|
|
|
Laste Luutuberkuloosi Sanatooriumi endised patsiendid: vasakult
Malle Laks, Reet Stamm (Mikker), Helle Rohtmets (Tippel),
medõde Ild Ratas, käesoleva loo autor. Juuli 1988. |
Oi aegu ammuseid…
tekst ja foto: ILD RATAS
“Kipun
üha sagedamini möödunut meenutama. Öösiti
und oodates rändan mõtetes kaugetele noorusradadele,
lausa värvilised pildid kerkivad silme ette...” kirjutab
mälestusridade autor Ild
Ratas. Tema mälestuskillud
viivad meid Nõmme Laste Luutuberkuloosi Sanatooriumi.
Püüan
olla objektiivne ja aus, ei taha kedagi solvata ega midagi ette
heita, siiski pean möödunut meenutades paratamatult
uuesti üle elama selle ebaõigluse, julmuse, alanduse
ja alatuse, mis saatis mind minu lapsepõlve- ja noorusaastatel,
moonutades kogu edaspidise elu. Kuid ka keset julmust ja halastamatust
leidus inimesi.
Juured
Minu isa Aleksander
Ratas nägi ilmavalgust 1897. aasta 4. detsembril St Peterburgis,
kus vanaisa pere tollal elas ja töötas. Mõlemad
vanavanemad olid pärit Saaremaalt. Viletsad maad ei suutnud
oma lapsi toita, nii mindigi laia maailma õnne otsima.
Ilmselt jäi õnn leidmata, sest pere tuli Saaremaale
tagasi, kui minu isa oli 5–6-aastane. Kuigipalju oli siiski
raha kogutud, sest vanaisa ostis Kuressaares maja ja pani kaks
vanemat poega Kuressaare gümnaasiumi. Isal jäi kool
napilt lõpetamata, sest 16-aastaselt putkas ta koos mõne
koolivennaga Venemaale vabatahtlikult “tsaari ja isamaa”
eest võitlema. Isa jõudis kaevikutes täisid
sööta ja sai endale sealt eluaegse mälestuse –
kopsutuberkuloosi. Pärast Esimest maailmasõda tuli
ta Eestisse ja võttis Vabadussõjast osa juba Eesti
Vabariigi ohvitserina. 1926. aastal saadeti ta ägenenud tuberkuloosiga
Taagepera sanatooriumi, kus ta tutvus emaga (ema põdes
ka tuberkuloosi). Sama aasta sügisel nad abiellusid. Ka minu
ema osales Vabadussõjas halastajaõena – ravis
Vaivara laatsaretis tähnilist tüüfust põdevaid
sõdureid. (Nende lendsalga ülemaks oli dr J. Vares-Barbarus.)
1939. aastal ostis isa meile väikese maja Kivimäel,
kus saime kahjuks vähe elada. 1940. aastal vallandati isa
sõjaväest, punaväkke teda vastu ei võetud,
suunati Hariduse Rahvakomissariaadi alluvuses Narva poeglaste
gümnaasiumi sõjalise kasvatuse õpetajaks.
Kutsumata
külalised
1941. a juunis tuli
ta suvepuhkusele – teisipäeval saabus, neljapäeva
öösel vastu reedet koputasid kutsumata külalised
meie uksele. Mina magasin, ema tahtis, et ma ei ärkakski,
et jääksin sellest pikast reisist maha, aga viimasel
hetkel meenus ühele saatjale, et peres on veel üks tütar,
ja ema äratas minu, kuigi oleks ehk võinud ütelda,
et olen vanaema juures... Kes teab? Asjade pakkimiseks anti väga
vähe aega ja toonitati, et rohkem ei tohi kaasa võtta,
kui jõuame käes ära viia. Nii jäi suurem
osa juba pakitud asjadest maha ja see oli hilisematel aastatel
suure tähtsusega, sest kaasavõetud asjadest olenes
meie sealne elu. Mina ei jõudnud muud kui vana koolikleidi
selga tõmmata ja sukad jalga, kusjuures pihik koos trippidega
oli kadunud nagu tina tuhka, nii sidusin sukad pealtpoolt põlve
patsipaeltega, üks oli punane, teine roheline, sukad ei tahtnud
kuidagi üleval seista, pidin neid kätega pidevalt sikutama.
