|
|
|
August Hatto (tagareas vasakult
neljas) saatusekaaslasetaga Komimaal. |
Mälupilte Komimaalt
tekst: August Hatto
August
Hatto kuulus Relvastatud Võitluse Liitu, arreteeriti 1953
ja vabanes pärast vangilaagrit ning sundasumisel viibimist
1965. aastal. Mälestusi vangilaagris veedetud aastatest ajendas
teda kirja panema meie ajakirjas varem ilmunud lugu Inta linnas
püstitatud mälestussambast vangilaagrites surnud eestlaste
mälestuseks.
Inta linna
ümber laius tundra, kus kõrgusid kivisöekaevanduste
aherainemäed, horisondil paistsid Uraalid. Linna alt läks
jõgi, mis tegi tundras suure ringi ja tuli linna alla tagasi,
selle kinnises osas olid naisvangid jõe otseks kaevanud
– labida, kangi ja käsikäruga.
Kohtusin samuti vanade vangidega, kes olid olnud esimeste vangide
hulgas, kes tulid Intasse. Nad olid alguses elanud lumest onnides.
Ööseks tuli teine vahetus, sest kõik vangid ei
mahtunud korraga onnidesse. Kui sai valmis Vorkuta raudtee, mis
läks läbi Inta, hakkas lõunast ehituse tarbeks
metsamaterjali tulema. Austriast varastatud teadlane oli ehitanud
moodsa tellisetehase ja saepurust piirituse valmistamise vabriku.
Üks vana vang mäletas Eesti ohvitseride saabumist Intasse.
Olevat olnud “hästi söönud mehed, rahad rinnas”.
Ta mäletas samuti nimesid, mis kõlasid eestipäraselt.
Hiljem otsisin seda vana meest, kuid ta oli kadunud.
Ostsime teise Inta eestlase Jaan Saalistega kahasse mootorpaadi,
et käia kalal Petšora jõe ülemjooksu harujõgedel,
jahil ja Komi külades. Jahil käimine mulle ei meeldinud,
sest minu enda peale oli kümme aastat jahti peetud. Jaan
oli Artur ja Richard Saaliste nõbu, isad olid vennad. Ta
arreteeriti 1947. aastal, naine jäi maha kahekuise lapsega.
Jaan meisterdas eestlaste mälestussambale risti. Ta töötas
šahtide remondi tehases. Rist oli vabaduse rist ja roostevabast
terasest, kaetud pronksiga.
Komide elu
iseärasused
Komide käest kuulsin,
et kui Vorkuta raudteed veel ei olnud, transporditi kõike
eluks vajalikku mööda jõgesid praamidel, mida
vedasid vangid köitega kaldalt. Komid pidid varustama praame
küttepuudega, kaldaid puhastama. Ööseks pandi nad
kaldal asuvasse punkrisse. Veel rääkisid komid, kuidas
Neitsi jõele oli uus laager tehtud. Tuli väga tugev
külm, keegi ei pääsenud sinna külma pärast
ja kui ükskord vaatama mindi, olid kõik seal surnud.
Võib-olla tehti nii sihilikult. Päris laagrikoht pidi
Neitsi jõest veidi eemal olema. Sõitsin paadiga
vaatama, väikest oja pidi jõest kaugemale, oja lõppes
ja läks üle tundraks, kuid laagrikohta ma ei leidnud.
Komi külad olid kõrgel jõe kaldal, mõned
üksikud majad. Mida lähemale linnale, seda rohkem oli
komi kodudes mööblit: laudu ja toole. Kaugemal elati
ainult nahkadel, mis olid põrandale pandud. Aknad olid
madalad ja ukseläved kõrged, et ust avades ei paiskuks
nii palju külma õhku tuppa. Külas olid vanemad
inimesed koos väikeste lastega, nooremad olid põhjapõtradega
tundras. Nad rändasid koos põtradega, sügisel
lõuna poole, kevadel põhja poole, et kaitsta põtru
sääskede ja parmude eest. Linna juures algas suurem
põtrade tapmine. Põdraliha tuli ka poodi müügile
kas liha või vorstina. Kui komid endale põtru tapsid,
siis pigistasid naha kausikujuliselt lumme ja selle peal tapsid,
et veri kaotsi ei läheks, sealt siis võtsid tassidega
verd ja jõid. Samuti sõid sealsamas tapetud põdra
toorest liha. Isiklikke põtru lubas nõukogude võim
komilastele 10 pere kohta, ülejäänud pidid olema
riigi omad.
