|
|
Johannes Hint:
Ühe XX sajandi ausa mehe tragöödia
tekst: holger kaljulaid
25 AASTAT arveteõiendusest
dr Johannes Hindiga (20. IX 1914 – 5. IX 1985) oleks kui
Unustusjõkke vaibunud. Kus on aga vastus küsimusele:
MIKS? Vahekokkuvõttega selle õigusmõrva kohta
trükis ilmunust loodab K&E abistada hädatarviliku
uurimistöö jätkajaid, heites pilgu ka arhiivi ja
püstitades küsimusi, mis vajavad edasiuurimist.
25 AASTAT arveteõiendusest dr Johannes Hindiga (20. IX
1914 – 5. IX 1985) oleks kui Unustusjõkke vaibunud.
Kus on aga vastus küsimusele: MIKS? Vahekokkuvõttega
selle õigusmõrva kohta trükis ilmunust loodab
K&E abistada hädatarviliku uurimistöö jätkajaid,
heites pilgu ka arhiivi ja püstitades küsimusi, mis
vajavad edasiuurimist.
Ta on kaheksa raamatu, paarisaja
teadusüllitise, 62 leiutise ja avastuse autor. Tema nimel
on 28 patenti. Tosinale maale on rajatud tema leiutatud ehitusmaterjali
tootvaid tehaseid. Temast on alatasa juttu teinud nii Ameerika
Hääl kui ajaleht Kodumaa. Aga tema viimased mõtted
jõudsid meieni vanglast, nappidel kokkusaamistel oma pojaga,
taskuräti peale ja märkmikukaanele kribituna…
Oma leiutiste hea populariseerija oli ta ise. Teisalt on JH-st
rääkiva aimepublitsistika heaks näiteks 1981–82
valminud vestesari Vabadusraadios (RL), kus ta elukulgu jälgis
Vladimir-Georg Karassev-Orgusaar. Eestist saadeti Pariisi JH kohta
terve teaduslik dossier, mille põhjal Karassev-Orgusaar
vaatles koos prantsuse teadlastega mõningaid JH teaduslik-tehnilisi
ideid. Ükski neist ei leidnud, paraku, prantslaste täielikku
poolehoidu ja oma vestesarjas püüdis autor ka seda ettevaatlikult,
kuid objektiivselt kirjeldada. Karassev-Orgusaar andis raadios
märku, et maailm suhtuks JH tegevusse teisiti, oleks vaid
toetushääli kodumaa teadlaste ringkondadest. Neid ei
tulnud.
Mäletan end glasnosti kõrgajal pingutamas Eesti TV
“Foorumi” otsesaate puhul, kus esines ENSV TA juht Karl
Rebane, et küsida tema hinnangut tehnikateaduste dr JH traagilisele
saatusele. Minu küsimusega telegramm ei saanud vastusepiuksugi
– ei juhtakadeemiku ega saatejuhi Mart Siimanni poolt…
Läks kaks aastat, kuni 15.II 1989 julges ENSV TA kosta sõnakese
JH eest – algatajaks arvutiteadur Enn Tõugu.
Rahva valikul on ta üks meie XX sajandi sajast suurkujust.
Rahvaga pole päri eesti entsüklopedistid. Nemad valisid
üheköitelisse entsüklopeediasse kirjanikust vanemvelle
Aadu, Johannest mitte – vastupidi üldsuse hinnangule.
Teda siiski nähakse sama toimetuse teises, rahva valikul
kokku pandud raamatus ja nimelt kui… “hingelt leiutajat…
[kes] tuli ehitus-materjali silikaltsiidi peale… [---] siis
leiutas, et desintegraator parandab materjalide maailma ja rajas
selle uurimise ja tootmise tarbeks konstureerimis- ja tehnoloogiabüroo…
[---] taasavastas, et inimest on võimalik ravida bakterite
abil…”
Mõnele teadlasele oli AU – tema firma üks biotehnoloogilisi
tooteid – soolapuhumine, ehkki usk sellesse kui imerohtu
levis. Vaidlus selle üle, nagu ka JH teadustöö
ülevaade, jäägu tulevasse käsitellu. Siin
küsigem…
|
Vladimir Georg
Karassev-Orgusaar
jaanuaris 1982 RL-i stuudiost Pariisis:
... Manipuleerides
aastakümneid löökveski – desintegraatoriga,
leiutas ta uusi materjale, andis ammutuntud materjalidele
uusi omadusi, avas inimkonnale uusi energiaallikaid, lõi
uusi loodusseadusi. Ta lõi, avas, leiutas, andis…
Nagu Jumal. Sest see oli Jumal, kes lõi–leiutas–avas–andis…
Ei – me räägime siiski mitte Jumalast, vaid
maisest patusest hingest, eesnimega küll Johannes,
liignimega aga Hint, kes võttis endale selle patuse
Maa peal Jumala funktsioonid. Ta loob inimesele uusi ehitusmaterjale,
annab inimestele ja loomadele uut toitu, jagab haigetele
uut lootust – uusi arstirohte, Nõukogude riigile
aga avab uusi energiareserve. Siis veel aktiveerib ta, s.t
äratab unest liiva ja vee, parandab Albert Einsteini
massi ja energiat seostavat valemit ja teeb veel tuhat muud
imet…
Pea, pea! – hüüatab keegi kärsitu raadiokuulaja
– Kas ei tee sa ikkagi liiga mehele?! Kas ei ole sa
liiga irooniline mehe suhtes? Kas ei lähe sa oma võrdlustes
siiski liiga kaugele?! Sest vaata, uus betoon – betoon
ilma tsemendita, nimeks silikaltsiit, on ju tegelikult olemas.