Veel haarasin kaenlasse väikese padja ja jõuluks isalt
kingiks saadud nuku. Selle pistis isa oma põue ja sinna
see jäigi. Rongile pandi meid Kopli kaubajaamas, ešelon
seisis juba seal, sest samal ööl läks sõiduks.
Meid aeti vagunisse, isa jäi maha, see oli viimane kord,
kui teda nägime, isegi hüvasti jätta ei saanud.
Temaga jäid ka tema kohvrid, mida ta Narvast tulles ei olnud
jõudnud veel lahti pakkida – seal olid kõik
tema riided ja neid ei olnud vähe. Oleks kohvrid olnud meiega,
poleks me pidanud hiljem nälgima. Isal ei olnud neist mingit
kasu, need võeti temalt laagris ära.
22. juunil jõudsime Kotelnitši linna, seal saime teada,
et sõda on alanud. See sisendas lootust peagi koju tagasi
saada, sest keegi ei uskunud, et sõda kauem kestab kui
sügiseni.
Käänuline
elutee viis Nõmmele
On aasta 1957, olen
äsja lõpetanud meditsiinikooli Kirovi oblastis Omutninski
linnas, mul on taskus kiitusega velskridiplom ja selle kõrval
just kättesaadud “puhas pass”, mis annab mulle
õiguse elu- ja töökohta valida, isegi sünnimaal
ja -linnas Tallinnas! Senises passis seisis märge “lubatud
elada Kirovi oblasti territooriumil”. Mis siis muud, kui
vähene varandus kohvrisse ja teele! Ema peab maha jääma,
temale veel luba ei anta, on ta ju riigireeturi ja poliitilise
kurjategija, Eesti Wabariigi kõrgema ohvitseri naine, õigemini
küll lesk, sest nagu me 1989. aastal teada saime, oli meie
isa juba 1942. aastal maha lastud. Ema seda teada ei saanudki,
kui, siis ehk teisest ilmast vaadates!?
Tallinnas oli mul õnneks peatuspaik olemas tädi pliidiga
toas, magamiseks kitsas ja lühike vanaaegne sohva, kus öösel
jalgu sirutades pidi need tõstma käetoele, aga see
kõik oli pisiasi, elus hullematki kogetud ja läbi
elatud.
Nõiaringis
Kohe pärast saabumist
algas kannatuste rada ja “nõiaring”: et saada
sissekirjutust, pidi olema töökoht, aga viimase saamine
eeldas sisseregistreerimist tõestavat templit passis: Minu
puhas pass ei lugenud midagi, selles oli ju selgelt märgitud
koht, kust tulin ja diplomis kirjas õppeasutuse koht. Nii
ma siis kõndisin ühe haigla kaadriosakonnast teise.
Esimese visiidi ajal anti lootust: oi, meil on mitu õde
puudu, jätke oma dokumendid, tulge homme, vormistame ära.
Homme aga selgus, et “oi, kui kahju, aga kõik vabad
kohad on hõivatud”! Lõpuks jõudsin käänulisi
radasid pidi Nõmmele Laste Luutuberkuloosi Sanatooriumi,
kus mind väga kenasti vastu võeti. Ju oli seal õdede
põud nii suur, et ei saanud enam valida ja peaarstile Galina
Ivanovna Vanovskajale ilmselt imponeeris minu kiitusega diplom
ja perfektne vene keel. Asutus oli täielikult venekeelne
ja -meelne. Hiljem selgus ka tõik, et diplomeeritud õdesid
oli seal üksikuid, enamus oli läbinud lühiajalised
punase risti kursused, ja ausalt öeldes seal erilisi meditsiiniteadmisi
ei vajatudki, rohkem oli tarvis füüsilist jõudu.
