|
|
|
Toivo Kurmeti meloodiates on nii dramaatikat kui ka nostalgiat,
mis läheb otse hinge. |
TOIVO KURMETi muusika teeb
õnnelikuks
tekst: Eero Nõmm
Stockholm
Helilooja
Toivo Kurmeti
meloodiates on nii dramaatikat kui ka nostalgiat, mis läheb
otse hinge. Tema helilooming ei lähtu moevooludest, vaid
on andeka inimhinge muusikaline väljendus.
Avastasin
hiljuti eesti helilooja Toivo Kurmeti loomingu. Mäletan teda
klahvpillimängijana ansamblis ”Virmalised”. Eestis
on tema hilisem muusikaline pärand vähetuntud, ent see
on täiesti omanäoline, paiknedes klassikalise ja kerge
muusika vahel. Haruldased meloodilised figuratsioonid on harmooniaga
tasakaalustatud sümbioosis. Harmoonilised järgnevused
on puhtad ja dissonantsivabad. Tõelisi meloodiameistreid
leidub harva, aga just meloodiad on selle muusika omapära,
eeldades küpsema maitsega kuulajat.
Andsin kord Toivo Kurmeti loomingut sisaldava CD ”Kaastunde
dimensioonid” kuulata tuttavale üliandekale Kiievi konservatooriumi
lõpetanud pianistile Marina Moritzale, kes mängib
kõiki stiile. Juba esimene pala ”Angelique” köitis
teda oma täiuslikkuse ja omapäraga nii, et ta tellis
CD nii endale kui ka oma sõbrannale veel enne, kui jõudis
plaadi lõpuni kuulata.
Kurmeti meloodiates on nii dramaatikat kui ka nostalgiat, mis
läheb otse hinge. Tema helilooming ei lähtu moevooludest,
vaid on andeka inimhinge muusikaline väljendus. Seepärast
jääb tema looming igihaljaks. Pealiskaudne kuulaja ei
pruugi seda kohe mõista, aga kui ta süüvib sellesse
muusikasse, hakkab ta ”pärle” avastama. Näiteks
”Igavik” on barokkmuusikat meenutav pala, aga selle
lihtsuses peitub omamoodi geniaalsus. Ja ”Requiem” teeb
inimelust otsekui kokkuvõtte, alates filosoofilise sissejuhatusega,
mis läheb üle pingsaks ja rahutuks eluvõitluseks.
Siis järgneb justkui traagiline leppimine olukorraga, millest
kasvab välja imeilus nostalgiline meloodia. Lõpuks
saabub eneseleidmine, rahunemine.
Seni on Kurmeti instrumentaalmuusikast avaldatud kaks laserplaati,
viimati ilmus “Visioonid”, mis sisaldab 13 põnevat
pala, sealhulgas hämmastavat teemat variatsioonidega “Sünge
rõõm” ja imeilusat ”Võluvisiooni”.
Praegu salvestatakse Göteborgis Toivo Kurmeti väljapaistvaimat
teost “Broken Symphony” (“Purunenud sümfoonia”),
mis on maailma ainus popsümfoonia. Selle ilmumine kujuneb
kindlasti muusikaliseks suursündmuseks.
Suvel ilmus “Virmaliste” teine album “Tagasivaade”.
Kuhu oleme teel?
Kui muusikakirjastaja Jüri Lina
2. oktoobril 2005 Vikerraadios lähemalt tutvustas Toivo Kurmeti
loomingut, ütles ta tabavalt: “Kaunis harmooniline muusika
on nagu imeline õis, mis õilmitseb ränkpimedas
talves. Kui kaoksid suured heliloojad, kivineks maailm, nagu muinasjuttudes
kivistuvad need, kes tegutsevad vääralt.
Kurmetile omane figuur on dünaamiliste helide rühm,
tihti motiivi osa ja tavaliselt sugestiivse meloodilise kattega,
väljendades vahel elukannatusi ja traagilisust. Tema faktuur,
iseloomustades vertikaalset (kuuldelist) laadi, on hõre
ja läbipaistev, mis on iseloomulik enamikule klassikalistele
kammerteostele. Säärane figuratiivne muusika oli Toivo
Kurmetile südamelähedane. Ta oli saavutanud justkui
otsekanali muusikahoovusega, mis jagas talle hingelisi kinke oma
lõpmatutest varasalvedest.”
Kahjuks ei saa seda muusikat kuulda MTV-st ega propageerita seda
laialt ka Eestis, mistõttu puudub ka laiem publikuhuvi.