Uut toiduainet nimega biodispergaat AU-8 veetakse Eestist
Venemaale rongide viisi. Tartus saab apteegist välist
ravivahendit AU-10, mis võtab kõik nahahaigused
ja paneb taas kasvama ka kiilaspea juuksed. Siga aga –
jah siga – paneb ihust ja hingest uuesti endale sisse
oma enda desintegreeritud ja aktiveeritud väljaheiteid,
kiidab neid takka ja läheb paksemakski!
Mida pean ma vastama sellele kärsitule hingele? …
|
Miks see
eesti suurmees hävitati?
Vastuoludele Eesti teadus- ja tootmisjuhtidega,
kes ei näita silikaltsiidile oma sünnimaal rohelist
tuld, osutas JH ammu, näiteks 1957 Pildis ja Sõnas:
“Samal ajal, kui ENSV TA juhtivad töötajad suhtuvad
veel kõhklevalt silikaltsiidi küsimusse, ehitavad
vennasvabariigid uusi tehaseid. Dnepropetrovski Instituudis võetakse
aga üliõpilastele õppeprogrammi uus distsipliin,
mis käsitleb silikaltsiiti kui ehitusmaterjali.” Kas
võis see pinge viia neostalinistliku õigusmõrvani,
millega JH veerandsajand hiljem hävitati?
Ebatunnustuseks silikaltsiidi leidurile oli ka… Lenini preemia.
Peale kahe eestlase määrati see kaheksale vene teadurile,
kes ei tegelenud mitte tsemendivaba silikaltsiidiga, vaid silikaatbetooniga.
Pealegi oli parteitule JH-le kaasa poogitud “kogu uurijate
kollektiivi väljapaistev esindaja” kompartei liige Viktor
Rüütel. Nagu osutab Karassev-Orgusaar, siitpeale juhtusid
JH külje all triivima ENSV ladvikus olijate sugulased.
Neljakordne
surmanuhtlus
Eesti Ajaloo VI köide osutab Desintegraatori
juhile 1974–81 kui mehele, “kes püüdis ületada
sovetliku majandussüsteemi totrat olemust ja pidi seepärast
eluga maksma”. Ta vahistati 13. XI 1981. Ametliku juurdluse
oli algatanud 7 kuud varem KGB, alustades kangutamist oma käealuse
SORVVO-ga. Hindile määrati 15 aastat ranget režiimi,
mis ületanuks talle vangina jäetud eluea neli korda.
Liidu ülemkohtu pleenum leidis 1989 JH-d posthuumselt rehabiliteerides,
et kõik tema tehtu teenis riigi ja ühiskonna huve…
Kõigepealt on peetud Desintegraatori-afääri ning
JH tõrjekampaania algatajaiks Moskva tsemendivürste,
kes kartsid, et tema leiutatud ja evitatav silikaltsiit (laprex)
kahjustab betooni tootmise ja uurimise riiklikke programme. Esimesena
väljendas seda kirjanik Oskar Kurganov (1907–97), kes
1965–92 avaldas kolm pikemat jutustust JH-st.
“Südamete ja kivide” kangelane on Johannes Leht
– see oli hiljem avaldatu kohaselt JH varjunimi siis, kui
ta saksa ajaks Eestisse põranda alla jäi. Raamat esitab
JH võitlusi sotsrealismi loori all. Kurganovil tuli tsensuuri
nõudel jutule lisada kaks optimistlikku lõpulehekülge.
“Hindi asi: jutustus tõestisündinud loost”
on seevastu mitte üksnes kirjanduslik, vaid ka inimõigusluse
akt, mis avab leiduri hävitamise salajasi mehhanisme tõhusamalt.
Teose III osast kujuneb eelmise raamatu kurb järg, millega
autor paneb punkti JH eluloole. Mujal on prožektor taas heitlustel
tsemendivürstidega. Moskva tasandi kõrval on aga viiteid
ka mõjuvõimsatele vastastele Tallinnas – nagu
Karl Jurjevitš, pro Karl Genrihhovitš Vaino… Üksikasjalikke
kirjeldusi, fotosid, arvukalt dokumente JH ametlikust ja isiklikust
kirjavahetusest… Ehedust lisab peategelaste õigete
nimede äratoomine; erandiks teose valmimise aegu Venemaale
asunud uurija Erich Vallimäe – raamatus Valter Kalimäe,
kõrvuti toona oma poliitilist karjääri rajava
uurija Telman Gdljani nime moonutisega. Kurganov käsitleb
asja seisuga 1990, s.t ikkagi sovetiajal.
Pärast esimesi suuri puistamisi sügisel 1981 sööstis
JH Moskvasse ja taotles N Liidu tippjuhtkonna sekkumist. Oskar
Kurganov osundab JH kirja Andrei Kirilenkole, kes NLKP KK Poliitbüroos
kureeris õiguskaitset, ja KGB juhile Juri Andropovile.
See oli abipalve: uurige asja Moskvas või kus tahes, aga
mitte Tallinnas!
On teada, et Kirilenko tegigi JH tagakiusamise kohta järelepärimisi,
aga Andropov passinud ning, varsti riigijuhiks saades – takistanud
kriminaalasja sulgemist. Miks kartis JH Eestit ja mitte Moskvat?
Kes teda soosis? Kes olid vaenlased? Kas lõhe JH pooldajate
ja vastaste vahel läbistas ka kogu parteistruktuuri?
|
Aleksander
Kaelas aprillikuul 1955
Ameerika Hääle saates:
… Hindi praeguse
karjääri puhul oleks põhjust paari sõnaga
puudutada ta senist elukäiku. Ta on, nagu me teame,
kommunistliku [---] kirjaniku Aadu Hindi väikevend.
