|
|
|
Vello Helk |
Vello Helk:
Loodan, et sügispööripäevale
järgneb kevadpööripäev
KE Intervjuu
Eesti päritolu Taani ajaloolane
Vello Helk (83) on enda
sõnul õnneseen, kelle saatus on paljus olnud erandlik.
Eestlasena, kellel õnnestus Taanis läbi lüüa,
on ta pidanud oma kohuseks mitte ainult olla tänulik selle
eest, mida oli talle andnud tema sünnimaa Eesti ning tookordne
vabariik, vaid ka rääkida nende eest, kellel polnud
sama õnne, kes pidid vaikima, kas mulla või võõrvõimu
all.
Eesti
on saanud uue presidendi. Milline on Teie hinnang toimunud presidendivalimistele?
V.H.: Presidendivalimisi olen kommenteerinud põhjalikumalt
Vaba Eesti Sõnas (21. ja 28. septembril ja 5. oktoobril).
Ei jätnud head muljet, liiga palju mustamist ja kavaldamist,
aga lõpuks võib ju öelda: kes teisele auku
kaevab, ise sisse langeb!
Uus president on neist kahest parim valik, mineviku varjud peavad
taanduma tuleviku valguse eest. Eesti on aga parlamentaarne demokraatia,
presidendil pole erilist võimu, ta saab siiski olla teenäitajaks,
ka Eesti maine sümboliks välissuhtluses. Praegu on veel
võimul osaliselt kaotajaid esindav koalitsioon. Järgmiseks
sammuks on Riigikogu valimised märtsis. Loodetavasti järgneb
poliitilisele sügispööripäevale sellele vastav
kevadpööripäev.
Oma esimeses avalduses pärast valimist Eesti presidendiks
kuulutas Toomas-Hendrik Ilves, et tuleb pöörata uus
lehekülg, keskenduda tulevikule. See on põhimõtteliselt
positiivne hoiak, aga ei tohi unustada, et praegune olevik, millest
saab aja kulgedes tulevik, rajaneb minevikule, et tuleviku juurde
kuulub mineviku hindamine. Pole ka veel lahenenud probleem: kuidas
saab valitsuses olla minister, kes ei tunnusta presidendi legitiimsust?
Mis ajast Teie mälu algab?
Umbes 3-4 aastaselt, kui põdesin sarlakeid ja sain mõlemapoolse
keskkõrvapõletiku, mis on olnud minu elus otsustavaks
määrajaks ja mille tulemuste all veelgi kannatan.
Millisena on lapsepõlv Teile
meelde jäänud?
Lapsepõlv on ikka helge. Pidin varakult karjas käima,
alati kaasa aitama, oli raske majanduskriisi aeg, kus ei saanud
esitada suuri nõudmisi, tuli leppida vähesega, pisiasjade
üle rõõmu tunda.
Meie majas veetis oma vanaduspäevi talu endine omanik, kes
oli olnud kooliõpetaja. Tema abiga õppisin juba
6-7 aastaselt lugema ja kirjutama. Lugesin kõike, mida
kätte sain, see avardas minu väikest maailma. Need polnudki
alati lasteraamatud, mäletan esimest loetud romaani –
Joan Lowelli “Ulgumere tütar”. Ajalehed pakkusid
hea mulje selleaegsetest poliitilistest probleemidest, panid aluse
kauakestnud huvile. Ühe naabri käest sain laenata vanu
numbreid ajalehest “Ristirahva Pühapäeva Leht”,
mis eelmisel sajandivahetusel sisaldas palju jutustusi Lõuna-Aafrika
Inglise-Buuri sõjast 1899-1902, milles minu sümpaatia
kuulus buuridele. Lugemisvara hulka kuulus ka piibel koos apokriiva
raamatutega. Hakkasin ise kirjutama romaane, aga ei jõudnud
tavaliselt esimesest peatükist kaugemale. Rehkenduses oli
mul suurem edu. Kui mind kooli minnes kohe pandi II klassi, sain
juba hakkama ruutjuurega. Nii oli alguses igav, jäi rohkem
aega lugemiseks. Lugesin nii palju, et vanemad tundsid muret:
kas see ei mõju halvasti poisi mõistusele?
Mida olete oma kodust ellu kaasa
võtnud?
Kohusetunde ja aususe, mida rõhutas eriti minu ema.