Mina momendil muule ei mõelnud kui tõendile, et
olen tööga kindlustatud, ja selle ma sain. Passilauas
aga selgus, et tädi toas ei piisa ruutmeetreid: neid oli
vaja 21 (tädile kui ruumi valdajale 9, mulle kui väljast
tulnule 12), aga tädi toal oli neid vaid 18. Tuli veel ukselävesid
ja kingataldu kulutada suurte ülemusteni välja, kuni
sain ajutise sissekirjutuse 6 kuuks. Hea seegi, sain lõpuks
tööle minna ja lootsin ka selle ajaga mingi suurema
pinna leida.
Iga algus
on raske
Nii algas minu töö
nimetatud sanatooriumis. Hoone ise asus kunagises eramajas, mis
oli lõplikult lagunenud ja lausa varisemisohtlik. Seal
oli vanemate laste grupp, keskmine vanusegrupp oli juba uude majja
Põllu 61 üle kolitud, kõige väiksemad
ja suured ootasid oma järjekorda, mis kippus venima, ju ei
olnud kogu uus maja valmis. Lapsed (mõned juba noorukid)
olid kõik aheldatud kipsvooditesse ja tohtisid ainult lebada.
Isegi pead tõsta ei tohtinud, kui oli lülisamba tbc.
Neid tuli pidevalt tõsta – kärutada õue
värskesse õhku lamama ja sealt tagasi, vannipäevadel
vanni pesema, abiks ainult sanitar. Tõsta tohtis ainult
koos kipsiga, kahevahel tirida vannituppa ja seal laps vanni peal
olevale restile kummuli välja kallutada. Siis puhtaks pesta,
kuivatada ja teha kõik vastupidised liigutused. See protseduur
kordus iga 10 päeva tagant ja kui valvepäev sattus vannipäevale,
ei tõotanud see loomulikult midagi head. Vannitati mitmes
järgus, sest ühekorraga kõiki ära ei jõudnud
pesta.
Teine hull päev oli nn “kipsipäev”, kui lastele
uut kipsi tehti. Lapsed ju kasvavad ja nii tuli seda koorikut
aeg-ajalt uuendada. Siis oli kisa ja närvipinget kogu maja
täis, sest dr Vanovskaja oli närviline ja ei olnud ühegi
abilise tööga rahul. Tema sõnavalik oli nii mitmekülgne,
et seda andis lausa imetleda. Meile tuli uus arst, dr Ingrid Liin,
kelle vene keele oskus oli kesine, maja kord aga nägi ette,
et kogu asjaajamine, k.a haiguslood, tuli teha vene keeles. Dr
Liin ei suutnud seda teha. Nii me siis töötasime käsikäes
– tema kirjutas loo eesti keeles paberile, mina tõlkisin
selle vene keelde ja tema kirjutas selle lõpuks haiguslukku
ümber. Vaeva ja aega kulus, aga asja sai!
Kipsipäevaga seoses on mul meeles seik, kui dr Liin tuli
punase ja vaevatud näoga kipsitoast ja kuulutas, et tal on
esmakordselt oma kesise vene keele oskuse üle hea meel, sest
V sõimas teda kuidas jaksas, aga ainuke sõna, millest
ta aru sai, oli “karova”. Peaaegu kogu personal oli
venekeelne ja -meelne, ainult lapsed olid enamuses eestlased.
Sain seal omale hea sõbratari, kellega senini läbi
käime. Sellest ajast on mul meeles piinlik seik, kus pidin
telefoni kasutama ja ei teadnud, et enne numbri valimist tuli
toru tõsta. Kantselei töötajad said naerda ja
minul oli häbi. No kustkohast pidin ma selle riistapuu kasutamist
tundma, kui polnud enne selle ligi saanud? Küllap oli seda
ka Venemaal mitmeski kohas, kasvõi koolides, kus õppisin,
ja ametiasutuste kontorites, aga mina ei puutunud nendega kordagi
kokku!