Esimese [sovetliku] okupatsiooni alul naeris ta päris
avalikult oma kommunistlikku suurvenda, kuid kui talle endale
anti osakonnajuhataja koht Tallinna linna täitevkomitees,
muutus ta üleöö suureks kommunistiks. Okupatsioonivägede
Eestist põgenemisel ei läinud Johannes nendega
kaasa, nagu ta suurvend, vaid püüdis jälle
tagasi eestlaseks muutuda. Ta arreteeriti aga saksa okupatsioonivõimude
poolt ja asetati Harku [õieti: Lehtse turbaraba]
töölaagrisse. Sealt õnnestus tal mõne
aja pärast põgeneda Soome, kus ta jällegi
kinnitas, et ta kunagi ei ole olnud ega ole kommunist. Sellest
hoolimata paigutati ta aga ka Soomes töölaagrisse.
Vabanenud pärast vaherahu Soome laagrist, muutus JH
uuesti suureks kommunistiks, kinnitades, et ta on olnud
kommunist kogu oma elu aja.
Oodates Eestisse tagasipääsemise võimalust,
kirjutas Hint 1944. aastal Helsingis mingis soome–eesti
segakeeles väikse 20-leheküljelise brošüüri
“Todellisuuskuvia eestin kansan elämästa
vuonna 1940-44”, mille soome kommunistid lasksid ka
ära trükkida. [---] Nähtavasti oli Johannesel
sellal õige suur hirm, et ta oli mitu korda kommunismi
maha salanud… [---] Nüüd [on ta] lõpuks
leidnud armu ja saanud väikse katsetehase direktoriks.
[---]
Muide kirjutab Hint selles brošüüris 5. leheküljel,
et kui kapitalistid ei rööviks ära tööliste
töövilja, siis oleks inimestel vaja töötada
päevas ainult 1–2 tundi. Selle eest võiks
siis iga inimene saada 5… 6-toalise korteri, sööki
ja riideid nii palju kui vaja ja lisaks veel “korkeasta
kultuurielämää”. Nüüd ei ole
okupeeritud Eestis enam ammugi kapitaliste. Kas nüüd
ei oleks direktor Hindil juba aeg seada oma tehases sisse
1… 2-tunnine tööpäev, muretseda oma
töölistele 5… 6-toalised korterid, sööki,
riideid ja kõrget kultuurielu?
Hint on teistele kommunistidele kogu aeg kallale tunginud
selle pärast, et need ei täida oma lubadusi tema
ja ta laboratooriumi ning tehase vastu. Jääme
sellepärast suure huviga ootama, kuidas ta nüüd
ise täidab neid 1944. aastal Helsingis antud lubadusi.
|
Eesti ametlikus
meedias
andis esimese ausa ülevaate kohtuasjast
1988 JH advokaat Jüri Rätsep ajakirjas Vikerkaar, jättes
siis küll targu vastamata, kes ja miks protsessi vajas. Küll
vihjab ta selle tema sõnul “pseudokriminaalse draama”
kujundajaile kusagil kõrgemal.
Samal ajal võttis JH tegevuse ajakirjandusliku uurimise
ette Siim Kallas. Rahva Hääle järjeloos otsib ta
ega leia JH roimade motiive ja näitab siis, kuis kompartei
suunatav uurijaskond oli süütu inimese vangi pannud
– ise seadust rikkudes – ning kuidas kohus oli protokolle
võltsinud – nii et roimarlikuks osutusid hoopis õiguskaitseorganid!
Tragöödia otsustav põhjus-tegur oli Kallase järgi
majanduskriis.
Kummagi murrangulise kirjutise pinnapealsuse etteheited võib
läkitada tsensuuri kraesse. Aasta hiljem Eestimaa RR-i Tartus
korraldatud seminaril võimukuritegudest ütleb Kallas
välja peamise: “Nõnda püüdis komparteilik
võimuklikk maha suruda majanduse ja elatustaseme langusest
tekkivat rahulolematust ja hävitada tehnokraatlikku opositsiooni.”
Reaktsiooniaja
märk
Desintegraatori juhtkonda elimineerides tabas
võimuladvik hoobilt mitu kärbest: leidis viletsa elu
patuoina, hävitas võimaliku vastasrinna ja näitas
oma võimu totaalsuse määra. Kogu repressiivaparaadi
lai koostöö seaduslikkuse rikkumisel pidi seega tugevdama
kompartei ainuvõimu, ühiskondliku ja majandusmõõna
kiuste.
Oli see ju esimene omakapitalil põhinev firma N Liidus,
pealegi Lääne koostööpartneritega. Teostus
JH unistus suurest, riikliku dotatsioonita toime tulevast teadus-tehnoloogia-tootmiskeskusest.
Desintegraatori direktor polnud nomenklatura seisuse kohast kinnitust
saanud EKP KK-lt. Ja kui parteijuht Johannes Käbin seda inimest
pikka aega tundes võis oma pahema silma veel kinni pigistada,
siis mantlipärija Karl Vaino JH pretsedenditut tõusu
ei talunud.
Tema loodud ettevõtte tegevus tõusis päevakorda
üksikfirma jaoks erakordselt kõrgel tasemel –
Moskvas Gosplani kolleegiumil, kus 10. II 1981 arutati UDA-tehnoloogia
(täiustatud löök- ehk sõrmikveski Universaalne
Desintegraator Aktivaator) evitamist N Liidu rahvamajandusse.
Selleks andis Gosplan 4. V 1981 ka määruse. Kaks nädalat
enne kriminaalasja algatust… Plaanikomitee otsustas kaasata
UDA-tehnoloogia rakendamisse 13 ametkonda. Desintegraator jõudis
koostada 10 aasta sihtprogrammi. Ja Gosplan kinnitas selle, kui
repressiivveski juba täistuuridel JH-d ja firma juhtkonda
pulbriks jahvatas. Hävitava protsessi tõttu säilis
Desintegraatoril suhe vaid Ida hemisfääriga. Teadustöö
peatus. Samal alal läksid eest ära jaapani ja inglise
tehnoloogid.