Kes või mis on Teile eeskujuks
olnud? Millised sündmused said määravaks hoiakute
ja maailmavaate kujunemisel?
Eeskujusid mul just pole, olen katsunud jääda endaks,
käituda korralikult ja täita võimalikult hästi
peale pandud või enda poolt alustatud ülesandeid.
Hoiaku ja maailmavaate kujunemisel sai määravaks esimene
punane aasta, mis andis immuunsuse selle ideoloogia vastu, mis
on muserdanud ja hävitanud eesti rahvast. Nooruse naiivsuses
ei osanud ma sellist julmust ette kujutadagi. Suurimad antikommunistid
on oma tegude kaudu kommunistid ise!
Kes on kõige põnevam
inimene, kellega olete kohtunud?
Olen oma pikal eluteel vabas maailmas elades ja reisides kohanud
palju põnevaid inimesi, kes on ka mõjutanud minu
elu. Igal neist on olnud oma tähtsus, ei hakka neid järjestama.
Mõnda olen maininud oma TUNA-s ilmunud meenutustes (nr
3/2002 – nr 3/2005). Kõige otsustavamalt on minu teaduslikku
karjääri mõjutanud Vello Salo.
Mis on parim kingitus, mille Te elult
olete saanud?
Et pääsesin 1944. aasta septembris Krivasoost ja maandusin
1945. aasta kevadel Taanis. Tulin ka Teisest maailmasõjast
kriimustuseta välja. Hiljem sain lisakingiks palju tulemusrikkaid
tööaastaid ja ka hea perekonnaelu. Pärast 48-aastast
head kooselu olen aga jälle üksi ja ootan viimast kutset.
Millesse Te usute?
Usun kõigest hoolimata jätkuvalt, nagu ka pikkade
pagulasaastate jooksul, Eesti tulevikku.
Kuidas on aeg Teid muutnud ja Teie
ajas muutunud?
Vastupidiselt enamikule minu põlvkonnast oli mul õnne:
pääsesin välja ja sain jätkata oma haridusteed
vabas maailmas, normaalsetes oludes, ka kaasa minna selle arenguga.
Loomulikult on aeg mind muutnud, mul on olnud palju elamusi, olen
saanud juurde kogemusi ja keeleoskusi. Põhiliselt olen
aga jäänud optimistlikuks eestlaseks, kogu aeg väitnud,
et kuna kõik impeeriumid varem või hiljem kokku
varisevad, kehtib see ka N Liidu kohta, et Eesti saab kord vabaks.
Kuna kommunistid siin Taanis väitsid, et N Liit vastupidiselt
teistele impeeriumidele oli vabatahtlik ja edumeelne riik, millel
polnud karta tulevikku, leidis see uskumist isegi ajaloolaste
hulgas, nii et mõned kolleegid pidasid mind ses suhtes
natuke napakaks. Kuigi olin optimist, arvestasin sellega, et ajaloo
veskid jahvatavad aeglaselt, sada aastat on pikas perspektiivis
ainult kukesamm, nii et N Liidu varing võis mul jääda
nägemata. Siin oli peamiselt Eestil, aga ka minul õnne,
nii et minu skeptilised kolleegid pidid möönma, et nad
olid eksinud. Kindlasti on aga praegugi neid, kes peavad minu
arvamusi naiivseteks.
Loomulikult on minu kogemuste taust erinev Eestisse jäänud
koolikaaslastest, aga põhimõttelises taustas pole
seda palju märgata. Meie alustalaks on vana Eesti Vabariigi
kool. Pääsesin Taanis ülikooli Võru gümnaasiumi
lõputunnistusega. Otsuse langetaja arvates oli see vähemalt
samal tasemel kui vastav Taani haridus, sest võimaldas
edasiõppimist Tartu ülikoolis, mille kõrget
taset ta tundis.
Millest tekkis huvi just nimelt ajaloo
vastu? Mida ajalugu Teie jaoks tähendab?
Tegelikult tahtsin õppida inseneriks, aga see oli tookord
Taanis mulle võimatu. Valisin ajaloo, sest olen ise selle
produkt. Varem oli lugemishuvi, aga ajalugu õppides tekkis
uurimishuvi. Ajalugu on väga mitmetahuline, mul on õnnestunud
avastada uusi aspekte. Iga avastus ajendab jätkamisele, aga
nüüd olen pannud punkti. Keskendun oma kolleegide toetamisele,
katsun oma rikkalike kogemuste pagasiga olla neile nõuandjaks.