Hiljem kolis kantselei uude majja, trepp suleti ja selle kasutamine
keelati varisemisohu tõttu ära.
Elu kulges omasoodu. Muudkui tassisime poisse-tüdrukuid õue
lamama ja vannipäevadel pessu, tõime neile söögitaldrikud
rinnale – istuda ju ei tohtinud, isegi teed, kisselli, piima
ja kõike muud vedelat limpsiti lusikaga taldrikust. Mõnele
lapsele tuli ka süste teha ja mingeid ravimeid anda, see
oligi kogu meditsiiniline töö. Ja söök, mis
ette anti, pidi olema söödud, kasvõi nui neljaks.
No kuidas küll need vaesed lapsed, kes liikumatult lebasid,
pidid kogu selle toidukoguse ära hävitama, mis seal
anti, ei oska ette kujutada. Aga dr V karm korraldus oli: “Kõik
olgu söödud! Kontrollin isiklikult!” Oli tegu ja
suur risk toidujääkide WC-sse transportimine ja hävitamine.
Õnneks ei jäänud ma küll kordagi vahele.
Kuni oli soe, polnud elul väga vigagi, tuska tegid vaid üleplaanilised
töötunnid, nimelt poiste palatites pudrulärakate
kraapimine laest, akendelt, seintelt, sest liikumatud lapsedki
on äärmiselt leidlikud endile meelelahutuste väljamõtlemises.
Peeti omavahel pudrusõda, milleks taldrikutel oli ohtralt
laskemoona.
Koolielu
Septembris algas kool.
See tähendas seda, et hakkasid käima õpetajad
ja lapsed tuli tundide ajaks klasside kaupa kokku sõidutada.
Õnneks olid vooditel küllalt suured rattad all, see
tegi meie töö kergemaks – ja osalt ka raskemaks,
sest vahetundidel sai kätega hoogu andes voodit juhtida soovitud
suunas ja tekitada kokkupõrkeid, jälle üks meelelahutuse
vorm. Õppimiseks pandi lastele rinnale lauad, millel taga
tugi raamatu jaoks, ja töö käis nagu päris
kooliski, olid ka käsitöö- ja muusikatunnid.
Muidugi oli raske kipsis lebades mängida näiteks akordioni
(või oli see bajaan, täpselt ei mäleta), aga
üks suurtest tüdrukutest sai sellega hakkama, ta nimi
oli Helle Rohtmets, nüüd Tippel. Ta paranes, lõi
perekonna ja sai lapsed. Kahjuks on ta nüüd ratastoolis.
Minu sõbranna Reet Stamm õppis väga ilusat
käsitööd tegema, lausa meisterlikult, eriti pilutamistöid.
Temagi abiellus, elab praegu Rootsis, olen tal korduvalt külas
käinud.
See, et lapsed paranesid, ei olnud aga kahjuks dr V praktiseeritud
konservatiivse meetodi teene, aga sellest veidi hiljem!
Külma
käes
Külmade ilmade
saabumisega muutus meie elu raskemaks. Nimelt tuli lapsed õue
viimiseks pakkida karusnahksetesse kottidesse, see oli üsna
raske, sest seda tuli teha koos kipsiga. Lastele anti selga vateeritud
jakid ja pähe kõrvu katvad vatimütsid, nendes
olid nad ööpäevaringselt, sest maja oli väga
külm. Ahjude kütmise keelas tuletõrje ära
ja isegi pitseeris ahjuuksed kinni. Sanitarid nokkisid vargsi
plommid lahti, kütsid ikka, et vähemalt plusskraadid
ruumis oleksid. Õdedele anti “kroonu poolt” ametiriietus:
vatijoped ja lubjavildid, see oli üsna naljakas, aga üsna
soe. Kirjatööd oli raske teha, sest kuidas sa, hing,
kirjutad, kindad käes. Noh, hakkama saime! Aga uude majja
kolimine viibis ikka veel ja olukord oli üsnagi hull. Mina
muidugi otsisin meeleheitlikult uut elamispinda, käisime
tädiga läbi kõik tema tuttavad, isegi Keila kant
sai ette võetud, aga keegi ei tahtnud minusugust sisse
kirjutada. Püüdsime küll seletada, et ma ei koli
elama, olen tädi juures edasi, ainult sissekirjutust on tarvis,
aga miskipärast kõik keeldusid. See oli üsna
ränk kogemus. Kadus lootus sissekirjutust saada, tähendab,
seda alalist.
Tähtaja lõpuni oli siiski veel aega ja ma töötasin
edasi selles toredas raviasutuses. Muidugi tuli ka siibritega
õiendada, sest tõusta ei tohtinud vaesed lapsed
isegi vetsus käimiseks. Seda tööd tegid õnneks
sanitarid. Hämmastaval kombel olid patsiendid oma seisundiga
harjunud, sest nad olid küllaltki lõbusad ja seltskondlikud;
et olin tol ajal noor, suhtlesime nagu sõbrannad. Väikest
vaheldust tõi nende ellu kasvõi röntgenisse
viimine, sai uusi nägusid näha. Nad, vaesekesed, olid
juba aastaid kipsis olnud. Reet näiteks ligi 5 aastat! Seda
on praegu raske uskuda, aga nii see oli.
Ootamatu välk –
dr Seppo
Siis lõi äkki välk majja
sisse – muidugi mitte otseses mõttes. Nimelt hakkas
levima kuuldus dr Seppo uutest meetoditest: luunõeltest,
ravimite otse koldesse viimisest jne. Laste vanemad haarasid uuest
võimalusest kinni ja hakkasid oma võsusid Tõnismäele
toimetama, kus algas kiire paranemine, nii uskumatu, kui see ka
on. Vanovskaja hoidis kiivalt oma konservatiivsest meetodist kinni
ja sülgas tuld ning tõrva, aga pidi lõpuks
ometi alla vanduma. Nii pandi tuberkuloosiprotsess seisma mitmel
lapsel ja kõik need, kes paranesid, on selle eest dr Seppole
tänu võlgu. Vanovskajale ja tema koolkonna austajatele
oli Seppo nimi nagu härjale punane rätik, seda nime
ei tohtinud tema kuuldes pruukida, kui ei tahtnud sõimuvalingut
kaela saada. Kuidas kõik lõppes ja mitu patsienti
Vanovskajale lõpuks jäi, täpselt ei teagi. Ju
nad sellest lagunenud majast ikka uude majja üle kolisid
ja kõiki ei suutnud dr Seppo vastu võtta, selge
see.
Minu Eesti-periood lõppes talvel, sest sissekirjutust ma
ei saanud, kuigi käisin kõikides instantsides, kus
vähegi võimalik, sest 3 m² oli puudu ja seda
ei olnud kuskilt poolt võtta, tee või tina. Mingis
suure ülemuse kabinetis mulle soovitatigi soojalt, et mingu
ma sinna tagasi, kust tulin, emagi seal ees ootamas! Mis mul muud
üle jäigi. Ega ma eriti kurvastanudki, sest töö
mainitud sanatooriumis oli ränk ja meditsiini kui sellisega
üsna vähe seotud, Venemaal aga ootas mind velskrikoht
asulas, kus ema töötas. Et olin seal juba praktika ajal
töötanud, mind lausa oodati sinna. Ja kui ma nüüd
ka asutuse nimetan, siis ei oska lugejate reaktsiooni ära
arvata... See oli nimelt KGB eriasula, Vjatlagi keskus, kus sanitarid
olid vabakäigu vangid ja vaba kontingent koosnes endistest
vangidest, asumisel viibijatest ja KGB-lastest. Lisaks veel vangivalvurid-ajateenijad.
Aga see on juba omaette ooper.
|
|
|