Seda teadsid komid hästi, et eestlased on sugulasrahvas ja
me saime komidega väga hästi läbi. Eriti hästi
sai läbi Jaan Saaliste, kes oli tehnikamees ja remontis komide
paadimootoreid.
Kui minu tuttavad komid linna tulid, ööbisid alati minu
pool. Õu oli põtru täis ja tuba komisid täis,
kes põrandal nahkadel magasid.
Küsisin komide käest, millal nad nägid esimest
korda kommuniste? Olid tulnud paatidega mööda jõge
üles, komid läksid jõe äärde vastu.
Olid hakanud kõigi nähes naisi vägistama, kes
püüdis takistada, lasti sealsamas maha. Hirmunud komid
põgenesid tundrasse. Kommunistid avastasid ka komide hulgas
“kulakud”. Kulakuteks hakati Komis kutsuma ebasoovitavaid
isikuid pärast seda, kui nad olid teadmata kadunud.
Tröösti
pakkus puutumatu loodus
Kalapüük käis
meil kas jõel või tundrajärvedel. Puutumatu
loodus, vääriskalu oli palju: lõhe, meriforell,
harjus, siig, tširr, siiataoline nelma, see oli selline valge
lihaga ja väikese võitlusvõimega kala, vänta
ligi ja tõmba kahva. Üks kalaliik oli veel –
taimen, kes oma lõbuks hüppas paari meetri kõrgusele
veest välja, kasvas neljakümne kiloseks või isegi
raskemaks. Muidugi meie ahvenad, haugid, särjed, lutsud ja
säga olid kõik olemas, järvedes veel kogred.
Komide meelest oli parim kala harjus. Nad püüdsid seda
paadiga kaldast kaldasse triivides, väike lant jooksis paadi
järel. Ükskord oli meil suur koger. Üks vana komi
küsis seda endale. Sõbramehe poolest muidugi andsime.
Mees sõi elusa kala ära meie silme all, viskas selgroo
maha, mis veel rohu sees vingerdas.
Unustamatu lõhepüük
Üks lõhepüük jäi
eluks ajaks meelde. Püüdsime Jaaniga koos. Jaanil võttis
lanti suur lõhe, ta ütles, et jätku ma püüdmine
järele, muidu lähevad nöörid sassi ja jääme
kalast ilma. Panin spinningu istumise alla paadipingile. Läks
hulk aega, aga Jaan sai oma lõhe kätte. Äkitselt
hakkas keegi mu spinningut sikutama, lant oli vette kukkunud ja
lõhe oli seda ka kohe võtnud. Sain aru, et tegu
on suure kalaga, ujumine aeglane. Kalal on kaks kõige ärevamat
momenti, kui aru saab, et on võtnud vale eseme, ja kui
näeb paati. Saime ta lõpuks kuidagi kahva, aga kui
rabas, läks kahv puruks ja lõhe oli jälle jões
tagasi. Spinning läbi katkise kahva, käis püük
edasi. Lõhe tuli kord paadi lähedale ja saime teise
katkise kahva abiga paati. Jaan kaksiti kalale kohe peale ja kinni
hoidma, muidu viskab paadist välja. Jaanil oli selline kaunistustega
väike haamer tehtud lõhele pähe löömiseks.
Mina lõin haamriga, aga lõhe viskles tugevasti ja
andsin Jaanile pöidla pihta. Öösel Jaan kurtis,
et pöial valutab ja mõistatas, millest see küll
võis tulla.
Sääskede vastu ei olnud muud vahendit kui pea kinni
mähkida ja silmade jaoks jätta väike kitsas pilu.
Marjadest meeldisid komidele kõige rohkem pohlad, olid
veel jõhvikad, sinikad – mustika poolvennad ja murakad,
mida sai küll harva, sest hilised öökülmad
võtsid õied ära. Musti ja punaseid sõstraid
oli külluses, kasvasid jõe ääres pajuvõsastikus.
Jahti pidasime lindudele. Parte oli külluses, igasugu seltsi.
Siis veel mõtuseid ja tetri.
1965. aasta kevadel sai minu aeg täis. Tellisin raudteekonteineri.
Mahutasin sinna kogu oma sundasumise ajal kogunenud maise vara.
Jätsin Jaaniga hüvasti. Nii lõppes minu Komimaa
elu 1965. aasta kevadel.
|
|
|
