|
|
|
August Kuklane juhendas tuhandete
linnaelanikest pommitamise ohvrite tuhastamistöid Dresdenis.
FOTO: ÄCHSISCHE LANDESBIBLIOTHEK, ABT.DEUTSCHE FOTOTHEK/
SAXONSTATELIBRAR |
August Kuklane – Eesti
patrioot, kes nägi oma silmaga Dresdeni tulepommitamist ja
Nürnbergi protsessi
tekst: Christopher Bollyn
& Helje Kaskel
Artikkel pärineb ajakirjast “The Barnes Review”
Christopher
Bollyn & Helje Kaskel
panid kirja Võrumaalt pärit August
Kuklase memuaarid II Maailmasõjast.
Perekond Kuklase saatust oleme varem käsitlenud ajakirjas
Kultuur ja Elu nr 2/1999, artiklis “Märtsiküüditamine
Võrumaal”.
August Kuklane sündis
5. juulil 1923 jõukas ja edukas Rõuge-Viitina talus
Võrumaal. August oli neljast pojast vanim. Kuklase perekond
oli üks suurimaid maaomanikke Võrumaal. Nende ettevõtlikus
talus, mis laius 470 aakril, kasutati moodsat Rootsi ja Ameerika
põllumajandustehnikat, mis osteti perekonda juba Augusti
vanaisa ajal.
Eestis, mis oli aastasadu olnud Saksamaa provints, peeti saksa
keele oskust haritud klassi poolt vajalikuks. Augusti vanemad
hoolitsesid selle eest, et kõik nende lapsed oskaksid hästi
saksa keeles lugeda ja kirjutada. Augusti isa oli Esimese maailmasõja
veteran ja võitles Eesti Vabadussõja ajal Luutsniku
lahingus.August lõpetas Võru Gümnaasiumi, kus
alustas sõjalist treeningut juba 13-aastaselt. Tema sõjaliste
ainete õpetajad olid kapten Karjel ja leitnant Elmar Lipping.
Augusti kooliajal, 1939. aastal, lakkas Eesti Vabariik eksisteerimast.
1940. a okupeeris Punaarmee Balti riigid ning Eesti, Läti
ja Leedu arvati Nõukogude Liidu koosseisu.
Olles Eesti patrioot, astus August pärast keskkooli lõpetamist
Kaitseliitu. 1943. aastal, kui Saksa väed olid Punaarmee
Eestist välja kihutanud, astus August 20-aastaselt Waffen
SS-i Balti leegioni.Kuklase teenistus algas 9-kuulise koolitusega
füüreri ehk SS ohvitseride koolis Bad Tölzis, Müncheni
lähedal Saksamaal, mille ta lõpetas teise astme leitnandina.
Narva rinne
1944. aasta juulis võttis
Kuklane osa Narva sillapea lahingutest, mis takistasid Nõukogude
armeel idarindest läbi murda. Sangarlikud lahingud Narva
all hoidsid tagasi Punaarmee kiiret pealetungi Tallinna peale.
Võitlus Sinimägedes on tuntud ka Euroopa SS-i lahingu
nime all, kuna Saksa sõjaväega käsikäes
võitles seal suur hulk vabatahtlikke Skandinaaviast, Belgiast,
Prantsusmaalt, Hollandist, Ungarist, Rumeeniast, Itaaliast, Hispaaniast
ja Balti riikidest.August teenis Obersturmbannführer, kolonel
Riipalu all kuulsa Narva pataljoni 20. diviisi teises rügemendis,
ta juhtis raskerelvarühma (Schwer Maschin Gewähr –
SMG). Ta paigutas kuulipildujad niisugusesse positsiooni, kust
tema arvates venelased võisid kõige suurema tõenäosusega
rünnata. Ta meenutas hiljem, et tema arvestused läksid
90% täkkesse. Narva rindel nägi ta sedagi, et Punaarmee
oli varustatud USA relvadega. Ta leidis nõukogude võitlejatelt
Remingtoni püsse ja muud ladina tähtedega relvastust.Kui
Punaarmee ähvardas 1944. aasta juulis ja augustis Tartu lähedal
Emajõe rindest läbi murda, saadeti osa Narva rinde
võitlejaid Emajõele appi. 29. augustil 1944 sai
leitnant Kuklane Sinimägedes paremasse käsivarde raskelt
haavata. Talle anti esmaabi Rakvere kooli võimlas, sealt
viidi ta edasi Tallinna, enne kui evakueeriti Danzigisse ja sealt
Berliini. Kuna Augusti haavad olid tõsised, siis veetis
ta mitu kuud 70 km Berliinist ida pool Selov Markti sõjaväehaiglas.