Sõjatööstuskompleks
Hindi ekslemised strateegilistes keelutsoonides
viisid muuhulgas selleni, et tema UDA-menetlust proovis aatomikeskus
Dubnas, 1956 asutatud Volga-äärses linnas, kus on Moskva
kandi peamine tuumauuringute instituut. Hetkel, kui JH kõrvaldamine
päevakorda tuli, huvitas STK-d D-41 graanulite tootmine lennutehnika
tarvis.
Omakirjastuslik Isekiri avaldas 1984 JH-teemalises erinumbris
tema kolm aastat varem Gosplani kolleegiumi ees peetud kõne,
kus JH pakkus oma abi Ida–Lääne võidujooksul
hädatarvilikus tehnoloogilises läbimurdes ja märkis
siis muuseas: “Nähtavasti pole vaja tõestada,
et ühele ettevõttele, isegi ühele maale käiks
üle jõu tehnoloogilist revolutsiooni läbi viia
omaette. Selles ürituses peab osalema kogu inimkond.”
Kurganov kirjeldab sovetliku hierarhia tippu vallanud ärritust
JH tõusva maine üle, eriti kui ta leksikas sagenesid
fraasid inimkonna hüvangust ja maailma tööstustehnoloogiast.
Hint oli oivaline PR ja suutis ise reklaamida nii silikaltsiiti
kui oma tehnoloogilisi leide. Pealegi osutus Eesti avalikus elus
ta sama mõõtu tegelaseks kui Gustav Ernesaks või
Georg Ots – olemata sportlane või muusik! Aastast
1948 ei leidu Pildil ja Sõnal (seltskonnažurnaali
tolle aja surrogaat) vist ainsatki JH pildita aastakäiku.
Ja mitu Reklaamiklubi hooaega möödus ilma, et selle
otsesaates poleks esinenud tema? Mehe loomupärase avatuse
ja suletud ühiskonna vahel haigutav kuristik oli tõega
hirmus.
|
Nikolai Baibakov,
Gosplani kunagise juhi (1965–85)
intervjuu märtsis 2000:
Esmalt lugesin selle andeka inseneri ja
teaduri leiutisest Pravdas. JH leidis mooduse vastupidava
ehitusmaterjali loomiseks nn desintegraatoriga, kasutamata
tsementi. Tsemendivaba tehnoloogia on ehitusala suursaavutus.
[---] Tema tehnoloogiat kasutasid Itaalia, Austria, Jaapani
suurfirmad. Pärast [JH] 1981. aasta kohtumist minuga
käsitles tema ettevõtte tegevust Gosplani komisjon.
[---]
Ja siis – ootamatu kriminaalasi. Alul proovis üks
eesti uurija ja seejärel teada–tuntud Gdljan talt
välja raputada ülestunnistust, et riigi toetus
silikaltsiidile tulenes pististest kõrgetele juhtidele
Moskvas. Oma koosa sai tuntud literaator, “Vabastamise”
filmiepopöa kaasautor ja Lenini preemia laureaat Oskar
Kurganov – ta kirjutas Hindist. Nii et lõpuks
sai leidur 15 aastat ja suri vanglas. Mõned aastad
hiljem tühistati Hindi kohtuotsus ja ta on täielikult
rehabiliteeritud. Tema tehnoloogiat pole aga edasi arendatud
ning tänaseks on see sootuks unustatud, kuigi Gosplani
otsust [UDA-tehnoloogia evitamiseks] ei tühistatud.
[---] Hindi draama tõttu luhtus üks meie uute
tehnoloogiate sihtprogrammi alalõik… [---] Omamaine
maailmatasemega teaduslik-tehniline saavutus sai kompromiteeritud.
Eksistentsi lõpetas esimene sõjajärgne
ühisettevõte, N Liidu – Austria Dessim,
mille teljeks oli desintegraator-tehnoloogia. Välisfirmad
hakkasid sellekohaseid litsentsilepinguid NSVL-ga üles
ütlema. Desintegraatorite välismaale müügist
laekuva valuuta sissevool langes. Ma ei räägigi,
et Hindi tehnoloogia olnuks abiks Armeeniale, keda tollal
rängalt tabas katastrofaalne maavärin. Teisaldatavate
desintegraatorite park võinuks varemekuhilad ja stiihiaga
segipaisatud pinnase kohapeal pikemata silikaltsiidiks muuta
– esmaklassiline ehitusmaterjal.
|
Sovetlik
salatsusmaania
Hindi aval käitumine põhjustas
ka Moskva proteste. Väliskaubandusamet kaebas kevadel 1961
Glavlitile Moskvas, aga samuti Tallinnasse, et…
“Silikaltsiidi leiutise autor JH, teades, et bülletään
jt brošüürid silikaltsiidi kohta on kaubandusvõrgus
vabamüügis, saadab neid materjale väga meelsasti
välismaale. See kõik muudab patenteerimise ja litsentside
müügi märksa keerukamaks…” *
Väidetavasti olla seepeale protestinud ka litsentsi ostnud
jaapanlased. Kihk ühest ehitusmaterjalist ametkondlik saladus
teha sai imekiire võidu ja 22. V 1961 silikaltsiit kui
materjal salastati. (ERA–R-1–5–559–84)
Kõik see järgnes JH Itaalia-külastusele suvel
1960 ja lepingule sealse materjaliarendusfirmaga Sviluppo Silicalcite
kahe litsentsipõhise tehase rajamiseks. Ühtlasi algas
JH sõitude piiramine. Mitte lõplik, JH välisreise
keelata ei olnud lihtne. Nagu Riikliku Teaduslike Uurimistööde
Koordineerimiskomitee esimees Aleksander Neiman 10. V 1963 salajases
kirjas nukuvalituse juhile Valter Klausonile möönis:
“… kuid arvestades, et sm Hint kui silikaltsiidi autor
ja leiutaja, osaledes läbirääkimistel välisfirmade
esindajatega litsentside müügi üle, saavutas teatud
populaarsuse kapitalistlike maade spetsialistide ja kommersantide
seas [---] on soovitatav lubada tal sõita [ametireisile]
Itaaliasse…” (ERA–R-1–5–636–142-143)
Aastal 1966 tegid aparatšikud, keda mahitasid konkureerivate
tehnoloogiate pooldajad, valusa rünnaku. Moskvas 13. I 1966
aset leidnud koosolekul kasutas silikaltsiidi vastasleer ära
tema kätte sattunud kirjavahetuse Jaapaniga, kus JH taotles
seadmete täiustamiseks välisabi. Tulem – JH tagandamine
+ mõneaastane sisepagendus.