Vestluses eesti tuntud džässmuusiku Lembit Saarsaluga
jäi kõlama tema mure Eesti muusikalise palge kujunemise
pärast, sest eelistatakse üheülbalist popmuusikat.
Instrumentaalmuusika vastu puudub huvi täielikult. Ka Toivo
Kurmeti kohta kehtib ilmselt kurb tõde, et ükski prohvet
pole kuulus omal maal. Kahju, sest säärase ülikõrge
tasemega helilooja on meie maailmas harvaesinev nähtus ja
minule isiklikult on tema muusika otsekui valguskiir hallis argipäevas,
avades tee muusikahelide imelisse maailma. Anneli Jõgioja
leidis hiljuti internetiväljaandes Meie Leht, et Toivo Kurmeti
muusika on ”lihtsalt nii ilus, et teeb ühtaegu haiget
ja õnnelikuks”. Olen selle arvamusega täielikult
päri.
Seda ei saa kahjuks öelda Eurovisiooni laulufestivali võidulaulu
kohta Ateenas. Mitte kõigil ei jätkunud huumorimeelt
rahulikult aktsepteerida monstrum-rokkarite ülekaalukat võitu
ja paljud esitasid endale küsimuse: kuhu on maailm teel,
kui inimesed eelistavad inetut ilusale? Muusika on inimtunnete
väljendusviis ja see on meid saatnud nii rõõmus
kui mures. Kui teose looja oli inspireeritud, võib loodu
jääda surematuks. Toivo Kurmet oli inspireeritud.
* * *
|
Toivo Kurmeti meloodiates on nii dramaatikat kui ka nostalgiat,
mis läheb otse hinge. |
Õrn ja nukravõitu
hilissuvine valgus
Andres Soosaar
“Hetki,
neid on palju, kus sitkeid nalju veel olla võib, veel olla
võib…”
Virmalised
Jah, meeleolukalt möödub
see tund. Läbi unustuse loori tulevad kuskilt meelde vanad
ajad seitsmekümnendatest, kus mõnel pool tänavatel
paistsid suured punasinikarva sildid-pildid ja jutlustati helget
tulevikku, kuid inimeste elu ja loodus käisid ikka omasoodu
ega hoolinud suuremat ei permanentsest maailmarevolutsioonist,
oodatavast kommunismist ega kapitali inimest vabastavatest omadustest.
Eluring veeres: talve järel tuli kevad, nooruse järel
küpsed ajad ja muudkui tuli minna.
Juhtus muidugi, et loodus ägas sotsiaalse koorma raskuse
all, kuid kokkuvõttes oldi nii siin kui seal, s.t Idas
ja Läänes, veendumusel inimkonna piiramatu progressi
ja õnne võimalikkusest. Oli kaks erinevat retsepti
õnnele jõudmiseks, üks tegi panuse piiramisele,
kollektiivile ja ilmsele blufile ning teine vabadusele, asisusele,
individualismile ja varjatud blufile. Esimene tahtis tõestada,
et kui ühiskond on õnnelik, siis on seda ka tema liikmed;
teine rääkis, et igaüks üksikuna peab õnnele
jõudma ja siis saab ka ühiskond õnnesärgi
selga. Pidi veel minema pisut aega, et jõuda arusaamisele,
et kumbki puhtal kujul ei ole määratud realiseeruma
ning elu sunnib retseptidesse rohkem ühiseid asju lisama.
Nüüdseks on selgunud, et kollektiivne retsept kõrbes
isikuvabaduses ning seesama vabadus ei saa minna piiramatusse,
ei paista õnne olema seal. Kui tookord vanamehed tegid
poliitikat ja värvisid maakera oma värvidega, olid noored
mehed ja naisterahvad innustunud hoopis tehiskõladest (tõele
au andes sündisid nad küll pinguletõmmatud keelte
värisemisest ja muutusid alles seejärel elektriks ja
lõpuks läbi membraanivärina taas helideks), kuid
laulsid nad ikka nagu varemgi headest ja pahadest asjadest meie
sees ja ümber. Oli see vastuhakk punastele lippudele? Muidugi,
see oli nii, vastasel korral mänginuks Virmalised koos teistega
ehk meelsasti balalaikadel ja esitanud bõliinasid.
