Kultuur ja Elu 3/2008

Kultuur ja Elu 2/2008

Millist värvi on vaja Eesti ajaloole?

tekst: Vello Helk

Vello Helk.

Minu 12 aasta eest ilmunud analüüs ”Eesti ajalugu on mitmetahuline” (Looming 1996/2, lk 225—241) sisaldab ülevaate elavast diskussioonist, mis Eesti taasvabanemise järel kees Pätsi ja Laidoneri rolli ümber. Juba tookord mängis tähtsat osa Magnus Ilmjärv, kes 1993. aastal avaldas uurimuse ”Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel. Balti riigid ja Soome 1934—1940”.

Magnus Ilmjärve lõppjärelduseks on, et N. Liidule järeleandlik ja Saksamaale orienteeritud välispoliitika ei päästnud Balti riike (lk 137).
Oletuseks jääb aga väide, et iseseisvuse kaotamisel sai määravaks autoritaarne riiklik korraldus, mis röövis Balti riikidelt võimaluse oma tuleviku kujundamisel vabalt kaasa rääkida. Tema vaatab olukorda kohaliku mätta otsast, just nagu oleks sõltunud palju Eesti hoiakust. Kõige hädaohtlikum Balti riikidele polnud nende, vaid hoopis N Liidu Saksa-orientatsioon, MRP 1939. aasta augustis. Pärast seda polnud Eestil enam kaasarääkimisõigust, see oli maetud suurvõimude konfliktide ja reaalpoliitika hauda. Kas 1945. aasta algul jaotati Jaltas Euroopat riigikordi arvestades? Kindlasti mitte, aga see ei huvita Ilmjärve.

Samas artiklis küsisin: mida mõtleb Ilmjärv sini-must-valge ajaloo all, et seda polevat võimalik kirjutada (Looming 1993/8, lk 11—19)? Lisasin, et sini-must-valge oli enne Pätsi ja jääb loodetavasti edaspidigi eestlaste ja eestluse sümboliks – millist värvi eelistab Ilmjärv?
Vastust pole ma kunagi saanud. Arengut jälgides on jäänud mulje, et sini-must-valge on ainult kamuflaaž, maskeering, mille abil püütakse varjata nõukogude süsteemi õigustamist.

Ajaloolane David Vseviov arvab, et viimase 15 aasta jooksul pole avaldatud ühtegi põhjapanevat uurimust, kuidas Nõukogude Eesti toimis, kuidas funktsioneerisid käsuliinid. Me ei tea, kui palju otsustasid komparteilased, kui palju mitteparteilased, kui palju otsustasid KGB agendid, kui palju otsustas Moskva, kui palju Tallinn.
See ei vasta küll täiesti tõele, sest viimastel aastatel on ilmunud ülevaateid süsteemi funktsioonidest ja funktsionäridest, aga enamasti stalinismi perioodist. Hilisemast ajast on peamiselt isiklikke mälestusi, mis on tihti positiivsed. Enamikul tuli ju olukorraga kohaneda, saavutada parimat antud võimaluste raamides, mis ka vahetevahel õnnestus. Erandite hulgas on Heino Kiige mälestused (näiteks „Julgeolekust (KGB)“ 2006; “Vabanemise rõõmud“ 2007), mis annavad vahetevahel hoopis teise pildi tookordse (ja ka nüüdse) Eesti kultuuritegelastest ja nende poliitilistest vahikoertest, kui pakuvad nende endi meenutused.

Vaikitakse 1970—1980-ndate aastate kommunistide vägitegudest. Nende uurimine jääb vist järgmiste põlvkondade hooleks – kui jõutakse üldse nii kaugele? Tähelepanu on koondunud Eesti Vabariigi probleemidele, mille uurimisel laskutakse juba sopalehtede tasemele. Nagu näitas Jaak Valge, on Magnus Ilmjärv pannud suurt rõhku mitmele pisiasjale ja asju koguni vääralt tõlgendanud. Ilmjärve uurimuste taustal kartis Kaido Jaanson, et nüüd hakatakse iga Moskvaga lävija peale näpuga näitama, et näete, ka tema... (Postimees 23.09.1999). Nii kaugele pole veel jõutud, aga tendents on olemas, kuigi rõhutatakse, et see olevat hädavajalik heanaaberlike suhete saavutamiseks.

Tallinna Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse teadur Maria Mälksoo ütleb, et ei olegi kollektiivselt mäletatu mitte niivõrd mineviku-, kui oleviku- ja tulevikuküsimus, kuna käesoleva hetke probleemid kalduvad määrama, missugust minevikku üldse mäletatakse ja kuidas.
Kuna Moskva soovib peale suruda oma versiooni Eesti ajaloo kohta, siis on alistujatel üha suurem sõnaõigus. Ajalookirjutus veab vägisi tagasi ENSV juurde, leitakse üha rohkem positiivseid külgi. Nii jääb vahel mulje, et mõne arvates oleks tulnud juba 1918. aastal nõukogudega leivad ühte kappi panna, et Eesti Vabariik oli viga. Eesti oleks saanud siis täisvärvides ajaloo — ja oleks nüüdseks juba ajalugu. Nii on sini-must-valge küll kasulik kattemantel punase plagu üle, aga samal ajal tülikas, sest leidub liiga palju neid, kes hoiavad kinni selle tõelisest tähendusest. Neid saab aga iseloomustada natsidena, sest nad ei taha mõista eesti ja vene rahva kokkukuuluvust.

Väikerahvaste enesemääramisõigus on olnud Eesti vabadusnõuete alustala. Aga 1940. aastal väitsid Johannes Lauristin ja Nigol Andresen, et Eesti polevatki olnud iseseisev; tõeline iseseisvus tulnud alles N Liidu osariigina. Hiljem kordas seda Johannes Vares-Barbarus ja samu geopoliitilisi argumente võis lugeda veel pärast Eesti taasiseseisvumist (Vikerkaar 1994/2, lk 71—72).
Praegu kirjutab Venemaa ajalugu ümber jõu positsioonilt. Mis positsioonilt peab Eesti oma ajalugu kirjutama? Jõudu ei ole, tõde pidi olema suhteline. Osa endisi seltsimehi võtab juba Venemaa kirjutatud ajalugu omaks. Mil viisil edasi?