Mul on hea meel selle üle, et minu nooremad Eesti kolleegid
on pärast vabanemist ideoloogilistest kammitsatest kasutanud
võimalusi eriti vanema ajaloo mitmekülgsemaks analüüsiks,
mille tulemuseks on mitmed kõrgetasemelised uurimused ja
väitekirjad.
Milline teema, mida olete uurinud,
on Teile endale kõige hingelähedasem olnud? Miks?
Olen uurinud mitmeid mitte just hingelähedasi, aga huvitavaid
teemasid. Esiteks Poola-aegse Tartu jesuiitide kolleegiumi ajalugu,
millega täitsin ühe lünga Eesti ajaloos. Viis mind
veelgi kaugemale, kirjutasin väitekirja katoliiklikust vastureformatsioonist
Põhjamaades. Täiendasin ka Taani ajalugu, leides Vatikani
arhiivis andmeid salajastest katoliiklastest Taani juhtkonnas
17. sajandil kuningas Christian IV valitsuse ajal. Isegi tema
väimees Corfitz Ulfeldt oli salakontaktis paavstitooliga
ja soovis abi võimuhaaramiseks. See tuli avalikuks alles
350 aastat hiljem. Olen sellega seoses mõtelnud: kui palju
saladusi mõne praeguse võimutegelase kohta peitub
Moskva arhiivides?
Peale selle olen uurinud Taani ja Norra õppereise 16.–18.
sajandil, avaldanud sellel teemal kolm köidet. Kogusin samalaadilist
materjali meie ala kohta, sellest on olnud natuke kasu minu Eesti
kolleegidel. Eesti-teemaliste uurimuste taustmaterjalid olen saatnud
Eesti Ajalooarhiivile.
Kuidas suhtute
hoiakutesse, et punamineviku võiks sinnapaika jätta,
et seda ei maksa kasutada malakana? Samas aga kasutatakse “vales
mundris” võitlemist pidevalt meie vabadusvõitlejate
mustamiseks.
Minevikule rajaneb olevik, mõjutab ka tulevikku, mis samuti
kord saab minevikuks. Loomulikult on vaja analüüsida
minevikku, seejuures arvestades tolleaegseid tingimusi. Ei saa
ette heita Martin Lutherile, et ta ei lähtunud Karl Marxi
ideoloogiast. Punaminevikul on palju nüansse: minu arvates
ei saa kõiki komparteilasi ühte patta lüüa,
tuleks esmajoones vaadata nende tegusid. Nüüd on ka
juba ajaline distants, mis võimaldab tasakaalukamat analüüsi,
mida aga nähtavasti veelgi kardetakse.
Millest on tingitud Teie hinnangul
rapsimine ja vassimine Eesti ajalookäsitluse osas? Hiljutised
presidendivalimised näitasid ju ilmekalt, milliseid pingeid
ja probleeme tekitab läbi analüüsimata lähiminevik.
Pool aastasada võõrvõimude all on jätnud
sügava jälje rahva teadvusesse. Elu tahtis ju elamist,
tuli paljuga leppida, aga osa negatiivset on saanud harjumuseks.
Jätkub mentaalne okupatsioon, mida kasutavad ära mantlivahetajad
ja kohanenud mineviku esindajad, kes on samuti vanade harjumuste
küüsis. Neile ei meeldi loomulikult minevikus sorimine.
Nagu ilmnes presidendivalimiste puhul, võeti isegi fakte,
mida ei saa ju olematuks teha, pahatahtliku laimuna. Vahepealse
süsteemi ajaloolased ei taha ju näitelavalt lahkuda.
Tsiteerin oma kommentaaridest Vaba Eesti Sõnas:
”Eesti ei saa just uhkustada oma kuulsusrikka minevikuga.