Meie salajane
elu
Lisaks protestile pandi
muusikasse ka oma isiklikud arusaamad, rõõmud ja
vaevad – s.t oma elu. Ikka need samad asjad, mis inimesele
korda lähevad, olgu siis väljas mistahes kliima. Samas
olid elu olulised väärtused ka siin pidevalt saadaval,
inimeste valikud olid tookord vaata et keerulisemad kui praegu:
kõiksugu mõtted olid võimalikud, kuid käitumine
nende mõtete kohaselt raskendatud, sest avalikkus tundis
hirmu muutuste ja isiklikkuse suhtes ning püüdis kõike
seda takistada ja ära kaotada. Rokimeeste elu oli varjatud,
ei intervjuusid ega kollast pressi, vaid kuulujutud, mis muudkui
sättisid end ühest peast teise siirdudes. Polnud küll
rahahunnikuid ega suurt kära, kuid oli omapärane aura
ja kuulsus. Mõnikord ilmuti mõnekümneks minutiks
raadiosse või teleekraanile, et olla tõeline kultuurisündmus.
Tagantjärele selgub, kui keeruline oli sellise sündmuse
sünd: tuli veenda kõiksugu parteifunktsionääre
ja tsensoreid, et noortel pole midagi paha plaanis, hoopis vastupidi
– nad on ehitamas paljuküljelist uut kultuuri.
Nüüd selgub ikkagi, et süsteem lootis tühja
(on muidugi võimalik mõelda, et süsteem oli
masohhistlik ja tahtis aeg-ajalt ise ennast pureda), muusikud
ajasid ikka omi asju ega mõelnud kasuliku-kahjuliku mõistetes.
Virmalistel ei olnud lihtne, nad laulsid lihtsatest asjadest ja
igatsusest ning tulemuseks oli nende ametlik peetimine, kuid samas
saatis neid kuulajate poolehoid. Ei oska öelda, kui palju
nad toimuvast hoolisid, kuid tundub, et mitte lootusetult palju:
Kurmeti laulud on ajendatud hoopis muudest asjadest kui võim,
jõud ja „vaata mind, vaata mind“. Pigem on õrnus
ja nukrus need, mis kannavad seda tundi Virmaliste muusikaga.
Kuskilt on pärale jõutud, kuid olud on muutunud, tuleb
peatuda, tuleb mõtelda, tuleb meenutada, tagasi minna ei
ole võimalik, mistõttu tuleb minna edasi sinna –
kurvemale poole.
Laul püsib meloodial, rütmil ja sõnadel. Eks
head laulu tunneb ära nende kolme kooskõlast, mõnikord
suudab palju ka üks neist kolmest, kuid täisvereline
üksteise asendamine pole siiski kuidagi võimalik.
Kurmeti lugude trumbid on ikka meloodia ja sõnad. Just
need lühikesed hingetungivad meloodiafragmendid teevad suure
hulga Virmaliste laule meeldejäävaks. Mõnes loos
(„Sulle nüüd“, „Nagu lootus, mis hea“)
on agressiivsem rütm justkui meloodia vastasmängijaks
ja kontrastiks. Tookord, seitsmekümnendatel, jäid Virmaliste
lood meelde ikka muusika tõttu, kuid nüüd on
järjest suuremat väärtust hakanud koguma laulude
sõnum. Ei mingit salaretoorikat, vaid selge elujaatus (mõnikord
siiski õige melanhoolne) ja siirus, soov oma meeleolusid
jagada.
Siirusel
on kaemuslik vorm
Jaak Joala laulab lausa
metafüüsiliselt:
“Kõik haihtub seal, kus ei aimagi
lõppu.
Unusta, ja ongi kõik.
See võib ju olla nii.
Hetkeks vaid meenub veel , mis oli siis.
Taas on päev, taas on tehtud hiigelring, kõik näib
nii selgena.
Kõik, mis ma tean, kuid kas see ongi nii?
Unustad ja ongi kõik, see võib ju olla nii.
Hetkeks vaid meenub veel, mis oli siis....“
(“Taas on päev”)
Kõmisev bass,
krõbisev kitarr, pisut kumisev meeshääl
(olgu siis Kurmet või noor ehe Joala), ootamatu klaver,
rahulik samm ja rahulikud käigud ning tundelised meloodiad
– see võiks olla Virmaliste visiitkaart läbi
aegade. Praeguse aja pretensioon perfektsele saundile kirtsutab
kindlasti nina, kui kuuleb Virmaliste muusikat. Kindlasti oleks
praeguse aja helimeestel võimalik Virmalisi mahendada,
tihendada, korrigeerida ja tont teab veel mida teha, kuid tulemuseks
saaks tavaline asjadekäik: originaalsus ja isikupära
vaovad ja steriilsus tõuseb.