Kuigi arstid arvasid, et tal kulub paranemiseks aasta või
enamgi, oli Kuklane jõuludeks uuesti jalgel. Nagu ta ise
ütles, oli ta piisavalt terve, et minna kahe saksa õega
kinno. 1945. aasta jaanuaris saadeti ta kuuks ajaks Lõuna-Baierimaale
saksa peresse kosuma.
Tulepommitamine
Dresdenis
Kuigi Augusti haavad
ei olnud veel täielikult paranenud, sõitis ta 1945.
aasta jaanuaris Dresdenisse, lootuses leida põgenike hulgast
oma vanemaid. Olles kuulnud, et ida poolt oli Saksimaa pealinna
tulnud palju põgenikke, arvas ta, et ka tema vanemad võisid
nende hulgas olla. Ta leidis Dresdeni eest täis põgenikke,
kes elasid, kus said: majade trepikodades ja koridorides, rongijaamades
ja muudes avalikes kohtades. Enamik põgenikest olid naised,
lapsed ja vanurid, sest mehed olid rindel. Kuu hiljem, 14. veebruari
hommikul 1945, reisides rongiga Ulmist Preisimaale, peatati tema
rong Dresdeni lähistel. See oli tuhkapäev ning Saksimaa
pealinn Dresden lõõmas pärast öist sadade
Briti Lancaster pommitajate rünnakut. Tuhkapäeva varahommikuks
olid rohkem kui 1300 Briti hävitajat heitnud Dresdenile tuhandeid
tonne tugeva plahvatusvõimega pomme, muutes Euroopa ühe
kaunima linna kivipuruks ja tuhaks.
Mundris ohvitserina organiseeris Kuklane ellujäänuid
laipu kokku koguma ja läbi viima nende massilist tuhastamist.
Ta töötas parasjagu purustatud linna südames, umbes
300 meetri kaugusel Elbe jõest, kui algas uus pommitamine.
Sama päeva pealelõunal heitsid 311 USA pommitajat
ellujäänute peale veel 711 tonni pomme.
Teades, kui palju inimesi võis elada ja Dresdeni kesklinnas
varjupaika otsida, hindas August, et selle kahepäevase anglo-ameerika
pommitamise tulemusel võis hukkuda ligi 600 000 inimest.
Neli ööd-päeva ühtejärge saatis ta mööda
surnuid virna tõstes.
“Me ladusime neid kui telliskive,” meenutas August,
“nägin tuhandete kaupa surnuid, kuid mitte ükski
neist polnud sõjaväevormis. Nad kõik olid eraisikud.”Kuklasele
jäi igaveseks mällu ühe valgetes sukkades naise
raske surnukeha, mille nad pärast mitut katset suurte raskustega
hunniku otsa vinnasid. Aastaid hiljem Ameerikas nägi ta fotot
samast inimvirnast, mille peal paistis seesama valges sukas naisejalg.
Seekord kasutati seda fotot ära juutide poolt holokausti
propagandas – kui asitõendit kohutavast natsikuriteost.
Kuklane teadis väga hästi, et need olid süütud
Dresdeni elanikud ja põgenikud, anglo-ameerika tuhkapäeva
ohvrid.
“Kui keegi valetab nii palju, siis on raske uskuda ka ülejäänud
lugu,” ütles August, viidates juudi holokausti propagandale.
Temperatuur tõusis Dresdenile visatud tuhandete tulepommide
tulemusel 2000 kraadini. August meenutas paljude laste saatust.
Ta leidis hukkunute hulgas väikseid inimkehi, mis olid põlenud
nii intensiivselt, et kui neid vähegi puudutada, varisesid
tuhahunnikuks kokku. Ta nägi, kuidas imekombel ellu jäänud
inimesi, kes püüdsid linnast põgeneda, tulistati
madalalt lendavate Briti lennukite pealt, mis luurasid põleva
linna kohal.
“Dresden oli maailma kõige ilusam linn,” ütles
Kuklane, “iga maja oli omaette kunstiteos.”
Pagulane
Pärast sõda
liikusid jutud, et endisi SS-lasi karistatakse pika vanglakaristusega:
sõdurid saavad 10, seersandid 25 ja kõrgemad ohvitserid
50 aastat. Kuklane peitis oma Waffen SS-i dokumendid ja sõduri
identifitseerimisraamatu Soldbuch’i ühte Neuhammer am
Kweissi kandi farmi Schleswig-Holsteinis. Kuna Eesti Vabariik
oli langenud Nõukogude Liidu okupatsiooni ohvriks, ei olnud
temal ja umbes paaril tuhandel Saksamaale jäänud Eesti
Waffen SS-i sõduril kusagile minna. Pagulastena olid nad
1945. aasta maist kuni septembrini Schleswig-Holsteinis Ukleisee
lähedal metsas laagris.
“Oleksin võinud lihtsalt minema jalutada, kuid distsiplineeritud
inimesena, kes oli harjunud korra ja seadusega, andsin ennast
ise Inglise armeele üles,” ütles August. Temast
sai kuni 1946. aasta veebruarini Borghorstis vabatahtlik Briti
sõjavang.
August meenutas, et isegi sõjavangina suhtusid inglased
eesti meestesse hästi, sest teati, et nad ei olnud sakslased.
“Nad olid meid peaaegu valmis vangist vabastama, kui keegi
poleks soovitanud meile kaenla alla vaadata. Kõikidele
SS meestele oli veregrupp käsivarre alla tätoveeritud.
Inglased avastasid, et eesti mehed olid tätoveeritud ning
võtsid arvesse hoiatust: ärge laske neid minema, nad
on kõige ohtlikumad.” Pärast seda õnnetut
vahejuhtumit saadeti Eesti Waffen SS-i vangid ühte teise
Briti vangilaagrisse Belgias, kus tingimused olid äärmiselt
viletsad. Zedelghami barakkides jäid nad näljadieedil
hädavaevu ellu. Kohalikud elanikud tundsid vangidele kaasa
ja käisid neile üle aia leiba viskamas. Vanglas oli
seadus, et endisi ohvitsere ei võinud tööle sundida,
aga et neid rakkes hoida, lasti neil tühja raudteevagunisse
mulda kühveldada, siis see tühjaks visata ja uuesti
mullaga täita. Nii päevade kaupa järjest.
|
August Kuklane oli üks Nürnbergis
teeninud eesti vangivalvuritest. Foto raamatust: Nurnberger
TRIALS BY PETER HEIG. |
Nürnberg
Pärast vabanemist
leidis August üles oma onu Elmari, kes oli Waffen SS-is kapten
olnud. Elmar viis Augusti pagulaslaagrisse Wiesbadenis Saksamaal.
Et oma isikut varjata, kasutas August hüüdnime Agu.
Kümne päevaga leidis ta puusepana tööd ja
töötas nii seitse kuud. 1946. aastal viidi laager üle
Kasselisse, mehed kutsuti USA väkke ja neile anti must vorm.