Kõige olulisemaks ja tähtsamaks sündmuseks on
Vabadussõda, mis viis Eesti maailma kaardile ja teadvusesse
iseseisva riigina. Selle tähtsust on vastumeelselt sunnitud
möönma isegi ajaloolased, kes vahepeal panid selle jutumärkidesse
ja vaatlesid seda kui kodusõda ja välisriikide interventsiooni
Eestis. Selle liini nimekamaks esindajaks on ainuke ajaloolane
Eesti Teaduste Akadeemias, 79-aastane Karl Siilivask, kes 1998.
aastal teoses ”Eesti maast ja rahvast” mahendas oma
1977–82 avaldatud kaheköitelise ”revolutsiooniajaloo”
negatiivset hinnangut, leides, et ”võitjaks tuli demokraatlik
Eesti Vabariik” (lk 200). On aga imestusväärt,
et Eesti teaduse tarkuse kantsil pole veel 15 aastat pärast
taasvabanemist õnnestunud leida väärikamat asendajat
või järglast. Võib-olla mõjub presidendivahetus
äratuskellana?”
Tuleb lisada, et hoolimata poliitilisest tõrksusest on
antud tunnustusväärne panus ohvrite saatuse valgustamisel
ja on ka alustatud käsuandjate ja repressiivorganite tegevuse
kirjeldamist, aga esialgu peamiselt stalinismi perioodil.
Aasta 1944 Teie elus? Milline oli
viimane pilt Eestist?
Nagu enamik, läksin minagi kaasa mobilisatsiooniga, lootes
mingile imele, lääneliitlaste sekkumisele, Atlandi hartale,
mis tagantjärele tarkuse selges peeglis võib paista
naiivsusena, aga tollases olukorras oli ainuke õlekõrs.
Kas oleksime pidanud esimese punase aasta taustal ütlema:
“Tulge ja tapke meid edasi!”, nagu seda nähtavasti
soovivad mitmed praegused “arvamusliidrid”? Nagu eespool
öeldud, pääsesin Krivasoost, ka haarangust Avinurmes.
Läksin üle Eesti-Läti piiri oma 21. sünnipäeval.
Enne seda olime pidanud nõu Voltveti metsavahi majas: kas
jääda Eestisse või jätkata põgenemist?
Paljud minu saatusekaaslastest uskusid kuulujutte, et Briti või
Rootsi laevastik olevat tulnud Tallinna alla, ja eelistasid jääda.
Olin aga skeptiline ja jätkasin Riia suunas, sealt pääsesin
laevaga Saksamaale.
Kuidas eesti põgenikke Taanis vastu võeti? Kas Taanis
on hea olla eestlane?
Taanis suhtuti eesti põgenikesse sümpaatiaga.Mind
isiklikult on väga hästi koheldud, toetatud ülikooliõpingute
ajal, mulle hiljem Taani riigiarhiivis usaldatud tähtsaid
ülesandeid, näiteks kuningakoja arhiivi korrastamine
ja välisministeeriumi aktide säilitusplaani koostamine.
Olen saanud alati toetust uurimisreisideks ja uurimuste avaldamiseks,
näiteks ka Tartu jesuiitide kolleegiumi ajaloo esimese saksakeelse
versiooni trükkimiseks 1977. aastal. Ma pole kuulunud ühtegi
parteisse ja minu edutamisel – olin 20 aastat eraarhiivide
osakonna juhataja ja 1977–1978 riigiarhivaari haiguse ajal
tema kohusetäitja – on pandud rõhku ainult kvalifikatsioonidele.
Loomulikult ei saa ma aga rääkida kõikide eesti
pagulaste nimel.
Mis olid Teie jaoks need pidepunktid,
mis aitasid Taanis elades säilitada eesti keele ja meele?
Selle üle pole ma kunagi juurelnud. Eesti keel ja meel on
ju minu identiteedi baasiks, millele rajaneb minu eksistents,
mida püüdsin jätkata võõrsil. See
õnnestus ka üsna hästi, ilma et ma seetõttu
oleksin pidanud loobuma oma eestlase rollist. Kuigi olen üle
60 aasta elanud taanikeelses keskkonnas, olen peamiselt lugedes
ja kirjutades säilitanud eesti keele. Selles puudub siiski
osa uuemaid sõnu. Nii olen säilitanud ka oma juured.
Mul on kahju neist, kes võõras keskkonnas unustasid
osaliselt oma emakeele, mida ei suutnud asendada tihti puudulikult
omandatud kohalik keel. Sel kombel kaotasid nad keelelise vundamendi,
oma identiteedi, mis mõjus ka meelele. Mul on lisaks veel
eriline õnn, et ka minu pere kolmas põlvkond räägib
eesti keelt.