See oli aeg, kus elektrikitarr oli jumal ning naturaalsed pillid
olid surutud toanurka oma tundi ootama. Toivo Kurmetil õnnestus
luua eriline saund, kirjutada hulk väga häid lugusid
nii viisi kui sõnade poolest, kutsuda helilavale teisigi
pille („300 aastat tagasi“). Olnuks teised ajad ja kombed,
siis võtnuks Kurmet mu meelest just naturaalsed keelpillid
ja mänginud oma lugusid just nende seltsis ning nad saanuks
veelgi igatsevamateks. Kvaliteedist ja vahenditest hoolimata Virmaliste
saund ometi lummab, paneb kuulama, kutsub kaasa.
Kuigi virmalised on tavaliselt külma talve laotav valgus,
laulsid Virmalised rohkem ikka suve möödumisest ja sügise
tulekust, ikka millegi hea minekust ja süngema tulekust.
Vanad head
lood taas kõigile kuulata
Võttis aega mis
võttis, kuid nüüdseks on Toivo Kurmeti vanad
head lood meile kõigile taas kuulata. Usun, et seda hetke
oli oodatud, vahepeal isegi lausa kardetud, et võib-olla
ei murragi muusika välja karpidest või laegastest,
kuhu salvestused oma aega olid pandud ootama. Võib küll
karta, et vahepealne äraolek on kahandanud huviliste ringi,
kuid ei ole põhjust karta, et nüüdne valik laule
ei leia üles vanu sõpru ning uusi poolehoidjaid.
On vist virmaliste aeg, kui Toivo Kurmet laulab tulevast suvest:
“Suve hääl me juurde jääb,
Justkui kauge une mäng läbi jäise hõbeloori,
Näed, et hanges teed, millel päike käib.
Suve hääl on kõikjal veel, soojas tules tahmund
leek
Kõigest sellest eales ei väsi, raugeb viis, kuid
suvepäev vaid jääb
Sellest ikka mõtlen ma veel, nii kaugel on see…
(“Suve hääl”)
Jah, seal on lumised
teed, kus päikese rada, seal on igatsus õitsvast täies
jõus olevast elust. Teisal ollakse juba septembris või
isegi oktoobris, kõik on selleks korraks läbi, tuleb
minna jällegi läbi virmaliste, et loota taas suve ja
õitsemist.
„Üksi seisan ma rannal,
seltsiks hinges kõle sügistuule naer
Suvi kadund käest,
sügis võitmas taas
suve külluse naeratust
Suve loojang, raagus puude aeg
Suve kaunis laul hääbub õige pea, kasvab varjude
siluett, ümber sügistuule naer
Päikesemaa on halliks hõõgumas
Pääsud lennu eel, udu üle vee
Leinas kodunõmme kask
Päikse kaisus vanad kastanid
(“Naer”, laulab Jaak Joala)
Praegune retroaeg on uuesti hakanud meenutama
ja mõnikord väärtustama Eesti 20. sajandi teise
ja kolmanda veerandi tegelikkust. Kas Virmalised võitlesid
vabaduse eest? Ei tea öelda, pigem laulsid nad inimväärikuse
eest. Arvan, et neile oli konkreetsetest oludest olulisem inimene
oma unistustega. Vabadus lisab elule kõvasti värve
ning mõnikord võivad olud minna nii keeruliseks,
et hakkavad varjutama ka inimese kogu ülejäänud
elu. Nii läks vist ka Toivo Kurmetiga, kelle muusikuteed
ja muusikat meenutati viimasel ajal vaid ohkena kõmulisema
tegevuse taustal. Virmalistest sai vaata et süüdistus
– andekas mees, aga vaata, kuhu välja jõudis!
Elu on ring, mis sulgub vaid päris lõpus, kuid õnneks
on võimalik jätta midagi ka teistele, ringist väljapoole.
Neid endid virmalistena taevasse enam ei ilmu, kuid muusika nondest
aegadest on uuesti meie ümber. Et jääda.
“On hetki hääletuid,
on pilke sõnatuid,
on vaikseid nukraid öid.
Ja peidus miljon õnne, vaid püüa leida õiged
need,
kui ainult leiad õiged need.
Nii vaikus õnne hoiab ja rahutust ta peidab,
toob salamõtteid, kes küll teaks vastust neile …
|
|
|