Tema kokkupuuted impeeriumi sõjatööstusliku kompleksiga
(STK) rajanesid pragmaatilisel kaalutlusel. Sest nagu isa kaasvõitlejast
poeg Reino Hint on märkinud, oli isemajandamine sellal võimatu:
“Teadust ei saanud tol ajal teisiti tehagi – rikas metseen
riik andis raha ainult selleks, mida vajas: sõjatööstusele.
Tõsi, ka siit oskas JH enda teaduslike tööde
tarvis raha saada. Soovid tehaseprojekti ja tehnoloogilist abi
– palun maksa! Peab ütlema, et sõjatööstus
maksis alati. [---] Mäletan, et iga riigilt saadud summa
eest tuli isal Moskvas võitlemas käia ja loomulikult
suruti siis kaasa ka mingi selline uurimisteema, millega Silikaltsiidi
Instituudil õhkõrnagi puutepunkti ei olnud…”
Uudne Desintegraator oli aga sõltumatu nii halduslikult
kui majanduslikult, käibe lõviosa – hiilgeaastal
10 000 000 rbl – saavutati bioaktiivse raviainega. Ja sellele
Eesti võimuladvik piiri panna sooviski. Toodete ravitoime
salastati. Isegi kirjastuselt Valgus ilmunud A[avo] Mikelsaare
brošüür “Toidulisand biodispergaat AU-8”
sai Glavliti kooskõlastusel tervishoiuametnikega avalikustamise
keelu (“ei lubatud ilmuda avaliku trükisena”) seetõttu,
et töös rõhutati AU-8 raviomadusi…** Siim
Kallas on võrrelnud AU keelustamise katseid silikaltsiidi
perspektiivituks tunnistamisega.
Peale kõige muu sundisid suveks 1981 Desintegraatori üle
kontrolli tugevdama STK vajadused, kuna 9. juunil oli N Liidu
valitsuse presiidiumi sõjalis-tööstuslik komisjon
välja andnud salaotsuse nr 185 pulbermetallurgia (JH firmades
arendatava UDA-tehnoloogia üks kasutusala) laiemaks evitamiseks
1981–85 kaitsetööstuse (lennuki) harudes (ERA–R-1–5–1066–74-76).
Kuigi Eesti nukuvalitsus ütles või püüdis
1983 sellest lisakohustusest ära öelda (ERA–R-1–5–1100–45-49),
pole vaja suurt kujutlusvõimet mõistmaks, kuidas
see mõjutas firma ja JH saatust ning tihedaid välissuhteid.
Kogu karjääri
kestel pandi JH-le pahaks poliitiliselt kahtlaste isikute soosimist
Kõrgkoolist ehitustehnika professori
kohalt sürjutatud Hugo Oengo, kellele usklikkust pahaks pandi…
Tema kunagise õpilasena võttis JH Oengo tööle
projekteerijaks Aravete tehase juurde, võimaldades tal
pensioni välja teenida.
Samas leidis tsehhijuhatana tööd endine poliitvang Viktor
Udam.
Nukuvalitsuselt leidis negatiivset tähelepanu teise poliitilise
vastase – Herman Heinla (1921–96) tõõlevõtt.
Teda oli septembris 1945 süüdi mõistetud antisovetliku
ja saksa luuregrupi Tümler tegevuse eest; vabanenud novembris
1954, naasis ta keelu kiuste sügisel 1964 Eestisse, läks
elama Kurtnasse ja tööle Tallinna Silikaltsiidi TUI-sse
vaneminsenerist kunstnik-graafikuna; end volita sisse seadnule
tuli alles märtsis 1965 ametlik luba Eestisse jääda
ja siin elada, pea kõikjal peale pealinna (ERA–R-1–5–681–39-40).
Sarnane lugu oli Desintegraatori vaneminseneri Artjom Juskevitšiga,
kes erinevalt Heinlast oli komparteilane, aga tegutses ühtlasi
põranda all, kuni heideti parteist välja vastupanurühmituse
EDL süüasja tõttu.
Samas töötas tõlgina Mati Sirkel, kes nn 40 kirja
allakirjutajana pälvis JH-lt ainult tunnustust ja hoopiski
mitte hukkamõistu, nagu nõuti selliste alluvate
puhul asutuste ja käitiste juhtidelt.
* * *
|
Johannes Hint. Katked kirjatükist
“Viimaseid mõtteid inimkonnale” (1985):
… Selle eest, mida ma olen teinud
N Liidu heaks ja tema teaduse edasiminekuks, väärin
ma tõesti Kõigekõrgema hukkamõistu
ja karistust. Minu elu on olnud pidev töö ja kahjuks
on suure osa selle töö viljadest saanud maailma
inimvihkajalikum riik oma käsutusse. Kuid ma loodan
halastusele, sest olen oma tööd tehes mõelnud
inimkonna heaolule.
Oma esimeses töös “Mõningate XX sajandi
ausate inimeste tragöödia” püüdsin
juhtida inimeste tähelepanu sellele, millisele koletule
teele on asunud N Liit. Käputäis südametunnistuseta
tegelasi on teinud riigikorrast religiooni, võttes
inimestelt ära tõelise usu ja sellega koos kõige
tähtsama osa inimesest endast – headuse. Ja seda
selle pärast, et ise nautida heaolu, mida selline riigikord
rahvale ei võimalda.