Millise pilguga taanlased Eestit
vaatavad?
Nagu varem öeldud: ikka sümpaatselt. Mul on ametiga
seoses olnud palju kokkupuuteid vanemate poliitikutega, kes on
alati hea meelega meenutanud ennesõjaaegseid kontakte Eestiga.
Eesti taasvabanemise kulgedes andsid ajalehed mulle leheruumi
meie kurva saatuse valgustamiseks. Mind innustati kirjutama taanikeelset
Eesti lühiajalugu, mis ilmus 1993. aastal ja võeti
vastu väga positiivselt, nii et sellest anti järgmisel
aastal välja kordustrükk. Kirjeldan muuseas ka 1944.
aasta sündmusi, eriti N Liidu okupatsiooni taastuleku tõrjumist,
mida pole mulle pahaks pandud, kuigi mitmed Eesti ajaloolased
ja politoloogid väidavad, et eurooplased ei saavat sellest
aru.
Kuidas suhtute
nn sambahaigusesse ehk pronkssõduri probleemi? Kas vabadusvõitlus
on Teie meelest lõppenud või kestab?
Need on väga laiahaardelised mõisted. Vabaduse eest
ei võidelda mitte ainult tulirelvaga, vaid, eriti rahuperioodidel,
sõnarelvaga. Tegelikult kestab mingit laadi vabadusvõitlus.
Seda väidavad ka igasugused vähemused, nii et see mõiste
on keelelise inflatsiooni haarangus. Võideldakse ju kogu
aeg ka sõna-, trüki- ja muude vabaduste eest, mis
peaksid olema tagatud, aga mida siiski piiratakse. Piirangud võivad
ju olla põhjustatud, aga vaidlus nende piiride üle
kestab.
Pronkssõdur on lüli selles ahelas. Olen seda probleemi
korduvalt analüüsinud (Vaba Eesti Sõna 8. &
15.06.), seoses vabadusvõitlejaks kuulutamise seaduse eelnõuga,
mille kohaselt tahetakse tunnustada vabadusvõitlejaiks
kõiki Teises maailmasõjas osalenud inimesi, kes
võitlesid Eestit okupeerinud vägede vastu. Nimetades
kõik kurjategijateks mittetunnistatud inimesed vabadusvõitlejateks,
hävitatakse aga vabadusvõitluse mõiste ja sellega
koos ka tõelised vabadusvõitlejad. See paistab olevatki
eesmärk.
Kas Eesti käitub
Teie arvates riigina?
Katsub küll, aga kuivõrd see õnnestub, on küsimus.
Väikeriikide huvid jäävad ikka alla suurriikide
huvidele, totaalne iseseisvus ja sõltumatus on illusioon,
ka utoopia, millest pole mõned kahjuks veel aru saanud.
Praeguses avatud maailmas on hädavajalik leida liitlasi,
kes arvestaksid teatud määral ka Eesti huve. Seejuures
tuleb väikeriikidel aga tihti taluda suurriikide viisakat
arrogantsi.
Millised on Teie meelest Eestile
ohtlikud arengupidurid?
Eesti taasvabanemine oli soodsa arengu tulemus, aga praegu on
maailmas uusi ohumärke, eriti islamismi edasitung Euroopa
suunas. Eesti on sellest veel kõrvale jäänud,
aga selle probleemi kasvamisel võib see ka siin mõju
avaldada. Tungib ka peale idast. Moodne sõda terrorismi
vastu ei tunne kindlat rindejoont. Kui aga antakse Eestile pikemat
armuaega kui kahe maailmasõja vahel, siis on uue põlvkonna
areenile tulekul lootust poliitilise arengu normaliseerumiseks.
Mida tähendavad
Teie jaoks isamaaline kasvatus ja rahvuslus?
Need mõisted olid vahepeal põlu all ja neid püütakse
veelgi halvustada. Neil on aga oluline tähtsus eestluse säilitamisel.
Nagu armastame oma vanemaid, nii peaksime olema südames seotud
selle maa külge, kus oleme sündinud. Vahepealne “nõukogude
inimeste” kasvatamise katse ju seda ei eeldanud, samuti pidi
rohkem kui vanemaid armastama inimesi orjastavat süsteemi.
