet käib alla terves Euroopas. Miks erinevused pole enam rikkus?
Meie rahvuslik huvi on vaba, elujõulise rahvastiku ja majandusega riik, kes loob oma kõrgkultuuri ning kuuluks Euroopa moraalsete liidrite esigruppi. Riik, kes tahab ja suudab toestada eetilisi väärtusi nii kodus kui ka välismaal. Rahvuslike kultuuride mitmekesisus on jätkuvalt rikkus, kuid nende rikkuste tõlgendamine muutub üha pinnapealsemaks ning kommertslikumaks. Nagu ütles täna Tšehhi suursaadik: probleem on tarbimisele orienteeruvas vaikivas enamuses, kelle jaoks püsiväärtused muutuvad ähmaseks ja ebaoluliseks. See tendents on omane kõigile heaoluühiskondadele. Tarbimine saavutab teatud etapil küllastuspunkti, võib muutuda absurdiks ja pöörduda ehtsate inimsuhete vastu. Tulemuseks on mitte suurem õnn, vaid suurenev jäätmete — nii aineliste kui vaimsete — hulk. Rõõm uuest asjast või meelelahutusest närtsib koheselt ja järgmine päev on vaja midagi veelgi uuemat või erutavamat. See on ummiktee. Euroopa ei saa oma tulevikku rajada üksnes ainelisele küllusele, kui seda saavutatakse püsiväärtuste ning ühtse Euroopa kultuuritraditsiooni hääbumise arvel.

Kas see on vandenõu?
Mina olen liiga väike inimene, et selle kohta autoriteetset hinnangut anda.

Mis on väljapääs? Milline on Euroopa tulevik?
Euroopa tulevik on küsimärgi all. Ei saa öelda kindlalt, et tulevik on nii helge, nagu ametlikult välja pakutakse. Räägime väärtuste Euroopast, kuid seal jääb puudu mitmetest põhiväärtustest. Väärtused on vabadus, väärikus, õiglus, solidaarsus, demokraatia, sallivus ja terve rida teisi. Vabaduse kättevõitmine on joovastav, hingeülendav saavutus. Kuid vabadus nakatub momentaanselt isekusest ja kõigist muist inimlikest nõrkustest. Vabaduse mõttekas kasutamine on seotud teise v-ga: vastutus. Kui vabaduse teostamisel puudub vastutustunne, algab triivimine enesekesksusse, pinnapealsusse, lõppkokkuvõttes anarhiasse.
Mind on pannud sügavalt mõtlema Euroopa Liidu ühe isa, Robert Schumani seisukoht aastast 1949. Muide, ühinenud Euroopa kõik asutajad olid tõsikristlased, usklikud inimesed, kes sügavalt tunnetasid ühtset Euroopa kultuuripärandit ja vaimset järjepidevust. Schuman kirjutas aastal 1949: „Demokraatia on kas kristlik või teda ei ole olemas, sest mittekristlik demokraatia päädib kas anarhias või türannias.”
Kui me oleme oma traditsiooni kaotanud, mis Euroopa väärtusi on kujundanud ja Euroopat identifitseerinud läbi sajandite, kui me arvame, et väärtus on ainult järjest suurenev heaolu, meelelahutus ja piiramatu vabadus teha, mida tahame, siis mandub Euroopa teiste tsivilisatsioonide ja usundite tallermaaks.
Nad hakkavad meid manipuleerima, mis juba teatud sfäärides toimubki. Kõik taandub meie kultuurilis-religioosse identiteedi taaselustamisele. Ses suhtes on hästi rääkinud praegune paavst. Kui me oleme ise lakanud hoolimast ja uskumast oma väärtustesse, siis pole meil alust loota, et partnerid meid respekteeriksid ja tõsiselt võtaksid. Neil on omad väärtused ja põhimõtted, mida nad austavad ja mille eest seisavad. 80% noortest Saksamaa türklastest arvab, et Euroopa kultuur on ebamoraalne, mandunud ega vääri jäljendamist.
Me ei suuda konkureerida islamiga või teiste kultuuridega võrdsel tasandil, kui meil pole midagi vastu pakkuda. Üks minu sõber, norra kristlik-demokraatlik poliitik, alustas oma valimiskampaaniat sellest, et hakkas suhtlema Norra muhameedlastega. Oslos on 120 mošeed. Kristlikud kirikud on tühjad, mošeed on täis. Ta leidis ühise pinna selles, et mõlemad tunnistavad Jumalat. Muhameedlus ja kristlus pole teineteisest nii kaugel, kui arvatakse. Islami traditsioon tunnustab Jeesust suure prohvetina ning on judaismi ja kristluse pinnalt võrsunud. Ühine nimetaja — Jumal — osutus võtmeks, mille vahendusel minu sõber leidis omaksvõtmist. Muhameedlased hääletasid tema poolt, kuna ta usub Jumalat, ja mitte Norra peaministri poolt, kes Jumalat ei usu.