On tõsi, et selline riigikord peab varsti ennast
ise hävitama hakkama, sest iga haridust saanud inimene
hakkab mõtlema. See viib tõe tunnetamiseni
ja lõpuks vastuhakuni. Järelikult tuleb süsteemil
hävitada oma maa “ajud”.
Samal ajal on aga maa arengutase selline, et ilma mõtlevate,
ajudega töötavate inimesteta kuhugi ei jõua.
Seda näitab ilmekalt N Liidu tänapäeva tehnikatase.
Et mitte lootusetult maha jääda arenenud maailmast
eeskätt ja peamiselt sõjatööstuses
– sest inimeste, rahva olukord valitsevat klikki ei
huvita! – tuleb toota “ajusid”, neid maksimaalselt
kasutada ning… õigeaegselt hävitada –
et nad valitsevat riigikorda ennast ei hävitaks!
Ilma maailma ausate inimeste vahelesegamise ja abita jõuab
NLKP inimvihkajalik juhtkond lisaks juba hävitatud
miljonitele veel õige palju ausaid inimesi hauda
saata. Ja mitte ainult seda…
* * *
Johannes Hint
N Liidu Riikliku Plaanikomitee (Gosplan) kolleegiumil
10. II 1981:
… Praegu on meil uue tehnoloogia
teoreetilisest alusest üsna vähe teadmisi. Võimalik,
et aine, inertsi- ja gravitatsioonijõu vahel eksisteerib
mingi sõltuvus, mis sarnaneb Einsteini avastatud
energia seosele massiga. UDA-seadmes mõjutavad ainet
suured kiirendused, mis kuni 400 miljonit korda ületavad
vaba langemise kiirendust. Võib-olla on siin aine
kardinaalse muutumise põhjus ja UDA-tehnoloogia alus?
Sel juhul saab UDA-tehnoloogiast inimkonna uus energialäte,
mis ei tekita radioaktiivseid jäätmeid. Peale
selle võimaldab UDA-tehnoloogia praktiliselt kõigi
tööstusharude üleminekut jäätmevabale
tootmisele. Aktiveerides UDA-seadmes aineid, mida mikroorganismid
vajavad olemasoluks, õnnestub nende paljunemist mitu
korda kiirendada. Võimalik, et see lubab tulevikus
füüsilis-keemilise tehnoloogia asendada olulisel
määral biotehnoloogiaga ...
|
Mõningate
XX sajandi ausate inimeste tragöödia
oli masinakirjas 41-leheküljeline traktaat,
mis valmis JH vanas töötoas Tartu maantee pisikese rauapoe
õuekeldris 1970. aastate algupoolel ja ilmus 1974 varjunimega
Aivars Krauklis põranda all levivas Eesti Demokraadis.
Kahetsedes oma noorusjõu rakendamist kodumaa anastajate
heaks, soovis autor panna lugeja mõtlema sovetismi loomuvastasuse
üle. Tagantjärele, teades juba teose pärisautorit,
näeme võimu telgitagustes kommunistliku süsteemi
pahelisust kogenu rabavat muutumist punausu veendunud vastaseks,
kes ei andesta komparteile riigikorra muutmist religiooniks ega
tõelise usu ja headuse hävitamist. “Paremad usud
sallivad enda kõrval ka teisi,” kirjutab autor oma
ülemlaulus sallivusele, millele üleideologiseeritud
soveti-süsteemis pole kohta.
Juskevitši õhutusel laskis JH oma filosoofilise töö
laiemasse ringi. Selle jpm üllitamise ja levitamise eest
sai viis inimest peagi kohtuliku karistuse. Valitsusvõimud
said traktaadi autorist aimu millalgi 1977. Seejärel ujus
JH lähikonda KGB kahtlustusile kinnitust saama Koidula Silvre,
ühtlasi Koidu Miikaelina tuntud aferist, keda KGB kasutas
1970. aastate teisel poolel provokatsioonideks erimeelsete vastu
ja kes hiljem, 1983 jagas ka kohtus tunnistusi JH vastu.
Ametlikult tuvastati autorlus JH Merivälja kodus ja töökohal
4. XI 1981 toimunud (samal ajal tutvustas JH oma tehnoloogiat
teaduste akadeemias) läbiotsimise leidudega. Nii ilmus traktaat
lagedale ka süüasjas, kus mõisteti vangi üheksa
JH firma töötajat. Gebist Marat Žukov oli JH kriminaalasjas
juulis 1982 üle kuulanud ka erimeelsete ringkonda kuuluva
Mati Kiirendi ja Kalju Mätiku, samuti teisi. Asja poliitilisusest
kõneles ka kolm toimikuköidet. Siiski jäi süüdistuskokkuvõtte
vastav XVIII punkt JH kohtuotsusest välispoliitilistel kaalutlustel
välja.
Õpingukaaslane Heino Joosti, kes samuti osutab traktaadi
saatuslikkusele, annab reljeefse mälestuspildi JH käekäigust
ja peamistest saavutustest. Hint julges 1970. aastate keskel korraldada
oma kodus Liivika korporantide kokkutulekuid. “Muidugi kaldus
keskutelu ka poliitikasse ja majanduslikele probleemidele. Johannes
ennustas: N Liit laguneb niikuinii. Lagunemise tähtajana
andis ta 2–3 aastat.”
Leidurist sõber ja kolleeg Leiger Vanaselja (1926–2001)
kirjutas JH Sihtasutise nimel 1994: “JH majanduslik ja poliitiline
tegevus ei meeldinud tolle agse ENSV tegelastele ja viimaste mahitusel
ka N Liidu juhtidele. Tegelik põhjus peitus [---] “Mõningate
XX sajandi ausate inimeste tragöödias” [---] Moskvast
keelati poliitlise süüdistuse esitamine [ja] kombineeriti
JH likvideerimiseks majanduslike valesüüdistuste laviin
tollase N Liidu kohtu–repressiivmehhanismi arsenalist.”
Lääne ringhäälingu vahendatud omakirjastusliku
kohtureportaaži järgi toetasid poliitilisi süüdistusi
JH vastu tema kaaskohtualused Jaak Kõdar ja Endel Kiisa.
See on kinnitust saanud ka teisal.
Kiisa ja Kõdari väitel “polevat JH kunagi varjanud,
et ta on oma vaateilt antikommunist. Samuti olevat ta avaldanud
oma eitavat suhtumist N Liidu välispoliitikasse Afganistani
küsimuses, kiitnud heaks Solidaarsuse tegevuse Poolas, väljendanud
üldse rõõmu tolle perioodi Poola sündmuste
üle, pidanud õigeks USA endise presidendi ettepanekut
Moskva OM-i boikoteerimiseks, rääkinud N Liidus kehtivast
majandusdespotismist, mis viivat maa katastroofi [---] inimõiguste
piiramisest N Liidus jms. Ainuüksi nendest süüdistustest
oleks piisanud, et rakendada ENSV KrK §68 täies mahus.
Kuid selle aktiga oleks valitsusvõimud faktiliselt sanktsioneerinud
JH kuuluvust dissidentide hulka ning ametlikult tõstnud
ta rahvuskangelase ja märtri ausse.”
“See kohus on vaid järjekordne intriig, mille pärast
ma korduvalt ka varem olen pidanud kannatama.” – See
JH hinnang toimuvale kohtufarsile kajas VoA-st, RL-ist jm Eestisse
tagasi suvel 1983. Nagu selgus, esines ta rahulikult ja vastas
veenva kindlusega kõigile süüdistustele…
Ehkki JH tervis oli väga vilets.
Tütar Pille Pae valduses on JH vanglapäevik ajalõigust
sügis 1981 – suvi 1985. Aga isa roimarimüüti
purustades vastaspoolt riivata kartes ja kättemaksu vältida
püüdes, pole tal huvi isa päeviku avaldamiseks.
Mati Unt tegi Freija-filmi ja Tõnu Virve palvel stsenaariumi
mängufilmile “Desintegraator”. See jõudis
1997 trükki, kuid mitte linale – puudus raha. Stsenarist
kasutas mh Oskar Kurganovi töid ja Desintegraatori kriminaalasja
toimikuid. Filmi kangelane Johannes Lind takerdub võimuvõitluse
hammasratastikku just sovetiimpeeriumi desintegratsiooni eel.
Teda umbusaldavale KK sekretärile Karl Karlovitšile
on vastandatud ENSV ÜN presiidiumi linalakne esimees Arno,
kes on kui puhver vaenuliku parteivõimu ja Linnu vahel.
Kriminaalprotsessi alustamise loa annab siiski just sm Arno. Autor
jääb Arnot kujutades rahvuskommunismi müüdi
lumma: tõupuhas eesti kommu vastandub igatpidi paha jeestlasega
jne.
Kogu asja mõtestab jällegi traktaat XX sajandi ausatest
inimestest, mida taustahääl aina tihemini sõna-sõnalt
osundab, ehkki see film pole Undi järgi dokumentaalne. Sündmustik
tormab vaataja eest läbi repressioonide veski rootormüra
saatel, mis desintegreerib peategelase. Moskvasse jõuab
tema saatuse üle murelik itaalia naisajakirjanik. Aga asjaolu,
et leiutaja vastu ilmutab huvi välismeedia, ainult kiirendab
lõpplahendust. Fiktiivseim ongi Itaalia teleajakirjanikust
tegelane, keda pidi kehastama filmitäht Ornella Muti, alias
Francesca Rovanelli. Ka ta ema, eesti soost Ilse Rovanelli pidi
mängu tulema. Peale Võrumaa kavandati võtteid
Venemaal, Itaalias ja Austrias. Raha loodeti nii Eesti kui Venemaa
poolelt, isegi prantslaste Canal+st. Ent sügiseks 2000 lubatud
esilinastus jäi ära.
Mati Undi aimamisi kinnitavad dokumendid. Nukuvalitsuse salaarhiivid
selgitavad, et salastusrežiimi rikkumisega JH firmas tegeles
hiljemalt detsembrist 1980 KGB-d, tsensuuri jt võimu salahoobasid
käsitsedes just Arnold Rüütel, kes tõstatas
probleemi nukuvalitsuse presiidiumi salajaste küsimuste 25.
V 1981 istungiks.*** Ajendiks oli ühisettevõtte Dessim
Austria-partnerite soov**** AU-8 ja I-1 käsitlevaid dokumente
välismaale viia. Midagi sarnast kordus veebruaris 1981 UDA-tehnoloogiat
puudutavate materjalidega, millega end Georg Otsa laevale asutas
üks Desintegraatori laborijuht, kes täitnud KGB andmeil
JH juhiseid.
Niisiis tahtsid valitsusvõimud alates 1981. aasta algusest
sedalaadi välissidemeile järsku lõppu teha ja
nõudsid KGB kontrolli tugevdamist Desintegraatori üle,
et tagada sovetistiilis riiklikku kaitset leiutiste saladusele.*****
Kuidas nimelt, valgustab Eesti Ekspressi hiljutine kirjutis “Rüütel
käsutas KGB Desintegraatori kallale”.
Rüütli
pressiavaldused
näitavad, et EKP KK-st JH ega tema firma
asjus korraldusi ei tulnud. Arnold Rüütel: “…
Niinimetatud teisitimõtlejate küsimused ei kuulunud
[KK-s] minu kompetentsi. Kuulusin ka EKP KK Büroosse, kuid
vähemalt nendel aruteludel, kus mina osalesin, selliseid
teemasid reeglina ei käsitletud.” Seega pidi ta asju
ajama omaenda tarkusest. Kas EKP ja parteijuht Vaino algatav roll
JH hävitusloos osutub seeläbi müüdiks?
Andres Sööt on teinud tõsielufilmi “Johannes
Hindist” (1990) ja Mati Talvik kaheosalise telesaate “Projekt
EI! Desintegraator” (Eesti TV 2006). Autorid jätavad
küsimuse tragöödia põhjustaja(st)ist vastamata
või peavad selleks ebaõiget aega JH taolise tulevikumehe
jaoks.
Vahest tuleb see audiovisuaalse publitsistika
žanrinõudeist, ent kummaski annab tooni intervjuu
moraaliebardist Erich Vallimäega. Too ei kaota aga ühtki
juhust jätkamaks oma ohvrite mõnitamist. Endaupituseks
on ta teises usutluses mullu ühele Pärnu ajalehele meenutanud
JH süüasja neid madalama taseme kokkuklopsijaid, kes
nüüdseks on väärikamal positsioonil kui tema…
Loe ja imesta! Malle Seppik – praegu ringkonnakohtu kolleegiumi
juht, Jüri Pikma – Lääne ringkonna juhtivprokurör,
ning eesti suurmehe õigusmõrva käigus (võõrvõimu)
riiklikku süüdistust toetanud Priit Männik –
nüüd (EV) Sisekaitseakadeemia rektor…
* * *
Kasutatud allikad:
EESTI RIIGIARHIIV:
* N[ikolai] Smeljakovi, N Liidu väliskaubanduse ministri
at 3. V 1961 kiri silikaltsiidi salastamise vajadusest N Liidu
Riikliku Ehituskomitee esimehele I[van] Grišmanovile jt ERA—R-1—5—568—6-7.
** N[onna] Potapova, Glavliti Eesti peavalitsuse ülema at
13. I 1982 salaaruanne nukuvalitsusele Glavliti tööst
Eestis 1981 (ERA—R-1—5—1085—1-18).
*** Viide Glavliti Eesti ülema Arnold Adamsi 14. V 1981 kirjale,
kus küsiti, mis teha novembris 1980 kirjastuse Valgus toimetusse
jõudnud venekeelse artiklikogumikuga “Biodispergaat
AU-8. Bioaktiivne vahend I-1. Esialgsed uurimistulemused”
(ERA—R-1—5—1073—135) ja Arnold Rüütlile
adresseeritud kiri ise ERA—R-1—5—1071—84-85.
**** August Pork, ENSV KGB esimees 23. XII 1980 salajases kirjas
nr 733 ENSV nukuvalitsuse esimehe 1. at Arnold Rüütlile
(ERA—R-1—5—1064—61-62).
***** Arnold Rüütli 20. III 1981 salajane kiri August
Porgile, Arnold Adamsile jt (ERA—R-1—5—1064—64-65).
PUBLITSISTIKA:
Aleksander Kaelas, Johannes Hint ja kukermiit. VoA 4. IV 1955.
Ringküsitlus. (JH intervjuu ajakirjale) Pilt ja Sõna,
1957, nr 1, lk 15.
Vladimir-Georg Karassev-Orgusaar, Mõtisklusi ja tähelepanekuid
(JH kohta): Suurest naeruväärseni, I-VII. RL 1982.
Kommentaare Johannes Hindi kohtuprotsessi juurde. (Omakirjastus)
– Teataja (Stk), 21. detsember 1983. – VoA 23. XII 1983;
RL Baltic States Service 28. XII 1983.
Johannes Hint. – Isekiri, nr 6 (jaanuar 1984).
Johannes Hint, Viimaseid mõtteid inimkonnale. – Lisandusi
mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis, XX (1985). Stk,
1988, lk 674-675.
Jüri Rätsep, On aeg selgitada tõde. Vikerkaar,
1988, nr 6, lk 87-92; nr 7, lk 89-94.
Siim Kallas, Materjali purunemine, I-X. Rahva Hääl,
11.-24. V 1988.
Reino Hint, Elu piirpingel (katkendid käsikirjast + isa vanglaläkitused),
I-XIII. Esmaspäev, 12. X 1992 – 11. I 1993.
JH tütre Pille Pae intervjuu Mart Soidrole + katkendid JH
vanglapäevikust: “Milleks küll sündisin sel
ajal…” Edasi, 21. V 1989.
JH enda sulest 1973-1983 jm asjakohaseid dokumente 6. III 1979
– 25. IV 1989: Mark Matsov, Poslednee slovo Hinta. Družba
narodov, 1990, nr 3, lk 190-222.
Leiger Vanaselja, Ta jõudis oma ajast ette. Õhtuleht,
19. IX 1994.
Heino Joosti, Meenutades Johannes Hinti. – Liivika album
1999, Tallinn, lk. 22-35.
Nikolai Baibakovi intervjuu Igor Andrejevile ja Lev Lobovile,
Poslednij stalinskij narkom. Vremja MN, nr 39 (märts 2000).
Arnold Rüütli avaldus. Eesti Ekspress, 17. VIII 2006.
Alo Lõhmus, Rüütel käsutas KGB Desintegraatori
kallale. Eesti Ekspress, 31. VIII 2006.
Mati Unt, Desintegraator (filmistsenaarium). Looming 1997, nr
7-8, lk 871-899, 1063-1088.
Oskar Kurganov, Serdca i kamni. Moskva, 1972, 232 lk.
Oskar Kurganov, Ogon’ na sebja: poslednij poedinok Hinta.
Ogonëk, 1988, nr 40, lk 18-22; eesti tõlge: Tuld enda
pihta, I-V. Õhtuleht, 18.-24. oktoober 1988.
Oskar Kurganov, Delo Hinta: povest-byl’. – Kurganov,
Izbrannoe. Moskva, 1992; Moskva, 2001 (reprint), 315 lk.
|
|
|