Kahe kuu pärast kutsuti August peastaapi intervjuule ja talle
pakuti tööd Nürnbergi sõjaväevalves.
Ameerika ohvitser küsis Kuklaselt: “Kapten, kas te soovite
oma paguneid tagasi saada?”August, lootes oma militaarset
minevikku varjata, teeskles, et ei saanud küsimusest aru.
“Me teame teist rohkem, kui arvate,” ütles ameeriklane.Fakt,
et August oli Waffen SS-is leitnandina teeninud, oli ilmselt ameeriklastele
teada. Ja nii sai Kuklasest Ameerika armee kapten. Kuldsete pagunite
asemel anti talle punased ja must munder. Kapten Kuklane saadeti
Nürnbergi külje all olevasse Fürthi linna, kus
valmistati ette arreteeritud natsijuhide üle peetavat kohtuprotsessi.
Fürthis töötas Kuklane USA sõjaväepolitseis
algselt tõlgina, sest ta oskas nelja keelt: saksa, inglise,
vene ja eesti. Nürnbergis juhtus olema ka üks noor,
30-aastates eestlanna preili Tanner, kes töötas USA
vägedes personaliülemana. “Tema valis valvuriteks
kõik eesti poisid,” meenutas August. “Preili
Tanner tegi ettepaneku ja ameeriklased usaldasid teda.” Ametlikult
olid eestlased oma saksa mundrid kõrvale heitnud vabatahtlikud,
pagulased nagu paljud teised peale sõda. Preili Tanner
teadis, et eesti poistel on seljataga teenimine Waffen SS-is,
kuid ameeriklased ei paistnud sellest hoolivat. Neil oli eesti
poisse vaja nende sõjalise treenituse ja keeleoskuse tõttu.
Koos umbes tuhande teise noore eestlasega kuulus August 4221.
kompaniisse, mis allus USA okupatsioonivõimudele. Augusti
sõnul olid 90 protsenti kompaniist endised Waffen SS-lased.
Eesti vangivalvurid kandsid Nürnbergis musta mundrit, valget
rihma ja sinist kiivrit. August nimetas neist mõnesid:
Johannes Sommer, Konstantin Reiman, Viktor Vinkman, Harri Väder,
Ferdinand Rikka ja Harri Must.August jutustas, kuidas 14. juuli
USA iseseisvuspäeva paraadil 1946. aastal oli üks kindral,
vaadates 4221. kompaniid, üllatunult öelnud: “Küll
nad marsivad hästi!”“Nad on kõik endised
SS-lased,” sosistanud üks tema selja taga seisnud Poola
kindral. Ameerika kindral vastanud: “Mind ei huvita, kes
nad on. Nad on suurepärased.”Oli üsna tavaline,
et eesti sõdurid rääkisid soravat saksa ja inglise
keelt. Nad olid kirjaoskajad, mitte nagu Poola sõdurid,
ja neil oli suurepärane sõjaväeline treenitus.
Et leida kinnitust Nürnbergi protsessi ajal töötanud
eestlaste kohta, viis meid tee Nürnbergis kahe aasta eest
loodud dokumentide keskusesse (Dokumentationszentrum Reichsparteitagsgelände).
See asub lõpuni ehitamata imposantses hobuserauakujulises
kongresside palees, mis ehitati Albert Speeri poolt endisele natsipartei
ralliplatsile. Keskuses töötav ajaloolane dr Eckart
Dietzfelbinger viitas mitmele raamatule ja näitusel eksponeeritud
plakatisuurusele värvilisele fotole sini-must-valges mundris
teeninud eesti vangivalvuritest Nürnbergis.
Pakkimine
ja kolimine
Kuklane vastutas USA
sõjaväevalitsuses pakkimise ja kolimise eest, oli
personali ja tähtsate dokumentide kolimisel ülevaataja.
Ta kirjeldas, kuidas USA okupatsiooniväed konfiskeerisid
jõukate saksa perede vara. “Ameeriklased võtsid
endale kasutamiseks sadu maju heades linnajagudes nagu Erlengstegen,”
ütles ta. “Nad tegid seal oma seadusi ja võtsid
kõike, mida võtta oli.”Saksa pered aeti kodudest
välja, pakkimiseks anti kaks tundi aega, kaasa said nad võtta
ainult seda, mida kanda suutsid. Kui ameeriklased, kes elasid
sakslaste kodudes, naasesid Ameerikasse või kolisid mujale,
kutsuti Kuklane, kes allus kindral Martinile, ja tema alluvuses
töötanud 40 meest, pakkima ning kolima asju, mis sageli
kuulusid tegelikult hoopis saksa perele, kelle majas ameeriklased
olid elanud.“Vahel õnnestus mul päästa miljoneid,
sest see oli minu otsustada, mida jätta või mida viia
minema,” ütles August. “Üritasin sakslaste
jaoks alles hoida nii palju kui võimalik. Aga sageli olid
majad täielikult puhtaks tehtud ning järele jäetud
vaid neli seina.”
Nürnbergi kohtuprotsessi ajal jätkas Kuklane oma ametit
USA sõjaväevalitsuse pakkimise ja kolimise osakonna
ülemana, mis asus Fürthis. Tema alluvuses töötas
17-18 meest, nende hulgas paar lätlast. Nad pakkisid Nürnbergi
kohtuprotsessi dokumente 47 suurde puukasti ning saatsid edasi
Haagi. USA armee kaptenina oli Augustil Reichspartei barakis omaette
elamine, mida tal õnnestus hoida kuni 1949. aastani. Ta
viis tihti toitu ja saia nälgivatele saksa lastele, kes teda
tänavatel alati ootasid. “Ma olin tookord väga
populaarne mees,” meenutas August laialt naeratades.Eesti
valvurid asendati ameeriklastega ööl enne surmaotsuste
täideviimist kohtuhoone taguses vangla võimlas 16.
oktoobril 1946. Kuklane ütles, et surmanuhtlusega karistatuid
poodi ilma, et nad oleksid kukkudes kaelaluud murdnud, mis puhul
surm on momentaanne. Selle asemel vinnati neid püsti seistes
köiega pikaldaselt ülespoole. Selline piinamine oli
erakordselt jõhker. “Kiireim hukkamine kestis 18 minutit,”
ütles ta, “kõige aeglasem, endise feldmarssali
Wilhelm Keiteli oma, 24 minutit.”
Küsides Nürnbergi vangide barbaarse hukkamise kohta,
kinnitas mitme Nürnbergi protsessi puudutava raamatu autor
dr Klaus Kastner, et see lugu on ilmselt tõsi. “Nad
pigem kägistati kui poodi. Sellest annavad tunnistust punane,
roheline ja kollane värv nende näos, ja seda tunnistavad
ka kaks hukkamiste juures viibinud sakslasest tunnistajat,”
ütles Kastner.Neist hukkamistest ei ole teada fotosid. Laibad
viidi Münchenisse, kus nad incognito ja valenimede all kremeeriti.
Tuhk visati Isari jõe lisajõkke Koventzbachis, 4
miili Münchenist lõunas.
Kuklase perekonna
saatus
25. märtsil 1949
sattusid Kuklase pere liikmed, kes olid jäänud Eestisse,
järjekordse küüditamise ohvriks. Et kommunistide
poolt läbiviidav kollektiviseerimine õnnestuks, tuli
vabaneda “kulakute” klassist. Selle plaani järgi
konfiskeeriti jõukate inimeste maavaldused ja sinna juurde
kuuluv vara. Kõik Kuklase perekonna liikmed saadeti pikkadeks
aastateks erinevatesse sunnitöölaagritesse. Augusti
vennad viidi Siberisse: Valter Vorkutasse, Viktor Karagandasse
ja Hugo Kemerovosse. Nende vana ja haige ema saadeti Põhjamere
äärde, isa pandi Narva lähedale invaliidilaagrisse.Hämmastav,
kuid kõik Kuklase pere liikmed elasid vangilaagri üle
ja tulid 1956. aastal Võrru tagasi, v.a August, kellel
Waffen SS-i veteranina ei olnud võimalust tulla tagasi
sovjeetide poolt okupeeritud Eestisse.
1957. aastal, kui August elas Ameerikas, sai ta Punase Risti kaudu
teada, et tema pere on elus. Tõsi, ema ja isa surid üsna
varsti pärast laagrist tulekut. Kuklaste talu oli kommunistide
poolt täielikult hävitatud, välja arvatud väike
küün, kus nende pere oli kuivatanud heina. Elumaja palgid,
uksed ja aknad olid viidud rajoonikeskusesse Võrru, millest
ehitati Punarmee Maja.
|
August Kuklane koos abikaasa Renatega
Baltimore´i lähedal Marylandis 5. juulil 2005.
Foto: Helje Kaskel. |
Ameerika
Olles ostnud 42-dollarise
pileti USA sõjaväelaevale General Muir, saabus August
1950. aasta 15. detsembril Ameerikasse, taskus vaid 7 senti, mille
oli kinkinud üks sõbralik saksa meremees. Üks
Fischeri-nimeline Pennsylvania farmer oli Augustile sponsoriks.
Sellel farmeril juhtus olema samasugune põllumajandustehnika
kui Kuklaste perekonnal Eestis. August üllatas härra
Fischerit, kuna oskas Rootsi viljapeksumasinat nii käsitseda
kui ka parandada. Fischeri õlipuuraugud töötasid
Deeringu mootorite peal, millega August oli samuti oma talust
tuttav, ja nii jäigi ta ühe dollari eest päevas
Fischeri juurde tööle, kandes hoolt tema naftapuuraukude
eest. Hiljem tegi Kuklane oma ehitusfirma August Kuklane &
Sons Inc ning asus elama Baltimore´i lähedale Marylandi,
kuhu ehitas ilusa kodu. Augustist jäid järele tema abikaasa
Renate (neiunimega Rottker). Augustil ja Renatel on kaks poega
ja kaks tütart ning palju lapselapsi. Augusti kolmest vennast
kaks, Valter ja Hugo, elavad tänaseni Võrumaal.
Olles olnud nii paljude ajaloosündmuste tunnistajaks, jäi
August elu lõpuni suureks ajaloohuviliseks. Ta oli ajalehtede
Spotlight ja American Free Pressi levitaja. August võttis
aktiivselt osa Baltimore´i eestlaste ühingute tööst,
oli Baltimore´i Eesti Seltsi juhatuse liige, Marylandi Võitlejate
Ühingu asutajaliige ja esimees, Eesti Vabadusvõitlejate
Liidu liige, Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides (ERKÜ)
Esinduskogu liige, Captive Nations Political Action Committee
asutajaliige ja aseesimees.
Iga kord, kui me Augustil ja Renatel külas käisime,
tõstis August klaasi oma lemmiktoostiks: “Nii noortena
nagu täna, ei saa me enam kunagi kokku!”
* * *
Autoritest:
Christopher Bollyn on Washingtonis asuva nädalalehe American
Free Press korrespondent. Ta on abielus eestlanna Helje Kaskeliga.
Koos uurivad nad ja kirjutavad artikleid Teise maailmasõja
teemadel, 11. septembri sündmustest, elektroonilistest
valimistest, Iisraeli-Palestiina konfliktist, parvlaeva Estonia
seletamata hukkumisest jpm. Kahe lapse vanematena on nad lasteraamatu
“ABC Zoo” autorid, mida on võimalik vaadata ja
tellida www.bollynbooks.com. Autoritega saab kontakti võtta,
kirjutades aadressil: American Free Press, 645 Pennsylvania Avenue
SE, Suite 100, Washington, D.C. 20003
|
|
|