Mulle on need mõisted nii loomulikud, et ma polegi eriti
juurelnud nende tähenduse üle: miks häbeneda isamaa-armastust
ja oma rahvuslikku kuuluvust?
Olete võtnud oma kohuseks kaitsta seda Eestit, kus Te sündisite.
Mis on need väärtused ja rikkused, mille pärast
tasub Eestit armastada?
Olen ju sündinud eestlasena, võlgnen oma eksistentsi
eest tänu eestlastest vanematele. Olen üles kasvanud
Lõuna-Eesti taluperes, ilusa looduse rüpes, olnud
karjapoiss ja vantsinud ranitsaga kooli, 4 km edasi ja sama palju
tagasi. Saanud korraliku põhihariduse ja tõhusa
keskhariduse. Kuigi olen elanud ¾ oma elust võõrsil,
rajaneb minu muljete kogumik noorpõlvele. See on vundament,
kõik muu lisand – ka väärtuslik, aga mitte
võrreldav. Peale selle oli mul õnne, pääsesin
vabasse maailma. Pidasin oma kohuseks mitte ainult olla tänulik
selle eest, mida oli mulle andnud minu sünnimaa Eesti ning
tookordne vabariik, vaid ka rääkida nende eest, kellel
polnud sama õnne, kes pidid vaikima, kas mulla või
võõrvõimu all.
Milline on Teie arvates Eesti potentsiaal
Euroopa Liidus? Millised väljakutsed ees seisavad?
On tähtis säilitada omapära, eesti oma kultuuri,
sest kultuuri tasalülitamine on hädaohtlik rahvuslikule
eksistentsile. Häält saab paremini kuuldavaks teha koostöös
teiste väikerahvastega, mitte jäärapäiselt
jonnides, oma naba vahtimisele keskendudes.
Minu arvates tõlgendatakse valesti üleskutset: “Olgem
eestlased, aga saagem ka eurooplasteks”, sest oleme ju eurooplased!
See on silmaringi laiendamise üleskutse. Ei tähenda
oma rahvuse hülgamist, vaid uute kogemuste ja väärtuste
õppimist, mis tuleks kasuks Eesti edaspidisele arengule.
Pealegi on see vana probleem, mida olen ka kohanud uurides 16.–18.
sajandi taanlaste õpinguid Euroopas. Paljud pidasid seda
hädaohtlikuks, eelistasid kapseldumist. Olen püüdnud
näidata, et selle aja areng polnud suurelt osalt taanlaste
oma teene, vaid rajanes Euroopast imporditud impulssidele. Sama
tendentsi on märgata Eestis, näiteks korratakse tihti
väidet: õiged eestlased elavad ainult Eestis. See
on peamiselt suunatud nende vastu, kes põgenesid N Liidu
okupatsiooni eest läände, aga kas ka Siberisse küüditatud
pole õiged eestlased? Et Eestit saab kanda südames
igal pool ja maal, seda on tõestanud nii pagulased vabas
Läänes kui ka ida vangilaagrites ja küüditamise
orjapõlves elanud ja hukkunud eestlased.
Mis võiks olla Eesti märksõna 21. sajandil?
Praegune Eesti demokraatia on ju teismeline. Ajaloolasena tean,
et korraliku demokraatiani jõudmine võtab aega,
et ka järgmine põlvkond ei saa täielikult lahti
mineviku pärandist, et poliitilise väljaõppe
taga seisavad veel eelmise süsteemi esindajad. Seekord on
võimalik õppida demokraatia olemust välismaa
kaudu, on aga vajalik rahva aktiivsem osalemine selle elluviimisel,
eriti Riigikogu valimisel. Nurisemise asemel tuleks minna hääletuskastide
juurde, tõsta osavõtuprotsenti vähemalt 70–80-ni,
nagu on tavaks vanades demokraatiates. See sunniks poliitikuid
lisaks oma hüvede kaitsmisele mõtlema rohkem rahva
heaolule. Kahjuks on liiga vähe usaldust, veel palju kahtlasi
tehinguid – poliitiline kultuur pole välja kasvanud
lapsekingadest. Minu enda märksõnaks võiks
lugeda lootust, mida peetakse küll lollide lohutuseks –
seda sain aga Eesti vabanemisel. Seda on võib-olla vaja
ka Eestile, sest lootus sureb viimasena!
|
|
|