Kuidas hindate oma Euroopa Liidus oldud aega? Kas olete saanud teha seda tööd, mida olete tahtnud, Eesti heaks ja Euroopa heaks?
Mu põhiline sõnum on olnud kaitsta Eesti rahvuslikke huve. See on maailma suurim demokraatlik parlament, ligi 800 liiget. Ma olen suurimas fraktsioonis, mille liikmeskond moodustab peaaegu kolm Eesti Riigikogu, aga ma olen seal üksi. Kuidas siis võidelda nende huvide eest?
Parim Eesti huvide kaitsja on see, kel on hea nimi ja keda usaldatakse. Seda ei saavuta ainult deklaratsioonidega, et „Eesti on ohus!” või „Te peate meid aitama!”. Kõigepealt pead sa ise olema huvitatud teistest. Olles üksainus Eesti esindaja ja sellisena absoluutses vähemuses, jääb ainsaks lahenduseks avatus, sõbralikkus, inimlike suhete ja vastastikuse usalduse ehitamine. Siis osutub järk-järgult võimalikuks oma rahvuslikke probleeme esile tuua, oma kodumaa tausta ja saatust selgitada. Kaks aastat tagasi sain Euroopa Rahvapartei kõrgeima auhinna, Robert Schumani medali, mida fraktsiooni praegusest koosseisust on saanud vaid kolm inimest. See medal aitas mind palju, kui oli tarvis reageerida möödunud aasta aprillirahutustele ja saavutada Euroopa Parlamendi resolutsiooni vastuvõtmine Eesti toetuseks. Mul õnnestus see vajalik toetus saada parlamendi suurimalt fraktsioonilt täies mahus, ma tegin valmis resolutsiooni teksti ning fraktsioon toetas seda, kuna nad tundsid mind. Ma sain minna parlamendi presidendi juurde, kes oli fraktsiooni endine juht, paluda, et ta esineks istungi algusel omapoolse avaldusega Eesti toetuseks, et ta korraldaks eraldi arutelu Eesti teemal. Veel enne seda võisin minna väliskomisjoni esimehe juurde ja esitada soovi, et ta teeks avalduse Eesti toetuseks. Kirjutasin talle selleks kavandi. Ta tegi seda aega viitmata. Ma poleks kõike seda suutnud korda saata, kui minus oleks nähtud omaette nohisejat kaugest väikeriigist, kes aeg-ajalt siin ja seal vilksatab, kuid kellest ei osata täpsemalt arvata, mida ta endast kujutab või mis temast teistele kasu on.

Kas kandideerite uuesti? Millised on seekord valimiste tingimused?
Jah, ma kandideerin, sest olen täna rohkem veendunud kui kunagi varem, et Euroopa Parlament ei ole koha täitmise paik. Meid on ainult kuus ja on erakordselt tähtis, et iga esindaja oleks võimeline täit panust andma. Selleks aga tuleb taastada avatud nimekirjad. Avatud nimekirja eelis on see, et valija otsustab, kes läheb parlamenti. Suletud partei-sisesed nimekirjad Eesti tingimustes on valijavaenulikud.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv