|
|
Kuidas sündis laul surnupealuu
sõdurist?
tekst: Hillar Erma
21.03.1989
Laulu
sõnade autor Hillar
Erma, kes kahjuks on ise
juba manalas, on pannud tulevastele põlvedele kirja meenutusread
selle laulu sünnist.
Peale haavatasaamist
Narva rindel suunati mind mais 1944 Viljandi laatsaretist järelravile
kohalikku paranejate kompaniisse. Seal kohtasin tuttavate hulgas
ka mõnda lahingukaaslast. Osa invaliidistunud, staabi personal,
Ants Oidermaa ja mina rühmaülematena arvati kompanii
põhikoosseisu.
Suve jooksul
kujunes meist kitsam sõprusring, mille tuumikuks said edukas
tankikütt ja väljapaistev laulumees Ilmar Ainsaar, kes
nüüd juba üksteist aastat puhkab Austraalias mullas
– olles varem neliteist aastat Melbourne’ i Pauluse
koguduse õpetaja –, tema lõbus seiklejakalduvustega
noorem vend Heino, kes Ilmari surma-aastal pühitses Soomes
oma noore naisega esimest pulmaaastapäeva. Mõlemad
olid pärit Valgast, Ilmar sündinud 1919. ja Heino 1922.
aastal. Vennaskonda kuulus veel raske haava tõttu osaliselt
invaliidistunud Kunda poiss Einborn, tugeva hingega, pooleldi
soomlane, kes vahel vintispäi mainis, et “minun äiti
on Suursaaren tyttö.” Ja lõpuks mina, Hillar
Erma, pensionär Tallinnas.
Meid hakkas
paeluma üks saksa sõjaväemarss, mille natslik-šovinistlikud
sõnad olid küll vastumeelsed, aga rütm ja hoogne
süngevõitu marsimeloodia meeldisid.
Ei mäleta, kes tegi ettepaneku, et poisid, teeme sellele
eestikeelsed sõnad. Kuna kord oli jutuks tulnud, et mulle
koolis kirjandid “istusid” ja leidus soont ka vemmalvärssideks,
langes see kohustus mulle. Et enamus meist oli kuulunud pataljon
“Narva” algkoosseisu, otsustati luua laul “Narvast”
ja Wiking-diviisist.
Siis tulid aga ränkrasked ajad ja lahkumine Eestist. Loomulikult
polnud nüüd tuju ega aegagi laulule mõelda. Kavatsuski
ununes. Sündmused viisid meid lahku. Ainult Einborniga kohtusin
peale paljusid reisiseiklusi sügisel 1944 Neuhammeri laagris,
kus peale muude “sürpriiside” valitses ka piinav
tubakapuudus.
Rühmaülemana oli mul barakis omaette tuba. Ühel
hilisõhtul istusin parajasti midagi lugedes laua taga,
kui uksele koputati. Lävel seisis vend Einborn käsi
püsti, ahvides natslikku tervitust. Vaatasin ammulisui, kuidas
tema, taktsammu säilitada püüdes, longanud üle
toa, viskas hooletu žestiga lauale terve paki tubakat. Leidus
ka suitsupaberit – talle endale, sest mina olin juba üle
aasta olnud truu piibumees.
“Nüüd,
Larry, võiksime teha selle laulu. Mäletad ju, tookord
Viljandis…?”
Sõber Einborn oli mu ainuke konsultant ja kriitik. Ta nõustus
meelsasti sellega, et ma nüüd võõrsil
soovisin selle laulu teha kogu Eesti Diviisile, mitte ainult “Narva”
poistele. Sellepärast põimisin teksti sisse “ning
Neveli sood ja Tšerkassid”, sõdisid ju Brigaadi
poisid Neveli all.
Lõpetasime oma “oodi” alles sügishommiku
hämardudes. Kui ma 1947. aasta lõpupoole vene vangilaagritest
kodumaale jõudsin, juhtusin kõrvalistes maakohtades
üsna tihti kuulma, kuidas pudelist julgust saanud suguvennad
laulsid surnupealuu sõdurist. Seda hoolimata stalinlikust
terrorist ja arvukatest julgeoleku nuhkidest. Laul jõudis
koju enne autorit.
Mõni
päev tagasi, lindistades koolivenna juures endale väliseestlaste
laule, sain suure üllatuse, kui kuulsin jälle kord aastakümnete
järel “Surnupealuu sõdurit”. Nüüd
juba saatemuusikaga, üsna heas asjaarmastajate esituses.
Hämmastav oli see, et 45 aasta jooksul polnud minu originaaltekst
peaaegu üldse muutunud. Vaid mõned side- ja omadussõnad
olid asendatud teistega. Toon ära oma teksti ja paralleelselt
ka praeguse variandi.
Rõõm oli kogeda, et eesti sõjameeste omalooming
vabas maailmas ikka veel elab.
Laul surnupealuu sõdurist
Kord võitles Lõuna-Venemaal
kaugel Doni steppides
uljas eesti SS-pataljon
lauldes laulu Kuradist.
(praegu: üks vapper Eesti pataljon. Kaasaja mentaliteeti
arvestades on praegune variant kahtlemata õigem.)
Kord (praegu: meid) paisati itta, kord läände,
kõikjal seisime kaljudena
ning (praegu: ja) Neveli sood ja Tšerkassid
meil iial ei unuda saa.
(praegu: ei iial neid unusta saa)
Ref: Rünnakrelvade terases, tules,
kõlab leekides Kuradi naer – hah-hah-haa!
Võrsub (praegu: sirgub) vabadusidu,
ei murta neid ridu,
kes Eesti eest annavad kõik.
(praegu: andnud on)
Aeg sangarid kord unustab
ja tandrid tasandab.
Ja surnupealuu sõdurist (praegu: sõdureist)
vaid tuul veel jutustab.
Teed tagasi meie jaoks pole
ehk küll häving on silmade ees.
Vaba kodu (praegu: Eesti) eest palju ei oleks
(praegu: ei ole)
kui langeb meist viimnegi mees.
Ref.: Rünnakrelvade terases, tules,
kõlab leekides Kuradi naer, hah-hah-haa!
Võrsub (praegu: sirgub) vabadusidu
ei murta neid ridu,
kes Eesti eest andnud on kõik.
|
|
|
